Küsimused mulle

30. detsember 2016

Kaupluse soovitus: PROMO Cash&Carry

Käidud nähtud. Lätis ostelmine on juba nii tavaline asi eestlaste seas, et isegi meedia kajastab seda igas võtmes. Tundub, et see koht, kuhu mina täna alles esimest korda jõudsin, on eestlaste poolt juba avastatud. Eesti keelt kuulsime rohkem, kui läti oma.

Tegemist hulgilao moodi poega, kus müüakse asju suurtes pakendites. Mitte ainult, sai ka täitsa normaalsetes kogustes ostelda ja valikut oli piisavalt.

Täpne aadress: Eduarda Lācera iela 4, Valmiera, LV-4201, Lettland




Lahtioleku ajad -väga oluline info

Silma jäi suur valik ühekordseid nõusid, minu lemmik pesuvahendid olid täitsa esindatud ja vägagi soodsate hindadega, pelmeeni kilo 1.30€, kilostes pakkides suur valik komme -jällegi hinnad soodsad. 0,5 liitrine viinapudel 3.99€. Toon vaid üksikud näited, sest ei oska midagi konkreetset välja tuua. Ise ostsin ma tagasihoidlikult, sest oleme ju säästurežimil ja millestki nagu eriti puudust ka ei olnud.







Portselanist nõud, mis mõeldud toitlustusasutustele, tundusid ka väga ahvatlevad. Kujutan ette, et need on vastupidavad ja iga koks neil kildu küljest juba ära ei löö. Mul on plaanis tulevikus, kui köök juba enamvähem saab, meile igapäevased valged lauanõud soetada ja sealt poest ma seda teha plaaningi.



Veel jäi silma suurtes kottides sügavkülmutatud crossaint'id juustuga ja igasugu hot dog'i materjalid.


Pelmeenide kõige madalamaks kilohinnaks oli 1,40€

Piimatoodete saal
Piimakaubad olid eraldi külmas ruumis ja seal oli ka igasugust võimalikku ja võimatut kaupa ja ikka enamasti suurtes pakendites.


Puu -ja köögivilja valik oli väga hea, aga tuleb silmas pidada, et kaalumine ja hinnasildi lisamine toimub kohe külmkambri uks taga sealse töötaja poolt. Ei tasu kohe kassa poole joosta, saadetakse kindlasti tagasi.

Ja kõige olulisem, milles mina ühe suure vea tegin. Kassas küsitakse kliendikaarti, mida minul loomulikult ei olnud ja nii ma ka ütlesin. Teinekord olen targem ja küsin kelleltki kohalikult korra laenuks nagu ma seda tavaliselt Eesti kauplustes teen. Kui viinapudel on riiulis hinnaga 3.99€, siis mina kassas ilma kliendikaardita maksin selle eest 4.13€. 



Isa jutu järgi oli temal sama lugu olnud teises kassas, et küsiti kliendikaarti, aga müüja oli siis oma kaardi kassast läbi tõmmanud ja tema kilone kommikott oli riiulis lubatud soodushinnaga. Nii et tasub tähelepanelik olla. 

Kliendikaardi taotlemine pidi eestlasele keeruline olema, pidi olema vaid lätlaste privileeg. Kuidas tegelikult on, ma ei teagi. Kui keegi teab, annab sellest palun kommentaariumis teada:)


29. detsember 2016

Kaos

Püüan suts blogida, aga see näib siin "hullumajas" üsna võimatu. See on jube, mis siin toimub. Ma ei saa hetkekski rahu. Kogu aeg tiirleb keegi mu ümber ja nõuab tähelepanu.

Tänane päev on mul täiesti null. Magasin pikalt, siis tundsin, et teha nagu midagi ei taha, kuigi tegemist oleks piisavalt ja nii ma selle päeva lihtsalt molutades mööda saatnud olen. Kui lastekaitse näeks, mis siin tegelikult toimub, siis oleks auto juba ukse ees.

Masendavad on need pühad, ilmad, puhkus. Lastel ka ju igav. Olen püüdnud ikka midagi nendega teha, mis raha ei nõua. Näiteks Metega käisime üks õhtu pimedas Teringi rabas. Võtsime ema koera ka kaasa ja tegime ühe pika ringi taskulampidega öises rabas. Oli igati tore ettevõtmine. Mete jutustas mulle oma tulevikuplaanidest ja saime muustki segamatult vestelda. Pärast tegime veel lõket ja lõpuks viisime koera tagasi ja vaatasime "Visa hinge" ema juures. Meil ju kodus TV3 ei ole.



Järgmisel päeval kordasime filmiõhtut ja siis oli juba Meena ka pundis. Tema muidugi filmist huvitatud ei olnud, aga ta oli juba sellegi üle õnnelik, et sai meiega koos öösel koju tulla.

Siis käisime me ükspäev üht metsaalust prügihunnikut koristamas, mille me jõulukuuske otsides avastanud olime. Keegi süüdimatu inimene oli kunagi aastaid tagasi kaks suurt prügikotitäit alumiinium purke metsa alla vedanud. Kotid olid ajaga laiali lagunenud ja lademetes purke vedeles metsa all. Üks hunnik oli vee all ja ma koukisin neid sealt ühe kaupa kinnikasvanud heinast ja mudaaugust välja, ise jalgupidi vees. Kummik lasi ka veel läbi, nii et üks jalg oli märg. Aga lõbus ja kasulik oli. Lastele meeldivad sellised kolamised ja ettevõtmised.




Kuuse otsimine ja toomine oli meil ka selline pereürituse mõõtmetes ettevõtmine. Varasematest aastatest on mul juba see Steniga kuuse otsimine tuttav. Meie maitsed ei lähe mitte kuidagi kokku ja nii me vaidleme iga vähegi normaalse kuuse juures ja see jääb ikka võtmata. Eelmine aasta ma lihtsalt olin juba nii tüdi enud, et tulin ära koju. Sten tuli siis mõne aja pärast järgi, kuusk õlal.

Sel aastal tegime oma metsale suure tiiru peale ja kuusk jäi ikka leidmata. Meena loobus ja jäi koju, tugevamad läksid uuele ringile. Kuusk jäi ikka leidmata. Jalutamine metsas oli küll väga mõnus, aga hakkas juba pimedaks minema ja oli vaja asja tõsisemalt võtma hakata, kui tahtsime ikka kuuse õhtuks tuppa saada.

Tegin küll Stenile ettepaneku, et võtame kuuse meie haljasalalt, mis on kenaks vormiks pügatud, aga Sten ei arvanud mu heast plaanist midagi, nagu alati.


Vihmasadu muutus juba üsna tugevaks. Hüppasime autosse ja läksime kaugemalt kuuske otsima. Kuskil 7-8 km pärast jäi meile sobiv kuusk silma. Ja kae imet, olime Steniga ühel arvamusel - lõpuks ometi. Sobiv kuusk oli leitud.


Tõime kuuse koju, panime jala alla ja rohkem muret polnud. Meena ja Stig ehtisid hetkega meie kuuse ära ja minu arust sai väga kaunis ja tagasihoidlik, ilma tulede ja ülearuse tränita.


Miks me kuuse üldsegi tuppa tõime, oli see, et oleks koht, kuhu kingitused panna. Jõuluvana sel aastal meil plaanis ei olnud. Lapsed küll ootasid,aga kui nad kuuse alt kingid leidsid, ei olnud Jõuluvanast enam kellelgil sooja ega külma.

Kingitustega oli üldsegi selline lugu, et me läksime lastega ema juurde jõululõunasöögile ja ma püüdsin venitada, kuni parajalt hämar on. Jaskar oli kodus ja temale andsin ülesande kingid kuuse alla toimetada sel ajal, kui meie ära olime. Ja kui me koju jõudsime ja mina ükskord tuppa jõudsin, olid kingid juba kuuse alt ära krabatud ja lahti kakutud. Nii et ilusat "kingid kuuse all" pilti teha ei jõudnudki. Lastel silmad särasid ja leppisin olukorraga. Mängisin kaasa ja tegin suuri silmi, et kingid niimoodi kuuse alla ilmunud olid. Jaskarit ei kahtlustanud keegi. Läks ludinalt sel aastal.


Mis siis veel. Pesumasin sai lõpuks uue vastu välja vahetatud. Olen paar korda pesnud ka, ühte ja teist programmi katsetanud, korra isegi kuiva pesu kätte saanud, aga koralikult ma veel seda masinat ei tunne. Tuleb harjuda. No näete, ei viitsi isegi pesu pesta, nii laisaks teeb see niisama molutamine. Kohutav.


Ainuke meelelahutus on veel Perekool, kus saab asjadega kursis olla ja pead vangutada. Inimesed on ikka äärmiselt õelad ja kui sa oled oma elu avalikkusele laiali laotanud, siis leidub piisavalt neid, kes täpselt teavad, kuidas oleks õigem elada ja toimida. Pean silmas Malluka teemat, kuidas ta ei oska lapsi, koeri ja meest ohjes hoida (LINK). Jah, ei saa ilma Mallukata. Ta on omadega üsna puntras, kuigi ta püüab sellest üle olla ja näidata, et tal pohhui, mis Perekooli kanakari temast kirjutab ja arvab. Aga ma kujutan ette, et ega nad väga valesti ei arva, kui nad soovitavad tegeleda oma lastega, mitte treida mitut blogipostitust päevast, et pildis olla. Ma tean omast käest, kuidas lapsed sellest kannatavad, kui mina siin oma postitust vorbin. Seepärast ma nii harva siia jõuangi. Mallukas tegeleb veel saja muu asjaga, nii et vaesed lapsed. Ja tagajärjed on juba näha. Oleks tal ometi oidu ja ta hakkaks kiiremas korras päästma, mis veel päästa annab. Aga eks igaüks elab nii nagu ta oskab.

Kohe -kohe on aastalõpp. Homme plaanin ma minna ühte lahedat poodi Valmieras avastama. Kui lahe ta on, olen ma vaid juttudes kuulnud, vaatan oma silmaga üle. Kui on tõesti lahe, siis jagan siin ka oma muljeid. Oleks mul vaid oidu, et ma raha kulutama ei kuku, seal pidi nõusid ka olema, minu nõrkus ju:)


23. detsember 2016

Krdi Jõuluvana :D

Nüüd olen ma plindris. Juhtus midagi sellist, mida ma ette näha ei osanud.

Meenal, nagu kõigile teistelgi lastel üle Eesti, toimus koolis jõulupidu. Ja kui ta ükskord koju jõudis ja muljetama hakkas, siis selgus tõde. Kui ta varem Jõuluvana olemasolusse eriti ei uskunud, siis jõulupidu koolis keeras selle teadmise tal totaalselt peapeale. Ta oli nimelt koolis päris tõelist Jõuluvana kohanud, kes oli kõiki meie perekonna saladusi teadnud ja kes lubas talle kindlasti soovitud näuguva kassi jõuludeks tuua. See olevat PÄRIS Jõuluvana olnud.

No nii Jõuluvana, laps ootab. Kui lubasid, paluks ka lubadusi täita. Ja kui sa juba kõiki meie pere saladusi tead, siis oleksid sa pidanud teadma ka, et sel aastal kinke ei ole ja ei tule, eriti veel seda 80 eurost roosat näuguvat kassi.

Nüüd ma kuulen iga jumala päev, mitme päeva pärast Jõuluvana tuleb ja Meenale kassi toob. Kaalusin isegi kassipoja võtmist, et too siis toakassiks harjutada ja Meena soov täituks, aga ei...liiga suur vastutus ja kõik pereliikmed sellele küll hea pilguga ei vaata, kui igal pool kassikarvad oleks.

Viimases hädas kulutasin pere eelarvet ja muretsesin kuuse alla panekuks ühe interaktiivse kõutsi, kes ka näub. Äkki läheb õnneks ja Meena võtab selle plastmass junni omaks. oli natuke odavam, kui see 80 eurone kass. Ja Stigile ei saanud ju ka jätta kinki ostmata, kui Meenal on. Las siis olla.

Nüüd aga läheme lastega jõulukuuske otsima, kohe, kui vihm järgi jääb. Siis võivad jõulud tulla.



20. detsember 2016

Sel aastal mitte nii suurejooneline

Meil on traditsiooniks saanud laste sünnipäevareisid - üks päev aastas, kui sünnipäevalaps võib valida, kuhu ta minna soovib ja mida teha. Soovid ei tohi muidugi utoopiliseks muutuda ja minul peab ka natukene ikka sõnaõigust jääma, sest mina olen see õnnelik, kes saab kõik selle "jama" kaasa teha ja sealjuures pean veel head nägu tegema. Kõige "kurnavam" mälestus on mul Jurmala veepargist (LINK), kus ma lausa oksele hakkasin, sest kõik lapsed soovisid minuga liumäest alla lasta ja laps oli kaasas 5. Kujutate ise ette, et vett ei taha ma tükk aega nüüd näha. See oli laste jõulukink jõuluks 2014.

Nüüd siis Meena selle aastase sünnipäeva juurde. Eelmine aasta sai see meie pere kohta päris suurejooneline. Ükski meie pere laps pole eales sellist sünnipäeva saanud (LINK). Sel aastal olime juba varakult kokku leppinud, et läheme kinno. Tema soov oli kinos vaadata Trollide filmi, aga seda enam praegu ei näidata kinos. Tulevad aga uued filmid peale. "Vaiana" sai järgmiseks valikuks.

Eks ma sondeerisin ise ka pinda ja pakkusin Meenale välja äsja kinolinale jõudnud filmi "Laul". Vaatsime koos Meenaga filmi treilerit ja asi oli otsustatud. Lahtine oli vaid, kes kinno kaasa saavad. Mina polnud huvitatud...filmi vaatamisest. Stenil olid teised plaanid tolleks päevaks ja ega me Stigi ju ka koju ei jäta. Isegi Mete sai Meenalt loa kaasa tulla. Nii me siis päris suure seltskonnaga päeva alustasime.

Et kino algas alles kell neli, oli meil piisavalt aega ja saime ilma stressita kodus tõusta, sättida ja lõpuks ka teele asuda. Kuskile kiiret ei olnud. Poolel teel tegin lastele ettepaneku läbi põigata ka minu vanaema (laste vanavanaema) kunagisest kodukahast, kus ma päris mitu suve veetsin lapsena.

Koht on ammusest ajast maha jäetud, hooned kõik lagunenud või üldse maa pealt kadunud, metsa väljaveo traktori jäled oli tohutud rööpad hoovi jätnud. Ühesõnaga trööstitu.



Ainuke silmaga aimatav ehitis, mis säilinud oli, oli auto estakaat, mida ma oma lapsepõlvest veel hästi mäletasin.


Palju lapsed aru said, mida ma neile näitasin, ma ei tea, aga käik oli huvitav ja värskendas mälu. 5 kitse, keda me metsa vahel nägime, oli neile vast isegi suurem vaatamisväärsus.

Meena nagu alati, kiirustas meid takka, sest tema kujutas omale ette, et teda viiakse kohe Apollo raamatupoodi ja ta saab endale sealt ühe priske trolli välja valida, mis pidi maksma nii umbes pea 40 eurot. Oh õudust, olin juba hirmust kange. Mul oli rahast hirmus kahju ja püüdsin Meenale sellest kuidagi viisakalt ka teada anda. Ega tema ju sellele ei mõtle, kust see raha tuleb. Temal on sünnipäev ja tema PEAB saama.

Esimese peatuse tegime aga siiski Kaubamajakas, mitte ei kihutanud 4 tundi varem kinno, et Meena seal Apollos lammutada saaks. Õnneks jäi Kaubamajaks Meenale kohe mänguasjapood ette ja sinna ta sammud seadiski. Olin hästi rahulik ja roosa:) Tegin kõik kaasa, arutasime iga mänguasja juures selle otstarbekuse üle ja lõpuks oleksime Meenaga peaaegu ühele poole saanud, kui ta otsustas, et trolli asemel võtaks ta siiski ühe papagoi koos puuriga. Suht mõttetu valik ja Meena sai ise ka sellest lõpuks aru, taibukas, nagu ta meil on.

Oli selge, et Stigile pidime ka midagigi ostma. Tema valikut aitas teha Mete, kes ise oma taskurahast ühe mudelauto ostis. Stig oli õnnelik ja rahul, tema päev oli juba sellega korda läinud:) Oli jäänud veel vaid Meena. Metega pole eales selliseid probleeme olnud, temaga on lust kuskil käia.

Kohustuslik tiir ökopoodi, SmartPost ja olid meil Kaubamajakas asjad aetud. Autos kiire nõupidamine ja ühisel meelel (harukordne juhus) seadsime sammud Steffani Pizza´sse. Kamba peale kulus meil lõuna eest ca. 20 eurot, mis polnudki väga hull. Kõik said kõhud täis ja pakiti tükk pizzat veel kaasagi. Joogiks palusime lauda tuua kannu vett.




Edasi viis tee kinno. Aega oli veel tubli tund aega. Selle aja plaanisime surnuks lüüa Apollo raamatupoes, kus on alati huvitav, meile kõigile. Meena hakkas kohe trolle otsima, aga õnneks midagi suurejoonelist seal ei olnud. Ma mõtlen just seda 40 eurost trolli. Pisemaid tilu-lilusid oli, aga nendest ei olnud ta sugugi vaimustuses. Kui ta aru sai, et trollidega asja ei saa, siis muutis ta oma plaane ja hakkas uut ohvrit otsima. Peeaasi, et midagigi talle ära ostetakse. Tean seda tunnet. Muidugi pidin mina iga asja juuures kohal olema ja oma tagasihoidliku arvamuse avaldama.


Imekombel leidis Meena õige pea üsna asjaliku asja. Andsin oma nõusoleku ja sellega oli ühelpool. Valituks osutus ca. 15 eurone raamat, kus saab ise modellidele kleite disainida. Asjalik valik.  Kassast haaras ta veel mingi trollide teemalise kotikese, milles oli üleni sädelev valgejuukseline troll. Meena oli üliõnnelik.


Lõpuks oli aeg lapsed kinosaali saata. Meena ja Stig pidid kahekesi hakkama saama filmi vaatamisega. Eks ma natukene olin mures küll, kui 5 minutit enne filmi algust saalist lahkusime, aga lugesin sõnad peale, popcorn ja vesi sai kaasa antud, pissil sai enne käidud. Kõik pidi nagu laabuma. Filmi kestvus oli 2 tundi. Päris pikalt, eriti Stigile mõeldes.

Nüüd oli aeg Metel särada ja õnnelik olla. Kvaliteetaeg koos emmega:) Tervelt 2 tundi. Veetsime kogu aja samas majas, Pärnu Keskuses. Lonkisin Metel järel ja püüdsin tema meele järele olla. Tal oli veel mõnikümmend eurot taskuraha, mille ta kenasti sirgu lõi, ise seejuures üli rahulolev olles. Lõpuks sättisime ennast kinosaali lähedale kohvikusse ja lihtsalt olime. Ka tore tegevus vahest. Võtsime kohvid ja saime tasuta sõõrikud.


Ajaliselt oli meie päev väga hästi planeeritud, ei mingit kihutamist. Tõeliselt nauditav. Ja kinosaali uksel õnnelikke lapsi nähes oli selge, et Meena nautis täiega oma päeva. Film oli super olnud ja Stig oli ennast väga tublisti üleval pidanud. Meenal jätkus kiidusõnu ohtralt.

Oli jäänud veel üks tähtis operatsioon enne kojusõitu - Meena sünnipäeva kommid järgmiseks päevaks kooli kaasavõtmiseks. Need sai ta kõik oma maitse järgi valida, ikka igat kommi 15 tükki:)

Selline vahva päev oli meil! Ja Meena tunneb juba mitmendat päeva rõõmu oma kingitusest ja saab loov olla. See talle meeldib ja meeldib ka mulle. 100 korda parem, kui telefonis vahtimine (Meena on juba mõned nädalad täiesti telefonivaba - võõrutame).


Ok, murdusin:D

Jõulud on ikka maagiline aeg. Sa küll sisendad endale, et sel korral vaatad kõigest mööda ja mitte midagi ebavajalikku kokku ei osta, aga poodides on kõik nii ahvatlev ja kaunilt pakendatud, kutsub kohe ostma. Eriti jõulude aeg. Ja kõige hullem lugu on veel alkoholipoes. Hakka või jooma. Pakendid on ilusad, hinnad soodsad. Alkohoolikutel on elu ilus.

Nädalavahetusel sai üle pika aja Ruhjas käidud. Lihtsalt toitu ostmas. Aga katsu sa vaid toiduga piirduda, kui igal pool on jõulumeelelolu ja tahaks ju ka kellegile rõõmu teha, mis sest et ressursid piiratud on. Aga kui raha vähe, siis tuleb nutikas olla. See mulle asja juures eriti meeldib, et tuleb leida alternatiive.

Nagu ma siin varemalt juba mainisin, siis leppisime lastega kokku, et jõulukinke sel aastal ei ole ja ei tule. Meenal oli seda muidugi väga raske mõista ja eks Stig unistab ka ikka puldiautost. Eks näis, kuidas nad need jõulud üle elavad. Saavad eluaegse trauma minu köögimööbli pärast võib-olla.

Nii ma siis kõndisin Ruhja poodides ja otsustasin ikka lastele ise kommikotid komplekteerida, kõigest heast ja paremast. Jälgisin muidugi hindu ka ja üritasin võimalikult palju soodushindadega maiustusi kokku koguda - igast poest midagi.

Täna leidsin ma sellise hetke, kus sain kommid nelja kotti võrdselt jagada ja seda salaja. Sellist hetke oli üsna keeruline leida. Õhtul, kui lapsed juba voodites olid, olin mina ammu juba kustunud. Ekstra äratust ma ka ei tihanud panna, et siis garaazhi hiilida komme pakkima. Tegin seda täna. Stig oli küll kodus, aga ütlesin talle, et mul on vaja garaazhi minna korraks ja saigi asi aetud. Keegi ei aimanud midagi.

Rehkenduse tegin juba toas soojas. Kommikoti maksumuseks tuli ühele lapsele 4,60. Stigile ja Meenale on üks Disney üllatuse laadne kuul ka lisaks, nende kott läks maksma 6,25. Väga hea hind minu meelest ja sisu on ka päris huvitav. Natukene rõõmu ikka lastele:)

Kommikotid jäävad jõule ootama
Ruhja jõulukuusk 2016

Ruhja jõulukaunistused

Muideks, mul hakkas esmaspäevast puhkus. Tänaseks on rahaasjad ka nõnda kaugel, et köögimööbli teisest osamaksust on koos ca. 2400 eurot ja elamiseks jääb täpselt 211 eurot. Mööbli jaoks on vaja veel ca. 300 eurot, aga õnneks on sinna veel aega. Olen üsna rahul asjade käiguga, kuigi peame kitsalt läbi ajama.

Õnneks on kõik põhilised kulutused tehtud, midagi on ka unustatud asju, aga ega kõikjale ei jõua. Kulutusi on olnud omajagu. Lastele kooli kingid, lasteaia kink, teatrid, ühissöömised klassiga, blogijate jõululoos, üks sünnipäev. Kogu aeg peab olema raha, et millegi eest maksta. Ilma ei saa.

Nii ta on. Aga olen õnnelik ja rahul. Aasta on igati korda läinud ja ma olen meeletult teha jõudnud, uskumatu lausa. Olen auga puhkuse ära teeninud, igas vallas:)

15. detsember 2016

DIY: Heegeldatud padjaümbris




Ega mul erilist jututuju ei ole, aga mõne sõna siiski ütlen.

Valmis sai mu padi. Sain ära kasutada kõik lõngajäägid, mis aasta tagasi valminud päevatekist üle jäid ja olen päris rahul. Alustasin proovilapiga, mille tegemine tundus algul paras raketiteadus, aga sain asjale pihta ja nüüd on muster selge. Youtube´i õpetus oli päris põhjalik, mis sest et sõnagi ingilise keelt ei jaga:)








Põhjalik õpetus Youtube´ist...

6. detsember 2016

"Mustlaselu" ja segadus

On selge, et lastega peres ilma köögita elamine on üsna keeruline ja piiratud. Kõige hullemal ajal olid lapsed suurema osa vanaema juures, said seal süüa, pesta, õppida ja kooli minna. Kui meil siin tööd lõppesid ja ehitustolm ja prügi koristatud sai, hakkasid lapsed vaikselt koju tulema. Nüüdseks on elu normaliseerunud ja eluks vajalik ka paikka loksunud. Mingeid kulinaarseid saavutusi siit ei tule, aga ühtteist annab ka puupliidil valmistada ja ahjus saab ka igasugu roogasid valmistada. Kaneelirullid ja piparkoogid on asjad, millest peame mõneks ajaks suu puhtaks pühkima, neid puuahjus juba ei valmista. Mina igatahes mitte.

Köögi oleme endale kohandanud elutuppa, suur söögilaud on keset tuba, riiulites on miinimum kogus nõusid. See on selleks hea, et siis ei kogune meeletuid koguseid musti nõusid. Kogu aeg peab nõud puhtad hoidma, et kuskilt jälle süüa oleks. Seda peaks hakkama uues köögis ka praktiseerima. Igale taldrik ja tass, mitte nii, et võetakse nii kaua puhtaid nõudsid, kui võtta on. Ja mul on neid päris hulga kogunenud. Tuleb osa hoiule panna.




Nõudepesu toimub meil vannitoas, sealsamas käeulatuses on ka nõuderest. Kõik toimib. Pakuti küll välja, et kööki saaks nõudepesumasina järgi ühendada, aga loobusin viisakalt. Külmkapp leidis koha Jaskari toa nurka.



 
Köögis on momendil vaid nurgadiivan, mis ootab oma kohta elutoas. Elutoa diivan saab tulevikus oma koha köögis.


Sellises segaduses tuleb ka uus aasta vastu võtta:)

5. detsember 2016

Minu jõulusoovid

Et mitte mingil juhul jätta muljet kerjamisest, ütlen kohe ära, et minul ei ole ühtki jõulusoovi sel hooajal. Kui, siis üks, nagu igal aastal - soovin vaid häid lapsi:)

Lastega on kokku lepitud, et minult ei tule ühtki kinki sel aastal, meie ühine kink on köök ja sinna tulev mööbel. Sellest saab ju osa kogu pere. Ja et mul on siiski vaja veel pool summast maksta jaanuari lõpuks, siis iga sent on meil kuni tasumiseni arvel - ei mingit laristamist. Närutame, aga asi on seda väärt:)

Kui Meena ja Stigi isa teada tahtis, mis lastel jõuluks soovid on, siis mul kähvatas ja ütlesin talle päris karmid sõnad niipalju kui ma saksa keeles õelda oskasin. Igatahes mõjus Mitu päeva oli vaikus ja sovumine. Aga tõesti, mul ka mingi piir. Meie peame tohutult pingutama, et midagi saavutada ja oma kodu meile mugavaks ja soojenaks muuta, kusjuures tema pole võimeline miinimum elatisrahagi maksma ja siis julgeb veel tulla küsima, mida kinkida. Oi kui vihale ajab. Kust see raha kinkidele tuleb? Muidu kurdab, et tema pole võimeline maksma. Ja jäigi nii, et hoidku oma kingiraha omale.

Kommikotid lastele tulevad minu töökohast, nii et suud saame ka magusaks:)

Ah jaa. Vahetult enne jõule on Meena sünnipäev. Siis teeme ühe kinopäeva koos kohvikuga ja Stigi võtame ka punti:)

Köögimööbli ootel - meie pere jõulukink:)

Mu hommikud on tagasi

Olen nüüdseks tubli kuu aega juba kodukontoris tööl ja ma olen väga rahul asjade käiguga. Kui ma kodusoleva emana sain hommikuti alati Terevisiooni vaadata ja toimetasin koduga, siis tööl käies kadusid sellised võimalused kõik ära. Ja kui ma tööl käies õhtul lõpuks koju jõudsin, olin ma omadega läbi. Keskendusin vaid sellele, et järgmisel hommikul peab kõik vajalik lastele olemas olema, lapsed puhtad ja korras ja lahkume kodust kõik varakult.

Nüüd, kui remont on ühelpool ja ma ei pea enam külmas, tolmus ja müras tööd tegema, on kõik nagu unenäos. Ma ei pea tihtipeale isegi hommikul Stigi lasteaeda sõidutama. Selle ülesande võttis enda peale Mete. Kõik see mees lahkub kodust enne seitset, Stig nende seas. Minnakse bussiga kooli-lasteaeda. Metel on piisavalt aega, et enne tundide algust Stig rühma viia. Tundub, et nende koostöö sujub kenasti ja mõlemad on rahul. Lisaks päris arvestatav kokkuhoid kütuse arvelt.

Kui lapsed on lahkunud, teen mina omale kohvi, panen teleka käima, toon puid, kütan ahju, panen pesumasina käima. Kõike seda jõuan ma veel enne tööpäeva algust teha. Kella kaheksaks panen arvuti tööle ja algabki minu tööpäev. Taustaks käib mul alati telekas, kuulen huvitavaid asju ja töö muudkui lendab. Silmapuhke pauside ajal panen pesu kuivama, koristan siit või sealt, lükkan väljas lund - midagi on kodus alati teha. Mida paremat veel tahta.

Lõunaajal, kui lapsed tulevad, on tuba soe, mina alati neid ootamas - kõik nagu vanal heal ajal. On vaid üks erinevus, mul on töö ja ma võin oma palga teenida kodust lahkumata.

Maja on tühi ja ma võin töö kallale asuda. Töö, mida ma nii meelsasti teha tahan:)