Oleme nüüd õnnelikult kodus ja olen enda üle suht uhke. Tegime selle asja puhtalt ära.
Berliini jõudnud, polnud mingit probleemi leida väljapääs sellest üsna üüratust rongijaamast - teeviidad igal pool väljas, ainult jälgi juhtnööre. Õige tulba, kust buss lennujaama väljuma pidi, leidsime ühe küsimisega üles. Rahvast oli juba omajagu seal. Busse muudkui tuli, mina pidin vaid jälgima TXL märgistust.
Ootasime vast 10-15 minutit, kui buss tuli. Piletite peale mõtelson ka ja plaanisin need bussijuhilt osta, aga bussi sisse mahtumisega tekkisid kohe probleemid ja bussujuht palus inimestel kollase juti taha minna, enne ta liikuma üldse ei hakanud. Seega rahvavooluga suruti meid kohe bussi keskossa ja siis läks mölluks. Mingit piletivarianti ei saanud enam kõneallagi tulla. Buss oli puupüsti täis, kuumus ja siis õige sõidu alguses hakkas ühel naisterahval halb. Buss paluti kiiresti peatada ja kiirabi kutsuda.
Naisterahvas talutati bussist tänavale, pandi talle tema kott pea alla ja asetati pikali. Keegi möödakäia tundis asja ja jagas juhtnööre kuni kiirabi tulemiseni. Inimesed bussis oli teadmatuses ja hirmul, et jäävad oma lendudele hiljaks. Lisaks paluti buss käima panna, et kliima natukenegi jahutaks. Bussijuht keeldus, kuna see pidavat keelatud olema ja palus inimestel tänavale endid tuulutama tulla. Kiskus juba pisukeseks sõjaks bussijuhi ja inimeste vahel. Küsiti, millal liikuma saab ja kas üks inimene (too terviserikkega) on tähtsam, kui bussitäis inimesi. Bussijuht tahtis aga kindel olla, et too kannatanu saab abi ja on kindlates kätes. Närvilisemad hüppasid bussist välja ja otsisid takso, millega lennujaama kiirustada, teine osa püüdis järgmisele bussile saada. Meie olime rahulikud, meil oli piisav ajavaru ja olime kindlas ja õiges kohas. Lapsed jälgisid sõnelust. Selgitasin neile, mis toimub ja et meiega on kõik parimas korras, küll meie õigeks ajaks õiges kohas oleme.
Bussijuhist oli kohati lausa kahju. Sellises kaoses veel rooli keerata, hullumaja. Piletist ei olnud seal kellegil ei sooja ega külma. Üks poiss üritas peatuse ajal piletit osta, bussijuht saatis ta lihtsalt minema viidates et see on küll momendil viimane asi, mille pärast muret tunda. Nii me siis ka säästsime jälle.
Lennujaama jõudes pöördusin kohe infosse, et küsida kus saab teha airBalticu check-in’i. Ega seal ise oma mõistusega midagi otsima mõtet hakata ei ole, liiga suur maa-ala ja kui aega kaotada ei saa, tuleb kohe küsida.
Infost saime kiirelt teada, et airBalticu check-in on 7 tulba juures. Paras maa oli minna. Rahvast oli meeletult ja pidin lastel ju kogu aeg silma peal hoidma ja et ikka kõik kohvrid-kotid meiega kaasa vuraksid. Päris pingeline. Aga kõik sujus. Meena pilet sai registreeritud, sealtsamast seitsmendast tulbast lasti meid kohe turvakontrolli.
Turvakontroll on ka alati koht, kus võtab ikka naha märjaks. Eriti esimesel korral, kui veel matsu ei jaga. Meil läks teine kord ja teadsime juba, mis, kus ja kuidas. Ok, see 50 sendine nuga, mis Tedi’st ostetud sai pakkimise tarbeks-lootsin sellest oma uut kartulikoorimisnuga, aga ei. Küsiti mu käekotile viidates, kas see on minu ja paluti kott avada ja nuga letile laduda. Olingi ilma. Natukene oli kahju, aga mitte hullusti.
Järgmisena paluti kohver avada, nähti midagi kahtlast. Tegin luku lahti ja turvakontroll võttis Stigi limapotsiku (slime) ja hakkas seda uurima. Oli näha, et see oli nende esmakordne kohtumine:) Seletasin, et see on laste mänguasi. Etikett oli topsikul kenasti peal, Spider-Man’i pilt ja sõna “Slime” ka. Päris pikalt uuriti seda imet ja siis lasti meid koos limaga minema. Kartsin juba, et korjatakse seegi ära. Meil oli kohvrites veel seda ollust erinevates karpides, nende vastu huvi ei tuntud.
Joogiveega olime ka sel korral ettenägikumad. Jõime oma pudeli kamba peale tühjaks enne turvakontrolli ja võtsime tühja pudeli kaasa. Selle täitsime reisijate tsoonis külma kraaniveega ja oli janu probleem lahendatud. Enne lennukisse laskmist täitsime veel pudeli. Ei hakka ju kallist vett ostma, kraanivesi kulus meile kenasti ära.
Lennukisse minnes muutus Meena kuidagi närviliseks. Tal oli hirm, et Premium pilet kuidagi eraldab teda meist. Küll ta uuris seda istekohtade asja, et kui kaugele me temast jääma ja ega ta meid silmist ei kaota. Kui istekohad olid käes, rahunes ta ilusasti maha ja sai laiutada üksinda kaheses toolis. Meil oli 20-s rida, temal 27-es. Tuli terve reisi omaette toime, oli isegi wc-d kasutanud. Kui lennuk oli õhku tõusnud, magasid nii Stig kui Meena suurema osa lennust. Oli meil ju raske õhtu ja öö seljataga. Isegi olen ma surmväsinud ja lähen puhkan ennast sellest jamast välja.
Berliini jõudnud, polnud mingit probleemi leida väljapääs sellest üsna üüratust rongijaamast - teeviidad igal pool väljas, ainult jälgi juhtnööre. Õige tulba, kust buss lennujaama väljuma pidi, leidsime ühe küsimisega üles. Rahvast oli juba omajagu seal. Busse muudkui tuli, mina pidin vaid jälgima TXL märgistust.
Ootasime vast 10-15 minutit, kui buss tuli. Piletite peale mõtelson ka ja plaanisin need bussijuhilt osta, aga bussi sisse mahtumisega tekkisid kohe probleemid ja bussujuht palus inimestel kollase juti taha minna, enne ta liikuma üldse ei hakanud. Seega rahvavooluga suruti meid kohe bussi keskossa ja siis läks mölluks. Mingit piletivarianti ei saanud enam kõneallagi tulla. Buss oli puupüsti täis, kuumus ja siis õige sõidu alguses hakkas ühel naisterahval halb. Buss paluti kiiresti peatada ja kiirabi kutsuda.
Naisterahvas talutati bussist tänavale, pandi talle tema kott pea alla ja asetati pikali. Keegi möödakäia tundis asja ja jagas juhtnööre kuni kiirabi tulemiseni. Inimesed bussis oli teadmatuses ja hirmul, et jäävad oma lendudele hiljaks. Lisaks paluti buss käima panna, et kliima natukenegi jahutaks. Bussijuht keeldus, kuna see pidavat keelatud olema ja palus inimestel tänavale endid tuulutama tulla. Kiskus juba pisukeseks sõjaks bussijuhi ja inimeste vahel. Küsiti, millal liikuma saab ja kas üks inimene (too terviserikkega) on tähtsam, kui bussitäis inimesi. Bussijuht tahtis aga kindel olla, et too kannatanu saab abi ja on kindlates kätes. Närvilisemad hüppasid bussist välja ja otsisid takso, millega lennujaama kiirustada, teine osa püüdis järgmisele bussile saada. Meie olime rahulikud, meil oli piisav ajavaru ja olime kindlas ja õiges kohas. Lapsed jälgisid sõnelust. Selgitasin neile, mis toimub ja et meiega on kõik parimas korras, küll meie õigeks ajaks õiges kohas oleme.
Bussijuhist oli kohati lausa kahju. Sellises kaoses veel rooli keerata, hullumaja. Piletist ei olnud seal kellegil ei sooja ega külma. Üks poiss üritas peatuse ajal piletit osta, bussijuht saatis ta lihtsalt minema viidates et see on küll momendil viimane asi, mille pärast muret tunda. Nii me siis ka säästsime jälle.
Lennujaama jõudes pöördusin kohe infosse, et küsida kus saab teha airBalticu check-in’i. Ega seal ise oma mõistusega midagi otsima mõtet hakata ei ole, liiga suur maa-ala ja kui aega kaotada ei saa, tuleb kohe küsida.
Infost saime kiirelt teada, et airBalticu check-in on 7 tulba juures. Paras maa oli minna. Rahvast oli meeletult ja pidin lastel ju kogu aeg silma peal hoidma ja et ikka kõik kohvrid-kotid meiega kaasa vuraksid. Päris pingeline. Aga kõik sujus. Meena pilet sai registreeritud, sealtsamast seitsmendast tulbast lasti meid kohe turvakontrolli.
Turvakontroll on ka alati koht, kus võtab ikka naha märjaks. Eriti esimesel korral, kui veel matsu ei jaga. Meil läks teine kord ja teadsime juba, mis, kus ja kuidas. Ok, see 50 sendine nuga, mis Tedi’st ostetud sai pakkimise tarbeks-lootsin sellest oma uut kartulikoorimisnuga, aga ei. Küsiti mu käekotile viidates, kas see on minu ja paluti kott avada ja nuga letile laduda. Olingi ilma. Natukene oli kahju, aga mitte hullusti.
Järgmisena paluti kohver avada, nähti midagi kahtlast. Tegin luku lahti ja turvakontroll võttis Stigi limapotsiku (slime) ja hakkas seda uurima. Oli näha, et see oli nende esmakordne kohtumine:) Seletasin, et see on laste mänguasi. Etikett oli topsikul kenasti peal, Spider-Man’i pilt ja sõna “Slime” ka. Päris pikalt uuriti seda imet ja siis lasti meid koos limaga minema. Kartsin juba, et korjatakse seegi ära. Meil oli kohvrites veel seda ollust erinevates karpides, nende vastu huvi ei tuntud.
Joogiveega olime ka sel korral ettenägikumad. Jõime oma pudeli kamba peale tühjaks enne turvakontrolli ja võtsime tühja pudeli kaasa. Selle täitsime reisijate tsoonis külma kraaniveega ja oli janu probleem lahendatud. Enne lennukisse laskmist täitsime veel pudeli. Ei hakka ju kallist vett ostma, kraanivesi kulus meile kenasti ära.
Lennukisse minnes muutus Meena kuidagi närviliseks. Tal oli hirm, et Premium pilet kuidagi eraldab teda meist. Küll ta uuris seda istekohtade asja, et kui kaugele me temast jääma ja ega ta meid silmist ei kaota. Kui istekohad olid käes, rahunes ta ilusasti maha ja sai laiutada üksinda kaheses toolis. Meil oli 20-s rida, temal 27-es. Tuli terve reisi omaette toime, oli isegi wc-d kasutanud. Kui lennuk oli õhku tõusnud, magasid nii Stig kui Meena suurema osa lennust. Oli meil ju raske õhtu ja öö seljataga. Isegi olen ma surmväsinud ja lähen puhkan ennast sellest jamast välja.