Minu töö hakkab tasapisi vilja kandma

Selles postituses tahaksin kiita oma lapsi ja iseennast ka natuke, sest minu lapsed on minu töö vili. Olen ju neid üksi kasvatanud mõningase ema ja minu sõbra abiga. Nemad olid need, kes võtsid Jaskari enda kasvatada, kui mina aastal 2000 otsusastasin veel ühe 6. kuulise praktika Saksamaal teha kodumajanduse vallas, Eesti Taluliidu kaudu. Enne seda olin teinud aastal 1994, kui mul veel lapsi ei olnud ja käisin veel Helme Kutsekeskkoolis, esimese välispraktika, 6 kuud, Saksamaal Bayern´is. Olin siis 17, 18 saamas, juhiload olin vahetult enne reisi kätte saanud. Kehtima hakkasid, kui sain 18.Sel aastal oli ka Estonia katastroof, kui mina kodumaalt eemal viibisin.
Mäletan, et Taluliidus Sakus  olid veel keelekatsed. No pehmelt õeldes ei osanud ma siis eriti mitte midagi saksa keelt. Niipalju kui koolis kõrvataha jäänud oli. Aga katsetest sain läbi, oli tähtis ainult mõningane keeleoskus ja see, et üldse saksa keelt koolis õppinud olin. Ja nii ma siis grupi Eesti noorte talupidajatega Tartust "mugava Zetra bussiga" reisi alustasin. 1994 aasta aprilli lõpu paiku, vahetult enne oma kaheksateistkümnendat sünnipäeva.Önneks olime enne taludesse jagamist grupiga nädalasel koolitusel Landsbergis. See oli lahe aeg, saime sisse elada ennast  ja mina kui noorim grupi liige, sain vanematelt ja kogenumatelt natukenegi julgust ja näpunäiteid, kuidas välismaal asjad käivad. Oli see  mul ju esimene välismaa kogemus. Noor ja loll on ikka hea olla, hüppad ikka vette tundmatus kohas ja karta ei oska midagi. Praegu nii lihtsalt ja kergelt sellist sammu vist ei teeks. Aga mine tea, olen alati selline äkkotsustaja olnud, eriti ei mõtle, lihtsalt teen. Ju see pidi olema üks eluetapp minu elus. Neid on mul peale seda veel palju-palju olnud, eriti seoses Saksamaaga. See koht on kohe kuidagi südamelähedaseks saanud. Kaks lastki on saksa soost mul seoses sellega :D Oehh....Jube tüüp olen ikka:)

Meie Eesti grupp. Külastame mingisugust piimatööstust parasjagu.

Minu töökaaslased Jugendhaus´is, ajateenijad, kes ei taha relva kanda ja teenivad oma aega tööd tehes.

Nii, tagasi minu laste juurde nüüd. Avastasin ükspäev, et Mete on 9-aastane ja pole oma elus ühtki nõud puhtaks pesnud ja selles saab süüdistada ainult mind. Olen iseenesest mõistetavaks pidanud, et see on minu töö ja seda alati ise teinud. Isegi nõudepesumasina ostsin, et mul kergem oleks:) Peale seda avastust ütlesin Metele, et ole pai, pese nõud ära, annan sulle 5 eurot. Kraanikauss oli kuhjas täis ja ma olin nii väsinud, ei tahtnud nähagi mingit nõudepesu. Mete kohe naksti nõus ja asus asja kallale. Mul oli ükskõik, kuidas ta seda tööd teeb, kas korralikult või mitte, peaasi, et kraanikauss tühjaks saab ja "puhtaid" nõusid jälle võtta oleks. Töö sai tehtud, maksin palga välja. Mina kirjutasin selle oma mõtetes taskuraha arvele. Kes on õelnud, et taskuraha peab niisama mittemillegi eest jagama. Tuleb ikka välja teenida. Peale seda aktsiooni peseb Mete vabatahtlikult nõusid ja jälgib iseseisvalt, et kraanikauss alati tühi oleks. Mina hoolitsen selle eest, et nõuderestil alati ruumi oleks. Nii, see on siis üks suur abi mul majapidamises, teine õnneks kasvab, Meena. Tema on ennegi mind köögis "aidanud", tahab ikka igas asjas käe külge lüüa ja veega tal meeldib ka mängida. Tihti olen pidanud teda sujuvalt muudele teguvustele suunama, et köögis päris katastroofi ei toimuks ja mul seega tööd juurde ei tuleks:)
Eile sai mul lõpuks kõrini sellest, et Mete kogu aeg telefonis istub ja oma "kroutoopiat" mängib. Mingi ülivinge mäng pidi olema. Aga asi hakkas juba kontrolli alt väljuma ja võtsin telefoni lihtsalt ära. Et tegevust leida, hakkasid Mete ja Sten jumala lambist oma kappi korrastama. Uskumatu, muigasin ainult vaikselt ja tundsin rõõmu. Mul lihtsam jälle ja siis õpivad nad natuke võib-olla oma asju paremini ka kappi sättima, ise peavad ju nad seal majandama ja riietest ülevaadet omama. See selleks. Üleüldse olid nad eile tublid. Sten võttis Meena kampa ja vedasid ilma käsuta sauna puud ja vee ära. Olin siis nii lahke ja tegin tuled sauna alla, tore ju, kui kõik majapidamises kaasa löövad. Võib-olla mõjus neile hästi ka see, et neil mängukaaslane käis. Maalapsele on see ju suur sündmus, kui keegi külla tuleb. Onunaine (minu või minu laste vanatädi...ei teagi nüüd täpselt kuidas see nimetus minu jaoks oleks) käis oma 6-aastase poisiga meil. Algul ei saanud vedama, pärast ei saanud enam pidama. Aga tore vaheldus nii meile kui neile.
Veel üks tore asi, et meie lapsed on lugemise avastanud. Lugemine on ju kõige alus. Siis saavad nad koolis õppimisega paremini hakkam, kõne areneb, silmaring jne. Suure tänud nede õpetajale, kes on selles osas palju kaasa aidanud.
Istusin laste juurde diivanile ja ütlesin tõsise häälega. Lapsed, mul on Teile üks küsimus. Üks küsimus kõigile. Miks te täna nii tublid olete? Oi nende nägusid, see oli küll ootamatu küsimus. Mõningase kokutamise peale sai Sten esimese vastuse välja käia. Aga sul tuleb ju sünnipäev? Vastan neile alati, kui nad küsivad, mida ma sünnipäevaks tahan, et ainult häid lapsi. Seega nad teavad, milles point  on. Loodan ainult, et see mingi ühekordne kiiks neil ei ole ja asi läheb samas vaimus edasi.
Nii, nüüd hakkab tööpäev pihta, vaja vist segu tegema hakata, et kiik paika istutada. Segu kuvamise kohta sain ka midagi uskumatut teada... 1 cm kuivad ühe nädala. Loodame, et see mingi nali pole :D Siis kivistub suveks äkki betoon ära ka:))))
Üks "selfie" ka tublist emmest