Ma siin mõtlen ja kaalun, kas tasub oma läbielamisi seoses kooli algusega kirja panna, sest ei tahaks kuidagi negatiivne olla. Seega kui otsustate edasi lugeda, siis võtke asja huumoriga. Jääme positiivseks.
Esmaspäev oli esimene päev, kui mina pidin tööle minema ja lapsed iseseisvalt kooli. Lapse all pean silmas eriti Meenat. Teised on juba iseseisvad ja saavad oma asjadega 100% ise hakkama.
Tõusmine oli normaalne, ei ühtki paha sõna. Kell 6:00 olid kõik ärkvel. Saadi isegi liiga vara omadega valmis ja närviliseks muutus õhkkond, kui ma ei lubanud tund aega varem bussijaama ootama minna. Niivõrd õhinal oli Meena. Koduuksest astusid lapsed välja 10 minutit enne seitset. Meie Stigiga hakkasime liikuma seitsmest. Buss võttis vahetult enne meie mõõdumist lapsed peale. Oli ilus vaatepilt, kõik kolm minu last, ilusasti pikkuse järjekorras bussile astumas. See oli hetk, kui ma õhkasin rahulolevalt ja võisin südamerahus tööle sõita.
Kohe peale neljandat tundi tuli kõne Meenalt, täpselt 11:45. Tunniplaani järgi pidi järgnema veel rahvatants ja sinna soovitati esimesel korral kõigil kohale minna. Meena teatas minule muidugi jumala tõsiselt, et rahvatantsu ei toimu, et mis edasi? Minu teada pidi olema lastel esimesed päevad ette nähtud olema mängurühm, et lapsed ei peaks ilma peale jääma, kuni bussi väljumiseni. Meenal oli muidugi veel muusikakool ka päevakavas 13:50, tema päev kujunes nii või naa pikemaks.
Vat sel hetkel hakkasin ma juba õhku ahmima. Ma olen tööl, niigi pingelised ajad ka veel töö juures ja mu laps peab ca. 2 tundi ootama kuskil ilma peal, kuni muusikakooli saab minna. Lõpuks helistas ta mulle nii noortekeskusest kui ka sealolevalt mänguväljakult. Püüdsin ennast kogu aeg telefoni vahendusel kursis hoida, kus ta on ja et ta õigel ajal muusikakooli saaks.
Ja mis lõpuks välja tuli, oli see, et muusikakooli sai ta küll õigeks ajaks, aga ruum, kus nende tund toimuma pidi, jäi lastel leidmata. Mina igatahes andsin endast parema, kuigi tulemus oli 0. Loodame, et teine katse läheb paremini, mis peaks aset leidma homme.
Koju jõudis Meena ca. 16:30.
Täna oli veidi kergem päev. Tunnid lõppesid jällegi 11:45 ja siis helistas Meena ja küsis luba, kas ta võib kunstiringi minna. Muidugi võis. Minagi omal ajal käisin kunstiringis, mulle meeldis. Ja bussini oli niikuinii aega ja selle mänguringi võimalusest peale tunde ma ei saagi aru, on teda siis või ei ole. Homsest peaks pihta hakkama pikapäevarühm ja ma väga loodan, et sealne inimene aitab lapsi suunata õigel ajal kuhu vaja, sest distantsilt seda teha on väga keeruline, eriti kui laps ei adu veel ei kella ega enda ümber toimuvat.
Õhtul, kui mina jõuan, kuulen ma, kui väsinud lapsed on, ka suuremad. Eks ole ikka väsitav peale pikka suve ennast ümber häälestada kooli lainele. Ainuke, kes omas rütmis kulgeb, on Stig. Temal ei muutunud midagi, kui välja arvata, et hommikul on tal kompanjone ja sagimine on suurem.
Lisaks koolistressile peame läbi ajama ilma külma kapita, mis andis eelmine nädal otsad. Küll ma kaalusin, kas osta uus või proovida siiski remonti viimist. Kui ma kappi tühjendasin, siis oli selge, et uut küll pole mõtet osta. Kapp on nagu uus, kuigi juba vist vähemalt 7-8 aastat vana ja remont pidi maksma minema ca. 90€, nii et saame õige pea oma vana armsa kapi tagasi. Tänu sellele jamale sai külmkapis suur inventuur tehtud ja olen iga päev püüdnud mingeid toiduaineid ära kasutada, mis pikalt seisma on jäänud. Kõik marjad, mis kappi eelmisest aastast seisma jäänud, keetsin moosiks. Teadaolevalt saab külmutatud marjadest hoopis maitsvama moosi. Igasuguse kokku kogunenud jama viskasin lihtsalt minema ja kui nüüd kapp korda saab, võib nullist alustada. Ühesõnaga restart.
Esmaspäev oli esimene päev, kui mina pidin tööle minema ja lapsed iseseisvalt kooli. Lapse all pean silmas eriti Meenat. Teised on juba iseseisvad ja saavad oma asjadega 100% ise hakkama.
Tõusmine oli normaalne, ei ühtki paha sõna. Kell 6:00 olid kõik ärkvel. Saadi isegi liiga vara omadega valmis ja närviliseks muutus õhkkond, kui ma ei lubanud tund aega varem bussijaama ootama minna. Niivõrd õhinal oli Meena. Koduuksest astusid lapsed välja 10 minutit enne seitset. Meie Stigiga hakkasime liikuma seitsmest. Buss võttis vahetult enne meie mõõdumist lapsed peale. Oli ilus vaatepilt, kõik kolm minu last, ilusasti pikkuse järjekorras bussile astumas. See oli hetk, kui ma õhkasin rahulolevalt ja võisin südamerahus tööle sõita.
Kohe peale neljandat tundi tuli kõne Meenalt, täpselt 11:45. Tunniplaani järgi pidi järgnema veel rahvatants ja sinna soovitati esimesel korral kõigil kohale minna. Meena teatas minule muidugi jumala tõsiselt, et rahvatantsu ei toimu, et mis edasi? Minu teada pidi olema lastel esimesed päevad ette nähtud olema mängurühm, et lapsed ei peaks ilma peale jääma, kuni bussi väljumiseni. Meenal oli muidugi veel muusikakool ka päevakavas 13:50, tema päev kujunes nii või naa pikemaks.
Vat sel hetkel hakkasin ma juba õhku ahmima. Ma olen tööl, niigi pingelised ajad ka veel töö juures ja mu laps peab ca. 2 tundi ootama kuskil ilma peal, kuni muusikakooli saab minna. Lõpuks helistas ta mulle nii noortekeskusest kui ka sealolevalt mänguväljakult. Püüdsin ennast kogu aeg telefoni vahendusel kursis hoida, kus ta on ja et ta õigel ajal muusikakooli saaks.
Ja mis lõpuks välja tuli, oli see, et muusikakooli sai ta küll õigeks ajaks, aga ruum, kus nende tund toimuma pidi, jäi lastel leidmata. Mina igatahes andsin endast parema, kuigi tulemus oli 0. Loodame, et teine katse läheb paremini, mis peaks aset leidma homme.
Koju jõudis Meena ca. 16:30.
Täna oli veidi kergem päev. Tunnid lõppesid jällegi 11:45 ja siis helistas Meena ja küsis luba, kas ta võib kunstiringi minna. Muidugi võis. Minagi omal ajal käisin kunstiringis, mulle meeldis. Ja bussini oli niikuinii aega ja selle mänguringi võimalusest peale tunde ma ei saagi aru, on teda siis või ei ole. Homsest peaks pihta hakkama pikapäevarühm ja ma väga loodan, et sealne inimene aitab lapsi suunata õigel ajal kuhu vaja, sest distantsilt seda teha on väga keeruline, eriti kui laps ei adu veel ei kella ega enda ümber toimuvat.
Õhtul, kui mina jõuan, kuulen ma, kui väsinud lapsed on, ka suuremad. Eks ole ikka väsitav peale pikka suve ennast ümber häälestada kooli lainele. Ainuke, kes omas rütmis kulgeb, on Stig. Temal ei muutunud midagi, kui välja arvata, et hommikul on tal kompanjone ja sagimine on suurem.
Lisaks koolistressile peame läbi ajama ilma külma kapita, mis andis eelmine nädal otsad. Küll ma kaalusin, kas osta uus või proovida siiski remonti viimist. Kui ma kappi tühjendasin, siis oli selge, et uut küll pole mõtet osta. Kapp on nagu uus, kuigi juba vist vähemalt 7-8 aastat vana ja remont pidi maksma minema ca. 90€, nii et saame õige pea oma vana armsa kapi tagasi. Tänu sellele jamale sai külmkapis suur inventuur tehtud ja olen iga päev püüdnud mingeid toiduaineid ära kasutada, mis pikalt seisma on jäänud. Kõik marjad, mis kappi eelmisest aastast seisma jäänud, keetsin moosiks. Teadaolevalt saab külmutatud marjadest hoopis maitsvama moosi. Igasuguse kokku kogunenud jama viskasin lihtsalt minema ja kui nüüd kapp korda saab, võib nullist alustada. Ühesõnaga restart.