Reh

Kes mäletavad, kuidas ma siin kuulutasin, kuidas Meena ja Stigi issi lubas Sotsiaalkindlustusametile tasuda riigi makstud elatisabi, mida me topelt saanud olime (minu eest), siis mina ausaltõeldes, tundes natukene seda inimest, imestasin (olin meeldivalt üllatunud). Kirjutasin sellest siin (LINK).

Paar päeva tagasi sain Sotsiaalkindlustusametilt meili, kus paluti laste isaga kontakteeruda ja talle nende nõudmist selgitada. Ei tahtnud nad hakata teise keelde seda tõlkima. Meie poolt aga oli asi juba selge, eriti minu poolt. Aga kuna laste isa sellise suuremeelse ettepaneku tegi, siis oli minu süda selle koha pealt rahul kuni selle meilini. Hoop ei olnud õnneks väga tugev, sest midagi sellist oli vabalt oodata. Nii ma siis kogungi ennast, et see summa ära tasuda. Laenu igakuised tagasimaksed on selle kõrval naljamäng. Nii et kui ma ükskord olen oma kohustused täitnud, pole elul väga vigagi. Laste isa aga tegi ennast küll lolliks minu silmis. Oligi kõik, mis ma õelda tahtsin:)

Kuidas asjadel on kombeks ise laheneda

Ma jälle hakkan oma autojuttudega pihta. Kellele tited, kellele autod - kõigil omad mured.

Igatahes alati, kui ma autoga kodust välja sõidan, kardan ma nii hirmsasti nii metsloomi, kive kui ka joodikuid ja igasuguseid kobakäppi. Kunagi ei või teada, millal kellelgi mõistus otsa saab. Ega ma ise olen ka selline kahtlane tüüp. Vahest jään unistama ja alles siis märkan, et krt, ma sõidan ju. Pole tähelegi pannud, kuidas kilomeetrid lendavad. Ja üldse olen ma suht pilves kogu aeg. Eks vanadus teeb ka oma töö. Seepärast olingi mures, et mul pole ju veel Kaskot. Ma lihtsalt pole tahtnud nii keeruliste asjadega tegeleda. Ma vana tuntud asjade vältija, millega ma tegeleda ei taha. Tankimist ka väldin igal võimalikul juhul, eriti kui ilma ka veel sitt on.

Siinkohal ongi kohe hea ära rääkida lugu, kuidas ma ekstra Lätis tankimas käisin. Hakkasin tanklale lähenema ja püüan siis omale selgeks teha, kuidas ma küsin 15 liitrit diislit. Rahaga oli jumalast kitsas, seega piirdusin sellise tilgaga. muruniiduki bensiini oli ka 5 liitrit vaja. 5 vene keeles on lihtne, kein Problem:) Aga 15-ga läks asi juba keeruliseks. Lõpuks oli asi nii, et kui ma autot tankisin ja 15 liitrit juba jooksnud oli ja tankur seisma ikka ei jäänud, muutusin ma juba murelikuks. Oh jumal, siis hakkasin vaikselt taipama. Läks vähe lappama. Olin 50 liitrit kütust ostnud. Jumal tänatud, et kaardil niipalju vahendeid oli. Mis sest, et mul auto paak mingi ca. 41 liitrit mahutab. Vat siis oli jama majas.

Nihkusin siis oma olematu vene keele oskusega müügiputka juurde, et asi kuidagi ära klattida. Müüjatädi sai enamvähem kohe asjale pihta ja tuli oma putkast välja, et mulle prügikastist mõni plastmass kanister otsida. Mida polnud, seda polnud. Olid ainult aukudega mudelid.

Kuna ma kodust eriti kaugel ei olnud, helistasin emale, et ta kanistritega kohale lendaks. Et ma ostsin siin hulgi diislit, mis sest et söögiraha enam ei jäänudki:D Seega on mul nüüd paak täis ja kaks lisakanistrit ka veel, aga pole kuhugile sõita.

Nüüd aga nende kitsede ja kivide juurde. Täna tehti mulle asi lihtsaks. Helistas pank, kes mulle laenu andis. Uurisid, kas laenausaamine sujus hästi ja kas auto olemas. Lepingu järgi pidin auto ARK-is 30 päeva jooksul enda nimele registreerima laenusaamise hetkest. Sellega olin ma suurepäraselt hakkama saanud.

Ja siis mulle Kaskot pakutigi, laenuandja panga poolt. Vahest on hea, kui helistatakse ja midagi asjalikku pakutakse. Mingeid tablette ja Aili Paju raamatuid oskan ma ise ka otsida, kui mul neid vaja on.

Uuriti siis minu vajadusi, küsiti auto hinda ja tehti pakkumine. Nendepoolne auto väärtus minu imestuseks oli 20 020 eurot. Tegin ikka kuradima hea diili küll. Valikus on siis kaks paketti - Eliit ja Standard, vastavalt siis 47,78 eurot ja 40,80 eurot, kuu siis, mitte aasta. Hinnavahe pole märkimisväärne, seega läheb loosi Eliit. Nüüd siis veel vormistamise küsimus. Mul on tunne, et see pole vaid rahakanne, vaid tuleb veel tükk mäsu, enne kui sellega ühele poole saab. Eks näis.

Lõpuks suudeti mulle Kuldkaart ka pähe määrida, mis hõlmab ka kogu pere reisikindlustust. Tangi vaid Eestis pool paaki kütust ja reisikindlustus hakkab kehtima. Ja seda mingi 4 euri kuus kaardihooldus tasu eest, kaks esimest kuud tasuta. Algul ei tahetud laenu anda, võitle siin mitme pangaga, nüüd on eriti heldeks läinud:)

Mitte eriti positiivne tagasiside

Nüüdseks olen ära käinud auto esimeses hoolduses ja kirjutan oma kogemusest. Lisaks hooldusele tellisin ka pagasimati ja porilapakad - isa soe soovitus, muidu pidi auto kuidagi alasti välja nägema ja eks neil porilapakatel on ikka mingi kasulik funktsioon ka.

Palju see lõbu mulle maksma minna võis, polnud mul aimugi. Raha ma laenasin, sest no tõesti, näpud ikka sajaga põhjas kuu lõpus. Meeletud väljaminekud on olnud ja no hooldus oli vaja ära teha varem või hiljem. Kilomeetrid muudkui jooksid peale.

See hoolduste süsteem on ka minu jaoks üsna ähmane. Küsiti, mis hooldust soovin. No kust ma tean. Mina oleks soovinud ainult õlivahetust, aga kuna auto on garantiiga, siis on vaja teha veel igasugu nipet-näpetit - pidurid lahti võtta, salongifilter vahetada, uksed õlitada, pirnid (lambid) kontrollida jne. Kella palusin ka õigeks panna. Kui isa küsis, miks kütusefiltrit ei vahetatud, siis no ausalt öeldes ega ma ei teadnud. Ja põhiline isa soov oli, et kõik mis välja vahetati, pidin paluma endale kaasa panna. No vana õli ja filtrid, et ikka näha oleks, et asjad on vahetatud. Paranoia. Arusaadav, ega sa ise ju midagi ei näe, mida su autoga tehakse ja kas üldse tehakse. Ainuke asi, mida näed, on raha kasseerimine.

Viisin auto kokkulepitud kohta ja sain selle kätte 2,5 tunni pärast. Arve oli ca. 360 eurot. Eks ma umbes millegi nii suure summaga arvestanud olin ka. Kohe hakkasid silma tolmused näpujäljed porilapakatel. Väga näotu. Otsisin kotist pabertaskuräti ja püüdsin natukene puhastada. Autosse minnes panin tähele õli pritsmeid ukse polstritel. Selline uhke esindus ja üle antakse selline räpane auto. Kujutasin kohe ette, millised määrdunud tehnikud on autot näppinud. Hoidsin oma suu muidugi kinni, tagasihoidlik, nagu ma olen. Ainuke asi, mida ma küsida julgesin, oli kellaaeg - kas see ikka õigeks sai. See töö oli tegemata, aga kohe kiirelt organiseeriti teadja mees kohale ja kell sai õigeks. Seaded olid kõik inglise keele peale krutitud, millest mina mõhkugi ei jaga. Need said ka tagasi saksa keele peale ja sellega oli minu hoolduses käik lõppenud. 20 000 km hooletu, siis tuleb korrata.

Kui ma siis isale oma nõrdimusest rääkisin, ütles tema, et sellist autot ta küll vastu võtnud ei oleks. Temale on eriti hell teema, kui autot niimoodi rüvetatakse. Oli mis oli, mina kuskile õiendama küll ei oleks läinud.

Paar päeva tagasi potsatas minu postaksti e-mail, kus paluti tagasisidet minu teeninduskogemuse kohta. Minu võimalus. Asusin kohe küsitlust täitma ja panin kõik oma mured kirja ja saatsin ära. Eile helistab võõras number. Selgus, et autoesindus ja nad soovisid teada, mis siis tegelikult minu rahulolematust põhjustas. Seletasin lühidalt ära ja mind tänati tagasiside eest. Siis teadvat nad, mida paremaks teha ja kuidas oma tehnikuid suunata. Ok, olin natukene üllatunud, et niimoodi kohe laivi lennati. Siis viimasena kõlas lause, et nad pakuvad mulle kahjutasuks tasuta auto pesu. Olin ikka täitsa pahviks löödud. Meeldiv, kuidas ikka pingutatakse:)