Selliseid asju juhtub ka

Vahelduseks räägin millestki muust ka, kui lastest ja nende probleemidest. Üldse kisub siin kuidagi nutuseks, ainult mured ja jamad.

Järjekordne ebaõnn, mida ma ei osanud isegi kõige õudsemas unenäos ette kujutada, juhtus pea kuu aega tagasi. Ise ma avastasin selle jama muidugi alles hiljuti, kui rõõmsalt oma ostu avasin ja hakkasin uhkusega voodile lina panema. Alati, kui ma kuskile kodutekstiili poodi satun, otsin ma silmadega kummiga linu voodile suurusega 120x200. Väga defitsiitne kaup või kui on, siis kuskil 30 eurose hinnaga. Nii kalleid linu ma ei osta, olgu nad siis satiinist või mitte. Mulle käib puuvillane väga hästi. Ja Jaskaril on ka nüüd samas mõõdus voodi nagu mul, seega kummiga linu kulub.

Käisingi siis oma sünnipäeva paiku Pärnus, et sünnipäevarahad sirgu lüüa. Abakhanist ostsin linast kangast, et ise omale voodipesu õmmelda. Täpselt selline, nagu soovin. Musta värvi, linase ja puuvilla segu. Oli veel 50% allahinnatud. Meetri eest maksin 7,65 (tavahind 15,30). Õmblemiseni ma veel jõudnud ei ole, aga küll jõuan kunagi. Aega on. Vahva seik oli see, et müüjaks oli mu oma meister Vigala kooli aegadest. Sai paar sõna juttu ka korraga puhutud. Tore on vanu tuttavaid näha ja tõdeda, et näevad sama nooruslikud välja kui 20 aastat tagasi.

Nüüd asja juurde. Hüppasin "Koduilusse" ka sisse, see pood seal jõe ääres. Ei olnud seal kunagi käinud, mõtlesin et tshekkan seal kummiga linu. Minu rõõmuks olid nad seal täitsa sortimendis olemas, täpselt see mõõt mis vaja ja hind oli ka talutav. e-Bayst saaks odavamalt, aga postikulu nulliks selle rõõmu ära. Värvitoonid olid ka mulle täitsa meeltmõõda ja tegingi ostu ära, ühe lina Jaskarile, ühe endale.

Juhtus aga see, et kui ma voodit linatama hakkasin, ei tahtnud lina kuidagi madratsi ümber mahtuda. Mitte kuidagi kohe, isegi mitte kattemadratsi ümber. Tõin siis mõõduriista, et lina üle mõõta. Ei andnud välja isegi mitte 90 sentimeetrit laiust. Sellist asja pole enne olnud, et pakendil on üks mõõt, sisu aga hoopis midagi muud. Et poes kontrollida, selle peale poleks ma eluski tulnud.

 

Ma ei tea, kas mul on õigust veel asja klaarida, aga ma igatahes üritan. Tahaks ikka õiges mõõdus linu. Pärnu on kuradima kaugel ka, et seda jama klaarima hakata:(

Nagu hullumaja puhvetis:D

Millega meil see asi siin kodus lõppes. Kindlasti tahate teada. Sten helistas juba peale kella 11-st, et on vaja kooli järgi tulla. Mis siis ikka, kui laps ette dikteerib, tuleb ju teha. Buss oleks tulnud natukene enne kahte. Päris pikk ootamine oleks olnud.

Mete ja Meena tulid kahesega ja vahetult enne olin just stuudiumist näinud, et Meena mudilaskoori jõudnud ei olnud. See ajas mul harja ikka kõvasti punaseks. Võtsin köögis istet ja ootasin, kui nad tuppa astuvad. Ja siis hakkas "päid lendama". Võtsin nad järjest ette. Kisa oli kõva, sest kuidas ma selliseid asju ikka nunnutades räägin ja seletan.

Alustasin Meenaga. Temal on alati igaks puhuks vabandus. Enda kaitseks oli tal ainult niipalju öelda, et ta oli õpetajale ausalt tunnistanud, et tal oli kodune töö tegemata ja asjad kodus. Raamatu vastamist ma räägin talle juba nädala algusest. Täna olid nad õpetajaga kokku leppinud, aga lõpuks oli Meena ikka selle kokkuleppe unustanud. Mudilaskoori kohta arvas ta, et selleks õppeaastaks on huviringidega kõik. Jääb tunne, et ta kaasõpilastega üldse ei suhtle ja näe, kuhu teised suunduvad või mida teevad. Appi, ausõna.

Saatsin Meena kohe koolitöid tegema ja võtsin Mete ette. Rääkisin talle klassijuhataja kõnest ja uurisin, kuidas selle ekskursiooniga jääb. Tema raiub vastu, ei jää kuidagi, tema ei lähe. Jooksis vihaga ära oma tuppa, kui ma paar karmimat sõna ütlesin ja ta nägi, et asi on naljast kaugel.

Meil oli pere pisematega kokku lepitud, et läheme järve äärde ujuma, kui Meena koolist kodus ja minul töö asjad tehtud. Aga kui see orkaan siit üle oli käinud, siis ei olnud mul enam mingit tuju kuskile minna. See ajas Meena muidugi täiega marru. Stenil viskas ka lõpuks üle. Hullumaja ma ütlen. Päris laastav on selline õhkkond. Aga ok, saan aru, ise olen ikka süüdi, lasen lastel endale pähe astuda ja dikteerida. Saan aru. Aga kasvatamisega olen juba hiljaks jäänud. Ja kust mul need oskusedki. Olen püüdnud nii hästi, kui oskan, siin asju ree peal hoida.

Suure hädaga sai Meena oma kooliasjadega ühele poole (see pole muidugi 100% kindel veel, homme stuudiumist loen). Kui ma palusin tal kirjavigu parandada, siis ei saanud ta aru, kuidas ta seda teeb, kui ta isegi aru ei saa, kas õige on t või d. Palusin häälida. Tema ei kuulvat midagi. Vaidle siis sellisega. Ta suudab ainult siis õigesti kirjutada, kui ma talle tähed tähthaaval ette dikteerin. Nagu "puu venelane":D

Oh jumal, on probleemid meil, onju. Aga on näed. Lõpuks haarasime oma rannalinad ja lihtsalt läksime ära ujuma. Päris öö peale ei tahtnud ka jääda. Lõbus oli. Suhtlesime omavahel sõbralikult, lapsed pidasid ennast eeskujulikult üleval ja väga tore koosolemine oli. Pildid jätkuvalt Instagramis.

Lõpp on lähedal

Sel kooliaastal olen ma vatti saanud rohkem, kui ise omal ajal, kui veel koolis käisin. Tean, ajad on muutunud. E-kool näiteks. Meie ajal ei teatud arvutitestki veel mitte midagi. Hea, kui taskukalkulaator oli.

See e-kool on nagu õudusunenägu minu jaoks. Võib ikka päeva suvalt ära rikkuda. Hommikul, kui tööpäevaga alustan, login kohe ka stuudiumisse sisse. Töö vahepealt, kui meelde tuleb tööhoos, viskan ikka pilgu peale.

Ma võin nõme olla, aga meie koolis on seda õppetöövälist värki nii palju, et vahest ajab täitsa vihale. Võib-olla on selles ka asi, et mul on kolm kooliskäivat last ja kogu see kupatus on kogu aeg vaja kolmega korrutada. Ma ei saa isegi öelda, et maikuu nüüd kuidagi hullem oleks...nõks võib-olla. Kogu aeg on stabiilselt hull.

Meena puhul on mul veel mure õppimise osas. Püüame, mis me püüame, ikka loen aegajalt, et kodune töö jälle tegemata. Ta on teises klassis ja suuda siiani adekvaatselt õppimist päevikusse kanda. Täna jälle "1" sees ja märkus, et kodutöö eesti keelest tegemata. Inimeseõpetus asjad üldse kodus.  Eile just ekstra avasin talle stuudiumi ja ta vaatas ka sealt lisaks päevikule oma õppimist. Tegi veel matemaatikat, küsis minult abi. Eesti keelest ei lausunud ta sõnagi. No mina ka ei suuda tema asjadega 100 % kursis olla distantsilt. Ei tea, millal ta tajuma hakkab, mis koolis toimub. Ma ei oska ju nõuda ka, kui mul infot pole. Ja iga päev õpetaja vahendusel uurida ja puurida pole ju ka normaalne. Kuskil on igatahes infosulg.

Ja Metega on ka probleemid. Tema ei soovi klassiga teatris käia ja nüüd on küsimärgi all, mis saab ekskursioonist. Ta on natukene pahane (tema jutu järgi tegelikult kogu klass), et ekskursaiooni sihtkohad otsustatakse enam vähem klassijuhatajate poolt. Käiakse ekskursioonil alati kahe klassiga - A ja B-ga. Üks klassijuhataja on muusikaõpetaja, teine ajaloo suunitlusega - seega ekskursioon toimub linnakodanikumuuseumisse ja laulupeomuuseumisse + batuudikeskus ja Lõunakeskuses peatus. Ekskursioon on koolipäevast ja toimub õppeekskursiooni nime all. Lapse kohta korjatakse 18 eurot. Ja nüüd on probleem. Mete keeldub sinna minemast. Kas protestiks või teda tõesti ei huvita, selle ma selgitan välja, kui ta koju saabub. Kuigi me oleme juba mitu korda sel teemal rääkinud ja Mete on maininud, et õpetaja ootab raha. Kui ma ütlen, et maksan ära, ütleb Mete, et ta niikuinii ei lähe. No mida ma teen?

Teatris ta käis sunniviisiliselt. Oli igav olnud. Üks rist ja viletsus ma ütlen. Ei ole kerge kahe tule vahel olla.

Steniga on enamvähem OK. Neil on väga ahvatlevad väljasõidud ja ta teeb need alati kaasa. Kuutsemäel käisid suusatamas kaks päeva. Nüüd lähevad Valma seiklusparki paariks päevaks. Muuseumeid polegi neil vist programmis olnud. No oleneb suuresti ikka õpetajatest, kes asja veavad.

Nüüd on lastekaitsepäev tulemas. Mul on juba ammu hirm selle ees. Eriti Meena ja lastekaitsepäev. Ma ei kujuta ette, kui palju taskuraha talle kaasa vaja panna on. Seal on ju igasugu ahvatlusi ja tema juba piire ei tunneta. Ühel pühapäevasel päeval, kui neil Mulgi laulupeo peaproov oli, kutsuti neile kultuurikeskuse juurde lausa puhvet kohale.

Rääkisin siis Meenale, kuidas kaasa antud 5 eurosega ringi käia. Et palun vaata hindu ja mõtle ikka mitu korda enne, kui midagi ostad. Tuleb siis koju ja räägib, et oli 2,50 eurose pehme jäätise ostnud jäätisemüüjalt. 2,50 jäätise eest? Peab ikka vihane olema oma raha peale. Selle raha eest oleks saanud kaks "Eriti rammusat jäätist" Konsumist. Koguseliselt igate pidi kasulikum raha kulutus oleks olnud. Aga lapsi ei olnud lubatud linna peale ja nad suunati sujuvalt ülehinnatud kaupa ostma. Anna siis oma teadmisi säästlikust eluviisist lastele edasi. Minul läks muidugi silme eest mustaks sellest jutust. Oi kuidas ma ei kannata, kui lapsed rahaga ringi käia ei oska (ise ma ka ei osanud selles vanuses ja kohati ei oska praegugi).

Ülehomme tuleb siis rinda pista lastekaitsepäevaga. Ma tegin Meenale juba ühe kavala ettepaneku, millega ta nõus oli. Getter Jaani pidi ka kohale tulema. Eks näis.

Sellised kultuursed mured meie peres. Ma ei ütle ühtki halba sõna kooli igasuguste ürituste kohta, aga mul on juba sellised imelikud lapsed, et paratamatult pean mina kõik selle traalivaali kinni maksma ja  taksot ka sõitma nõrkemiseni. Palgatööks eriti enam aega ei jäägi:D

Kuumus tapab! Täna oli mul linna hambaarstile jälle asja ja kuna õhtupoole oli koosolek töö juures, siis organiseerisin oma elu nii, et vahepeal koju sõita vaja ei oleks. Teeehitus vahetult enne Viljandit, kruusavedu meie oma Lilli tee peal - pigi lainetab asfaldil kuumusest ja rasketest veokitest ja iga kell võib kivi jälle autoaknasse lennata - mina kardan selliseid asju. Katsun võimalikult vähe Viljandi suunal liikuda.

Smuugeldasin ennast kontorisse tööle. Sel puhul pidin jälle IT-meest tüütama, et ta mul sealsesse arvutisse vajaliku programmi organiseeriks. Kõik see võttis aega. Lõpuks tehti minu pärast koosolek varem ära ja ma ei pidanudki õhtuni seal olema. Ma poleks eriti produktiivne ka olnud. Kuumus kabinetis, kus ma töötasin, oli kohutav. Nagu kasvuhoones. Ja arvuti oli ka võõras, andis pusida. Oma asjad oma kodus on ikka kõige paremad ja kliima mul siin toas on ka päris hea. Mõnus tuuleõhk, vilu, tahan puhata, jalutan kanade juurde jne. Ühesõnaga parim koht töötamiseks on oma kodu:)

Tööpostil

 Hambaarsti juures käisin täna konsultatsioonil. Olen nüüd oma hammasteprojektiga nii kaugel, et varsti hakatakse breketeid maha võtma. Hambad on sirged, juured sirged, nüüd peame plaani, mis edasi. Teemaks olid sillad, implantaadid ja portselan, millega hakkame pihta augusti keskel. Tundus kohati päris kohutav. Antibiootikumi kuur vahetult enne kruvide paigaldamist igemetesse, siis 3 kuud ooteaeg, kuni need luustuvad. Paralleelselt tegeldakse sildade ehitamisega. Pidi ikka paras operatsioon olema. Kokku kolme augu täitmine uute hammastega läheb mulle umbkaudu maksma ca. 4500 eurot. Ja see, et ma sellest teada sain e. konsultatsioon, maksis mulle 35 eurot.

Ühesõnaga pikk ja valulik tee on veel ees. Lisaks üsna kulukas. Aga vast ei ole nii, et pean rahapaki kohe letile laduma, vaid iga visiit maksan vastavalt tehtud tööde mahust. Nagu breketite puhulgi. Nii ei võta hingest kinni.

Kanadest ka paar sõna. Tähtsad tegelased nad meil siin ikkagi ju. Tänu neile on külmkapis kogu aeg kodumunad olemas. 4 tükki päevas:) 4 sellepärast, et kuradi rebane viis ühe arvatavasti ära. Juhtus see keset päeva. Tegin arvuti taga tööd, aken on mul alati praokil. Äkki kuulsin koledat kuke kisa. Jooksin välja vaatama. ja selgus, et üks kana on pihta pandud.

Järgmine päev avastasin üsna maja lähedalt aiast aroonipõõsa juurest kana suled. Enamvähem ukse alt viidi kana minema ja keset päist päeva. Rebasega pidi nii olema, et ega ta enne ei jäta, kui kõik kanad nahka paneb. Nüüd ma siis olengi neid kinni hoidnud. Peale tööpäev, kui ise ka väljas olen, lasen kanad ka kõndima. Ühesõnaga istun kanakarjas.

Üks mure on meil veel nendega - kukk. Kukk on omale pähe võtnud, et Stig on kuidagimoodi ohtlik tema kanakarjale. Esimene kord, kui kukk Stigile kallale kargas, jalutas Stig rahulikult ja kukk lihtsalt jooksis talle järgi ja kargas kallale. Täiesti lambist ja ootamatult. Võib ikka hirmus tunne küll väikesel inimesel olla. Jooksin siis põllupealt talle appi. Stig oli selilil ja hoidis kukke jalgadega pekstes eemal senikaua. Täitsa hirmus. Mul tükk aega süda värises sees. Ja nii on juba päris paar korda veel juhtunud. Ei saa kukke ja Stigi korraga enam välja lastagi. Vahetustega käivad. Kassid on ka oma osa juba saanud. Isegi kana ründab kassi. Igav meil siin juba ei hakka.

 Panen nüüd oma kulud jälle kirja. Pilt on üsna mannetu. Väljaminekud on ammu suuremad, kui sissetulekud. Juunis on mul pere pisematega lennureis Saksamaale ees. Piletid on õnneks juba märtsis ostetud, aga Riiga sõit ja sealne elu on ka pisuke kulu. Püüan sel korral mitte palju laristada. Lennukiga käik, ega midagi osta niikuinii eriti ei saa. Tõotab vahva reis tulevat. Mina igatahes ootan juba õhinaga, nagu lapsedki. Mete ja Sten rõõmustavad jällegi selle üle, et saavad nädal aega omaette kodus olla. Igale oma. Stig ja Meena on juba nii asjalikud, et nendega on päris huvitav ringi reisida. Tittede aeg meie peres on enamvähem möödanik:D

Hinnavõrdlus Eesti vs. Läti

Lugu siis selline, et meie murutraktori laadsele asjale oli vaja uut õhufiltrit. Selge see, et sellised ülesanded jäetakse minule. Jaskar viskas mulle 10 eurot ja jäi ootama:)Hiljemalt nädalalõpuks pidi olemas olema.

Mina käisin linnas kolmapäeval. Sõitsin ekstra Jämejala teele Viljandi Nurme OÜ-sse, kes Husqvarna edasimüüja on. Seal on igasugust aia-ja metsatehnikat. Lootsin sealt vajaliku jupi ka saada. Öeldi aga, et praegu neil sellist pole, tellivad nädala lõpuks. Mis mul üle jäi. Lahkusin tühjade kätega. Niipalju siis oli asjast tolku, et sain hinnainfot neilt. 12 eurot pidi see detail neil maksma. 10 mul oli. Loomulikult oleksin see 2 eurot oma rahakotist võtnud, aga mida sa võtad, kui juppi ei ole.

Reedel oli meil asja Ruhja toidu järgi. Ka seal on Husqvarna pood. Astusin sinna esmakordselt sisse. Juppi ei olnud ka neil. Ja käigu pealt, nagu mul kombeks, otsustasin, et sõidan Valmierasse. Stig ja Sten olid mul ka kaasas ja tundus, et neile see plaan meeldis. Kuigi Stenil olid mingid plaanid juba valmis mõeldud enda jaoks, aga neile lõi ta hea meelega käega, sest emmega on ju poole põnevam ringi kruiisida. Tal hakkasid silme ees donuts´id kohe terendama, kui ta Valmiera Maxima peale mõtles. Ma ei tea mis värk tal nende magusate plönnidega on, mina neid küll ei taha:D Ilusad on nad küll, selle kohta ei ütle ma ühtki halba sõna...

Mina jällegi plaanisin korraga Depost mõned lilletaimed amplitesse tuua ja Promost odavamat toidukraami tuua. Ja kui nüüd väga aus olla, siis olen ma mcDonald´si toidust ka natukene sõltuvusse sattunud. Valmieras on küll ainult Hessburger (vist ei ole McDonald´sit), aga ajab see ka asja ära. Minu lemmikuteks on saanud nuggets´id küüslaugu kastmega. Mäki omad on tunduvalt paremad, seda olen ma juba täheldanud. Ja Meenale ostan kaasa alati kaks juustuburgerit, mida ta tõesti sööb. See on ainukene asi, millest ta natukenegi lihalaadset asja saab. Imelik laps.

Nojah, toredad küll kõik me plaanid, aga esmatähtis oli siiski jupp. Loomulikult ma teadsin, kus Valmieras Husqvarna pood asub. Esimene peatus seal oligi. Hoov oli mututraktoreid täis, poodi sisse astudes oli laud kaetud - pirukad, vein...mingi pidu oli seal just äsja toimunud.

Panin oma kaasavõetud vana jupi letile ja ei mgit probleemi. Toodi tagaruumist kohe uus asemele. Maksis see jupp seal 8.40 (Viljandi Nurme OÜ-s 12 eurot). Sellest hinnavahest ma siia rääkima tulingi. Praegu on hooaeg ja tasub kõik vajalik aiatehnikale ikkagi Lätist tuua, kui korraga asja on.  Ma usun, et see hinnavahe on igal teisel asjal. Oska ainult otsida.

Mõned hinnanäited, kel huvi:

Donuts 55 g / 0,59
Selga küpsis, lahtine kg / 3,76
Frikadellid (külmutatud), 2 kg pakk / 4,19
Pelmeenid Ariols, 5 kg / 7,99
Brokoli (külmutatud), 1 kg  / 1,59
Sealiha sardell, kg  / 2,64
Pirni karamellkomm, kg / 3,19
Nätsukomm Toffix, kg / 3,49

Pätikas

Tänu sellele, et mul kohvipadjad otsas on ja olin sunnitud tegema klassikalist pätikohvi, olen ma natuke unetu. Aga tiiru köögis käies hiirelõksu kontrollimas, tuvastasin ma lisaks veel fakti, et kuu on ka taevas. Ehk siis tavalisest kangem kohv ja kuu - tänu nendele olen ma siin, sest niisama “lakke sülitada” ei ole ka eriti lõbus.

Täna oli mul kõva tööpäev - nädalavahetustel see nii tavaliselt välja kujuneb. E - R on siis selline kergem periood. Saab ka siis tööd tehtud, aga suurem osa ajast istun ikka arvuti taga või leian isegi hetke silma kinni lasta.

Teha on meil siin kõvasti, aga rõõmustab see, et olen püüdnud ikka siit ja sealt mõne nurgakese korda teha ja nii ma tasapisi toimetan. Ikka aiast käib jutt ja aiatöödest. Toad elavad senikaua oma elu. Küll need ka jälle ette võtan, kui väga rõvedaks kätte lähevad.

Sel aastal on mul aiavili ütlemata puhas hoitud. Käin muudkui kõblaga siblimas. Ilmad on kuivad, umbrohi saab kohe ära kuivada vao vahele. Kui vihma sajaks, ei tahaks ju põllule minnagi ja hein vohaks. Seega ilm on ideaalne. 2. juuniks pruuniks - no problem:) Parim koht jume saamiseks on aias töötamine. Lausa 3 kärbest ühe hoobiga - jume, trenn ja aed saab ka korda. Maal on mõnus. Ok, mingit kaubanduslikku välimust mul küll ei ole. Esiteks on kihulased oma töö teinud. Jalad ja käed on kuplas. Sääsed ründavad parvedena. Lasin täna ennast Cucciga üle, suts vist aitas, aga õhtuks oli rünnak juba kahekordistunud. Tulin lihtsalt tuppa ja läksin dušši alla. Nii hirmus oli olla, et see tundus ainus mõistlik mõte olevat.

Palusin juba eelmisel aastal, et Eesti riik (krt, see oleme ju meie?), ei valitsus ikka, võtaksid sääskedega midagi ette. Oleks suur boonus kõigile - alustades turistidest ja lõpetades kohalike elanikega.

Ilu vallast veel niipalju, et kui ma siin kaks kuud pidin päevasel ajal seoses breketitega kandma...jumal, mis sõna see oligi. Pean nüüd veits tuletama...tõmmitsad, ei, sikutid vist olid. Sellised kummirõngad, mis venitatakse ülemise kaare breketitelt diagonaalis alumistele, et esihammaste keskjoon läheks alumisega kenasti kohakuti. Kahel pool oli vaja neid kumme kaks kuud kanda ja ilma vaheta. Söömise ajaks võtsin ainult ära ja hambapesuks ka. Lõpuks olin ma juba nii vilunud, et suutsin nende kummidega süüa ka. Suuremad ampsud ei mahtunud küll nii kergelt suhu, aga sain hakkama. Ühe kummi sõin ainult kogemata ära. Paar korda kumm plahvatas ka söömise ajal, nagu plaksumais. Arvasin esiti, et söök plahvatas suus. Hiljem olin asjaga juba kursis ja ehmatus oli pisem.

No ja kui ma nüüd visiidil jälle käisin, rõõmustasin, et saan nendest kummidest nüüd lahti. Tegelikult oli nii, et kui ma kummid peale söömist suhu unustasin panna, hakkasid mul hambad valutama. Olin justkui sõltuv neist juba. Ilma ei kannatanudki olla. Pani rõõmuga nad tagasi, et normaalne olla oleks.  Väljas käies võis võõrastele küll vaatepilt imelik olla, aga ma ei lasknud ennast segada. Kui vaja siis vaja.

Aga oh üllatust. Esmaspäeval sain ortodondilt uue koduse ülesande. Nüüd on muu suu 100% lukus. Pean selle kummijulla ristpistega nii vasakule kui paremale põimima. Kujutate ette, kui ülemine ja alumine hammaste kaar on omavahel kinni õmmeldud. Õnneks pean ma seda tegema õhtul e.. siis ainult öösel suu lukus olema. Õhtud on meil sestsaati siin vaiksed, sest minu poolt ei tule piuksugi. Esimesel õhtul oli mul see põimimine väga vaevaline. Võib - olla pingutasin üle. Arst korra näitas ette ühe poolega. Mis sul seal ähmiga ikka meelde jääb. Kolme piste asemel tegin vist neli ja appi, kui jube see oli. Kumm oli ikka jumala pingul ja hommikul olid hambad nii hellad. Süüa sain vaid kama.

Ootasin uut õhtut juba hirmuga. Ega see pealepanek on päris keeruline. Pisikesed kummid, suu ju märg seest ja mul oli veel ohatis ka suunurgas. Päris pikalt võttis. Ja ela siis, hambad ristis suus.
Kuna ma heegeldamises olen üsna hea, siis täna võtsin juba heegelnõela appi. Valu on ka tagasi tõmmanud, ehk hakkan uue olukorraga harjuma.

Täna unustasin tabletid ka võtmata. Kui sikutid peal, siis suupraost midagi enam sisse ei pressi. Kohe mitte midagi ega mitte kuidagi. Juua ka enam ei saa. Täna tahtis mul aevastus tulla, aga õnneks vaibus imekombel. Ma ei kujuta ette, mis siis juhtunud oleks. Oleksin breketid lahti painutanud vist. Õudne. Ja helistada pole mulle ka mõtet peale 9-t. Minust rääkijat ei ole.

Ma siin isekeskis voodis õhtuti ikka mõtlen, kas see on ilmsi või sain ma totaalselt valesti millestki aru. See on ikka praegu ülemõistuse olukord, milles ma olen. Justkui mingi varjatud kaamera asi.

Hommikul on esimene asi, päästan ennast kammitsatest lahti ja mõtlen, need kaks kuud sikutitega päise päeva ajal polnud üldsegi nii hull ju:)

Äärmine nahaalsus

Ma olen praegust täiesti shokeeritud. Telia tuli välja oma korrastatud teenuspakketidega ja ma siis helistasin nende infotelefonile, et uurida, kuidas see lahkumine välja näeb - kas pean kõik oma paketiliikmed esindusse kaasa võtma või piisab minust, kui lepingu omanikust. Mul on äärmiselt heade tingimustega tähtajalised lepingud suuremal osal perest ja teenindajalt küsides, mis neist tähtajalistest asjadest saab, siis tema luges ette trahvisummad sadades eurodes, mis ma lahkudes tasuma pean. Ma ju oleks heameelega edasi samasuguste tingimustega, minust mitteoleneval põhjusel aga neid hindu kergitati Telia poolt. Ja mina maksku trahvi? Ma ei tea, kas see teenindaja ikka sai aru, millest ta rääkis või olen tõesti mina loll. Kuidas see võimalik saab olla?

Appii, ausõna:D

Korrastatud teenuspakett, mis käib mulle silmnähtavalt üle jõu:D

Maaidüll

No tere üle pika-pika aja. Ei ole ma blogimisega lõpparvet teinud, kuigi peas on mõlkunud küll. Aga Googlelt on veel raha saada ja kahju on seda niisama välja võtmata jätta. Natukene on vaja veel juurde koguda, et summa välja makstakse. Klikkige siis usinasti reklaamidel ja siis saan rahus jäljed teha.

Elame siin metsas oma tavalist elu igapäevaste murede ja rõõmudega. Täidan ikka usinasti #Kogumispäeviku eelarve tabelit. Mis sest et iga kuu miinustes oleme. Olen päris mitu suurt ostu teinud ja mis see muud ongi, kui säästmine millegi jaoks millegi arvelt. Ega muidu mingit edasiminekut ju ei ole, kui kõik raha kerest läbi lasta. Ostame midagi suurt, järelikult tuleb mujalt kokku tõmmata. Loodan ikka ükskord järjele ka saada, aga unistusi tekib muudkui juurde, mida kõike teostada tahaks.

Üks päris kulukas unistus oleks tänavakividega oma koduõu ära plaatida. Isa just tegeles oma kodus sellega ja selline mõnus puhas tunne on kohe hoovis. Loomulikult on viisaastaku plaanis veel vannitoa remont-soojustus. Leiaks vaid ehitaja, kes selle asja kiirelt ja korralikult ära teeks. Ega ma muidugi veel otsinud kedagi ei ole, aga teadvustan endale, et raha on selle asja juures kõige väiksem probleem - tegijatega on kõige suurem peavalu. Õige pea saab köögi jaoks võetud võlg tasutud, nii et peab ennast vaikselt häälestama hakkama uue projekti jaoks.

Endale soetasin ma vahepeal meie firmast (seal, kus töötan) nn. kontinentaalvoodi (pidin õiget kirjapilti googeldama). Meie nimetame igapäevaselt selliseid voodeid Boxspringbett-ideks. Ma tahtsin nii ammu juba teada, mis tunne on magada sellises voodis, mida me igapäev sadu müüme. Eks me oleme näidistetoas neid ikka proovida ka saanud, aga et kogu öö ja iga päev lausa - päris hea voodi ikka. Mul pole isegi kunagi mitte kattemadratsit olnud. Nüüd on mul see integreeritult madratsi küljes (Topper-Fix). Lisaks veel peatsil LED-lugemislambid ja voodiääre all liikumisanduritega LED-sensortuled. Ei mingit pimedas koperdamist enam öösel.

P.s. Pildimaterjal on saadaval minu Instagramis, kes jutu juurde pilti ka näha tahab. Mulle isiklikult väga meeldivad blogipostitused ohtra pildimaterjaliga.

Mai alguses oli mul nädalake puhkust, mis sattus väga heale ajale sel korral. Kuskil reisimas sel korral ei käinud (nagu tavaliselt nädalaga Saksamaa reis, mis on jube kihutamine), tegelesin kodu töödega. Jooksvalt tegelen kogu aeg sellega, aga selge on see, et ega see töö siin otsa ei saa kunagi. Kartul sai maha 5. mail, natukene aiavilja samuti. Tänaseks on hernes ja sibul kenasti üleval. Kurk on katteloori all. Sinna vaatan siis, kui umbrohi katteloori juba kergitama hakkab. Eile vihmaga sai kapsataimed maha istutatud. Väga ideaalse aja jõudsin ikka ära oodata (ema soovitusel muidugi). Mina oleks oma aruga lõõskava päikesega istutanud.

Vahest on hea ikka targemaid inimesi ka kuulata. Tahaks küll ise juba hakkama saada, vanust ju juba on, aga ikka juhtub, et arvan ennast piisavalt tark olema. Nagu kanade toomisegagi. Jah, mul on nüüd kanad ja päris oma kanade kanamunad. 101% öko. Ei mingeid jõusöötasid ega vitamiine. Kõik tuleb mullast ja sitast, mida kanad siblivad ja omale sisse söövad + muidugi toidujäätmed. Toidujäätmetele rakenduse leidmine on üks suur pluss ja vastu saan häid maamune õnnelikelt kanadelt.

Mis mul siis nende kanadega juhtus. Olen juba ammu ilma suurem mõtlemiseta, kus või kuidas, omale kanu unistanud. Just munade pärast, mida meil siin hooti ikka kulub. Isa oli mu plaaniga kursis ja kuna ta tihti tööasjus sõidab Linnutalust mööda, siis ükspäev tegi ta seal peatuse ja uuris maad. Tal olid kastid ka juba kaasas, et võtab kanad kohe kaasa, aga tal oli veel üks suurem ring teha, ei olnud see eriti hea plaan kanadega kraanuleid vedada:D

Mul oli käsil just puhkuse viimane päev, kui isa lõpuks helistas mulle ja ütles, kuidas asi on. Ta jättis kastid sinna ja mina ei pidanud paljuks kanadele ise järgi minna. Mis see 60 kilti ikka on. Mõnus väljasõit Stigiga ja saab ka ilma näha.

Võtsime veel ühe hiigelsuure kasti kaasa ja asusime teele. Ilm oli päris kuum, +22 kraadi kindlasti. Kui palju ja mida ma võtan, ma absoluutselt ei juurelnud. Ma ei mõtle vahest mitte üldsegi, eriti üle:D Seega kui sealne töötaja küsis, mis hinnaga kanu võtan (olid 3 eurosed ja 1 eurosed - välja nägid täiesti identsed, lihtsalt odavamad olid vist juba kauem munenud), siis otsustasin jooksvalt, et 5 kolme eurost ja 10 ühe eurost, pluss kukk (5 eurot). Maksin 30 eurot ja kanad pakiti kastidesse. 10 kana ja kukk said omale hiigelsuure pappkasti, 3 eurosed jagati kahte väiksemasse kasti. Kastidele olid õhuaugud sisse tehtud.

Seadsime suuna kohe kodu poole. Kanadega ju kuhugile seiklema ei lähe. Lipsasime ainul Tõrva Maximast läbi. Nii kiiresti kui võimalik oli.

Kodus pappkasti avades oli pilt aga kohutav. 7 kana olid surnud, 3 vaakusid elu ja surma vahel. Turgutasin neid kolme, aga läksid needki õhtuks. Kukk oli ergas ja 5 kolme eurost kana - nendega oli ka kõik hästi. Ju neil oli seal suures kastis siiski kitsas ja kuumus mängis oma osa. Lisaks visati nad seal linnuvabrikus kasti, kuidas juhtus, ega mina neid otseks ei kohendanud. Ju nad lihtsalt olid üksteise hunnikus (liiga kitsas) ja sõtkusid endid ära seal kuumas. Kurb. Rahast polnud kahju, aga kanadest küll. Nii mul ongi nüüd 5 kana ja kukk. Iga päev saan 5 muna. Siblivad mul siin maja ümber ja situvad kõnniteeplaatidele, aga mõnus tunne on, kui kukk hommikul kireb ja kanad kaagutavad laudas, kui muna tulemas on:) Esimesed päevad võtsin lausa pingi ja istusin nende juures silmapuhkepauseide ajal.

Vot sellised lood meil siin. Kasvuhoone on mul ka sel aastal teises kohas. Vana sai maha lammutatud, sest oli omadega päris läbi. Ise kasvatasin tomatitaimed ja parika. Kurgitaimed olid mul ka äärmiselt ilusad, aga kui kasvuhonnesse istutasin, siis nad lihtsalt hääbusid. Ostsin Bauhofist omale kaks taime ja eks näis. Praegu on nad küll ilusad.

Ema käest sain füüsali taimi ka, mis täna kasvuhoonesse said. Põllul on mul kahte sorti ube, porgand, punane peet, sibul, kurk, hernes, kapsad, brokoli (spargelkapsas). Kui sellest midagi asjalikku tuleb ja palju, siis ostan ma sügisel ilusa sügavkülma, kuhu ma kõik brokoli sisse panen. Aga ma tõesti kahtlen, et ma oma silmaga midagi brokoli sarnast näen. Mul pole mingit usku kapsaliste osas. Põhiliselt ussipuru või lähevad kohe putke. Aga ma lasen ennast üllatada.

Eelmine aasta jäi mul osa vagusid aiaviljapõllul tühjaks ja ma olin nende vagudega püsti hädas. Umbrohi vohas. Sel aastal ma millegil sellisel enam juhtuda ei lase. Kõik tühjad jupid saavad omale mulla sisse lilleseemned. Peaasi, et midagi kasvab ja see ei pea mitte umbrohi olema.

Tasuta bussiliiklusest ma kirjutama ei hakka. Ma olen nii vihane selle pärast, et ma pean mitu korda päevas oma lastele taksot sõitma, sest bussid sõidavad absoluutselt mitte sobivatel aegadel ja võimalikult hõredalt. Täiesti mõttetu. Tühi buss sõidab Lilli poole, mina kihutan Nuia lapsele järele, sest laps lihtsalt ei jõua bussile. Ja praegu kooli lõpus on igasuguseid nihkeid koolitöös, palju väljasõite lastel ja kui see kõik kolmega korrutada, siis võtab vahest ikka ahastama küll.


Aga oleme ikka positiivsed. Elus on sada korda hullemaid asju:(