Millega me siis täna tegelesime? Nagu näete, on mul aega käes piisavalt, postitusi muudkui tuleb. Aga puhkus ju selleks ongi või mis:)
Täna oli viimane päev, et leida lahendus, kuidas ma suurema koguse kohvipatju Eestisse saan. Meil oli küll J.-ga kokkulepe, et ostan soovitud koguse Aldist ära (40 patja €2.99) ja tema toimetab need autoga Eestisse kui Meenat tooma tuleb. Aga hinnates siinset õhkkonda, ei saa ma kahjuks J. peale lootma jääda.
Et 100% ise toime tulla ja teda absoluutselt asjasse mitte segada, oli esimeseks raskuseks leida pappkast, millest hiljem siis postipakk vormida. See oli päris keeruline. Siin kaubanduses on selles suhtes kord majas, et pappkastid volditakse kohe peale kauba eemaldamist kenasti kokku (tehakse võimalikult pisikeseks). Seega olin juba lootust kaotamas. Pärast mitut tundi silmad lahti kõndimist mööda poode, õnnestus mul üks enamvähem sobiliku suurusega kast leida. See oli küll noaga natukene liiga katki lõigatud, aga teibiga andis asja parandada.
Ok, teipi ja lõikeriista mul veel polnud, aga Tedist (nn. ühe euro poest) sain teibirulli ühe euroga ja noa viiekümne sendiga. Ostsin kohvid ära ja kohe sealsamas Aldi parklas tuumisin kasti, panin asjad sisse ja teipisin kinni. Kaks suurt purki Nutellat panin ka kohvipakkide vahele. Mete nii soovis ja lennukisse kohe kindlasti sellise kraamiga Ei lubata.
Läksin siis DHL-i esindusse, täitsin aadressikaardi ja kui oli vaja tasuda postikulu summas ca. €22, siis selgus, et sealne masin Ei tunnistanud ühtki minu elektroonilist maksevahendit, isegi mitte kohalikku Saksa kaarti. Täielik müstika.
Kraabiti siis saateetikett pakilt uuesti maha ja tschüss. Hermese postipunkt oli lõunal. Tegime aega parajaks jäätist süües ja mänguväljakul.
Hermeses kõik toimis. Oli ainult üks pisikene erinevus. Maksta oli vaja pea 30 eurot. Aga mul oli tähtis, et see asi jutti saaks ja süda rahul oleks.
Jäätisekohvikus oli meil ka pisike probleem. Minu sularahavarud on otsas ja ilma on natukene raske siin toime tulla. Kui olime teenindajalt teada saanud, et jäätist saab vaid sularaha eest, siis klappisime lastega oma rahad kokku. €9 tuli meie arve kolme jäätise portsjoni eest (igale 2 palli+ohtralt vahukoort).
Auto tankisime kohe alguses ära. Ja et mitte koju minna, sõitsime 17 km kaugusele McDonaldsisse aega veetma. Koju laekusime enne kuute ja siin käis selline pisikene party - veini ja valju muusikaga. Tänaseks on J. jälle “kapsas”.
Täna oli viimane päev, et leida lahendus, kuidas ma suurema koguse kohvipatju Eestisse saan. Meil oli küll J.-ga kokkulepe, et ostan soovitud koguse Aldist ära (40 patja €2.99) ja tema toimetab need autoga Eestisse kui Meenat tooma tuleb. Aga hinnates siinset õhkkonda, ei saa ma kahjuks J. peale lootma jääda.
Et 100% ise toime tulla ja teda absoluutselt asjasse mitte segada, oli esimeseks raskuseks leida pappkast, millest hiljem siis postipakk vormida. See oli päris keeruline. Siin kaubanduses on selles suhtes kord majas, et pappkastid volditakse kohe peale kauba eemaldamist kenasti kokku (tehakse võimalikult pisikeseks). Seega olin juba lootust kaotamas. Pärast mitut tundi silmad lahti kõndimist mööda poode, õnnestus mul üks enamvähem sobiliku suurusega kast leida. See oli küll noaga natukene liiga katki lõigatud, aga teibiga andis asja parandada.
Ok, teipi ja lõikeriista mul veel polnud, aga Tedist (nn. ühe euro poest) sain teibirulli ühe euroga ja noa viiekümne sendiga. Ostsin kohvid ära ja kohe sealsamas Aldi parklas tuumisin kasti, panin asjad sisse ja teipisin kinni. Kaks suurt purki Nutellat panin ka kohvipakkide vahele. Mete nii soovis ja lennukisse kohe kindlasti sellise kraamiga Ei lubata.
Läksin siis DHL-i esindusse, täitsin aadressikaardi ja kui oli vaja tasuda postikulu summas ca. €22, siis selgus, et sealne masin Ei tunnistanud ühtki minu elektroonilist maksevahendit, isegi mitte kohalikku Saksa kaarti. Täielik müstika.
Kraabiti siis saateetikett pakilt uuesti maha ja tschüss. Hermese postipunkt oli lõunal. Tegime aega parajaks jäätist süües ja mänguväljakul.
Hermeses kõik toimis. Oli ainult üks pisikene erinevus. Maksta oli vaja pea 30 eurot. Aga mul oli tähtis, et see asi jutti saaks ja süda rahul oleks.
Jäätisekohvikus oli meil ka pisike probleem. Minu sularahavarud on otsas ja ilma on natukene raske siin toime tulla. Kui olime teenindajalt teada saanud, et jäätist saab vaid sularaha eest, siis klappisime lastega oma rahad kokku. €9 tuli meie arve kolme jäätise portsjoni eest (igale 2 palli+ohtralt vahukoort).
Auto tankisime kohe alguses ära. Ja et mitte koju minna, sõitsime 17 km kaugusele McDonaldsisse aega veetma. Koju laekusime enne kuute ja siin käis selline pisikene party - veini ja valju muusikaga. Tänaseks on J. jälle “kapsas”.