Tampooni vahetamas

Esmaspäevaks oli mul aeg tampooni vahetuseks. Kus see tampoon oli või kuidas see välja nägi, polnud mul aimugi. Kabineti uksel vaatasid mulle vastu hoopis teised nöod, kui operatsiooni päeval. Oligi nii nagu ma kahtlustasin, suvalised vene "turumutid" kõrvalt turuplatsilt olid minu operatsiooni läbi viinud ja mind niivõrd ära retsinud, et siiamaani taastun. Selline oli mu esimene mõte.

Uus tiim arste pärisid, mis mureks ja kuidas nad aidata saavad. Ukse lävel ma siis viisin neid lühidalt asjaga kurssi. Et mul on üks tampoon kuskil ja seda oleks vaja vahetada. Eesruumis istunud daam muigas selle peale ja mina astusin kergendatult kabinetti.

Paluti jalanõud jalast võtta ja tooli istuda. Andsin eelmisel korral ununenud saatekirja, mille üle arst väga rõõmustas. Pidi olema äärmiselt tähtis dokument. Kurtsin kohe ka väga viletsa enesetunde üle ja et ma ilma valuvaigisteta elada enam ei saagi. Ajasin suu lahti ja hakati siis seda kurikuulsat tampooni eemaldama. Mina ei saa aru, kus kohas ta seal suus oli. Mina seda igatahes ei tundnud. Eemaldades tundsin kerget valu, aga et olin kodus eelnevalt kaks valuvaigistit võtnud, polnud asi nii hull. Tundus, et mul on seal õmbluste all mingi urg, kuhu saab tampooni edukalt panna. Eemaldatud tampoon oli arsti sõnul väga ilus ja haav ka väga heas korras. Pandi uus, aga natukene lühem tampoon rohuga sisse, et seal midagi luustuma hakata saaks tasapisi. Tagasipanek käis eriti lupsti, ei midagi hullu.

Arst pakkus mulle välja, et kui ma ennast ikka väga kehvasti tunnen ja peavalud on, et ta kirjutab mulle tugevamat valuvaigistit, mida tohib korra päevas võtta. Valud pidavat olema seotud kolmiknärviga. Ma keeldusin, sest saan käsimüügiravimitega hakkama küll. Haiguslehte pakuti ka, aga seda ma ka ei tahtnud. Töö on siiski number 1 minu jaoks. Väga toredad arstid olid igatahes minu üllatuseks, kes isegi mingit tasu ei küsinud sel korral. Reedel on jälle visiit sinna samasse, eks näis, kes mind sel korral vastu võtavad. Siis eemaldatakse niidid ja kui peavalu pole taandunud, saan antibiootikumi kuuri.

Asi pole õige

Et ma ema kaasa olin võtnud juhuks, kui ise pole peale sellist retsimist võimeline enam sõitma, siis minu enesetundel polnud üldjoontes häda midagi. Rääkida, vatitups suus, oli küll natukene ebameeldiv ja lõualuud olid valusad, aga kõva tuimestus oli peal, nii et saime veel poest 10 liitrit piima võtta ja isegi Säästukas kannatas ära käia. Säästukas hakkab otsi kokku tõmbama ja tohutu tühjendusmüük olevat. Käisime siis oma silmaga vaatamas. Sissekäigu juures olid suured sildid -70% jne. Aga ega me peent kirja ei lugenud, tormasime kohe suurte korvidega sisse. Hakkasin kohe otsast konserve (ananassid, roheline hernes, maisisegu jne.) korvi laduma, kui juba soodsalt saab. Kassas siis suure õhinaga ootasin, palju alla käristati lõpphinnast. Uurin siis tshekki ja sentigi ei saanud letihinnast alla. Hakkasin siis reklaame uuesti uurima ja no selge. Alates mingitest kuupäevadest vastavad soodustused hoopis e. siis, kui pood juba heast-paremast tühi on. Oi ma olin pettunud. Ja ema traavis alles riiulite vahel, läks isegi uuele tiirule. Ma siis püüdsin talle kuidagi märku anda, et lõpetagu ära, mingit soodukat ei ole, aga ta ei pannud tähele. Helistasin talle siis kassade juurest, et ta ära lõpetaks selle eufooria. Selline lugu. Ise ma lootsin ploki 2 kg jahu osta tagavaraks, aga seda polnud isegi enam normaalse hinnaga saada.

Ega mul palju aega mööda poode kooberdada ei olnud. Töö ootas tegemist. Koju jõudes ma kohe tööle asusingi ja jumal tänatud. Olin ma oma tööga valmis enne magama minekut, hakkas jama pihta. Tuimestus hakkas vaikselt lahtuma ja mu pea kogu kupatusega hakkas hirmsasti valu tegema. Võtsin valuvaigisti sisse ja viskasin siinsamas kodukontoris voodisse riietega. Pere pisemad magasid kahekesi minu voodis. Mina olin rivist väljas. Lapsed teenendesaid mind vastavalt vajadusele - kes tõi vett, kes ulatas tabletid. Söönud olin ma tol päeval vaid hommikul ühe banaani ja õhtu hakul surusin tükikeste haaval veel teise banaani läbi suuprao, et rohtu päris tühja mao peale ei võtaks. See oli kogu lugu. Mete küll tegi õhtul mõnusa vedela mannapudru minule mõeldes ja pani mulle selle kenasti jahtuma, aga ma ei suutnud seda sööma minna. Hambapesu ma tol õhtul ei teinud, sest hambaari poleks suumulgust sissegi mahtunud, niivõrd valus oli kõik.

Öösel nelja aeg käisin WC-s ja sealt tulles poolel teel tundsin, kuidas külm higi peale tuli ja ma nõrkust tundsin. Õnneks sain köögi diivanile kohe pikali visata ja natukene koguda ennast. Siis vinnasin ennast uuesti voodisse teki alla ja püüdsin kuidagi ühel küljel magada, ila muudkui vajus suust välja. Jah, suht rõve ja abituse tunne. Ei ole lihtne see vanainimese elu.

Hommikul pidin jälle tööpostil olema. Aga olgem ausad. Tegin natukene tööd ja kui ma tundsin, et enam ei suuda, võtsin aga jälle valuvaigistit ja viskasin pikali. Siis kui parem jälle hakkas, tegin tööd ja nii kuni õhtuni. Näo üks pool oli juba kõvasti üles paistetanud, nägu oli lapergune. Hommikusöögiks sõin pool Mete tehtud pudrust ja see oligi enamasti kõik. Kaal näitas 65,1 kg.

Ma olin plaaninud minna Lätti autot tankima, aga sellest ei tulnud mitu päeva mitte midagi välja. Ma ei tahtnud midagi mõeldagi kuskile minekust. Prioriteet nr. 1 oli, et ma oma tööga kogu aeg järje peal oleks ja see oli kõik. Ülejäänud ajast magasin. nädalavahetusel pidin veel tööd tegema, aga ma ei suutnud arvuti ekraani jälle vahtima hakata. Paljas mõte sellest ajas mul juba iiveldama. Seega jäi mul juba nädalavahetusega väike tööjärg ette, millega ma täna järje peale sain. Täna pean veel natukene tööd tegema, siis olen omadega mäel. Nädalavahetusel oli mul juba nii hea, et pühapäev oli täiesti tabletivaba. Laupäeval leidsin endas niipalju jõudu, et sain kasvuhoones päris palju tööd tehtud.

Ah jaa. Olen veel terve oma "paha olla"ajal vahendanud mingit treilerit Saksamaalt, et sellega kõik jonksu saaks - pidev kirjavahetus nii ühe kui teisega. Siis olen mehi kirunud, sest nad krt nii äpud on. No on tõesti. Üks meesterahvas tundis huvi minu müügis oleva WV Polo vastu. Uurib siis, et kus kandis auto asub. Teadsin kindlalt, et Taru on meist 100 km kaugusel ja ütlesin siis seda. Kus kukkus ohkima, et nii kaugel ikka, et kas ma ise Tartu kanti ei liigu. No tore küll, mina pean hakkama oma autot käima mööda Eestit pakkumas, sest keegi krdi "mees" peab 100 km liiga pikaks maaks. Häbi. Mehed krt. Ah...

Kui ma arvasin, et asi hakkab paremaks minema, siis tegelikult see nii ei ole. Täna pingsalt tööd tehes, oli mul vaja juba lõuna ajal jälle tabletti võtta, et peavalu ei tapaks. Asi pole õige.

Vabatahtlikult "retside" kätte

Tunnen end täna juba suht inimese moodi. Väljanägemine pole küll kiita, aga õnneks pole mul vaja kuhugile rahva sekka minna, seega suva. Ja inimesena tunnen ma ennast ainult tänu tablettidele. Kui mõju kaduma hakkab, tuleb kohe meelde, kuidas kaks vene naist mu tarkusehammast suust välja kangutasid. Oh see oli jube. Kõik jutud, mida ma nõuka aja hamba eemaldamisest ilma tuimestuseta kuulnud olin, tundusid mulle natukene ülepingutatud, aga nüüd, peale oma üleeilset hamba eemaldamist, kujutan ma seda asja ette küll.

Mul on enne ka hambaid eemaldatud, üsna hiljuti ja peaks ütlema, et ei midagi hullu. Isegi võiks õelda meeldiv kogemus. Hiljem haava paranemine on olnud natukene ebameeldiv, aga täitsa talutav.

Raviplaan, mis mulle koostati, nägi ette ka ühe viltu kasvanud tarkusehamba eemaldamist. Minu hambaarst seda tööd ette ei võtnud, pidi olema kirurgi pärusmaa. Viljandis olevat vaid üks koht, kus sellist tööd tehakse, seega tuli aeg kirja panna. Järjekorrad olid pikad, ooteaeg oli kuskil 2 kuud.

Aega kinni pannes mainiti kohe, et see "lõbu" läheb maksma ca. 200€ ja kõik tuleb patsiendil ise tasuda. Ok, kui läheb, siis läheb ja kui peab, mis siis ikka. Pääsu pole, kui soovin oma hambad korda saada.

Ükspäev siis helistatakse ja pakutakse mulle varasemat kellaaega kui plaanitud oli. Jällegi, valikut polnud, tuli varem minna. Paluti ka kõht eelnevalt täis süüa ja sularaha kaasa tuua. Kummaline.

Võtsin veel ema kaasa juhuks, kui ma võimeline sõitma enam pole. Kabineti leidsime üles suure vaevaga, õnneks oli meil suu peas ja saime juhiseid küsida. Ukse taga istudes ja pingsalt kella jälgides hakkas asi imelik tunduma. Aeg oli juba üle läinud, inimesed kabinetis muudkui latrasid. Koputasid uksele ja uurisin asja. Mis krdi "laat" see seal käib. Tädikesed kohe vastu, et umbes kuhu te trügite, küll me kutsume. Ok, ma olen alati kannatlik olnud, kui ma tean, et kõik on korras ja ma ei oota asjatult.

Õige pea kutsuti mind sisse, paluti jalanõud jalast võtta ja kampsun seljast võtta. Operatsioonilina all pidavat umbne olema ja mul võivat palav hakata. Loomulikult olin ma saatekirja koju jätnud, see läks mul täiesti meelest, et mul selline asi üldse olemas on. Püüdsin siis ise seletada, mida ma sinna tegema tulnud olin. Õnneks oli neil minu hammastest ka pilt, kus ma siis näpuga viitasin, milline hammas eemaldada tuleb. Ok, see asi sai ka korda. Viskasin ühe allkirja (formaalsus, ilma niikuinii ei pääse), kus ma kogu vastutuse edasise eest enda peale võtsin.

Siis paluti mul tooli istuda, mind kaeti operatsioonilinaga kinni ja siis hakkasid nood kaks naisterahvast (pool venelased, pool eestlased) endid ja masinaid operatsiooniks kinni katma. Mina võisin lina alt vaid aimata mis seal toimub. Mulle oli vaid üks hingamis auk jäetud.

Siis hakkas see kõige hullem osa. Mulle süstiti suhu tuimestust. Iga natukese aja tagant küsiti minu enesetunde kohta. Ei, mul oli kõik korras. Uuriti, kas alahuul juba suriseb. Ei surisenud. Lubati juurde teha, kui vaja (tuimestust). Vist ei olnud vaja, aga ega ma ei tea ka mida nad seal tegid. Ühtäkki kangutati mu hammast. Ega mina enam mingit valu ei tundnud. Lasin neil tegutseda. Mingi aeg aga hakati mu lõualuid nii meeletult lahti suruma, et mu pealuust käisid meeletud valud läbi. Küll nad puurisid seda hammast, et tükk tüki haaval see kätte saada. Siis ütles neil puur ülesse, võeti mingi teine, mida oli vaja jahutada ja see oli sellise kärsahaisuga. Käis kõva möll, mu kolju sai paraja mahvi. Omavahel suhtlesid nad kahes keeles korraga, segi läbi, andis jälgida, et aimu saada, mis seis on. Igatahes lõpp saabus ootamatult. Ühtäkki aeti juba niiti nõela taha, mis mu nina kõditas, tehti mõned pisted ja oligi see õudus läbi. Täpselt selline tunne oli, et olin kuskil nurgataguses asutuses ja mingid suvalised mukitud mutid kõrvalt turult teenisid omale "lisa".

Mul lasti natukene toolis taastuda ja hinge tõmmata. Mul oli kananahk peal ja värisesin külmast. Kuuma polnud kuskil. Ise nad panid omale veel lisajahutuse tööle. Igatahes maksin oma 206€ ära, sain juhised, kuidas siis toimida, kui tuimestus kaob, mida ja kuidas süüa jne. Kuskile pandi veel mingi tampoon, mida on vaja esmaspäeval vahetama minna ja siis veel niitide eemaldamine. Nii et jama veel küll ja rohkemgi. Mis kodus juhtuma hakkas, kirjutan teinekord.

Appi, kui suuremeelne??

Ma ei te, kas see on mingi nali või mingi kuradi trikk jälle, aga sain just sellise meili seoses Sotsiaalkindlustusameti nõude asjus laste isalt:

"also werde ich das bezahlen, ich mache das für die Kinder"

Also, eks me näe, ütles pime ja jooksis vastu puud:D

Ma olen vastik

Meil on Meena ja Stigi issiga üks pisike "kamm" käsil. Sellepärast, et mina pidin Meena lennupileti eest tasuma, olen ma loomulikult õige natukene pettunud. Mina oma eelarve juures poleks saanud praegu sellise väljaminekuga arvestada. Kõik normaalsed lapsevanemad varuvad lastele kooliks vajaminevat ja iga sent on arvel, mina aga pean maksma mingit lennupiletit asja eest, mida ma üldsegi planeerinud ei ole. Oli Meena issi ettepanek ja ma loll tõesti arvasin, et tema algatus, ise majandab. Palus minul kui lapse eestkostjal pilet muretseda, tema pidavat igati toetama (unterschützen). Ok. Ega ma ka ei õpi. Pole esimene kord selline juhus.

Nüüd sai ta Sotsiaalkindlustusametist teate, et peab tasuma Eesti riigile elatisabi, mida riik tema eest meile kohtuasja alguses maksis. Juhuuu. Esialgu sai ta selle eesti keeles ja ta ei saanud mõhkugi aru, milles point. Mina sain sama kirja ja olin asjaga kursis. Lasin tal praadida. Siis palus ta loomulikult saksa keelset tõlget. Täna ta selle sai ja ma juba kujutan ette, et tal läheb suits suitsu järel. Ma saan väga hästi aru, et ma olen seda raha tänase seisuga topelt saanud ja see on minu asi ära tasuda, aga ma mängin natuke ikka lolli ka:D

Meie merereis

Hakkasime peale viite mere äärde sõitma. Meil on küll üsna suur auto, aga kui 5 kohta juba inimestega täidetud oli, jäi asjadele ruumi vaid ühe koha jagu. Auto oli üsna täis topitud, nii et Mete pidi häbist maa-alla vajuma. Nuias kavatses ta meid jätta ja koju tagasi minna, nii hull oli asi. Õnneks oli ta nii kinni müüritud, et nii lihtsalt ta jalga lasta ei saanud. Ja nii ta kaasa sai, mis on tore.

Esimene peatus oli Mai rand Pärnus, mille Sten Google mapi abiga välja otsis. Tema otsib oma välijõusaale ja nii me sinna sattusimegi. Nägime rannalehmad ära, käisime vaatetornis ja oligi kõik.

Edasi tegime sisseostud Maximas, kus kulutasime hea-parema peale ca. 30€. Ostetud kraamist peab meile jätkuma pühapäevani ja kõik lapsed valisid, mille järgi neil isu oli. Eelarve on meil ju piiratud. Kütust oli õnneks autos piisavalt, see kulu jäi meil ära.

Kõige keerulisem ja stressirohkem oli telkimiskoha otsimine. 5 inimest, 5 arvamust, kompromissi leidmine üsna keeruline. Peale mitme koha ülevaatamise jäime siiski minu valikule kindlaks, muidu oleksime siiani veel vaielnud ja kohta otsinud.

Auto pidime telgist eemale teeäärde parkima ja asjad kõik randa tarima. Merevaade oli meie kõigi Soov, võpsikus ei soovinud keegi telkida.

Telke oli meil kaks. Sten oli äsja omale soetanud Depost 2- kohalise telgi ca. 8 euroga ja tema sai oma telgi nagu naksti üles. Meie telk oli kasutuses esimest korda ja selle üles panek oli paras teadus. Sten palus ikka kasutusjuhendit lugeda, aga meie Metega püüdsime asjale ikka loogiliselt läheneda. Päris kaua jamasid, enne kui asi ilmet hakkas võtma ja asjast asja sai. Olime näljast juba nõrkemas, aga kuidas sa hakkad sööma, kui pole kindel, kas peavarju üldse saab.

Lõpuks tegi Sten lõkke üles, lapsed soojendasid mõned vorstid, igaüks sõi oma valitud toitu ja kodust kaasa tehtud võileibu ja õige pea keerasimegi magama, et hommikul kohe rannas ärgata. Aga praegu on küll jube tormine ja jahe, pean ennast riidesse tagasi panema.

Eile oli palgapäev

Oli küll jah ja väga hea et oli. Aga selle kuu seis on nii nagu ta. On palju laristatud, on ettenägematuid väljaminekuid ja sel kuul on vaja maksta veel paar päris prisket arvet ja lapsed tahavad veel mere äärde ka. Eks sinna kulub ka õige pisut. Midagi laiutada meil ei ole. Ütlesin juba lastele, et oma võileiva teeb igaüks kaasa, diisli jaoks olen vaid nõus kulutama. Aga ära ka ei saa seda väljasõitu jätta, isegi mitte raha pärast. Lapsed ei jõua õhtut ära oodata, kui me minema sõidame.

Kõige olulisem, nagu alati minu puhul on, maksud peavad makstud olema. Ajast kui me lasteraha rohkem saame, jääb mul lasterahast peale maksude tasumist alles üle 400 euro. See on päris suur raha. Nii et riigi poolt ütlemata suur abi vähemalt meie perele. Palgast maksan ma alati isalt laenatud "köök korda"raha. Sel kuul oli palka puhkuseraha arvelt vähem, seega ette ära kulutatud juba.

Selle kuu ettenägematud väljaminekud on trahv kiiruseületamise eest Poolas ja Meena lennupilet. Sellest ka meie selle kuu pingeline eelarve. Alles on mul veel ca. 300 eurot, aga maksta vaja on veel üks hambaarsti arve ca. 200 eurot ja muidugi see trahv ja elada ka vaja ja siis merereis ka veel. Selgelt on näha, et oleme miinuses. Aga ma ei heida meelt. Olen täitsa põnevil, kuidas ma välja siplen:D

Täna tuleb tegutseda

Hommikul vara, kui ma endale veel ei teadvustanudki, et täna Kaduneljapäev on, hakkasin ma kraamima. Voodipesu läks pessu (pidavat puhtam ja säravam täna pestes jääma), rookisin oma toalilli, ühed toaroosid plaanin ümber istutada, sest kaduneljapäeval seda tehes pidi taim tugevad juured saama. Nõudepesumasina tühjendasin puhastest nõudest jne. Tolmuimeja on vaja käima panna ja toad üle käia, eriti minu toa voodialune (toad püsivad kauem puhtad).  Kui hästi läheb, tõmban märja lapiga ka üle. Kõik kaduneljapäeval tehtav pidi kaotama oma väe ja võimu. Võtad tolmu ja see ei tule niipea tagasi. Naer, aga ma natukene usun nendesse asjadesse ja ega midagi halba ju juhtuda ei saa, toad saavad vaid hetkekski puhtamaks.

Rasseerida tasub ka täna, karvad ei kasva niipea tagasi. Juuksurisse minna ei tasu, kes soovivad juuksekasvu soodustada. Meestel aga tasub seda küll täna teha. Keemilisi lokke (kas tänapäeval sellist asja veel eksisteeribki?) ja värvida täna ei tasu, sest juuksed taastuvad sellest väga visalt hiljem.

Dieeti tasub täna alustada (minul käib täies hoos) ja halbadest harjumustest loobuda (mul neid pole enam). Kõik mõttetu kola visake ka täna ära. Väga soodne aeg selleks.

Homme planeerime lastega ära mere äärde sõita. Ei tahaks kuidagi traditsiooni murda ja lubas sooja nädalavahetus. Vaevalt sellist juhust enam tuleb selle aasta numbri sees. Võtame telgi kaasa ja tagasi tuleme alles pühapäeva õhtuks. Kes kassipoegade valvesse jääb, ei tea. Meile on lapsehoidjat vaja:D

Asjad toimuvad

Kuigi me oleme muust maailmast üsna eraldatud ja elame siin metsatukas oma vaikset elu, siis meil juhtub siin ikka ühtteist. Kogu aeg on midagi teoksil.

Üleeile näiteks küsis Meena issi telefoninumbri ja lihtsalt helistas talle. See meil muidu tavaliselt kombeks ei ole, suhtleme ikka vajadusel emaili teel ja sedagi vahest harva vaid. Viimsale ajal aga on suhtlus tihenema hakanud. No ja Meena sai ka maigu suhu, helistas eilegi issile. Ja kuidagi jõudis asi selleni, et nii muuseas lepiti kokku, et Meena sõidab lennukiga Saksamaale issile külla. Täitsa üksi. Lennufirma poolt on ette nähtud sellisteks puhkudeks saatja ja see teenus maksab 60 eurot. Täna ma ostsingi pileti ära ja asi on paigas. Meena läheb üksi lendama ja maailma avastama. On teine ju päris suur preili juba:)Ja ta on nii väga õhinas sellisest võimalusest. Tagasi sõidavad nad juba issiga, et ta ikka koolialguseks tagasi saab. Järgmine aasta saavad nad juba koos Stigiga lennata, sest laps peab olema vähemalt 5-aastane ja Stig seda järgmine aasta juba on. Issi saab ka lõpuks oma lastest rõõmu tunda ja nendega rohkem ja rohkem aega koos veetma hakata. Ja eriti oluline on, et Meena saab oma saksa keelt lihvida:)

Üks paha uudis jõudis ka meieni. Juuli alguse Saksamaa reisist jõudis täna meieni üks trahvikviitung. Olime Poolas 14. juulil meeletult kiirust ületanud. Alas, kus kiirus oli piiratud 50 km/h, olime sõitnud 96 km/h. Päris karm rikkumine ja seda hommikul kell 05:15:53. Hoiatustrahv sellise asja eest Poolas läheb maksma 400 PLN-i. Ei ole eriti meeldiv, aga trahv tuleb sekelduste vältimiseks ära tasuda kiiremas korras.

Lõunapausi ajal käisime kiisude "jahil" ka ära. Ronisime redeliga sauna pööningule ja seal nad olid, kolm karvapalli. Kass, keda ma arvasin valge olevat, on tegelikkuses selline beezh, väga haruldast tooni:)Panin kiisud ämbrisse ja tõin nad alla, ehitasime neile pappkastist maja ja nüüd on nad mul siin kodukontori nurgas valve all. Kiisuema tahab neid kogu aeg minema vedama hakata. Uksed on lahti, kiisuema võib iga kell oma laste juurde tulla.

Istun siin kassikarjas nüüd ja lapsi pean kogu aeg karjatama, et nad loomadele asu annaksid. Peavad ju ka ninapidi kogu aeg juures olema.

Kui rahul ma oma kehaga olen?

Ma ei taha nüüd vinguda ega kellelegi halvasti öelda, aga ikka juhtub, kui keegi mainib ära, et mis kaalu sul vaja jälgida on, et täiesti pseudoprobleem. Aga ma leian, et iga inimene teab ise täpselt seda piiri, millises kehas ta ennast hästi tunneb. Ja kui ongi vaja see paar kilo maha saada, on see minu arust ainult hea, kui inimene tahab selle heaks pingutada. Riietega on jah okeid need mõned üleliigsed rasvad, varjab kenasti ära ja tundub, et keha on okei, mida seal veel alla võtta. Aga tahaks ilma riieteta ka enamvähem hästi ennast tunda. Ja praegu mina oma 170 cm pikkuse juures 66 kilo kaaludes tunnen ennast juba enamvähem normaalselt. Mõni pekivolt, tselluliit ja natukene sangasid mind niiväga ei sega, aga natukene võiks veel alla võtta - nii kilokese. Kui ma kevadel kaalusin ca- 71 kilo, siis täna olen ma enda üle juba üsna uhke. Sel puhul Hello Kitty bokseritega (lemmikud) pildid minu tänasest vormist:)

Nalja kah:D

Hommik ei jõudnud täna veel saabudagi, kui sain teate Maanteeametist, et minu sõidukile on registreerimiseks luba antud. Ei osanud oodatagi, et asi nii kiiresti laheneb. Tegin kiiremad tööasjad ära ja lõunapausi ajal lippasin linnas ära. Lõin ennast suts ülesse ka ikka:

Võtsin ARK-is järjekorranumbri, sättisin ennast mõnusalt diivanile ootama ja hakkasin telefoni kotist otsima, et aega surnuks lüüa. Aga ei saanudki, kohe oli minu järjekord ja sain letti. Täitsin taotluse ära. Raskemad küsimused jätsin vastamata. Kõik käis väga kiiresti. Tasusin riigilõivu 192 eurot ja mulle ulatati numbrimärgid. Olin eelnevalt ikka unistanud numbrist, mis mind ka kõnetaks, kus oleks sellised raskemad numbrid nagu 8, 9 ja 6. Sain aga absoluutselt nõmeda ühtedega numbri. Püüdsin teenindajat ikka ära rääkida, et ta ulataks mulle mõne teise mubri, et saaksin natukenegi ise valida. Aga ta jäi resoluutseks. Ütles, et võite oma võileiva kaasa tuua ja teenindussaali ootama jääda, kuni sobivam number tuleb või makse mingi X summa ja valige palju tahate:D Lõin käega ja leppisin olemasolevaga.

Vanade numbritega oli ka oma lugu. Eile ma juba mainisn, et need soovin ma endale jätta. Olen nende eest siiski maksnud ja need kuuluvad mulle. Ise ma neid ei taha, aga isa kollektsioneerib neid ja tema on ju ka oma osa ära teeninud:) Täna vaid küsiti, kas soovin numbrid ära anda. Vastasin kohe ei ja selle kohta tehti märge. Sain numbrid omale. Kui ma Polo arvele võtsin kunagi, siis lasin ma ennast koorida...kahjuks. Aga mis teha, elu õpetab.

Mis mind aga kurvaks tegi. Küsisin, kas peaksin nüüd ülevaatusele suunduma, siis öeldi, et nii uue autoga pole see vajalik. Ülevaatusele on vaja minna alles 03.2020. Kurb, oleksin küll heameelega läinud, aga teisalt, kulude kokkuhoid ju:)

Tahtsin Olerexis natuke veel tähistada, et ostan omale ühe maitsva krevetisalati, aga tee veel reklaami (Instas), ei olnudki, kõik oli ära ostetud. Nii kahju.

Nii, numbrid olemas, paberid korras,kindlustus tehtud (ca. 51 eurot aasta), kõik okitoki, sõitsin koju tagasi, et kiirelt tööle jälle hakata. Lapsed nii mõnusalt toimetasid kõik. Mete korjas pesu kokku, lappis kokku (pole veel vaadanud, kuidas ta seda küll tegi, äkki pean veel üle tegema), pani uue kuivama. Üks pesurest lagunes lõplikult ära. Sten pani lõpuks vannituppa ette nähtud kapi kokku. Mis aga jama on, kapp on meie vannitoa jaoks siiski liiga suur. Tuleb teine väljund talle otsida. Krabasin selle veel Poolast Suwalki Lidlist, vaid ca. 36 eurot maksis. Andis ostukorvi venitada ja nüüd ei sobi ka veel, kuhu ta ette nähtud oli:( Oleks saanud ka oma hügieenitarbed võõraste silmade eest kappi peita.

No ja kui ema lõpuks helistas ja küsis, kas kõik on autoga korras (oli te peal kuskil mingit avariid näinud ja mind sellega kohe seostanud) ja kas ta võib külla tulla, siis...palun väga. Miks mitte. Läksime esimese asjana auto numbrit arvustama. Ema numbrist nii sillas. Mina ikka püüdsin selgitada, et nõme number ju. Mitte midagi ütlev. Ja kui ema siis selgitas, miks lahe number on, siis naersime kõhud kõveras. Ma olen teada tuntud juhm. Suht kokkusattumus, aga minu mõlemad Toyotad kannavad nüüd samat numbrit. Jumalast juhuslikult.

Meenutan siinkohal alati, kui ma kevadel poest värsket kapsast ostsin. Hakkan siis kodus suppi keetma ja tükeldan kapsast. Ise mõtlen, et kuidas see kapsas nii tihe on. Tavaliselt värske (varajane kapsas) selline pehme ja roheline. Räägin siis emale ja ema ütleb, et ega värske kapsas poes ei tähenda, et see kevadine varane kapsas oleks. Mina seostasin värsket ikka kohe selle noore kapsapeaga. Ma ei tea, kas ma nüüd piisavalt hästi seletasin, pole just minu parim külg, aga kes aru sai, see sai:)

Reh

Lobisen natukene muust ka kui autost ja ringi tuiskamisest. Jube väsitav on selline kodust eemal olek. Vanust on ka juba, ega naljalt enam midagi hullumeelset ette ei võtaks. Nagu näiteks Saksamaale kolimine. Nooruse uljus on ikka midagi hoopis muud. Aga ega ma vist eriti palju ei mõtle, kui mingi pakkumine tuleks. Näiteks just sain emaili Meena ja Stigi issilt, et tema olevat haige ja talle oleks nüüd abi vaja - kedagi, kes tooks brötcheneid, valmistaks hommikusööki ja niidaks muru. No vot. Palus Meenalt ja Stigilt küsida, kas nad läheksid issile appi. Kujutate ette, milline trall siin lahti läks. Nad olid kohe nõus lendama.

Ja ega ma ise targem ei ole. Juba pidasin plaani, kuidas ma oma töö kaasa võtan ja saan seda ju teha ükskõik kus, peaasi, et interneti ühendus oleks. Täitsa ogar ikka olen. Ja lapsed on nüüd nii üles keeratud, et rahu ka enam ei saa. On vaja sosida inimesel ju.

Täna oli minu esimene tööpäev peale nädalast pausi ja andis päris sisse elada. Tund kulus postkastiga tegelemiseks, lõunani vehkisin tööd teha, siis kihutasin ARK-i. Koju jõudes jätkasin tööga, aga kõike ma küll täna lahendada ei suuda, homme teen edasi. Ja nii see päev möödub. Kodus enam eriti midagi teha ei jõua. Süüa ma vist ei oskagi enam teha. Põllu peale oleks vaja vaatama minna, kas kurke on. Ja kui on, siis on need ju vaja purki teha. Parem ma veel ei lähe. Ei suuda mina siin mingeid kurke praegu marineerida.

Kassil on pojad. Vist juba pea kahenädalased. Ta muudkui veab ja peidab neid. Korra õnnestus näha, kuhu ta poegi vedas. Selline nummi lumivalge kassipoeg oli hambus ja kolis neid. Sealt kohast on ta aga uuesti juba kolinud. Täna silmapuhkepausi ajal istusin tal sabas ja jälgisin, kuhu ta peale söömist suuna võtab. Nüüd on enamvähem teada, kus ta poegi peidab. Kohe, kui mul jälle igav hakkab, otsin redeli ja lähen asja uurima. Kes kassipoega soovib, andke märku! Mitu neid on, ei tea.

Punased sõstrad tahavad korjamist. Pasknärid küll tegutsevad, aga isegi nendel on abi vaja. Minul on keldris mahla piisavalt, ma ei usu, et ma tahan veel juurde vaaritada. Oleks vaja üks korralik inventuur seal teha ja vanad asjad eest ära hävitada (süüa-juua). Õunapuud on sel aastal õnneks tühjad. Üks mure vähem.

Ebameeldivused ARK-is

Võtsin siis mina täna aega, et ARK-is asjad korda ajada. Aga nagu selgus, polegi asi nii lihtne. Kõik uuemad (al. 2011) autod on vaja eelnevalt Maksuametis deklareerida. Ühesõnaga tuleb nüüd oodata Maksuameti rohelist tuld, enne kui saab auto Eestis arvele võtta. ARK saatis kõik vajalikud paberid otse Maksuametile ja Maksuamet küsib puuduva veel minu käest, kui vajadus tekib.

Mulle tundus, et ARK-i ametnikul hakkasid lausa käed värisema, kui nii uut autot nägi. Autost tehti iga külje pealt pilti, seest pildistati, tehti mingid aktid. Kui ma küsisin, kas Maksuameti vastus on tundide või päevade küsimus, siis tundub, et vähemalt nädala. Ei saagi autoga enne sõita, kui paberid korras.

Maksuametiga ei tohiks mingeid probleeme tulla, minu eest on kõik maksud tasutud, varjatud tulusid ei ole ja pangalaen peaks neile ka näha olema. Eks siis ootame kannatlikult. Mingi jutt oli ka "mingist" maksust. Ametnik polnud ise ka asjaga kursis, loodab maksuameti peale, nemad pidavat sedust paremini tundma. Loodan, et kirvest selga ei lööda:D

Hiilisin siis linnast võimalikult märkamatult tagasi, isegi politseist pidin mööda tulema. Õnneks olid nad omale juba "ohvri" leidnud ja minu poole nad ei vaadanudki. Saa veel trahvi ka ilma kehtiva numbrita sõidu eest. Seda veel vaja.

Reisi jätk

Auto tangitud, võtsime suuna esimesse lähimasse Nike'i poodi. See oli Mete-Mari soov. Pidime päris paraja jupi maad ringi sõitma, aga see eest sattusime päris kenakesse linna nimega Metzingen. Ilm oli meeletult kuum, üle 30 kraadi, õhk oli lämbe ja hingata midagi eriti ei olnud. Poode oli seal meeletult, tundus, et see mingi ostuparadiis oligi - kõik kuulsate ja tuntud brändide poed reas, turiste meeletult. Meie keskendusime ainult Nike' i poele.

Pood oli paksult rahvast täis, järjekorrad meeletud. Soovitan soojalt külastada ükskõik kus - isegi Poolas, Nike Store Factory poodi, hinnad ülihead, kui Nike austajad olete. Mina olen selles suhtes täielik võhik, aga Mete leiab sealt omale alati väga soodsalt üht teist.

Need üli kuulid tossud saime 40 euroga. Mete on väga rahul oma saagiga.

Isegi isa tegi sealt poest paar ostu. Mina, nagu alati, ei midagi. Ma olen päris palju neisse Nike poodidesse sattunud, aga alati ostan sisse vaid teistele, et endale midagi vaadata, on aeg alati napiks jäänud. Aga eks see minu roll olegi, et peaasi kui lapsed rahul on.

Nüüd olid kõik olulisemad asjad tehtud ja võisime Navi koduteele seadistada. Samat teed me tagasi sõita ei soovinud, seega sai suund Berliini peale võetud. Kui me aga uuesti Stuttagarti kohale sattusime, jäi tee peale Ikea, millest ma kuidagi mööda sõita ei mallanud. Sups ja olimegi Ikea parklas. Ostelda plaanis ei olnud, aga üks mõnus istumine restoranis kulus meile küll ära. Oli ju suur töö tehtud ja kõhud oli juba tühjad, nii et võtsime omale aega ja nautisime toitu. Minul eriti isu ei olnud, aga mandlikoogi ja kohvi jaoks leidsin ikka ruumi. Isu oli mul kogu reisi vältel üsna niru. Ju kuumus ja ärevus tegid oma töö. Koju jõudes oli kaal väga normaalne (66,1 kg).

No ja edasi läks sõit kahe autoga -  mina ees, isa sabas. Ja nii me siis koos sõita püüdsime, et keegi kaotsi ei läheks. Päevasel ajal oli see päris teostatav, aga kui sadama hakkas ja pimedaks läks, kõik see ilm vastu peegeldas ja läikis, siis läks asi juba keeruliseks. Nii me siis otsustasimegi õhtaule jääda ja kiirteelt maha sõita, et ööbimiskoht otsida. Olime sellega lootusetult hiljaks jäänud, kaotasime isa silmist ja siis saime kõvasti sõimata, et me koos sõita ei oska ja eest ära kihutame jne. Ühesõnaga saime vastu päid ja jalgu, mis Metele muidugi väga sügava jälje jättis negatiivses võtmes. Mina vana rahu tunnen ja tean juba oma isa ja palusin tal Navi kasutada, et ta õigesse kohta saaks, kus me teda rahulikult ootasime. Tema ei saavat kahte asja korraga jälgida, Navi ja teed. Meie olime nii või naa süüdi, temast juba kordi mööda sõitnud ja süüdi. Istusime siis Metega rahulikult esimeses kiirtee parklas ja ootasime, ise teadmatuses, kas isa sipleb nüüd välja või mitte. Me ei hakanud kuhugile otsima ka sõitma, nii oleks asi veel segasemaks läinud. Õnneks mingi aeg ilmus ta ikka välja ja suurest vihast ja peavalust magas igaüks öö oma autos. Mina algul rooli taga, siis aga ronisin taha istmele ja nii me seal ilma tekkideta öö veetsime. Õige vähe oli vilu, aga ei midagi hullu.

Hommikul pesime sealsamas parkla WC-s, sõime oma varudest hommikust ja hakkasime liikuma. Teepeal põikasime veel mõnest poest läbi ja ostsime ühtteist kaasa. Mina panin rõhku sellistele praktilistele asjadele nagu WC paber, pesugeelid, kassitoit, moosisuhkur, kohvipadjad, maiustused, veinid, juustud, vorstid, prügikotid - ühesõnaga kõigele, mis Eestis minu jaoks kallis tundub. Nüüd on mul piisavalt varusid, et pikalt jälle välja vedada.

Sel päeval jõudsime otsaga Poola, kus võtsime suuna Stettini peale. Püüdsime võimalikult uusi teid pidi sõita, et midagi uut ja huvitavat näha. Kiirteed meid ei võlu, võluvad huvitavad Poola külavaheteed, loodus, mäed, järved. Mitu korda oli tunne, et tee hakkab ära kaduma ja valesti sai ka sõidetud. Selle eest saime jälle "peapesu".

Vahepeal pidasime nõu ja otsustasime öö hotellis bukkida. See sai käigu pealt tehtud. Poolas on lausa lust hotellis peatuda, kolm inimest hommikusöögiga saab ca. 45 euroga juba kätte. Unistasime juba korralikust soojast dušist ja hommikusöök ettevalmistatud lauas oli lausa paradiis. Hommikul oli mõnus inimese tunne reisi taas jätkata.

Hommik hotelli parklas

Oli juba neljapäev ja sel päeval kolasime päris agarasti mööda Poola külasid ja linnu. Tegime sisseoste ja väga ei kiirustanud edasi saamisega. Ööbimiskoha otsisime sel korral juba varavalges ja saime täpselt enne pimeduse saabumist teki alla. Sel korral sattusime ühe imelise järve äärde, kus oli järve peale ehitatud platvorm koos katusega ja sealsama oli ka istumisnurk - ideaalne ja imeilus.

See oli ka meie viimane öö, reede õhtuks olime juba kodus oma voodites.

Reisielamused

Kohe, kui pank andis rohelise tule laenuks, sai järjest reaalsemaks minu unistus uuest autost. Vahepeal ma küll matsin selle mõtte maha, et tegelen pigem oma hambaraviga, aga see on selline ühekordne suurem väljaminek, siis jälle pikem vahe ja siis sellised väiksemad arved jooksvalt. Mõtekas oli siiski see autoasi ära teha, et raha oleks millessegi investeeritud.

Lugesin pangapoolse pakkumise läbi, mis oli teadagi mõrvarlik nagu ikka, pangad ju tahavad ka elada. Lepingu sõlmimise tasu ise oli juba 200 eurot. Õnneks olin äsja Googlelt saanud reklaamirahad ja see leevendas natukene minu tundeid. Kui ma isaga asja arutasin ja mainisin, kui röövellikud tingimused pangal on, siis isa arvas, et raha väärtus langeb iga aastaga, et see pole midagi nii hullu. See tõmbas ka minul natukene hirme maha ja suutsin juba adekvaatsemalt tegutseda. Allkirjastasin lepingu digitaalselt ja hetkega oli raha arvel. Suur samm oli astutud, tagasiteed enam ei olnud.

Nüüd võis juba tõsisemalt hakata autot otsima. Eelnevalt olin ennast vaid turuga kurssi viinud. Ühtäkki ilmusid müüki Braunschweigi täpselt minu otsingukriteeriumitele vastavad kaks autot (LINK). Palusin Saksamaal elaval laste isal võimaluselt minna ja need autod üle vaadata. Vahemaa oli vaid ca. 35 km. Pilte kuulutuses veel sel hetkel ei olnud, seega oli infot natukene rohkem vaja. Sain vastuseks, et sel päeval pole tal võimalik kohapeale minna, kuna viibib eemal. Aga hetkega saatis ta mulle hoopis huvitavama pakkumise lingi (LINK) ja oli sinna ka juba helistanud ja asja uurinud. Tundus huvitav ja lõpuks saigi isaga kokku lepitud, et esialgu võtame suuna otse Stuttagarti, teisi valikuid enne üldse uurima ei hakka, et mitte aega kaotada. Oli meil ju vaid nädal aega.

Kui esialgu oli plaanis startida esmaspäeva hommikul, siis laupäevaks oli selge, et saame sõitma hakata pühapäeva hommikul. Pakkumise tegin ka Stenile ja Metele, et saaks korraga kompenseeritud ka nendele lubatud reis selle eest, et nemad viimane kord Saksamaale kaasa ei saanud. Mete võttis pakkumise heameelega vastu, Sten oli juba targem ja teadis, et ega see mingi mee lakkumine ei ole. Tema oli nõus koju jääma ja majapidamisel silma peal hoidma. Pere pisemad said vanaema juurde eskorditud:)

Esimene suurem peatus oli Kaunase autoturul. Sinna võib minna iga kell, alati on väravad avatud, kasvõi öösel, aga siis peab omal valgus kaasas olema. Meie jõudsime sinna pühapäeva pealelõunal. Ilm oli hirmus kuum. Meile midagi huvipakkuvat seal olnud, aga saime kindlad olla, et võime südamed rahus edasi sõita.

Silma jäi üks Shkoda Superb, mis iseenesest oli väga ok pakkumine, aga mitte meile. Ja Leedu nn. autotööstuse kohta olen ma vaid jutte kuulnud, seega igaüks teeb oma valikud ise.

Saksamaale plaanisime siseneda Wroclawi kaudu Dresdeni peale. Enne seda olime ööbinud kuskil jumal teab kus raudteetammi lähedal. Öösel sõitis paar korda rong ka mööda, korra lasi isegi kuskil kauguses vilet. Nõrgemad seda ei kuulnud, mina kuulsin. Magasime täispuhutavate madratsite peal lageda taeva all metsa all. Öö oli mõnusalt soe, külma ei tundnud keegi. Väga mõnus oli. Vesi oli meil omal kaasas, hambapesu ja breketite hooldust tegin väga eeskujulikult.

Kui Poola-Saksa piir ületatud oli, hakkasid pihta jamad ummikutega. Tuli kõik ära kannatada, midagi teha polnud. Õnneks oli vaade ilus, sai sedagi imetletud.

Stuttgarti jõudsime esmaspäeva õhtul ca. 21:00-ks. Et hommikul üllatusi ei tuleks, läksime kohe Toyota esindust otsima, et äkki saame juba autot piiluda. Aga ei, meie väljavalitud silma ei hakanud, aga koht oli selge.

Süda rahul, suundusime linnast natukene välja, et jällegi ööbimiskoht leida. Otsisin hotelli ka Bookingust, aga alla 100 euro välja mänginud ei oleks ja sellist raha me kulutada ei raatsinud. Iga kell oleksime lageda taeva all maganud, liiatigi kui ööd nii soojad olid. Koha leidsime mingi pisemat sorti lennujaama kõrvale, otse parklasse. Madratsid panime asfaldi peale ja magasime magusasti. Õnneks lennukeid õhku sealt ei tõusnud, oli päris rahulik ja vaikne öö, arvestades, et olime üsna linna külje all.

Hommikuti olime alati varased. 5-6 paiku oli minul uni alati läinud ja siis hakkasid teised ka juba liigutama. Tegime endid korda, et me viisakad ikka välja näeks. Isa kibeles juba õhtul, et tahaks juba raha lugema hakata. Me kõik lootsime, et asi kiirelt käiks ja põhieesmärk, milleks me tulnud olime, saaks oma lahenduse. Polnud me ju kuskil veel eriti käinud ja oma energiat millelegi raisanud, olime keskendunud ainult püstitatud eesmärgile. Ootasime kõik pinge langust, et saaks vabamalt võtta.

Oli veel üks pisike probleem - Mete juuksed. Need tahavad pea iga päev pesemist, et Mete ennast hästi tunneks. Selle asja saime kiirelt lahendatud. Esimene McDonald´s, mis tee peale jäi hommikul vara, aitas meid hädast välja. Sealses invaliididele mõeldud avaras WC-s said juuksed värske välimuse ja võisime tegudele asuda.

Esinduses olime enne avamist kohal. Kohe, kui uksed lahti tehti, pöördusime oma sooviga personali poole. Selgus, et majas, kus olime, müüdi vaid uusi autosid ja poolpidused on ümber nurga, aga veel suletud. Meil paluti lahkelt istuda, endile kohvi lasta masinast ja hetk oodata. Olimegi ilma hommikukohvita ja see kulus igati ära. Viisakas värk.

Pinge oli juba üsna üles kruvitud. Kohvi joodud, seadsime sammud nn. õigesse kohta. Ei olnud palju jalutada, 100 meetrit vast ja leidsime õige koha. Asjapulk avas just uksi ja palus meid lahkelt sisse. Rääkisin oma loo ära, et olen see, kes eelnevalt helistas ja mille vastu huvi tunneme. Meile näidati auto kätte ja kui isa oli kapoti aluse üle vaadanud, ütles ta kohe ära, et siin pole rohkem midagi vaadata, kõik on nagu uus, et tee tehing ära. Täideti hunnik pabereid, tehti koopiaid ja kõige põnevam hetk oli, kuidas see maksmine siis välja näeb, et millal siis see hetk on, kui rahapatakas on vaja letile laduda ja kes selle hunniku raha kõik kokku loeb.

Raha välja võtmine Eestis oli ka üks paras ooper. Lasin pangas küll limiidid suurima peale panna, aga ikkagi sain vaid korraga 3000 eurot päevas välja võtta. Õnneks oli meil nädalapäevad aega raha väljavõtmas käia. Ja kõige peenem on see, et kui oled oma kuuliimidi ületanud, siis edasise raha kättesaamine on juba tasuline. Väga "normaalne" ju.

Kui käes oli maksmise aeg, juhatati mind läbi suure maja, kohati läbi keldrite ja autoremonditöökodade, otse kassasse, kus istusid kaks naist, kes siis rahalugemise ette võtsid. Ei mingeid turvamehi, isegi teised kliendid ootasid sabas ja vaatasid seda komejanti laia naeruga pealt. Lõbus oli. Raha sai kahe naise ja masina poolt loetud, sain tsheki vastu ja oligi sellega kõik. Olin eelnevalt müügimehele juba õelnud, et vajan ARK-is tema abi. Ta oli sellega kohe päri ja tegi kõik selle paberimajanduse meiega kaasa. ARK-is oli meeletu järjekord, vist 17 inimest enne meid, nii et tuli oodata ja kannatlikult.

Lõpp läks kiirelt. Tagasi esindusse sõitis juba müügimees ise. Tegi ise ettepaneku, et ta võib roolis olla. Väga lahe. Siis näidati kõik olulisemad funktsioonid auto juures ära. Ega mul erutatud olekus midagi eriti meelde ei jäänud, aga abiks ikka. Küll ma jooksvalt ennast kõigega kurssi viin. Telefon ühendati ka bluetoothiga ära, see oli minu jaoks ikka täiesti uus maailm. CD-d kui sellist uutel autodel enam ei eksisteerigi, on vaid USB või Bluetooth. Võtmetega sama moodi. Võtmed võivad rahulikult kotis olla, kõik käib käe viipe peale. Käsipidur, tuled, klaasipuhastaja - kõik automaatika peal. Väga vinge:)

Asi hakkas ilmet võtma. Meil paluti esimese asjana tankima minna, sest kiirteel niipea tanklat ei tule. See oligi minu esimene sõit, esindusest tanklasse. Olime autoostuga ühele poole saanud, nüüd võisime kergendatult hingata.

Appi, inimesed??

Mis toimub. Sain ka lõpuks aega, et netis vähe ringi lugeda ja mida ma näen - Perekooli inimesed väga mures minu elu pärast. Mis aga rõõmu teeb, suurem osa inimesi on väga normaalse mõtlemisega ja saavad aru, kui tähtis on mõistlik majandamine. Käivad inimesed Weekendil, soojamaareisidel, liisivad Eestis ülehinnatud autosid - las käivad ja liisivad, omad valikud. Mina teen omad valikud. SEB pakkumisest, kus nad nõudsid 25% autoliisingu (kasutatud auto) sissemaksuks, ma loobusin. Auto ise maksis kõvasti üle 18 000€ ja oli vaid 1.6- ne diisel. Ei raatsinud ma sellist tehingut teha.

Kuna autoostu tuhin oli suur, otsisin juba pikalt teisi võimalusi. Küsisin kahest pangast rahalist laenu autoostuks. Üks pakkus minu rahavoogusid silmas pidades vaid 10 000€, mis oli selgelt liiga vähe. Mingit poolpidust autot ma endale lubada ei saa, veel enam laenu peale. Teine pank tegi juba vähe suurema pakkumise (Swedbank) ja isaga nõu pidades võtsin selle pakkumise vastu. Summa polnud küll päris nii suur, kui ma soovinud oleks, aga isa lubas aidata. Ja oligi otsustatud.

Saksamaal elava laste isa panus oli nii suur, et tema valis välja parima auto parima pakkumisega. Tema rahaliselt ei toeta minu isiklikke oste. Rahaga on ta väga täpne. Auto, mis välja sai valitud, oleks tulijana maksnud ca. 35 000€, 7 kuud hiljem saime selle kätte vähem kui poole hinnaga. Ei tasu iialgi uut autot liisida.

Minu edasine laenukoormus uue auto näol on 300€ kuus, mis mind ei tapa hea majandamise juures mitte grammigi. Auto kirjutan uuel nädalal oma nimele ja pangale maksan 5 aastat laenu tagasi. Kuna raha väärtus langeb nii või naa, aga minul on vähemalt midagi käega katsutavat ja me ei lase raha lihtsalt kerest läbi, leian ma, et oleme oma raha väga hästi investeerinud.

Autol on kehtiv garantii (ka Eestis), on ökonoomne ja 5 aasta pärast vaid 6 aastat vana.

Elatisraha pole kahe keskmise lapse eest märtsist saati juba sentigi laekunud. Võlg oli mingi aeg juba üle 10 000€, nii et palun ärge olge kadedad. Loodan, et pilt on nüüd selgem.