Küsimused mulle

15. oktoober 2014

Ma olen liiga "hea"

Eile algas Meenal järjekordne "tantsukarjäär". Järjekordne selles mõttes, et kui ta kolmene oli, sai teda Saksamaal ka paaril korral balletitundi viidud. Oli näha, et ta armastab tantsida ja miks mitte siis proovida. Sealses balletiringis oli selline võimalus, et kolm korda sai last tasuta tundi tuua, et siis näha, kas sobib või mitte. Meena oli rühmas tol ajal kõige noorem ja kaks korda saime käia, kui tema sinna minna enam ei tahtnud. Liiga palju distsipliini ja kamandamist. Tema meil selline metsik ja isepäine ja nii see tol korral jäigi katki.



Eile avanes järjekordne võimalus tuult tiibadesse saada tantsuga. Karksi-Nuia Noortekeskuses on kaks vahvat noort neidu Kertu ja Janeli, kes hakkavad tegelema 3.-6. aastaste lastega ja õpetavad neile jõuluks midagi, millega lapsed ka lavakogemust saaksid. Eks näis. Neile on abiks ka noortekeskuse oma inimene Illika.

Tantsutrupi nimeks on "Tupsud" ja lapsed olid igatahes väga vahvad ja said ennast liigutada. Mis põhiline, neil oli lõbus ja tegid kõike rõõmuga nagu lapsed ikka:)

Eilne käik läks igatahes Meenal üle kivide ja kändude, tekkis isegi pisike rüselus ühe tüdrukuga ja sinna juurde mossitamine ja nutt. Täis "lasteaed" ikka see Meena meil:D Õnneks rahunes ta enne lõppu maha ja leppis teise lapsega kenasti ära ja mulle lubas, et püüab ennast talitseda edaspidi. Uuel nädalal läheme jälle ja vaatame siis, kas hakkab ka käitumine natukene muutuma. Mina katsun ikka vastu pidada ja mitte alla anda.





Kokku oli lapsi lõpuks minu arvestuste järgi 12, nende hulgas ka kaks vaprat poissi.

Ja nüüd asuks põhiteema juurde. Miks ma siis liiga "hea" olen. Tulen siis mina peale tantsuringi kodu, kaasas Meena ja Sten tuli ka meiega kodu. Ronin oma söögikottidega tuppa ja tuba rahvast täis. Ok, Mete oli helistanud peale kooli ja küsinud, kas tema klassiõde tohib meile jääda, hommikul lähevad siit kooli. Ühesõnaga ööseks. Neil olevat vaja mingi grupitöö teha looduses. No ok, võib ikka! Olen ikkagi "hea" inimene:)

Aga lapsi oli võõraid kokku kolm pluss veel minu 4 last - seega oli mul eile taas 7 last. Ja seda juhtub juba liiga tihti. Ma olen lubanud sõpru külla kutsuda, aga soovitavalt ikka enne minuga sellised asjad kooskõlastada. Tundub, et minuga enam ei arvestatagi siin majas. Igatahes tuleb mul täna oma lastega üks tõsisem jutuajamine ja teeme reeglid veelkord selgeks. Minu headust hakatakse juba kurjalt ära kasutama.

Mis kõige peenem, Mete ei olnud õhtul nõus oma voodit külalisele loovutama ja nii nad siis pirtsutasid siin. Ja külaline Meena voodisse minna ei soovinud, mille Meena ekstra loovutas. Selline tunne oli vahepeal, et kolin lihtsalt välja ja jagagu siis oma maid siin. Lõpuks oli kell juba nii palju, et Mete murdus ja läks ise kööki diivani peale. Kodurahu huvides, nagu alati. Mete on meil selline, kes on pidanud alati järgi andma ja paljustki loobuma väiksemate ja nõrgemate kasuks.

Õnneks kutsus ema meid õhtul enda juurde sööma, üks mure oli seega lahendatud. Hoaiatasin kohe ema, et mul on PALJU LAPSI täna:D Tema ei saanud muidugi aru, mis ma sellega mõtlen, et mul ju ongi neid palju. Kõhud saime vähemalt lihtsa vaevaga täis.

On aga ka üks hea asi halva asja juures. Kui võõrad lapsed oma kodudesse lähevad, ei tundu minu palju lapsi mulle mitte sugugi enam palju. Siis on kohe lust ja lillepidu AINULT nelja lapsega:)

Kõik oluline lodjapuust


Praegu on just selline paras aeg, et korjata looduses kasvavalt lodjapuult nende marju. Otse puult ei soovitata marju suhu panna, parem oleks lasta enne öökülmal marjadest üle käia või siis sügavkülma varuda ja siis tarvitada. Väidetakse, et lodjapuu marjad on ilma töötlemata mürgised. Nii lodjapuu lehed, viljad kui ka koor sisaldavad mürgist ainet viburniini. Kui marju  külmutada, kuumutada või kuivatada, siis mürk laguneb. Kaob ka omapärane lõhn ja maitse, mis võib häirida.

Rahvakeeli on lodjapuul väga ohtrasti nimetusi: loidap, pitsipuu, õisakas, õitspuu, leivamari, mürgimari, hullukoeramari jne. Nimetusi on üle saja, seega on see taim laialdaselt tuntud juba meie esivanemate ajast.

Lodjapuu on väga effektsete õitega tema õitsemise ajal.  Valges pitsirüüs põõsake sümboliseerib pruuti. Mõnel pool asetatakse pulmapäeval vana kombe kohaselt pruudi ja peiu ette lauale ilu ning armastuse sümbolina kimbuke õitsvaid lodjapuuoksakesi.

 


 

  • Marjad sügavkülmas: Pikemaaegseks säilitamiseks puhastatakse kobar vartest ja otsikutest. Korjata tuleks täisvalminud marju. Marjad veeretatakse suhkrus ja suletakse karpi või kilekotti ning sellisena võib hoida isegi külmas kohas (kuuris, külmas pööningul jm), loomulikult külmikus üsna pikka aega ja sügavkülmikus aastaringselt, säilitades oma raviomadused.

  • Marjad mees: Kuivad marjad veeretatakse vedelas mees ja kuivatatkse praeahjus ca 40° juures pidevalt segades. Selliselt on marju võimalik pikka aega säilitada suletud purgis ja kasutada tee või magustoitude valmistamiseks.

  • Mahla valmistamine: 2 kg marju asetatakse potti, kuhu lisatakse 0,5 l vett. Kuumutatakse keemiseni, võetakse tulelt ja lastakse kaane all seista 30-40 min soojas. Marjamass koos vedelikuga asetatakse marliga kaetud sõelale. Mahl pannakse purkidesse, mis steriliseeritakse 15 min jooksul, suletakse õhukindlalt.

  • Viljadest valmistatakse tõmmis: 1-2 spl marju pannakse ööseks termosesse 1 kl keeva veega. Juuakse 3-4 kl päevas 12-sõrmiksoole haavandil, nahahaigustel, angiini puhul.

  • Õietee: 1 spl õisi valatakse üle 200 ml keeva veega, keedetakse 5 min, kurnatakse. Kasutatakse naistehaiguste, kõhulahtisuse puhul, higistamisvastase vahendina, klimakteeriumil.


  • Arvatakse, et järjekindel lodjapuumarjade tarvitamine parandab seedeelundite pahaloomuliste kasvajate puhul haigete enesetunnet.


  • Vistrike raviks ja näonaha pingutamiseks määrige marjamahla ja mee segu näole, hoidke 20 min. peal ja peske siis maha.


  • Rinnanäärmevähi raviks juua meega lodjapuumarjamahla.

  • Marjatõmmis meega aitab külmetushaiguste korral, hea ka röga lahtistamiseks ja köha leevendamiseks, neelu- ja hingetorupõletiku korral.

  • Suurepärane vahend hiirtest, lutikatest ja prussakatest vabanemiseks. Selleks tuua majja ja asetada erinevatesse kohtadesse lehtedega lodjapuuoksi.

  • Lodjapuu marjadest võite valmistada moosi nagu teistestki marjadest. Luuviljalised seemned tuleb enne keetmist eemaldada. Selleks suruge viljaliha läbi sõela. Moosipurke pole vaja õhukindlalt sulgeda, sest lodjapuu on tugev konservant.

  • Noorte lehtede abil tehakse ravivanne, mis aitavad nahalööbeid, vistrikke ja sügelislesti kõrvaldada.

  • Eriti meeldib lodjapuu slaavlastele, millest annavad tunnistust rohked laulud (lodjapuu on vene keeles kalina). Ukrainas vannitati vastsündinuid lapsi lodjapuu marjadega vees, et ta kasvaks tervena ja oleks õnnelik. Marjad on väga suure au sees Venemaal, Mordoovias, Gruusias. Gruusias maksavad kuivatatud lodjapuu marjad rohkem, kui viinamarjad.

Kasutamine kosmeetikas

  • Lodjapuu toimib suurepäraselt kosmeetiliselt tänu paljude vitamiinide ja mikroelementide, aminohapete, puuviljahapete sisaldusele. Ta puhastab ja silub, noorendab, toniseerib, pingutab nahka, kõrvaldab nahas põletiku. Võimeline taastama naharakke ja anda nahale elastsust. Ennetab kortsude tekkimist ja võimaldab olemasolevaid isegi tunduvalt vähendada.
  • Pruunid, laigud, sh sünnitusjärgsed võivad kaduda, nahk valgeneda, kui teha nahale 2-4 nädalat järjest maski värsketest (või sügavkülmast võetud) marjadega. Hoida maski 20-30 minutit. Samal eesmärgil võib teha maski marjade mahlast, segatuna hapukoorega või meega vahekorras 1:1. Võib kasutada losjooni: 100 ml marjade mahlale lisada 500-800 ml jahutatud keedetud vett. Selleks sobib hästi keedis koorest, õitest, lehtedest, noortest võrsetest. Nendega regulaarselt niisutatakse näonahka.
  • Vinnidest võib lahti saada kui värske marjade mahlaga niisutada nahka.
  • Nahk üldse läheb puhtaks ja elastseks, nooreneb, kui pesta ennast veega, millele on lisatud veidi marjade veetõmmist, teha marjade mahlast kompresse. Salvrätik niisutada mahlaga ja panna nahale 10 minutiks, uuesti niisuta ja panna jälle 10 minutiks. Pärast pesta nägu sooja veega. Samal eesmärgil võib hommikuti hõõruda nahka kuubikutega külmutatud marjade mahlast.
  • Rasvasele nahale teha maski: 1 spl marjade mahla segada ühe vahustatud munavalgega, lisada 1 tl ülessulatatud mett ja hoida näol 20-30 minutit, lõpus pesta maha sooja veega. Antud segu sobib ka kortsude silumiseks. Rasvast nahka valgendab hästi segu marjade mahlast, millele on lisatud keevat vett ja viina vahekorras 3:3:1. Seguga niisutada nahka hommikuti ja õhtuti. Valmis segu hoida külmikus.
  • Väsinud näo või dekoltee naha toitmiseks ja toniseerimiseks teha 15 minutiks mask seguga – 2 spl marjade püreed, millele on lisatud 1 spl kohupiima, 1 spl hapukoort ja 1 tl ülessulatatud mett. Mask pesta maha sooja rohelise teega ja 5 minuti pärast pesta nahk külma veega.
  • Juuste tugevdamiseks kasutada tõmmist seemnetest. Tõmmist hõõruda sisse juuste juurtesse, 20-30 minuti pärast pesta maha ja loputada juukseid veega, millesse on lisatud natuke puuviljaäädikat.
  • Juuksed lähevad kohevaks ja siidiseks, kui neid loputada üks kord nädalas lodjapuu õite (lehtede, noorte võrsete) tõmmisega.
  • Tselluliidi kõrvaldamiseks kasutatakse segu püreeks tehtud marjadest ja meest vahekorras 5:1, millele võib lisada mõned tilgad rosmariiniõli. Seguga tehakse kompressi tekkinud tselululiidi kohale 40 minutiks. Tulemus ilmneb, kui teha kompressi 2-3 korda nädalas.

    Kasutatud allikad: http://remedyway.ee/lodjapuu; http://maakodu.delfi.ee/news/aialeht/iluaed/kulm-ja-kuum-parandavad-lodjapuu-marjade-maitset.d?id=26963599; http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/lodjap.htm; http://maakodu.delfi.ee/news/aialeht/tarbeaed/lodjapuu-aitab-vistrike-ja-nahaloobe-vastu.d?id=24066163

13. oktoober 2014

Mitte nii plaaniväliselt



See millest ma nüüd kirjutan, on üks päris kohutav lugu. Kõik need asjad, mis ma eelmises postituses auto peale laadisin, on ju vaja kuhugile paigutada. Ja see koht on mul täitsa olemas, aga olen seda juba üle nädala edasi lükanud, et seda kohta külastada, sest ei ole isu eriti.

Et kõik aru saaks asjast ja kõik algusest ära rääkida, siis väike valgustus.

Jah, mul on teine kinnisvara, mis tegelikult Kredexi tingimuste järgi mul olla ei võiks, et kodulaenu taodelda. Mul on see ajast, kui oli võimalik vallalt osta enampakkumisel endine Lilli kontorihoone- meierei. Olin ainuke pakkuja ja sain hoone alghinnaga, aga tänu oma lastele sain sinna juurde maa erastada n.ö. laste aastate eest. Seega sai maja minu nimele. Reaalselt on seal tegutsenud minu ema. Lasi meierei ruumi remontoda ja euronõuetega vastavusse viia, et poega tegelema hakata. Mina olin tol ajal Saksamaal praktikal.

Nüüd, kui ma taas Saksamaal olin, asus sinna endistesse kontori ja raamatukogu ruumidesse elama "ajutiselt" minu poolvend oma tollase pruudiga, kelle ta ka õigepea ära kosis ja nüüdseks on neil kaks last. Elasid nad seal ilma lepinguta, lihtsalt, lootuses õige pea edasi liikuda.

No ja siis ühtäkki sel suvel keset kartulimardikate korjamise aega ilmus minu hoovi vallavalitsuse auto koos sotsiaaltöötaja ja ehitusspetsialistiga. Neid olevat saatnud kredex, et kontrollida minu teist kinnisvara. Olin katuseehituse aeg, kui ka Kredexist sain toetust, selle kinnisvara kohta märkinud "elamiskõlbmatu" ja ka pildid neile selgituseks saatnud. Toll korral lisakontrolli ei tehtud.

Ja nüüd akki kontroll. Eks ma kahtlustasin kohe, et külast keegi on asjale kaasa aidanud. Oli kuidas oli. Minul polnud midagi varjata. Läksime siis maja vaatama. Alustasime korterist, kus elas kunagi üks vanainimene ja kus oli tulekahju toimunud ja seetõttu pidi see vanainimene välja kolima vanadekodusse. Korteril oli lagi sisse kukkunud, mida on küll juba remonditud, aga elada seal- ei ole võimalik.

Poeruum vaadati ka üle- no ei ole elamiseks sobiv. Ja siis järgnes loomulikult kontori pool, kus elasid meie noored sees. Taheti ka seda näidata. Pidin häbist maa alla vajuma, sest juba välisukse tagune uppus konidest, esikus vedelesid kõikvõimalikud asjad läbisegi taaraga. Nagu asotsiaalid oleks seal elanud. Korraga pole see pere eriti sinasõber. Saime siis pererahva "lahkel" loal edasi, et vaadata, kui elamiskõlblik see osa siis majast on. Ja ma pidin lausa ära ehmatama. Köögi põrand oli niiske, nagu laseks seal mingid torud läbi, põrand oli niiske ja juba pude. Uurisin, mis neil seal uputab. Hallitus vohas juba seina mööda üles. Kohutav, väiksed lapsed majas, üks neist ka juba ringi liikumas põrandatel.

Minu esimene reaktsioon oli, et peate omale kiiremas korras otsima uue elamise, sellistes tingimustes lastega elada EI TOHI! See elukoht on elamiskõlbmatu.


Ja sealt saigi alguse, et noored asusid omale uut elamist otsima, mis nüüdseks on neil olemas ja nad on välja kolinud. Vist, sest nii mina ei kujutanud küll ette, et elamine jääb, kui keegi välja kolib. Või äkki siiski...

Selline pilt avanes magamistoast
Magamistoa põrand
Magamistoa uksetagune
Elutoa põrand
Narivoodi ülemine korrus
Kööki sissekäik, prügikott  oli vaiba all kaitseks niiskuse eest
Sellise hunniku pühkisin kokku magamistoa põrandalt, et saaksin oma laste mänguasjad kuhugile maha panna. Vedeliku jäljed, mis näha, on kahjustanud ka laminaati.
Pliidi kaane eemaldamisel avanes selline pilt

Selline on noore naise prügikühvel
Siit kraanikausist on eelnevalt eemaldatud mustad nõud, kohvipaks ja terve kõhutäis riisi. Nõud võeti mustalt uude kodu kaasa:D
Sel suvel ostsid noored uue WC poti - siin ta on! Sealt eemaldas minu ema juba rõvedama kihi ära keemaiaga.
Lapse sukkpüksid oli üksteise otsa pandud alumises pissipotis jumal teab mis ajast.
Lõpuks sain niipalju puhast põrandapinda, et oma asjad maha panna
Pildimaterjali on veel, aga ma arvan, et sellest täitsa piisab. Milleks ma seda kõike kirjutan ja näitan? Eks ikka sellepärast, et inimesed näeksid, kellega tegu. Ei aja mina niisama külajutte. Millest mina räägin, on ikka tõepõhi all- nii kurb kui see ka ei ole. Eriti kurb on lastest. Ja ma olen oma kurbust tõesti külapeal välejndanud, aga mitte ütelnud lapse kohta jõledusi, nagu noore daami suust kuulda oli. Olen püüdnud aidata nii nõu kui jõuga, aga milleks, kui sealsamas kõik vedeleb mustuses ja seljataga tõmmatakse nii mis kole.

Kõige peenem selle loo juures on, et kui mulle külla tuldi, siis esimene asi, uuriti, kas põrandalt puru on ikka pühitud, et last maha saaks panna:) Kas valus ei ole nii loll olla? :)

See oli kõik, mis mul õelda oli. Tänan tähelepanu eest!
 

Plaaniväliselt

Tänane päev kujunes ootamatult töiseks. Nagu juba teate, terves Karksi- Nuias oli veeavarii ja tänu sellele said minu lapse jälle oma silmaringi avarada ja loomulikult vaba päeva koolist- lasteaiast.

Lapsi kodu tuues uuris Mete minu käest, kus see vee avarii küll toimus. Et tema oli ühte suurt autot näinud, kas seal. Küsisin siis naljaga pooleks, et kas oli veega kokku sõitnud. Ikkagi vee avarii ju:D Tema polevat midagi näinud. Seletasin siis põhjalikult, mida tähendab vee avarii. Täielik uudis minu lastele:)

Jaskaril oli nii või teisiti täna vaba päev ja kui ta ükskord üles ärkas raskest nädalavahetusest, pidi ta kahjuks pettuma- kõik see mees oli jälle kodus ja rahu ei kuskil.

Et kogu seda inimmassi mitte raisku lasta, hakkasime Jaskariga kohe plaane tegema. Põka käima ja pööningu pealne lõplikult puhtaks teha. Ehitus ju juba käega katsuda ja ilm oli ka täna imeline. Oks ka ei liikunud, nii vaikne oli. Ja päikegi piilus aegajalt.

Mete muidugi on meil rohkem iluks, tema läks sõpradega küla peale jalkat mängima. Meena komandeerisime vanaemaga kaasa ja mina poistega jäin kodu. Jaskar ja Sten asusid kõigepealt puuriitade kallale, et need korralikult kinni katta ja siis sujuvalt hakkasid pööningult seda jubedat tolmust pudist ollust koristama. Oi kui jube võis neil seal hingata olla, kõhatused kostusid päris tihedalt.

Meie Stigiga koristasime Lehtla alust, sorteerisime mänguasju ja viisime kõik auto peale, mida meil siin igapäevaselt vaja ei lähe- just mänguasju. Ja lastemööblit ka kuigi palju. Lõime õhku puhtaks ühesõnaga. Toas sai jube eile õhtul vähe ruumi tehtud. Ja kassidel sai ka elamine korda ja puhtaks. Lehti sai kokku riisutud ja õunad koristatud. Palju tööd sai tehtud. Stig sai lõunaunele aega minna alles peale kolme ja ta kohe magas ka, nii kui voodisse sai.

Vahepeal sai poistel üleval abis käidud asju sorteerimas, et mis minema ja mis alles jätta. Ja loomulikult igasuguseid vanu leide oli ka. Üks "Tee Kommunismile" aastast 1967, eestiaegne kahe sendine aastast 1934, liitrine piimapudel nõukaajast, skelett jne.

Väga palju sai tehtud igatahes tänu sellele veeavariile. Teha jäi ka veel, aga lõpetada lubati kohe, kui jälle sellist aega on kõigil.

Geniaalne idee prahi transportimiseks - liugtee

Väärt uksed, mis leiavad ehk kunagi kasutust




Maja vanad aknad...saadaval!

Päris ruumikas pööning meil
Jaskari leid

Aastast 1934, maja on ehitatud 1937

Skelett

Ajalugu


Küpsetamise päev

Pärmitainas

Eile sai üks korralik kausi täis pärmitainast tehtud ja suurem küpstamine ette võetud. Laupäeval käisin Lätimaal ja ostsin erinevaid sorte saiakesi arvestusega, et igale saiake. Lõpuks tuli välja nii, et mina ei saanudki ühtki. Ega sest ei olegi midagi, parem ongi. Aga see andis selgelt märku sellest, et lapsed on näljased:D

Seepärast ka suurem küpsetamine, et lapsed oma isud saaks saiast ja magusast ükskord täis süüa. Ja kodus küpsetamine on igatepidi odavam, kui poest valmis saiade ostmine. Ja täna hommikuks on tulemus päris hea, palju on veel alles, nii et keegi ei tohiks küll kurta, et liiga vähe on.

Lateaiast-koolist tuli ka just äsja teade, et lapsed on vaja koju tagasi transportida, sest Nuias pidi veeavarii olema. Saavadki oma saiakeste hävitamist jätkata:)

Mul on teile ka üks nipp, kuidas küpsetisi hõrgutavamaks teha ja nii magusaks, et "süda läigib". Mina olen kasutama hakanud maitsestatud kondentspiima glasuuriks. Sulatan potikeses natukene võid, lisan purgisisu ja segan ühtlaseks, kuumutan. Ja ongi valmis! Lapsed igatahes kiidavad, minule on natuke liiga magus.

Maitsestatud kondentspiimad, Lätist, hinda alla 2 euro ühel purgil

Karamellimaitseline kondentspiim

Kakaomaitseline kondentspiim



 Head küpsetamist!

11. oktoober 2014

Aeg maha!

Kiire nädal jälle mõõdas ja on aeg aeg maha võtta. Koosolekud nii koolis, külas kui lasteaias on möödas. Arstilkäikudega on kõik ja aeg on nüüd väheke hinge tõmmata. Mõnus, kuskile pole enam kiiret ja saab omas tempos kulgeda.

Internet on mul ka kuidagi paremaks ja kiiremaks kodus muutunud, isegi piltide laadime on kõik minu arvutiga minu kodus. Uskumatu lausa. Midagi ikka muutub ka siin maailmas. Lausa luks elu mul siin, pole vaja enam väljasõite teha, et blogi kirjutada.

Minu väga paljude analüüside ja läbivaatuste tulemused olid kõik korras ja võin südamerahus edasi elada. Aastas korra tuleb ainult kergem kontroll teha. Üks probleem veel on, millega oleks vaja tegeleda, minu hemoglobiin. Järjekordselt saadeti mind doonoritepäevalt tagasi, kuna hgb liiga madal (114, suvel oli 117). Oleks vaja üks ravikuur läbi teha ja perearsti juures vereanalüüs teha lasta ja vaadata, kus probleem peitub. Eks tema siis määrab ravi. Tahaks ikka doonor edasi olla, kust ma muidu toiduõli saan :D Tegelt olid sel korral ka nii armsad tassid valikus, oleksin  tassi kasuks otsustanud. See oli muidugi nali, ei tasu seda nüüd eriti tõe pähe võtta, et toiduõli puuduse all kannatan:)

Eilse kiire ja tiheda päeva krooniks sain väga- väga oodatud e-maili, mis tuli muidugi ootamatult. Kredex saatis mulle lasterikaste perede kodutoetuse otsuse. Ja mis te arvate? Selle pika ootamise ja sebimise peale on nüd pinge langus ja hüppasime lastega rõõmust. Vastus oli positiivne.

SA KredEx juhataja kinnitas 07.10.2014 otsuse rahuldada Teie taotluse summas 5000,00 eurot.

Nüüd on ees veel lepngute sõlmimine minu ja KredEx´i vahel ja asjad hakkavad liikuma. Palju tööd ja sebimist ootab meid ees, see on kindel. Aga kaks aastat on aega see raha ära kasutada, nii et aega on. Mina hakkan loomulikult kohe tegutsema, sest aeg läheb kiirelt ja lapsed ootavad oma tubasid:)

Nüüd siis nädalavahetust nautima, ka teie armsad lugejad!

Lilli küla tegi ennast nähtavaks



Jutt käib Tõrvikutega jooksust, mida korraldab August Kitzbergi nim. Gümnaasium kooli aastapäeva puhul. Osavõtjad on traditsiooniliselt küll kooliõpilased ja vilistlased. Seekord oli esindatud ka lasteaed ja Lilli küla.

Idee kaasa lüüa sain lasteaia lastevanemate koosolekult, kui paluti lapsevanemaid lasteaia võistkonda, sest oma töötajatest võistkonda päris kokku ei saanud. Vaja oli 14 osavõtjat võistkonda. Mõtlesin kohe, et ohoo, lasteaed on esindatud, miks ei võiks ka Lilli küla välja tulla. Lilli külal 14 inimest välja käia oli päris suur pingutus. Esialgu tegime küll nimekirja, kes võiksid osa võtta ja ületasime kõvasti limiiti, aga lõpuks oli nii, et üks tragi noormees pidi jooksma kaks vahetust. Seega oli meid 13.

Võitma me ei läinud, osavõtt oli tähtis ja täitsime kõik lootused. Kõige vanem võistleja oli meil 63 aastane ja kõige noorem 9 aastane. Suur kummardus meie küla noortele, kes olid ka hiiglama tublisti esindatud. Rivo- valis kohe kõige pikema distantsi; Sten- nädal aega oli ülevas meeleolus, sest ootas nii väga jooksu ja oli väga vaimustatud sellest kogemusest; Mete-Mari on klassis üks tubli jooksja ja oli rõõm, et ta meil noorim kiirete jalgadega osavõtja oli; Madis- ka hinnatud jooksja küla au päästmas; Kerto, Ott, Georg ja Jaskar- noored mehed, kelle nõusse saamisega oli minul natukene tegu, aga oma nippe kasutades õnnestus Georg nii kaugele saada, et tema värbas juba Jaskari ja ka Kerto ja Oti; Eneli on alati aktiivne igal pool kaasa lööma ja temaga saab alati arvestada; sama Viiriga, alati lööb kaasa, kui miskit toimub; Marge, oli ka kohe nõus osa võtma, kuigi teda eriti üritustel näha ei ole. Oli ka väga meeldivalt meelestatud nii enne jooksu kui pärast ja lubas järgmiseks aastaks juba treenima hakata:) Ja siis meie kõige "eakam" liige- Liia. Polnud üldse vastu puiklemist, ka kohe nõus jooksma, kuigi see pole tema igapäevane tegevus. No ja mina, kui idee algataja, olin vaikides kõigega nõus, isegi distantsi ei hakanud valima, sain, mis üle jäi. Ja minu rõõmuks oli see minu lapsepõlve tänava lõik, kus üles kasvasin ja seal on mul iga nurk tuttav ja täis mälestusi.

Lõplik nimekiri

Tõrviku meister ja meie lilli noorte esindus. 6 osavõtjat saime ühele pildile:)

Arutatakse kes millist vahepunkti jookseb


Osavõtjad ootavad juhtnööre

Selfie (vasakult: Marge, mina, Eneli, Liia)
Minu vahepunkt ja "saba" (Meena), kes mul järel oli

Tõrvikuga oli meil oma lugu. Mina ei teadnud tegelikult sellest midagi, et iga võistkond peab tõrviku ise valmistama. Kuulsin seda poole kõrvaga eelmisel päeval küla koosolekul ja õhtul siis viis üks asi teiseni ja selgus, et Georg on ka eelnevatel aastatel klassile tõrvikuid valmistanud. Siis oli juba kindel, et see ülesanne saab Georgile.

Ajaga oli kitsas, sest koolist jõudis ta nelja paiku, pool kuus oli juba tõrvikut vaja koos poistega. Kõik ju kaugemal koolis käivad, aga tublid, et pingutasid ja jõudsid nibin- nabin tõrvikuga õigel ajal õigesse kiohta. KIITUS!

Mis sest, et kui tõrvik jooksu aeg minuni jõudis, oli ta kustunud:D Ja kus ta praegu on, pole aimugi.

Jooks läks iseenesest kiirelt ja kogunesime tasapisi koolimaja juurde. Kuna paistis,et läheb aega, enne kui hakatakse diplomeid jagama, läksime oma pundiga kaasavõetud snäkke sööma ja jooma. Ei, jooma me ei kukkunud, polnud midagi lihtsalt. Oleks võinud olla küll, mida ringi lasta käia, aga noh ei tule selle peale kohe, kui pole asja sees. Seega leppisime limpsi ja veega:)

Loomulikult magasime me õige hetke maha, kui Lilli võistkonnale diplomit üle anti ja jõudsime õigesse kohta, kui järg oli juba kiiremate käes. Lõpuks selgus, et Mete oli ikka seal läheduses olnud ja Lilli diplomi auga vastu võtnud. Saavutasime 16. koha 18. võistkonna seas. Kahju, et meie punt pildile ei saanud, väga kahju. Järgmine aasta oleme targemad.

Afterparty´l- 7 osavõtjat  Foto:Kimmo Laande
Ühispilti meil teha ei õnnestunudki, sest noortel oli oma eraafterparty ja nemad kiirustasid kohe peale jooksu minema. Aga kõik on erineval viisil pildile sanud. Piltide kvaliteedi pärast vabandust, aga kaamerat ei saanudki välja võtta selle sebimise juures !

Lõpuks siis sai see päev punkti ja meie Steniga läksime Stigile järgi. Stigi komandeerisime juba aegsasti vanaisa juurde, sest temasugustele tittedele see üritus kohe kuidagi ei sobinud ja lapsehoidjad olid kõik võistlemas. Minu pere oli esindatud nelja inimesega:)

Tänud osavõtjatele ja kaasaelajatele!

Järgmise ürituseni, Lillikad!
 

10. oktoober 2014

Tõrvikutega teatejooksu meelespea lillikatele

Kõik Lilli küla elanikud, kes võtavad osa Tõrvikutega teatejooksust, võiksid läbi lugeda väikese meelespea.

Raja kaart on siin, tutvuge...


Kohtume 17:30 kooli juures, start antakse 18:30. Kaasa hea tuju ja vihmakindlad riided selga!

Leivanädala raames: Küüslauguleivad




On toimumas järjekorras 17. leivanädal ja selleks puhuks meie "kõige tervislikumast kiirtoidust" tehtud snäkk. Lisaks tervislikule leivale on külmetusi ennetavaks komponendiks vana hea küüslauk.

Tuli selline tuju, et teeks kiirelt ühed küüslauguleivad. Leivaks valisin- no mis valisin, valikut polnudki, "Rehe" tõsise rukkileiva.

Tegemise protsess iseenesest lihtne, kui leib, oliiviõli, küüslauk ja sool olemas on:)

Lõikasin leivaviilud pikkadeks kangideks, panin küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile...kogu pätis koguse. Valasin oliiviõliga üle, pressisin küüslaugu ja lisasin tunde järgi soola. Segasin kogu massi õrbalt kätega läbi, et kõik leivad saaks õli, soola ja küüslauku piisavalt. Võtsin teise ahjuplaadi ka ja jaotasin leiva kahele plaadile, et küpsemine ühtlane oleks. Ahju panin kaks plaati korraga, 200 kraadisesse kuumusesse ja pöördõhu ka tööle. Vahepeal keerasin kuuma natukene maha ja õhu pöörlemise panin ka kinni. Leivakesed peaks olema ilusad kuldpruunid, siis võib välja võtta ahjust.






Milleks osta poest, kui saab ka ise ja palju maitsvamad. Sama varianti olen mina teinud ka Saksamaal oleku ajal  röstsaiaga, sest korralikku leiba seal saada ei ole. Ja soovitan saia varianti kindlasti ka proovida, läksid väga hästi:)

Külakoosolek


Vallavanema etteaste
Olin juba teki all oma külma varvastega, aga no ei saa, emotsioonid löövad pea peal kokku. Niivõrd sügava mulje jättis tänane külakoosolek. Selline tunne, nagu oleks kuskil üritusel käinud...ahaahaa, see oli nali:D

Seepärast ajasin ennast voodist välja uuesti, et kolm korda sisse hingata ja kõik kenasti kirja panna. Eriti just nende jaoks, kes kohal ei olnud.

No aga oli üritus, minu jaoks vähemalt. Sai kodust välja ja teiste inimestega suhelda. Mina isiklminul südamel oli ja kust kõik see kibestumine ja vastumeel külamajas toimuva vastu on alguse saanud. Vastuseks mallelt tuli nagu ma juba muus kontekstis ka kuulnud olen, et ega FB pole kohustuslik ja tema vaba valik on oma sõbralist ise valida. Kuigi kunagi kuulusin sinna ka mina, siis ühel hetkel ma sinna ei enam ei kõlvanud. Ja see tekitas päris kõvasti segadust minus. Miks? Ja eks ma hakkasin siis tasapisi uurima, milles asi. Sest FB on ikka tänapäeva sotsiaalses suhtluses päris tähtsal kohal ja kui sind ühtäkki lihtsalt blokitakse, tahaks põhjust ka teada.

Muidu toimuvad meil siin külas koosolemised (ürituseteks ei saa neid nimetada) ainult kindlale ringile ja sa lihtsalt ei tunne ennast teretulnult. Ei sõida ju seltskonda sisse, et oh, ma tahaks ka nüüd emadepäeva siin teiega tähistada, äkki pakute kohvi ka:)) See oli näide elust, sest see meie selle aasta emadepäev just nii oligi. Kaltsumüügi tuules sai "kõva" üritus jälle kirja.

Seega olen viimasel ajal kodusolemist rohkem hindama hakanud, kui ürtustel osalemist. Ja see kujuneski koosoleku üheks põhiliseks aruteluks, et miks meie oma küla inimesed ei taha osaleda erinevatel külamaja korraldatud üritustel. Ja ega koosolekust osavõtki kiita ei olnud. Seljataga kisavad paljud ja on rahulolematud, aga tulgu siis kohale silm-silma vastu ja rääkigu probleemidest. Aga ei...Ja eks oli ka kohalolnuid, kes sosistasid omavahel, aga valju häälega välja õelda ei julenud, mis neil hinge tegelikult närib.

Koosoleku juhatas sisse külavanem Alli Laande (nimetan inimesi oma päris nimedega ja mind praegu üldse ei huvita mingid seadused). Ta andis ülevaate, mida küla teinud on ja mainis ka mõnda probleemi, mis tahaks lahti arutamist. Eriti seda, mis toimus külapäeval ja nagu ma aru sain, siis ka enne seda olid väikesed intsidendid juba toimunud.See oli mulle uus, sest mina arvasin, et mina nii "tähtis isik" olen ja minuga on pigem külamaja perenaisel Malle Erelisel kana kitkuda. Aga ei, oli ka koosolekust osavõtnud Hille Muskal- meie pikaaegsel raamatukoguhoidjal, külamaja perenaisega päris käre arutelu, kes ikka mida õelnud oli ja millise tooniga. Igatahes oli Hille väga südamest solvunud, kui küsimuse peale, kas küla endised vanema generatsiooni esindajad võiksid külamaja külapäeval juba lõunast kasutada (külapäev ise algas lasteprogrammiga kell 17:00), siis Hille oli vastuseks saanud: "Ma võin kohe ka selle külamaja ukse lahti keerata". Nii oli siis väidetavalt vastanud külamaja perenaine. No ja seal oli veel selliseid inetuid ütlemisi olnud Malle Erelise poolt, nüanssidesse ei saa laskuda, kuna pole kuulnud, pole näinud.

Siin on "tankistide" nime all ilmunud Malle Erelise "meepoti mõtted" külapäevast, mis avaldati "Karksi Sõna" septembrikuu numbris ja seda oli lausa häbi lugeda:


Külapäeval Lillis
 



9. augustil toimus Lillis XXI külakokkutulek, kuhu olid oodatud

nii endised kui ka praegused elanikud. Päev algas mängude ja perevõistlustega,
mida korraldasid ja viisid läbi tantsurühma „Samm
Sassis“ tantsijad. Suurt elevust tekitasid uued ja huvitavad mängud
„Taba tokki“, „Karga kaugust“, „Kindavise“, „Rehvi kantimine

jt. Lusti jagus paariks tunniks kuni kontserdi alguseni.
Külapäevalistele olid esinema tulnud Kaarli Rahvamaja naisansambel
„Rosin“, tantsurühm „Samm Sassis“ ja oma maja „Maalid“.
Üllatusesinejateks olid Karksi-Nuia Muusikakooli „Lõõtsa

vägilased“.
Kõik kontserdil osalejad said tänukirja ja kingituse Lilli Külamaja juhataja poolt.



Õhtu jätkus ansambli „Svips“ meeleoluka muusika saatel.
Paraku jäi õhku rippuma mitu küsimust. Tahtsime seal



kohata
nii mitmeidki tuttavaid, kuid selgus, et Lillis toimus kaks külapäeva, millest esimesel olid ka meie ühised tuttavad. Meile



tundus väga imelik, et külakokkutulekul polnud külavanemat,
keda oleks tahtnud kohapeal näha.
Meil on siiralt kahju neist inimestest, kes jäid tänu esimesele
külapäevale ilma südantsoojendavast üritusest. Oleme Lillis
koos käinud pea kümme aastat, aga sellist külapäeva, kus toimus
kahestumine, pole enne näinud. Alati võib juhtuda nii, et tilk


tökatit rikub kogu mee.

Meiepoolne tänu kõigile esinejaile ja külamaja juhatajale sisuka
õhtupooliku eest!
Merike

ja Jüri Tamtik
külapäevalised


Nii palju siis valgustuseks, milles teema on...on ju läbinähtav, kelle tekst see on? Ühesõnaga, külamaja oli suletud, kui teda hädasti kasutada oleks vaja olnud. Külamaja perenaine arvab, et tema keelab ja käseb sel teemal, mis aga päris nii olla ei tohiks. Loomulikult on siin mängus ka inimsuhted, mis komplitseerivad kõike seda normaalset suhtlust Malle Erelisega. Ja niimoodi siin küla keskel valitseda, kui keegi sind tegelikult ei seedi lõpuni, on üsna mõtetu. Vähemalt külale see küll kasuks ei ole.

Teisena sai sõna külamaja perenaine. Alustas ta aastast 2013 ja oli näha, et tegu on väga-väga tegusa inimesega. Arusaadav, et isegi tema pool töökohta meie külamajas hakkab juba tema isiklikke asju segama. Ime ka siis, et etteloetud üritustest toimus vaid käputäis meie külamajas ja meie külarahvale.

Tohutud projektid ja rahad, mis ta kõik välja ajanud on. Aga kui pidu on, siis piletiraha korjatakse ikka. Ja minu küsimuse peale, palju kasseeritakse "kaltsumüüjatelt" külamaja kasutamise eest renti, siis vastus oli 0. Kui mina külmas ja tuules Kirbuturul oma isiklikke kaltse müümas käin, maksan kohatasu 5 eurot ja sooja müüma tulnud kaltsuärikas saab seda teha tasuta? Külamaja kütte peale kulub vallal aastas 8000 eurot, mis on üüratu summa selle eest, et külamaja on argipäeviti neli tundi avatud. Külavanemal oli eriti südame peal lühike lahtioleku aeg, sest lapsed, kes just sel ajal on koolis, on külamajast täielikult võõrdunud.

Ettevalmistus oli põhjalik, numbrid muudkui kukkusid ja lõpuks oli ta veel konsulteerinud mingi filoloogiga koosoleku kutse asjus. See oli õhtu nael, mida keegi kuulata ei tahtnudki. See näitas ka selgelt ära inimese suhtumise külarahvasse.

Lühidalt kokkuvõttes on mugav meie külamajas tal oma absoluutselt mitte külaga soese projekte kirjutamas käia, printerid ja arvutid kõik kasutada - tasuta. Ja nii möödaminnes saab ju pesu ka pesema panna ja auto tolmust puhtaks tõmmata. See oli nüüd küll õelalt õeldud, aga nii ta on!(Mul on ikka kogu aeg pilt silme ees, kuidas Kai Kannistu Karksi - Nuia Kultuurikeskuse aknast pikenduse välja viskab ja kogu Nuia silme all tolmu imeb autost.)

Auto suurpuhastus
Olid ajad, kui külamaja oli laste kilkeid täis, pererahvas oli sõbralik, tuba soe ja alati avatud külarahvale. Nüüdse aja noored olevat joodikud, suitsetavad ja tarvitavad mokatubakat, sõidavad lubadeta ja purjus peaga. Pole neil külamajja asja midagi. Peodki pidid aegajalt ära rikkuma. Vat kus maailmaparandaja. Täiesti vale koha peal ametis:)

Aga tegelikult on meil külas ikka vahvad noored. Eks nooruses tehakse ikka igasugu "lollusi", aga oma sisimas on nad ikkagi meie vahvad lapsed:) Raske mõista, kerge hukka mõista!

Siis sai sõna ka meie värske "noor" vallavanem (minu vanune) ja oblaa, täitsa asjalik oli. Poleks arvanudki. Spordimees on ta küll, respekt. Ja saladus katte all ütlen, et ühe minu lapsega ka kauges sugulussuhtes. No jah...Minu ettepanek oleks vallavanemale see pool külamaja juhataja kohta ära kaotada ja raamatukogu juhatajale terve koht teha koos külamaja perenaise kohustustega. Niigi lööb ta igal üritusel oma perega täiel rinnal kaasa ja organiseerib. Või kui nii pole seaduslikult võimalik, siis külamaja anda rahva kätte ja külavanem hakkaks vägesid juhatama. Kõik vabatahtlikus korras ja ilma palgata. Vald hoolitseks ainult, et maja soe oleks ja elekter makstud. Kui reaalne see on, on juba teine teema.

Loodan juba homme-ülehomme meie vahvatest küla noortest ja ka vanematest lähemalt kirjutada. Loodan, et ikka on millestki kirjutada:D