Ükspäev ma mõtlesin, et oleks huvitav ja tore, kui ma kassid tuppa võtaksin. Mõeldud tehtud. See sai võimalikuks ainult tänu sellele, et ühtki last ei olnud kodus. Ma pean seda salaja tegema, sest me pole harjunud, et loomad toas on. Ka mina olen selle vastu. Aga korra ju proovida võis.
Kokku said seda luksust nautida neli kassi - ema kolme pojaga. Emakass oli algul üsna närviline. Surus aga esikusse ja vaatas anuvalt väljaukse poole. Hüppas isegi uksklaasile mõned korrad ja kräunus närviliselt. Ma ei murdunud ja lasin tal kohaneda. Mingi tunnikese pärast rahunes ta maha ja hakkas asja uurima. Eks nad kõik käisid tubades ettevaatlikul sammul ringi, ise igas asjas vaenlast haistmas. Kõik ju oli nende jaoks uus ja huvitav. Kassipojad kohanesid üpris kiiresti. Varsti käis mõll. Tõin liivakasti ka nende jaoks tuppa ja ilma suurema ooperita hakkasid nad seal kordamööda käima. See asi oli neil selge ja tegi mulle vaid rõõmu.
Mäletan, kui ma eelmisel aastal kassipojad korra sisse lasin, siis oli üks suur s*ttumine ainult ja sellest mulle piisas. See sats poegi on ikka viisakad ja nad oskavad vägagi hästi käituda.
No nii. Varsti seadsid nad omal algatusel ennast minu voodi peale sisse. Enne mudugi mängiti pesurestilt pesu maha ja siis mindi silma kinni laskma. Kohutav küll. Mina kui vana "loomad toas" vastane ja siis ühtäkki loomad elutoas ja veel minu voodis. Aga see oli vaid eksperiment.
Isegi "eks" tegi suuri silmi, kui siia tuli ja avastas, mis siin toimub. Mul oli plaanis enne laste tulekut ikka õhk puhtaks teha.
Hakkasime meie siis tegutsema. Mina süüa tegema ja "eks" tapeetima. Käisin tal ikka aegajalt abis tapeeti mõõtmas. Ja kuidas mul siis juhtus, et võtsin sahvrist kartult ja uks jäi irvakile. Ühtäkki hakkas kassi kräunumine pihta. Jooksime kohale. Mul oli hirm, et kass hiirelõksu jäänud. Sahvris on tohutud püünised üleval, nii lõks kui hiireliim, nii et päris mittesoovitav kohta kassile. Aga juhtub noh.
Õnneks lõksu jäänud ei olenud. No mida ma teen, kui kassi õrn käpake sinna vahele oleks jäänud. Jama kui palju. Juhtus mitte nii hull tsenaarium, kui murdunud käpake. Kassike va lollike oli hiireliimis nii kinni kui kinni. Hiireliim on üks jube asi. See enam käte küljest maha ei tule, veel vähem kassi kasuka küljest. Hea et me ta papitüki küljest kätte saime. Olime täiesti nõutud. No mida me teeme, et kass puhtaks saada asjast, mis on täielik kleepekas. Asi ei paistnud üldse hea välja. Selline tunne oli, et tuleb hädatappu teha.
Püüdsime veega pesta. Kass oli ülirahul sooja voolava vee all. Lisasin veel vedelseepi ka ja kass tundus vett täiega nautimast. Aga ei aidanud see pesu midagi. Kraanikauss sai ka veel see kleepuva ollusega kokku. Masinaga karvade maha ajamine ei tulnud enam kõne allagi, sest kass oli juba märjaks tehtud. Kuivatasime teda köögipaberiga. Ei midagi asjalikku. Siis mässisin ta käteräti sisse sooja kuni ta ei tilkunud enam. Õue saatmisest ei saanud enam unistadagi. Kuidas sa lased märja kassi välja pakase kätte.
Lasime ta siis toas uuesti lahti. Küll ta tundis ennast imelikult. Ei osanud ta astuda ega istuda. Püüdis ennast lakkuda ja kasida. No täitsa kurb oli kohe ja kirusin ennast, et sahvri uksega nii hooletu olin. Aga oskad sa sellist asja ette näha.
Varsti oli kassike oma peaskonna kaisus minu voodis. No jah, tekikott kleepus pärast natuke, aga polnud hullu. Peaasi, et kass oma eluga edasi sai minna.
Kui Sten koju tuli, haistis ta kohe, et kõik pole nii nagu peaks. Kassi liivakast oli ju köögis. Esimene mure oli tal, ega kassid tema toas käinud ei ole. Sel korral nad teisele korrusele ei läinud, seda nad avastada ei jõudnud, et meil trepp ka on. Piirdusid alumise korrusega. Ja kui Sten minu toa ukselt sisse vaatas, oleks ta peaaegu minestanud. Kassid ja toas. Sisimas ta nii loomavaenukik muidugi ei ole, aga ta tahab välja näidata, et ta on jõle kõva mees. Aga eks tal on ka ikka süda...nagu mul.
Liimine kass oli üsna rahul oma eluga ja harjus oma kleepuva kasukaga kiiresti. Tänaseks pole enam arugi saada, et midagi nii hullu juhtunud oli. Ehmatus oli aga suur. Juhtub.
Pilti me õnnetust kassist ei teinud. See näitab, et asi oli naljast kaugel ja tegelesime tõsiselt probeemile lahenduse otsimisega.
Kokku said seda luksust nautida neli kassi - ema kolme pojaga. Emakass oli algul üsna närviline. Surus aga esikusse ja vaatas anuvalt väljaukse poole. Hüppas isegi uksklaasile mõned korrad ja kräunus närviliselt. Ma ei murdunud ja lasin tal kohaneda. Mingi tunnikese pärast rahunes ta maha ja hakkas asja uurima. Eks nad kõik käisid tubades ettevaatlikul sammul ringi, ise igas asjas vaenlast haistmas. Kõik ju oli nende jaoks uus ja huvitav. Kassipojad kohanesid üpris kiiresti. Varsti käis mõll. Tõin liivakasti ka nende jaoks tuppa ja ilma suurema ooperita hakkasid nad seal kordamööda käima. See asi oli neil selge ja tegi mulle vaid rõõmu.
Mäletan, kui ma eelmisel aastal kassipojad korra sisse lasin, siis oli üks suur s*ttumine ainult ja sellest mulle piisas. See sats poegi on ikka viisakad ja nad oskavad vägagi hästi käituda.
No nii. Varsti seadsid nad omal algatusel ennast minu voodi peale sisse. Enne mudugi mängiti pesurestilt pesu maha ja siis mindi silma kinni laskma. Kohutav küll. Mina kui vana "loomad toas" vastane ja siis ühtäkki loomad elutoas ja veel minu voodis. Aga see oli vaid eksperiment.
Isegi "eks" tegi suuri silmi, kui siia tuli ja avastas, mis siin toimub. Mul oli plaanis enne laste tulekut ikka õhk puhtaks teha.
Hakkasime meie siis tegutsema. Mina süüa tegema ja "eks" tapeetima. Käisin tal ikka aegajalt abis tapeeti mõõtmas. Ja kuidas mul siis juhtus, et võtsin sahvrist kartult ja uks jäi irvakile. Ühtäkki hakkas kassi kräunumine pihta. Jooksime kohale. Mul oli hirm, et kass hiirelõksu jäänud. Sahvris on tohutud püünised üleval, nii lõks kui hiireliim, nii et päris mittesoovitav kohta kassile. Aga juhtub noh.
Õnneks lõksu jäänud ei olenud. No mida ma teen, kui kassi õrn käpake sinna vahele oleks jäänud. Jama kui palju. Juhtus mitte nii hull tsenaarium, kui murdunud käpake. Kassike va lollike oli hiireliimis nii kinni kui kinni. Hiireliim on üks jube asi. See enam käte küljest maha ei tule, veel vähem kassi kasuka küljest. Hea et me ta papitüki küljest kätte saime. Olime täiesti nõutud. No mida me teeme, et kass puhtaks saada asjast, mis on täielik kleepekas. Asi ei paistnud üldse hea välja. Selline tunne oli, et tuleb hädatappu teha.
Püüdsime veega pesta. Kass oli ülirahul sooja voolava vee all. Lisasin veel vedelseepi ka ja kass tundus vett täiega nautimast. Aga ei aidanud see pesu midagi. Kraanikauss sai ka veel see kleepuva ollusega kokku. Masinaga karvade maha ajamine ei tulnud enam kõne allagi, sest kass oli juba märjaks tehtud. Kuivatasime teda köögipaberiga. Ei midagi asjalikku. Siis mässisin ta käteräti sisse sooja kuni ta ei tilkunud enam. Õue saatmisest ei saanud enam unistadagi. Kuidas sa lased märja kassi välja pakase kätte.
Lasime ta siis toas uuesti lahti. Küll ta tundis ennast imelikult. Ei osanud ta astuda ega istuda. Püüdis ennast lakkuda ja kasida. No täitsa kurb oli kohe ja kirusin ennast, et sahvri uksega nii hooletu olin. Aga oskad sa sellist asja ette näha.
Varsti oli kassike oma peaskonna kaisus minu voodis. No jah, tekikott kleepus pärast natuke, aga polnud hullu. Peaasi, et kass oma eluga edasi sai minna.
Kui Sten koju tuli, haistis ta kohe, et kõik pole nii nagu peaks. Kassi liivakast oli ju köögis. Esimene mure oli tal, ega kassid tema toas käinud ei ole. Sel korral nad teisele korrusele ei läinud, seda nad avastada ei jõudnud, et meil trepp ka on. Piirdusid alumise korrusega. Ja kui Sten minu toa ukselt sisse vaatas, oleks ta peaaegu minestanud. Kassid ja toas. Sisimas ta nii loomavaenukik muidugi ei ole, aga ta tahab välja näidata, et ta on jõle kõva mees. Aga eks tal on ka ikka süda...nagu mul.
Liimine kass oli üsna rahul oma eluga ja harjus oma kleepuva kasukaga kiiresti. Tänaseks pole enam arugi saada, et midagi nii hullu juhtunud oli. Ehmatus oli aga suur. Juhtub.
Pilti me õnnetust kassist ei teinud. See näitab, et asi oli naljast kaugel ja tegelesime tõsiselt probeemile lahenduse otsimisega.
 |
| Kaksikud:) |