Küsimused mulle

6. märts 2016

Saaks kuidagi liikuma:)

No nii. Võtsin kätte ja leidsin aega, et lõpuks ka siia midagi kirja panna. Ja just sellepärast, et ka omal hiljem mõnus lugeda oleks. Ja loomulikult mõtlen ka ikka eelkõige oma truude lugejate peale, keda ju ka alt vedada ei saa.

Midagi põrutavat juhtunud ei ole. Hommikul tööle, õhtul koju. Kõike teen rõõmuga, vähemalt siiani. Koju sõites alati mõtlen rahuolevalt, et kuidas mul küll vedas, töökoht kukkus lausa taevast alla ja ma isegi ei osanud unistada sellisest töökohast. Mõnel ikka veab:)

Ainuke asi, mis mulle muret tegema hakkab, on minu tagumik ja sealhulgas siis ka kaal. Elu on liiga hea. Istun päevad läbi arvuti taga. Ainuke liikumine on paar sammu kohvikusse, vetsu või naaberkabinetti. Mõned sammud tulevad ka autoni ja autosse. Liikumine on ühesõnaga null. Pikas perspektiivis on see üsna kahjulik nii minu tervisele kui ka figuurile.

Nädalavahetusel olid küll ilusad ilmad, aga mina kasutasin iga hetke, et ma oma heegeldamisega ikka edasi jõuaksin ja mis siin parata, mulle meeldib heegeldada. Oleks ju võinud ennast välja vedada ja midagi ete võtta nii ilusate ilmade puhul, aga näed, ei olnud motivatsiooni. Laupäeval kablutasime emaga küll mööda Valmierat, nii et jalad all valutasid väsimusest, aga sinna juurde sai saiakesi ka ikka söödud jälle. Nii et kasutegur ei olnud eriti suur.

Muideks, avastasin Valmieras uue poe, ikka tänu vihjetele. Eks neid vihjeid ole varemgi tulnud, aga pole olnud sellist aega, et see pood välja otsida. Eile siis võtsime asja ette ja vaatasime selle "vägeva" poe üle. Polnud paha. Ega mul midagi vaja ei olnud, aga kui oleks vaja olnud, siis sealt saab küll igasugust manti soodsa hinnaga. Uskumatu, milline valik. Põrandaharju oli igas värvitoonis ja harjase tugevuses. Vaadake ise..

Korruseid on poel kaks...


Igat tüüpi harju, vali ainult, millist soovid...



Lillepoti ümbriseid igas variatsioonis...



Ühekordseid nõusid. Oleks ma seda teadnud, et selline valik. Suvel oli tihti vaja suuremat kogust ja võimalikult soodsalt.



Lõhnaküünlaid terve riiulitäis...


Nööri igaks tarbeks ...


Mänguasjakaste arvestatav valik. Ikeas isegi pole nii suurt valikut :D



Laste sünnipäevaks vajalikku staffi oli igas variandis ja teemas...



Pesureste, triikimislaudu...

Tööriistu...

Võrkkotte, mida sügise poole nii väga vaja on...


Seemneid igat masti (ema lemmik nurk)...

Mänguasju...


Nõusid (minu lemmik teema). Sel korral jätsid mind nõud aga millegipäerast külmaks. Mulle tuli kohe meelde, kuidas ma hiljuti saatsin päris mitu kasti nõusid oma köögist pööningule, et natuke õhku saada. Sel puhul on hea selliseid asju meenutada. Kui ma kunagi midagi ostan ja osta tahan, siis midagi väärtuslikku. Seda saasta on piisavalt juba.


Lauahõbedat isegi leidus. Odav ja võlts, aga siiski:)



Parfümeerialett oli ka esindatud ja palju jäi silma juuksevärvi...


"Elsa" teemat oli ka üpriski palju. Pisikeste tüdrukutega on sinna üsna riskantne minna, kui pole tahtmist oma niigi Elsa teemaga üle võlli läinud elamist koormata.


Köögipotsikuid ja- totsikuid oli ka rohkem kui küll.


Algavaks grillihoojaks kõik vajalik olemas....


Hoone ise selline. Pole ju raske üles leida. Millegipärast polnud see pood varem silma hakanud, kuigi on üsna peatänava ääres. Eks seal on avastamata poode veel terve trobikond, aga ajalimiit seab omad piirid. Kogu Valmiera kaubandusega tutvumiseks on vaja vist küll tervet kuud. Päevaga ei tee seal midagi.

Ime, et see pood lõhki ei ole läinud


Kui ma kogu selle "toreduse" üle olin vaadanud oma ahhetamise ja ohhetamisega, siis ema soovitusel tegin ikka ühe ostu ka. Tema väitis, et tippsibul oli seal jummalast odav. Mina ei tea tippsibula hinnast mitte mõhkugi, aga võtsin targemat inimest kuulda ja ostsin oma varu ka ära. Mis sest, et maa alles kündmata. Praegu on paras aeg sibulseeme ahju juurde sooja panna (niikaua kuniks meil veel ahju on). Pidi miskitmoodi head tegema sibulakasvule. Ja sibulat kasvatada mulle meeldib. Kasvab hästi ja pole erilist kunsti, kõblata on ka väga mõnus. Eriti mõnus on ülesvõtmine ja tal el söömine. Poe sibul ei saa jaolegi. Korra olen poesibulaga söögi nässu keeranud, rohkem ei soovi.

2014. aasta sibulasaak

Üks avastus ka Depost, kus ma olen viimasel ajal oma kodukeemia varusi täiendanud. Kõige soodsam koht ikkagi. Ja mitte keemia, aga just ökotoodete osas. Nõudepsuvahend, millega ma juba pikka aega olen nõusid pesknud (pesenud, pesnud...kuidas keegi soovib), on saanud omale uue pudeli, pumbaga ja natukene suurema. Hinnaerinevus on vaid sentides. Rõõm missugune.



Nõudepesumasinal ja pesupesemisel kasutan sama sarjad tooteid. Arielid, Persilid ja Fairyd võivad minu pärast täiesti olemata olla. Oleks kaupluste õhk ka puhtam. Jube, kuidas nende riiulite vahel alati "haiseb".



Niipalju siis minu eelistustest ja avastustest. Tegelikult tahtsin ma rääkida ühest lubadusest, mille ma peale lõõgastavat nädalavahetust andsin. Mis juttu ma homme peale tööd räägin, on juba ise teema.

Nimelt peale päeva aega toas passimist tuli mul tahtmine üks tiir väljas teha. Et "eks" oli ka külakorda käimas, siis läksime tegime väljas mõned pakilised asjad ära - korjasin pesu kokku, viisime biojäätmed välja (komposti), panime väravad kinni jne. Mõnus oli väljas. Mõtlesime, et käime posti järel ka ära, äkki on midagi postkasti potsatanud. Vähemalt põhjus veel lisaks 200 meetrit jalutada. Liikuda ju on vaja. Ilm oli ka täitsa ok. Kahju ainult, et päikest enam ei olnud. D-vitamiin oleks ära küll kulunud.

Postkast oli tühi, nagu arvata oligi. Mõtlesime, et teeks ühe pikema tiiru veel. Aega oli, tahtmist ka ja vajadus oli ka muidugi. Peale 4,6 km ringi oli tunne nii hea, et ma lubasin homme sama korrata. Mis homme, lubasin kuu aega jutti igal õhtul sellise tiiru teha. Tavaliselt ma oma sõna pean:)

Tööinimestele ilusat töönädalat!

25. veebruar 2016

Keskea rõõmud

Annan endast ka märku ja kirjutan natukene, kuidas mul läinud on.

Tööl läheb hästi ja minu kartused, et hommikune tööle jõudmine kujuneb mul parajaks katsumuseks, oli ilmaasjata. Kõik sujub ja kuna ma tõusen paraja ajavaruga, siis olen igalpool kohal ka ajavaruga. Uni läheb pealt ära juba enne äratuskella, isegi Vabariigi aastapäeval, kui vaba päev oli.

Mida tööl käimise juures alati oluliseks peetakse, on see, et sa tahad hommikul tööle minna ja õhtul koju tulla, siis pidi kõik hästi olema. Minul nii ka on. Sinna juurde ka pisike kiitus, et meil ( meid on kaks uut) pidi päris hästi minema ja ongi motivatsioon laes.

Nädalavahetusel võtsin natukene vabamalt ja käisin ennast tuulutamas...ikka Pärnus, nagu tavaks saanud. Plaan oli kinno minna "Klassikokkutulekut" vaatama, aga ma ei osanud arvatagi, et sinna selline tung on ja seansid kõik välja müüdud olid. Ja jumala õnn, et ma neti teel varem piletit ära ei ostnud, sest Pärnusse sissesõidul võttis politsei mu rajalt maha ja viitis pool tundi mu kallist aega ja kinost võisin suu puhtaks pühkida niikuinii. Kui oleks pilet ostetud olnud, oleks kahju veel suurem kui ta niigi juba oli. Pole halba ilma heata:D

Seega sai poodides käidud, iga lapse garderoobi natukene uuendatud, söödud ja sama targalt koju tagasi tuldud. Väike vaheldus ikka argipäeva.

Vabariigi aastapäev oli meil ka natukene sisustatud. Meena oli vaja kontserdile esinema sõidutada. Mul ei olnud selle vastu midagi, aga lõppkokkuvõttes lahkusin ma kultuurikeskusest okas hinges ja meel oli ka kurb. Kui lauluõpetaja lapsi proovi kutsus ja siis mainis ta nii möödaminnes ära, et Meena ikka rahulik oleks. Ma siis uurisin, et mis mõttes, et kas ta segab mingil moel. Pidi päris kärsitu olema küll jah. Ühesõnaga segab laulutundi, nagu ma aru sain ja eks siis on raske õpetada ja teistelgi õppida. Samad probleemid, mis tantsutundideski olid. Oeh...

Vaatasin siis esinemist ja Meena laulis tublisti selge häälega kaasa. Laulutunnid on talle hästi mõjunud. Ta teab ja laulab paljusid laule, nii et väga kahju oleks tal see võimalus katkestada. Aga kui ta segab oma kohalolekuga, siis poleks see teiste suhtes ka aus.

Õhtul sain mahti ka teleka ees istuda, heegeldada ja presidendi vastuvõttu jälgida. Seda küll ema juures, sest kodus lihtsalt käib lõpmatu võitlus kohtade pärast, sinna sekka kisa-kära ja kaklemine. Tervislikum oli oma asjad võtta ja naabertallu sõita ja täiskasvanud inimestega mõnusalt aega veeta. Kulub ära vahel. Emal oli ka hea meel seltskonna üle.

Täna kasutasin juhust ja käisin peale tööd  meie oma kohalikus "kinos" ja vaatasin siis selle palju kiidetud kassahiti "Klassikokkutulek" oma silmaga ära. Hea võimalus siiski ju. Ei pea kuhugile kaugele sõitma. Rahvast oli murdu, aga kõik soovijad mahtusid saali ja said istuma. Film võeti vastu hästi, sest lõpusubtiitrite ajal rahvas plaksutas nagu õnnestunud lennuki maandumise ajal.

Mina nii vaimustuses ei olnud. Polnud minule suunatud film. Olen küll keskealine, aga mitte mees. Mõni mees naeris ja lõbutses ikka täie raha eest. Äratundmisrõõm vast. Vaadata võis, muigasin ka mõne koha peal, pigistasin naeru ka välja aga mida seal naerda, suht kurb film. "Ema"oli ikka kraad parem film.

Ja mingi film, mida ma juhtusin telekast nägema siin hiljuti, oli "Vasaku jala reede". No tule taevas appi. Eesti film ja ikka päris räige. Selle peale lapsed kiitsid, et nemad näevad seda juba mitmendat korda. Kus ja kunas, jäi minu jaoks küll arusaamatuks. Kus ma siis olin? Aga rõvedus müüb nagu näha.

Sain nüüd ennast maha laadida, mured on kirjas ja elu saab rahulikult edasi minna.

Kordaminekuid teilegi!


17. veebruar 2016

Kolmas tööpäev

No nii. Eile õhtu oli päris närvesööv ja täiskuu on ka väljas. Mina igatahes magama jääda ei saanud ja öö jäi päris lühikeseks. Lugesin teie ohtralt jäetud kommentaare, mis olid kõik väga asjalikud ja igati abiks, et ma saaksin asjad selgeks mõelda ja enda jaoks ainuõige otsuse teha. Tänu sellele jäi öö ikka väga lühikeseks. Lootsin, et hommik on õhtust targem ja mingil ajal olin ikka uinunud ka.

Hommikuti olen ma 5:20 üleval, et saaks rahulikult kõige toime, enne kui kodust välja astume. Nüüd on enamvähem paigas, millal see kõige optimaalsem aeg on, et õigel ajal tööle jõuda, rahulikult, ilma kiirustamata, ilma liigse stressita. Lapsed on tnu sellele rahulikud, et ma ei kiirusta.

Tööle sõites ma muudkui vaagisin ja kaalusin. Püüdsin panna oma peas paika nii plussid kui miinused. Miinuseid sain imevähe, vaid palk saigi miinuseks. Ülejäänu mulle meeldib.  Kohale jõudes puistasin ma oma südant esimesele ettejuhtuvale inimesele ja tema soovitas siiski oma murega otsese ülemuse poole pöörduda, mida ma ka tegin. Tema peab omakorda oma ülemusega rääkima, kes on momendil aga tõvega kodus. Allkirja veel andma ei pidanud lepingule, nii et asi ootab arutamist.

Tööpäev möödus jällegi õppides. Iga päev saan midagi uut teada ja püüan ka praktilisi asju teha nagu faksi saatmine näiteks. Naised on kõik sõbralikud ja abivalmis, ajavad mõnusat "mõla", suuremas osas saksa keeles. No väga kodune tunne on armsatatud keelekeskkonnas. Mida veel tahta:)

Peale tööd kohtasin peaukse juures tuttavaid nägusid, kellel jätkus vaid kiidusõnu tööandja aadressil. Parim tööpakkuja linnas pidavat olema:) Väga tore.

Lapsed on üleootuste tublid olnud. Just need lapsed, kes lõunast juba kodus ja peavad õhtuni ise toime tulema. Nad on rahul. Saavad täielikus rahus õppida, oma huvidega tegeleda, telekat vaadata ja söögi saavad ka ise kätte. Jaskar on meil kütmisega tegelenud, Sten hoolitseb, et nõud pestud on ja Mete on niisama ilus:D Keegi ühes kommentaaris mainis ära, et lastele on ka tähtis, kui emme ikka tööl käib ja tal on 100% õigus. Lapsed on väga uhked selle üle, mis pole mitte vähe oluline.

Messengeri vahendusel olen ka ikka toetavaid sõnumeid saanud. Reaalse pakkumise sain ka küüdi osas, millega ühinen juba homme. Eks näis, pisike kokkuhoid ikka. Aitäh kõigile, kes võtsid vaevaks kaasa mõelda ja peale oma murede ka minu muredega veel kursis olla ja nendega tegeleda.

16. veebruar 2016

Mõtlemise koht

Ma ei tahaks seda teemat siin avalikult arutada, aga kus siis veel. Mul on mure ja sees kripeldab.

Teine päev tööl möödus mõnusalt. Olin rahul ja õnnelik, et sain õppida uusi asju ja midagi ka õnnestus juba. Tasa ja targu. Kõik töökõrvane on ka väga pro. Mõnus oli peale tööpäeva läbi käia odavpoest, korjata kokku oma lapsed ja soojaks kõetud koju tulla. Ei mingit probleemi.

Siis aga sain hetke aega, et oma töölepingut uurida. Vat siis tõmbas küll tuju nulli ja siin on nüüd see koht, kus oleks vaja asju kainelt vaadata. Ma ei hakka numbreid nimetama, aga ausaltõeldes on minu toimetulekutoetus suurem, kui palk, mille ma pean reaalselt välja teenin. Lisaks veel kütusekulu, autokulu ja lõppkokkuvõttes ma maksaks veel pealegi. Ma teen oma pere eelarvele suure karuteene, kui ma lepingu allkirjastan.

Appi, mida ma teen? Kas maksta peale ja panustada sellele, et äkki tasuks pingutada, õppida ja oodata ära suurem tasu peale katseaega (4 kuud) või lõpetada kohe teiste aja raiskamine (minu koolitamine)?

15. veebruar 2016

Esimene tööpäev

Kõigepealt tahan ma tänada kõiki, kes mulle FB-is, kommentaariumis ja ka privaatselt edu ja kordaminekuid on soovinud. Ma pole tahtnud igale kommentaarile eraldi vastata. Olen vaid lugenud ja rõõmu tundnud ja natuke ka julgust saanud. Toetus on oluline ja edasiviiv jõud. Nagu ütleb rahvatarkus: "Kiida lolli ja lolli teeb".

Peale tänast tööpäeva on mulle üsna selge, mida Ylle ühes (LINK) minu postituses oma kommentaariga mõtles.

KOMMENTAAR:

Sinu saksakeele oskus on suureks plussiks, ma ei usu, et Viljandimaal töötuna palju vaba saksakeele oskusega inimesi leidub. Tavaliselt nad tegelevad juba tõlkimise vms. Mida rohkem on erilisi oskusi, seda lihtsam ongi tööd leida. Elan ka väiksemas kohas, kus jutu järgi suur tööpuudus aga meil on endale raske uut kolleegi leida, sest vajalik on vene keele ja arvutioskus. Noored ei oska vene keelt, vanemate jaoks on meie arvutiprogrammid keerulised ja nad eriti ei julge üritadagi. Ma muidugi räägin siin neist inimestest, kes on meie kandis töötud. Inimesed kel igapäev arvuti taga tööd on olnud vaja teha ei kaota ka vanuse lisandudes oma oskusi, aga nad ei hakka ka uut tööd otsima.

Täna natukene rohkem aimu saades oma tööülesannetes on üsna selge, et ilma keeleooskuseta ja arvuti tundmiseta pole seal midagi teha. Keele osas on mul väga hea. Ma pean oskama lugeda saksakeelseid tellimusi, neist aru saama, tulevikus ka telefoni teel saksa klientidega vabalt suhtlema ja arvutis väga hästi orienteeruma. 

Täna ma juba vastasin ka kõnedele, aga ma ei osanud klientidele infot anda, sest ma ei ole tellimustega lihtsalt veel kursis. Aga oskasin nad ootele panna või palusin hiljem uuesti helistada. 

Üldmulje on hea. Mulle meeldib selline töö, eriti kui asi veel käppa saab. Õhkkond on väga sõbralik ja vaba. Naised on sukkpükstes töölaudade taga, vaibad maas ja kõik tunnevad ennast mugavalt ja vabalt. Söömas saab käia firma oma kohvikus, mis on töötajatele mõeldud. Tellid omale menüüst meeldivad toidud nädalaks ette ära ja võid kasvõi hommikul putru süüa, lõunal suppi või praadi jne. Söögid on odavad ja arvestatakse hiljem palgast maha. Sidrunivesi ja kohv on vabalt võtta.

Hiljemalt kolmapäevaks saan ma ka oma kabinetti mulle mõeldud arvuti taha tööle. Praegu käib ümberehitus selleks tarbeks. Momendil olen ma õpilane ja pean kogenud töötaja kõrvalt teraselt õppima. Alustan kergemate asjadega ja võin tulevikus ka karjääri teha:D



Teekonnast. Lasteaiast tööle on 35 km. Kodust seega üks ots 50 km. Õhtul hakkasin töölt sõitma kell 16:44 ja kodus olin koos laste kokku korjamisega 17:45. Polegi väga hull. Eks need 100 km päevas natukene hirmutavad, aga kokkuvõttes sõidan päevas rohkem vaid 40 km. Lapsi lasteaeda viies ja tuues kulus päevas 60 km.

Kokkuvõtteks olen positiivselt meelestatud ja hirm on kadunud. Homme lähen juba rahuliku südamega kohale. Oi, see saab varane tõusmine olema. Kui selle katsumuse ka läbin, on asi lahendatud.


14. veebruar 2016

Halan

Vabandan kõigi ees, kellele ma pole head Valentini päeva soovinud. Ma polegi kellegile seda soovi edastanud ja pole tahtmist ka. Ma ei tunne mingit vajadust tänast päeva tähtsaks pidada. Armastatut mul ei ole, elukaaslast samuti mitte, nii et pole midagi tähistada. Jätab külmaks. Mul muud mured praegu:)

Sõbranna saatis sms-i, pidas mind meeles. Ema ilmus hommikul kommikarbiga kohale, see oli ka kõik. "Sõber"saatis FB-i vahendusel head soovid ja oli juba varem minu elamisse minu lemmikkommid ära peitnud. Need tegin päeva teises pooles lahti ja maiustasin natuke.

Muidu olen ma sellises "ei liha ega kala olekus". Kõik ikka homse läheneva "tööpäeva" pärast. Ma ikka meeletult kardan tegelikult. Ei tea ju, mis mind ees ootab. Kui ma nooremana hüppasin ikka pea ees vette sellistes olukordades, siis nüüd, natukene vanemana, ei ole enam sellist uljust. Kahjuks. Ja nii ma siis põen. Mu aeg hakkab otsa saama. Vaatan aga muudkui kella ja süda jätab lööke vahele.

Teisest küljest jälle, mida mul põdeda. Lugesin täna natukene Perekooli foorumi töö rubriiki ja otsisin teemasid, mis minu olukorraga natukene haakuksid, et ennast rahustada ja natukene aimu saada, mis mind ees ootab. Midagi mul kaotada ei ole. Kui kõik esimese päeva õudused edukalt üle elan ja järgmine päev veel võimalus minna antakse, siis pidi vaid elu kergemaks minema. Jääb ära see kodus asjatu rassimine.

Nii paljud inimesed otsivad tööd ja tahaksid natukene rohkem teenida, kui pelgalt miinimumpalk. Paljud ei saa üldse jutulegi. Ma peaksin õnneseen olema ja endast kõik andma, et homne päev positiivne oleks ja ma hea tundega õhtul koju saaksin tulla ja pinged lõpuks maha saaks. Oh jumal, saaks see vaid läbi juba, see esimene päev õhtusse ja et mina oma hingerahu tagasi.

Terve nädala olen ma justkui õhus hõljunud ja teinud vaid hädavajalikku. Isegi heegeldamist ei ole suutnud kätte võtta. Saate ise aru, milline närv mul siis sees on. Täna siis lõpuks suutsin ennast nii kaugele viia, et otsisin riided ja jalanõud välja, mida ma esimesel päeval kannan. Ingveri panin ka likku, et hommikul omale maitsevesi kaasa võtta.

Õnneks ei pea ma homme punkt kaheksa kohal olema. Saan rahus oma hommikused majandamised ära teha ja jääb aega veel ülegi. Pean kella 10-ks minema. Loodetavasti tuleb keegi "uus" veel, et ma päris üksi ei oleks. Siis oleks kaaskannatajaidki. Seltsis ikka lõbusam. Luban tubli olla ja kõigi ootusi - lootusi täita.

via GIPHY

10. veebruar 2016

Tõmban joone alla

Selleks korraks on vaipadega ühel pool. Kõik ostetud trikoopael sai läbi heegeldatud ja tulemus on siin...








Kõikidele vaipadele kulus kokku ca. 75€ eest materjali, väljaarvatud viimasele vaibale. Selle ma tegin esimesena ja selle nöör sai ostetud Valmierast (3 x 7.30€).

Nüüd on vaja laualina kallale asuda. Seal enam takistusi tulla ei tphiks, sest kõik vajalik lõpetamiseks on olemas, jaguks vaid aega.


Tegutsema!

8. veebruar 2016

Viimased siblimised

Ajast, mil ma sain teada, et kohe kohe on vaja hakata tööl käima (alustan 15. 02), on mu elu eriti kiireks läinud. Pole enam hetke olnud, et natukene molutamisekski aega oleks. Püüan justkui kõik otsad kokku tõmmata nagu elu hakkaks lõppema. Aga kui sügavuti järele mõelda, siis mulle tegelikult tundub, et pigem läheb mu elu kergemaks.

Kõige hirmuäratavam on see hommikune aeg, kui on vaja lapsed riidesse saada ja hiljemalt kell seitse kodust lahkuda. See tõotab tulla kõige raskem katsumus.

Täna näiteks oli meil selline kaos, et ma olin täiesti ahastuses. Vaevu saime peale poolt kaheksat majast välja. Sinna sisse mahtus veel Meena pluusi vahetamine. Ta tahtis abivalmis olla ja kassisöögi ise õue viia. Ma küll hoiatasin teda, et karpi on vaja otse hoida, et vedelik maha ei läheks, aga tema suutis ikka endale lausa peale kallutada.  Nii ta siis kisaga uuesti tuppa tagasi läks ja kukkus pluusi vahetama.

Siis oli vaja veel auto jääst puhtaks kraapida, teeoludega arvestada jne. Nii see aeg lendab. Sellist asja uuel nädalal enam lubada ei saa, siis peab ikka ajavaru olema, et me õigeaegselt õiges kohas oleksime. Veel parem varuga.

Nädalavahetus oli kenasti planeeritud. Reedene vaba päev lastele kulus marjaks ära, sest laupäev ja pühapäev olid tihedad. Laupäeval elasime selles vaimus, et jõuaksime õigeaegselt tantsukonkursile "Move Your Body 2016", kust võtsid osa ka "Tupsude" rühma lapsed. Meena nende hulgas.

Ja kui oli juba kodust välja minek, siis panime plaani ka ühise kohvikus käigu Meenaga. Pole eriti tihti sellist juhust, kui vaid meie Meenaga kahekesi aega veeta saame. Ujumas oleme ka saanud vaid kahekesi käia, tänu minu emale, kes sel ajal Stigiga tegeleb. See on päris mõnusaks kujunenud, ilma stressi ja kiirustamiseta, kus aega on küll ja veel.

Pühapäevaks oli Meenal sünnipäevakutse, mille ta suure rõõmuga vastu võttis. Kuni Meena peol oli, olin mina Stigiga küla vastlapäeva tähistamisel. Hommikul vara panin taigna kerkima, et meil oleks ka ahjusoojad kuklid kaasa võtta. Kohapeal vahustasime koore vahele ja saime imemaitsvad värsked vastlakuklid. Peale sõime hernesuppi, mängisime mänge ja nii meie päevake möödus. Lõpuks oli Stig nii väsinud, et palus ennast koju magama viia.


Stig puhub paberlaeva sadamasse:)
Mina läksin Meenale järele. Küll on hea, kui suured lapsed kodus ja pole muret, kelle hoolde pisem jätta. See on üks positiivne asi paljulapselises peres. Stigi jäävad valvama alati kõik suurima hea meelega, lausa vabatahtlikult. Saime jällegi Meenaga rahus maailma asju arutada ja mõnusalt aega veeta. Mis sest, et autosõidu aeg vaid, abiks ikka.

Teepeal püüdsin siis  tema esimesi muljed sünnipäevapeost kuulata. Kõik oli ilus olnud - söögid head, palju mänge, toredad külalised (lasteaiakaaslased), rebasenäoga koer, ilus vannituba. Ühesõnaga kõik kena.

Õhtu möödus rahulikult, nagu alati :D (see on fassaad). Olime juba kõik ennast magamisele häälestanud, kui Meena tuli alla ja hakkas südantlõhestavalt nutma. Kuna ta kohe rääkima ei hakanud, milles asi, siis mul tekkis juba hirm, mis saab küll nii hirmsat juhtunud olla, et isegi mulle ta ei suutnud oma muret kurta.

Püüdsin teda lohutada ja keelitada, et ta ikka ära räägiks, mis teda nii hirmsasti vaevab. Lõpuks, pika pinnimise järel selgus, et sünnipäeval oli juhtunud midagi, mis Meenale tohutut piinlikkust valmistas. Mulle isegi tundus kohati, et ta jättis mulle midagi rääkimata, sest ma ei saanud täpselt aru, miks see seik nii kohutav Meena jaoks oli.

Mul on veel plaanis seda täpsustada sünnipäevalapse emaga, et täit selgust saada. Meena aga raius mulle kohe resoluutselt, et tema enam lasteaeda ei lähe, sest temal olevat nii piinlik.

Saime asjad niikaugele räägitud, et Meena suutis siiski oma voodisse magama minna. Ta oli otsustanu, et tema ei saa seda peast omal välja ja jääb telekatuppa diivanile magama. Seda ma muidugi ei lubanud ja lõpuks leppisime kokku, et ta võtab ennast kokku ja hommikul, kui teised kooli on läinud, arutame rahulikult veel kõik läbi. Läksime raskete südametega magama.

Hommikul oli Meena tuju juba parem ja ta oli unustanud, et tema lasteaeda enam minna ei taha. Eelmine õhtu oli Meenal olnud hirm, et sünnipäevalaps läheb kasvatajale kohe seda piinlikku seika kaebama. Mina seda ei uskunud ja nii ma ka Meenale ütlesin. Teema oli hell ja ma eriti ei sorkinud enam.

Lasteaiapäev täna möödus tal igatahes toredasti ja teema on tema poolt vist unustatud. Mis tegelikult juhtus, ma ei teagi. Võib - olla ülereageerimine jälle või ma ei teagi. Uurin esimesel võimalusel kindlatest allikatest.

Nüüd aga naljaga pooleks...täna oli teatavasti lasterahapäev ja sel ajal on teadupäerast kõik "hullud" liikvel. Nii ka mina. Leppisime Steniga kohtumise kooli juures kokku, küsisin ta isegi viimasest tunnist ära ja läksime linnatuurile. Väga olulised asjad olid vaja korda ajada. Viimane aeg selleks. Varsti mul ju enam sellist lademetes vaba aega ei ole.

Kõige tähtsamad olid ujumispüksid. Sten pidi vabastuse paluma viimasest ujumise tunnist, sest kloor oli tema "sada aastat" vanad püksid juba ammu hõredaks söönud ja need olid talle vist juba ammu väiksed ka pealekauba. Oli vaja kiiremas korras uusi. Takkos sellist kaupa müügil ei olnud, tuli pöörduda "Pesupessa". Eks esmane hind lõi silme eest mustaks küll, aga nii palju pididki ujumispüksid tavaliselt maksma. Uudis mulle:)

No me ostsime viimati Saksamaalt KiKi'st mingi kõige rohkem 5 euro eest. Täna pidime välja käima aga tervelt 18 eurot ja need olid ühed odavamad. Aga vaja oli ja mööda linna soodsamaid kohti otsima ka polnud aega hakata. Aeg oli piiratud, sest Meena oli vaja poole viieks laulma viia 35 km kaugusel.

Juuksur. Väga oluline asi Stenile. Sel korral aega meie tavajuuksuri juurde saada ei õnnestunud. Sten oli uue koha suhtes küll natuke kõhklev, aga väljus sealt õnnis naeratus suul. Järelikult jäi rahule ja lubas teinekordki sinna aja panna.

Püüdsin endale ka midagi skoorida, aga ega see eriti kerge ei olnud. Sten oli nagu vihaleht mul pe*se küljes. Palusin tal küll meeste asju vaatama minna, et mina saaksin rahus naisteosakonnas keskenduda, aga ei, ei jää sammugi maha. Nii ma siis kiirelt lennu pealt ühed püksid välja valisin, kiirelt jalga proovisin ja oli otsustatud. Seppälast on jutt ja seal oli vähemalt täna mulle väga soodne pakkumine ka. Ega ma seda enne ei teadnud, kui kassas. Kõik püksid oli 25€. Jube hind tegelikult ju, aga minu väljavalitud pükstel oli hind 34.95€, nii et kujutate ise, milline õnnis naeratus mu näole ilmus, kui mult vaid 25€ euri kasseeriti. Võit missugune. Ja püksid on vägevad. Kurguauguni nööbitavad ja mugavad. Kõik uuele tööle mõeldes.

Homme on mul plaanis neid põhjalikumalt jalga proovida ja vaadata, millega nad üldse sobivad. Loodetavasti kõigega. Sellised plaanid siis homseks. Ja heegeldada tahaks ka. Püüan iga hetke selleks kasutada, aga õige vähe on viimasel ajal neid hetki.

Täna sain lõpuks kogu heegelniidi ka kätte, mille ma 13. jaanuaril tellisin. Aega võttis, aga asja sai. Ega ma ei kartnud kordagi, et keegi püüab mind üle lasta. Nii halvasti ma ka Eesti e-kaubandusest ei arva, aga natukene kummaline oli, et kõnedele ja e-kirjadele vastati väga visalt või üldsegi mitte. Minu jaoks oli see midagi uut. Aga äkki Eestis see ongi normaalne. Pakki oli pandud leevenduseks minu kannatustele kummikarude minipakk, mille ma õhtul kenasti ära kasutasin, et Stig ometigi põidlaküüsi lubaks lõigata. Saime kenasti kaubale.

Mulle on jäänud veel 6 vaba päeva. Täna on Mete palavikus ja ma juba paaniliselt kardan, et teised ka jäävad haigeks. Kõige hullem, kui mina "tähtsaks päevaks" peaks haigestuma. Pean hakkama rohkem küüslauku sööma ja jumalat paluma, et midagi mulle külge ei hakka. Suur osa inimesi ümberringi kõik põevad. Õnneks on mul hädakorral lapsehoidjagi võtta.

Nüüd aga pessu ja põhku. Maja on vallanud imetabane vaikus. Aeg minulgi puhata, et uuele päevale vastu astuda. 

5. veebruar 2016

Rahuldan teie uudishimu

Ma kujutan ette, et paljud teist ootavad uudiseid, kas ma sain tööle või mitte. Ma arvan, et ei saanud, sest eilset lubatud telefonikõnet ei tulnud. Ju siis nii pidi minema ja saan oma stressivaba elu edasi elada.

Üks positiivne asi ka oli ikka eilses päevas. Tegelikult mitu. Aga see üks on eriti tähtis. Käis pottsepp, kes hakkab meie küttekolletega tegelema. Eile oli ta reaalselt esimest korda ise kohal ja nägi oma silmaga, mis seis on ja mis teha vaja oleks. Mõõtis ja pidas plaani, poolt juttu ma eriti ei mõistnud, sest asi on ikka väga spetsiifiline. Tundus asjalik ja usaldusväärne. Nii et sellega  hakkavad ka asjad liikuma. Ehitus jääb soojema aja peale ja ma juba kujutan oma vaimusilmas ette, milline meeletu tolm tuleb ahjupottide lihvimisest.

Täna olen ma sellises seisus, et midagi eriti teha ei viitsi ja tuleb endale üks puhke päev vist anda, kui ma lihtsalt olen ja vedelen. Tühi kõht vast sunnib natuke midagi liigutama. Jube saiakeste isu on. Peaks ise midagi küpsetama. Tuleb lihtsalt oodata, kui vaim peale tuleb.

Lasteaialapsed on ka täna kodus, sest kuulsin eile sellist tarkusetera: "Milleks lapsi lasteaeda viia, kui ise niikuinii kodus oled" :D  Kas pole geniaalne mõttetera? Nii me siis sõnasabast kinni võtsime ja kodus mõnuleme.

Saiakeste kohapealt niipalju, et ma tegelikult kaalun ka natukene ennast tagasi hoidma hakata. Käisin täna üle pika aja kaalul ja ei midagi hullu, aga ohtlik piir on lähedal. 64,5 näitas kaal ja ma pole juba pikka aega ennast tagasi hoidnud söögiga. Maiustan ja söön rämpsu, millal aga isu tuleb. Ei tohiks päris nii. Loodan, et see sügisene aeg tagasi tuleb, kui ma mitte midagi ülearust suhu ei toppinud ja sain kenasti nii elatud ja kaal langes. Aga nagu õeldud, veel pole asi hull.

Ma nüüd jään ootama, kui nälg mu voodist välja ajab:)

Ilusat päeva, loodetavasti päikselist!

4. veebruar 2016

Ka nii saab

Ärkasin täna kuidagi kahetiste tunnetega. Kas ma ikka tegin õigesti, et kuskile kandideerisin ja äkki pean hakkama tööl käima. Miks ma elan oma elu nii keeruliseks. Siiani oli ju kõik hästi ja toimis. Aga inimene kord juba on selline, et otsib omale sekeldusi. Mina vähemalt. Üks osa minust tahaks siiski positiivset vastust kuulda tänase päeva jooksul, teine pool jälle rõõmiustaks, kui kõik endiseks jääks. Pole kerge.

Kui jällegi kainelt mõelda, siis iga uus algus on raske. Kuskilt oleks ju vaja pihta hakata. Ei saa ju eluks ajaks koduseks jääda ja eks keskkonna vahetuses ole ka positiivset. Saan uusi inimesi tundma õppida, õpin ise uusi asju juurde ja mis põhiline, saan riigile kasulik olla maksude näol ja eks meie toimetulek ka paraneks.

Meena elab mulle igatahes väga kaasa, et ma tööle ikka saaksin. Tema arvates saaksime siis rohkem süüa osta. Nojah, lastel on oma mured. Nad ei kujuta ettegi endale, mida see tegelikult tähendab, kui ma pikad päevad kodust eemal olen. Nemad näevad asju oma vaatevinklist.

See selleks. Tahtsin tegelikult hernesupist kirjutada. Vastlad tulekul ka, äkki keegi saab uut hingamist oma supile.

Viljandist käik seostub meil isaga ikka alati sellega, et saab odavamalt toitu osta. Nii me siis püüame võimalikult odavaid asju skoorida. Tema eilne parim ost oli "Meie" toidupoest purgisupp (herne), mis oli tema jutu põhajl maksnud midagi 70 sendi ringis. Minu senini odavam sama kraam oli hiljuti Konsumist 99 sendi eest. Mõtlesin veel endamisi, mis oleks viga olla üksik inimene ja see üks purk suppi osta. Küll oleks odav toit. Mina aga pean ostma kolm purki, et iga inimene taldriku täie suppi saaks (mainin kohe ära, et ega ma igapäevane purgisupi söödik ei ole, aga sel korral oli jube hernesupi isu ja kõht oli ka tühi, oli vaja kiire lahendus leida).

No nii. Oli isal see purk suppi olemas ja kindel plaan, et mina teen talle selle koju jõudes kohe ära ka. Mõtlesin, et mis see siis ära ei ole. Panin tilga vett keema kõige pisemasse potti ja jäin ootama. Isa nähes seda, ütles, et nii ikka ei saa, kartult oleks ka vaja ikka lisada ja üks korralik supp teha. Ma pole iial purgi hernesupile kartult lisanud. Borshile ja seljankale küll, see on selge. Tagatippu tuli välja, et tal olid suitsu kondid ka ostetud supi tarvis. No ma ei tea, kas ma oleks pidanud purgisupi siis lõpuks maitseainena lisama? Peentang oli tal ka kapis. Jällegi, peentanguga hernesupp...pole mina oma elus sellist asja näinud. Pigem on see ikka linnutoit või pudrumaterjal.

Lõpuks võtsin suurema poti, lisasin vett juurde, panin kondid keema, lisasin pestud peentangu, koorisin mailma laadungi kartulit ja purgisupi palusin isal paari tunni pärast maitseks lisada. Ise ma lahkusin ja ma ei kujuta ette, kuidas see toit lõpuks välja nägi ja kuidas maitses. Ka nii saab nagu näha. Tuleb olla innovatiivne:)



 

3. veebruar 2016

Üritan taas

Lubatud postitus, kuigi ma heameelega enam ei kirjutaks vaid loeks hoopis parema meelega, mida teised kirjutavad. Aga kui lubatud siis lubatud. Isegi muinasjutu lugesin Meenale ära, nii palju pingutasin. Päev on olnud jube väsitav.

Olen pikalt eemal olnud ja oma käsitöö värkidega tegelenud. Sinna vahele ka loomulikult kodune elu, laste edasi-tagasi vedamine, Meenaga käime nüüd ka ujumas korra nädalas (eelkooliminejate privileeg). Jah, Meena käib nüüd korra nädalas eelkoolis ja tutvub lähemalt koolieluga. Seda hirmu, et ta millegipärast hakkama ei saaks, mul ei ole. Meena saab alati hakkama.

Ükspäev olime koos poes ja ta on meil viimasel ajal jube muffini fänn. Ise segab valmis pulbrist taigna kokku ja sahmerdab köögis kohe mõnuga. Mina muidugi toas teen oma heegeldusi ja tema siis käib aegajalt küsimas, kas nii palju vett on õige ja kas õli on õigesti välja mõõdetud. Seal ta siis segab ja täidab vorme, minu rida on ainult fakti kontstateerida, nõud pesta, hiljem tekkinud muffinipuru koristada ja ahjuga majandamine on ka minu kanda.

Noja sellise vaaritamise peale on meil kapist muffini pulber täitsa otsa saanud. Poes olime jahu riiulitest juba möödas, kui Meenal plahvatas. Saatsin ta siis iseseisvalt otsima ja olin üsna kindel, et ta lööb käega. Endalgi annab vahest mõnda asja otsida. Aga ei, varsti oli ta muffinipulbri kotiga platsis. Ta oli ühelt tädilt abi palunud. Too oli siis õigesse kohta osutanud ja palunud Meenal sobiv välja valida. Ka sellega sai ta ideaalselt hakkama ja oligi asi lahendatud.

Sama lugu on lasteaias. Meil on nüüd juba pikemat aega kiibi süsteem lasteaia ustel. Sisse saab vaid kiibiga. Minul aga kiipi veel ei ole. Rõhutan "veel". Ma olen vahest ajaga ja vajan uute asjade jaoks õiget momenti või tõuget. No siis ma alati püüan ikka ukse juures oodata kuni keegi tuleb või läheb, et sisse lipsata. Kella ma lasta ei malda tavaliselt. Vaid suures hädas, kui kuhugile huviringi minemisega kiire on ja iga minut arvel.

Meena on aga selline, et tema juba ootama ei jää. Kohe laseb kella, enne kui ma teda manitseda jõuan. Ega mulle ei meeldi, kui ta iga pisiasja pärast sealseid töötajaid tülitab. Natuke peaks ikka kannatust ka olema. Minul on, Meenal mitte. Ühesõnaga saab ta enamasti kõigega ise hakkama ja hätta juba ei jää.

No nii...nii ma siis olen olnud selline kodune ja omaette nokitseja. Enamasti rahul oma elukorraldusega. Kuni ükspäev mõtlesin, et teeks heegeldamisest väikese pausi ja vaataks üle pika aja (mais sai seda viimati tehtud), mis tööturul toimub. Esimene koht, kuhu suundusin, oli cvkeskus.ee. Kohe hakkas Viljandimaa pakkumistes silma huvitav töökuulutus. Mis mind võlus, oli saksa keele oskus. Klõpsisin natuke nuppe, tahtsin kandideerida. Olen seal kasutaja juba ammustsest aegadest ja isegi üks cv on mul seal olemas, mida olin viimati 2011 aastal uuendanud. Seal seisid veel minu Saksamaa aegsed rekvisiidid. Mingil moel aga kiirete vajutustega sai toosama vanade andmetega cv teele saadetud. Kogemata ausaltõeldes. Oleksin pidanud eelnevalt kontrolima ja eks ma lootsingi, et lööb ikka cv enne saatmist veel lahti, et saab üle vaadata, mida ma sinna kokku kirjutanud olen. Aga hilja. Mis läinud, see läinud. Püüdsin kohe ka uuendusi tegema hakata, aga nagu ikka, segati mul see asi ära ja sinnapaika see asi jäi.

Õhtul sain Saksamaalt laste isalt e-maili, et keegi meeldiv naisterahvas oli helistanud ja mind küsinud. Ilusas saksa keeles ja puha. Mis asjus, oli saladuseks jäetud, mis ajas laste isa ikka päris leili. Nii mulle vähemalt tundus. Kirja oli lisatud ka number, kust kõne tuli. Siis ma juba sain pihta, mis toimub. Minu arvuti näppimisel olid tagajärjed.

Helistasin ja selgitasin, milles asi, kes ma olen ja miks nii juhtus, et mitte minu aktuaalne telefoninumber cv-s ei olnud jne. Tänati, et ma ise ühendust võtsin ja nii muuseas sai kohe kokku lepitud ka töövestlusele minek.

Täna ma käisin seal siis ära. Ratsionaalne, nagu ma olen, ühendasin kohe ka oma muud sada asja, ikkagi linna minek. Isa arvas kohe, et temalgi on linna asja ja läheme tema transpordiga. Ma olen viimasel ajal kõik korrad isaga linnas käinud ja nii me siis alati päeva maha kooserdame. Kõik kohad saavad läbi käidud, mille vastu emba- kumba huvi tunneb.

Täna alustasime ilusalongist, sest lasin oma kulmud üle pika aja korda teha. Rõhutasin veel tegijale, et väga tumedaks ei tehtaks. Ei taha ju töövestlusel endast koomilist muljet ka päris jätta. Vahatamisega natuke pisara tõmbas silma, aga lõpptulemus oli vägagi normaalne. 6 eurot ja näol raam täitsa olemas:)

Järgmisena sai Mete koolikott remonti viidud (lukk). Vingub juba nädalapäevi, et temal on uut kotti jälle vaja (kotifetišš), kuigi tal on neid lademetes. Jumal küll, kui häbi mul oli ja müts maha parandaja ees. Ta lubas pealelõunaks koti korda teha (noor mees) ja ma vaid ahmisin õhku, kui tubli ja kuldsete kätega saab üks mees olla. Võtab naisterahvalt koti vastu ja vahetab lihtsalt oskuslikult luku ära. Ja mina ei saa sellise asjaga hakkama. Ja seda vaid 7 euro eest koos lukuga. No uskumatu lausa. Müts maha!

Isa viskas mu siis  lõpuks vestlusele ära, ise läks ta oma asju ajama. Lubasin ennast ise linnakeskusesse tagasi organiseerida ja siis juba tõmbame traati, kes kus liigub.

Kas mul ka väike närv sees oli, ei saa päris õelda. Pigem olin uudishimulik. Oli mul ju juba üks kevadine kogemus olemas ja see oli ikka paras kadalipp, mis läbida tuli. Seekord tundus asi vähe teise süsteemiga. Kutsuti tähtsamad isikud laua taha. Üks neist täitsa puhastverd sakslane, teised kaks eestlased, kes perfektselt saksa keelt rääkisid. Vestlus toimus suures osas saksa keeles, millega ühtlasi kontrolliti ka minu saksa keele oskust. Kõik muu pidi õpitav olema. Mulle jäi igatahes väga hea mulje koosveedetud poolest tunnist. Nüüd jääb vaid üle oodata, kas osutusin ka valituks.

Kaotada midagi ei ole. Mulle meeldib kodune olla. Aga kui tuleb võimalus, et saan tööturule naasta, ka ära ei ütle. Eks me näe, mis elu toob. Aeg on aga vist päris küps, et midagi uut proovida.

Kui lugeda erinevatest foorumitest, et kandideeritakse paljudesse kohtadesse ja ei saada isegi eitavat vastust, siis minu jaoks on see küll uus. Nendel vähestel kordadel (kahel siis), kui ma töö vastu olen huvi tundnud, saan ka kohe kutse vestlusele tulla.

Sellised kurjad plaanid mul siis jälle...nojah. Tuleb mis tuleb:)

Kui ma välja astusin, tundsin ma, kuidas ma olen kohe valmis jala linna astuma ja oma kehale ka midagi kasulikku tegema. Nii entusiastlik olek oli. Astusin paar sammu ja mõtlesin...ei, teen hoopis Mallukat. Tellin omale takso. Elus esimest korda muideks. Hansapäevade ajast oli mul takso tellimise number kenasti peas ja varsti saingi uue kogemuse võrra jälle rikkamaks ja 4 euro võrra vaesemaks. Pean mainima, et oma autoga on ikka tükkmaad mõnusam kulgeda.

Kirjutada oleks veel tänasest päevast küll ja küll, aga lõpetan. Igal asjal on piir ja ma olen tõesti väsinud. Teine kord äkki. Vähemalt sellest, kuidas ma siis päeva lõpus isale potitäie hernesuppi pidin keetma.

Kuulmiseni!




20. jaanuar 2016

Vaibamaania

Jagan teiega oma rõõmu. Lõpuks oli mul võimalus valida omale meeldivates toonides trikoopaela. Värve ja toone oli palju, oleks kõike tahtnud kaasa krahmata. Reaalsus oli aga see, et tuli teha valik. Kindel see, et valitud sai rohkem, kui plaanitud oli.

Plaan oli suuretoa vaiba jaoks valida kaks tooni. Lõpuks otsustasin siiski kolme tooni kasuks.


Järgmisena tekkis mõte, et tüdrukute tuppa sobiks ka üks roosa vaibake. Toone oli mitmeid. Mina valisin sellise...


Roosast püüan midagi romantilisemat välja võluda...

Foto: Inge's Boutique

Rohelist paela nähes tulid mulle kohe mõttesse poisid - Sten ja Stig. Nemad fännavad rohelist ja selles toonis vaip saab nende tuppa. Rohelist oli ka saadaval mitut erinevat tooni. Minu valik...


Rohelisega plaanin midagi taolist saavutada...
Foto: Inge's Boutique

Ja lõpuks ei saanud ma ei õelda ka valgele. Olen netis niipalju ilusaid valgeid vaipu näinud ja üks selline võiks ju minu magamistoas ka vabalt olla.


Midagi sellist püüan valmis teha...

Foto: Inge's Boutique
Kellel huvi tekkis, siis väikesed juhtnöörid, kust ja kuidas omale tööd koju tuua..heegeldamise näol.

See imeline koht asub Pärnus, Papiniidu 13, ruum 8. Enne oleks kena ette helistada ja aeg kokku leppida, sest inimene ise asub Pärnu-Jaagupis ja ta peab sinna kohale sõitma, kui ta juhuslikult kohapeal ei ole. Telefoninumber on:  5645 2630. Kogu info ja rohkemgi veel on olemas ka Inge's Boutique'i facebook'i lehel (LINK).

Pärnu, Papiniidu 13, ruum 8

Kohapeal algavad trikoopaela kilohinnad al. 6€. Poolidel olev pael on euro paar kallim. Kes ise heegeldaja ei ole, aga vaipa tahaks sellegi poolest, saab vastavalt oma soovile selle Inge käest tellida. Ma eeldan, et Inge käest. Ju poekesel ikka omaniku nimi on:)

Väga tähtis info, kohapeal saab maksta ka kaardiga!

Tegin koha peal ka omaniku lhkel loal mõned klõpsud. Kvaliteet on  kehva, sest pildid on telefoniga klõpsitud, aga no vaadake millised värvid...paelal, mitte fotode kvaliteedil :D







Nii valmivad kohapeal profipildid Facebook'i lehe jaoks, mis on imelised nagu isegi veenduda võisite (SIIN)...



Ja lõpuks üks muster ka, mida alustuseks kohe heegeldama hakata...



Ja massiliselt ideid Pinterestist (LINK).

Edu mulle igatahes. Tegevust jätkub pikaks ajaks, mis teeb ainult rõõmu.

Värvilisi trikoopaelu saab tellida ka e-poest (LINK)

19. jaanuar 2016

Minu viimane kohv

Ärge saage valesti aru. Ma ei kavatse kohvi joomist maha jätta. Lihtsalt selline kurb asi on, et ma lasin masinast läbi viimase kohvipadja meie majapidamises. Sellist asja pole enne juhtunud. Ma ei saa ka ennast süüdistada, sest ma tõesti tegin kõik endast oleneva, et sellist vahet sisse ei tuleks.


Viimane tilk kohvi

Koht (LINK), kust ma juba pikka aega patju tellisin, lõpetas väga äkitselt tarnimise teistesse riikidesse seoses massiliste probleemidega välissaadetistega. No ma ei tea, minul nendega küll probleeme ei olnud. Pakk tuli nädalaga ja saatekulu oli 0. Ideaalne koht kohvi tellimiseks ja siis äkki neil probleemid.

Vastus minu järelepärimisele:

"Wir versenden aufgrund von massiven Problemen mit Auslandssendungen nur noch innerhalb Deutschlands."

 Ma saan aru küll, oligi liiga ilus, et saatmine Eestisse tasuta oli. Isegi "sakslane" tegi selle jutu peale suuri silmi, kui imestas, miks ma ei lase Aldist omale kohvipatju lasta tuua. Polnud vaja, tol momendil. Nüüd juba oleks, aga pole toojat.

Kui ma asjale ükskord pihta sain, miks ma oma tellimust teha ei saa ja paar päeva juba lahendust olin otsinud, leidsin lõpuks mingigi lahenduse ja kõige võimalikumalt soodsama koha, mis mu probleemi natukene küll leevendaks. Kas ma ka edaspidi seda varianti kasutama hakkan, ei tea.

Vaatsin läbi ka Eesti pakkujad, aga 15 eurosenti padja eest + veel saatekulu on natukene liiast minu jaoks. eBays on küll soodne kohvi, aga saatekulu kipub ikka sinna 12 euro kanti.

Viimases hädas mõtlesin, et viskan Tchibole pilgu peale. Nemad on tuntud oma hea kohvi poolest. Olin meeldivalt üllatunud, kui märkasin, et ka nemad müüvad nüüd kohvi sajastes kottides. Postikulu väljaspoole Saksamaad on 9,95€, aga kaval nagu ma olen, optimeerisin ma reklaami tellimisega kulusid 10% ja sain  6,59€ kogu tellimuselt alla. Lõppkokkuvõttes tuleb ühe kohvipadja lõpphind mulle 11 eurosenti. Pole küll eriti suur võit aga põhimõtte küsimus.

Mis edasi saab, ei tea. Korra käis peast läbi mõte osta uus masin, mis tarbiks ubasid. Level ülespoole jälle. Laiekraan-teler on, miks mitte ka korralikum kohvimasin osta :D Tuludeklaratsiooni rahad on tulemas, leiaks praktilist kasutust rahale.

Siinkohal väike üleskutse. Mida ma uue täisautomaatse masina puhul silmas pidama peaksin? Eks ma olen silma juba visanud ka mõnele masinale, aga soovitused on teretulnud.

18. jaanuar 2016

Tuleb leidlik olla

Päev on õhtus ja sõna otses mõttes magasin tänase päeva maha. Ja ma tegin seda rahuliku südamega, sest minu viimase aja magamised on ikka väga puudulikud ja lünklikud olnud, rääkimata päevasest uinakust, mis on puudunud juba ma ei tea mis ajast.

Hiljem lugesin Delfist, et täna on/oli aasta masendavam päev. Iga aasta kolmas esmaspäev pidi uuringute kohaselt olema aasta kõige masendavam. Põhjused halvas ilmas (mina leian, et täna oli super talveilm ilusa lume ja normaalse temperatuuriga), jõulukulutusteks kasutatud krediitkaartide arvete laekumises (pole ühtki sellist võlga, seega 0 sellist arvet) ja suveilma kauguses (mõtlesin kõhedusega ajale, kui on vaja hakata jälle muru niitma). Kokkuvõtteks, ei mingit masendust, olin lihtsalt kogu sellest kremplist väsinud.

Lapsed olid hommikul tublid. Eriti tahan kiita Metet, kes paneb omale iseseisvalt äratuse ja peab sellest ka kinni. Kohe peale äratust ta tõuseb ja hakkab tegutsema. Ja seda igal hommikul, kui vaja kooli minna. Kui mina ärkasin, oli temal juba pats tehtud. Kiitsin teda ja sain kohe vastuseks, et hambad pidid ka pestud juba olema. Rõõm ju lausa sellist last omada. Parim tunne päeva alustamiseks.

Viisin lapsed lasteaeda, käisin tiiru poes ja tulin kohe koju. Tõin puid, tegin tule pliidi alla, söötsin kassid ja hakkasin söögiettevalmistusi tegema. Plaanisin teha tangukartuliputru. Ostsin poest isegi suitsupõske selle tarbeks. Kõik muu pidi mul kodus olemas olema. Kui kartul tükeldatud oli ja juba peatselt keema hakanud vette pandud, selgus, et mul on vaid peotäis tangu. Juhtub. Mis kärutädi puder" sellest tuleb, kui mul tangu liiga vähe on. Oli vaja kapis inventuur teha, äkki leian midagi. Tangu ei leidnu, aga leidsin bulgurit. Kui ma seda viimati kasutasin salati tarbeks, meenutas see mulle täitsa tangu. Mul oli see veel väga hästi meeles. Asi tundus lahenduse saanud olevat. Valasin bulguri kartulitele peale ja jäin lootma, et asi toimib.

Puupliit on üks tänuväärne asi. Hoiab voolu kokku, kütab toa soojaks ja söögi võib ka sinna rahuliku südamega podisema jätta. Oleneb muidugi söögist, aga sellised pikavalmimisega asjad küll. Nii ma tegingi. Panin potile kaane peale, rohkem puid ei lisanud ja keerasin magama. Isegi käsitööringi ei suutnud minna, selline väsimus oli peal.

Tõusin, kui Sten koolist tuli. Aeg oli uskumatult kiirelt läinud ja mul oli hea meel, et ma selle aja ikka kenasti magasin ka mitte telefonis ei istunud. Vahepeal käis keegi aknale ka koputamas. Jehoova tunnistajad tõid on brožüürikese. Nad teevad seda regulaarselt, ikka esmaspäeviti. Aga nad olid mõistvad ja lasid mul edasi magada. Ja see et ma tiiru üles pidin tõusma, mind ka ei heidutanud. Und jätkus edasi.

Igatahes söök oli mul valmis, kui Sten saabus. Pidin vaid liha ja sibula kõrvale praadima. Siis oli aeg juba sealmaal, et pidin minema Meenale lasteaeda järgi, et teda lauliringi viia.



Kui me koju lõpuks jõudsime, oli pudru potist jõudsalt vähenenud. Keegi ei saanud arugi, et olin tangu asendanud bulguriga. Meena sõi ka hoolega. Sain isegi kiidusõnu, et söök oli maitsev. Parim tasu. Ma arvan, et hakkangi edaspidi tangukartulipudru tegemisel tangu bulguriga asendama.

On teil ka olnud juhuseid, kus tuleb käigu pealt midagi välja mõelda, et söögitegu seisma ei jääks puuduoleva toiduaine pärast.Mida millega asendanud olete?

17. jaanuar 2016

Mets

Nädalavahetus on möödunud meil töiselt. Oli ka tilk tõrva meepotis, mis mind öösel soojast voodist välja ajas, aga ju siis nii pidi olema. Sain auru välja lasta, natukene mõelda ja tõdeda, et sel teemal pole mul abi kuskilt loota. Pean oma tarkusega hakkama saama või siis leppima oma saatusega. Loodan siiski, et asjad loksuvad kunagi ise paika, enne kui ma enesevalitsust ei kaota.

Paar päeva on aga jälle nii hästi läinud, et kõik halb lihtsalt ununeb...kuni jägmise korrani.

Mille üle ma siis rõõmustan. Oma metsa üle. Käisin täna üht äppi (Metsaeraldised) metsas testimas, millega ma siis püüdsin metsa piiridest ülevaadet saada. Isa ja Jaskar tegelevad piiride sisse lõikamisega ja tänu sellele oli mul lihtne orienteeruda. Muidu oleks ma vast hätta jäänud. Äpiga sain lihtsalt kinnitust, et kõik on õige ja piirid on paigas ja sain natukene parema ülevaate ka oma valdustest. Ma polegi vist nii põhjalikku ringkäiku oma metsas veel teinud.

Tänu minu perele (vanemad, vennad, pojad) muutub mets iga päevaga aina ilusamaks. Eks seda tööd on üksjagu ja see ei lõppe kunagi ja eks seda on tehtud ka juba peaaegu üks aastakümme. Üks osa metsast näeb eriti piltilus välja, nagu park. Kõik rämps on välja võetud, et puud valgust saaksid ja jõudsamini kasvaksid. Õige pea on kogu metsale tiir peale tehtud ja kogu mets hakkab sama kena välja nägema. Mõtlesin isegi omale ühe terviseraja sissekõndimise peale. Mõnus hommikuti üks metsajooks teha:D




Peale igat tormi käib isa tiiru jälle vaatamas, kas puid on maha langenud. Kui on, koristatakse see kohe ära. Kord on majas.

Minu ülesanne sealjuures on hoolitseda, et töömeestele oleks toit õigeaegselt laual. Tavaliselt ma metsa ei jõua. Täna oli aga nii ilus ilm, et kiskus kohe pliidi äärest minema hiilima. Tegin oma söögid järjepeale, panin soojalt riidesse, võtsin tahvli ja läksin. Hiljem tegin veel ühe tiiru, aga seda juba koos Stigiga. Ta oli peale haigust üle pika aja värskes õhus ja pisikene jalutuskäik enne homset töönädalat tuli talle vaid kasuks. Homme kõik kooli - lasteaeda ja algab minu puhkus. Pea kuu aega oleme kodused olnud pisematega.

Kes meie metsaskäiku veel näinud ei ole, aga tahavad seda teha, siis seda saab teha siit.