Võtaks ka nüüd sõna

Nii, esimesed emotsioonid on möödas, pisarad valatud. Nii eilse saate ajal kui ka täna kordust vaadates. Eile ma saadet eriti ei kuulnud, sest Stig lahistas kõva häälega nutta. Tal hakkas nii hale, kui ta mind telekas nutmas nägi:( Eks teistele lastele tuli ka pisar silma, kui emme nuttis. Ema ja isa olid ka õhtul siin, aga mingil kummalisel kombel hakkas neil enne saadet kiire. Kodus pidavat parem vaadata olema. Selge see, omaette ju lahedam pisaraid ka valada:D

Saade oli väga ilus. Mete ja Sten kiitsid, et üks parimaid "Kodutunde" saateid. Kohe peale saadet vajusid lapsed oma tubadesse ja oli vaikus. Ei mingit "Naabriplikat" isegi. Tavaliselt vaadatakse ikka saateid edasi. Ju nad tahtsid ka natukene seedida kõike seda rõõmu ja oma mõtteid mõelda.

Olen saanud väga palju positiivset tagasisidet. Kallistan kõiki toetajaid, see on väga suur rõõm meile ja nullib paar sapipritsijat kindlalt ära. Lihtsalt kahju on vaadata, kuidas elu eest püütakse veel rusikatega vehkida. Väga mannetu! Aga ma saan aru. Kui sulle ikka ei ole antud lapsi saada, mis ju ongi tegelikult meie elu eesmärk siin maamunal, siis on kibestumus arusaadav. Eriti veel terveid ja tublisid lapsi. Kõiki ei ole sellise õnnega õnnistatud. Ja lapsed on minu õnn, mitte mehed!

Aitäh teile Eesti rahvas!

Esimesed avalikud pildid ka ülemisest korrusest...