Ma tahtsin sind näha...

Meena on mul selline vahva tüdruk, et täna ta lasteaeda ei jõudnudki. Ilmaolude pärast. Ikkagi meeletu lumi tuli ju maha nagu Sten mulle hommikul telefonis teatas. Mina olin voodis, kõik oli pime - jäi üle vaid uskuda. Mõtlesin, et sellise lumega ma küll Meenaga kuskile suruma ei hakka, eriti kui lumega veel harjunud ei ole. Ei ole mõtet riskida - ei autoga, ei inimeludega.

Ja kui ükskord valgeks väljas läks, siis olin küll natukene pettunud. Kujutasin ette ikka lumehangesid. Lastele tundub vist küll, et selle lumega ongi talv alanud. Meena tormas loomulikult hommikul vara juba välja. Mis on iseenesest positiivne. Mulle meeldib, kui lapsed väljas on. Siis on toas rohkem ruumi:D Aga ta oli varsti toas, et siis jälle õue minna. Edasi - tagasi. Teise tiiruga meelitas ta Stigi ka õue. Koos oli neil välja lõbus ja mina sain toas rahulikult söögitegemisega tegeleda. Ja nad pidasid seal päris kaua vastu kuni Meenal varbad külmetama hakkasid. Stig oleks iseenesest veel väljas edasi olnud, aga Meena kartis, et ei tohiks ikka teda üksi jätta, äkki kaob ära. Ja nii ta siis tuppa tuligi. Et siis natukese aja pärast jälle üritada.

Iseenesest on see kõik tore, aga iga kord on ju vaja kuivi kindaid ja riideid. Säti kõik kuivama ja siis jälle selga ja siis otsi kuivi kindaid jne. Ilma lõputa. Suvel on lihtsam selles suhtes.

Kõige hullem oli siis, kui Mete ka kodu jõudis. Temal oli ka sooje pükse vaja. Andsin talle siis kätte selleks aastaks ettenähtud püksid, aga need ei kõlvanudki. Liiga laiad, liiga pikad. Minu arust olid täitsa okeid. Võttis siis enda eelmise aasta püksid, mis olin juba remontida lasknud ja Meenale kõrvale pannud. Need olid talle eelmine aasta juba kukekad. Aga need kõlbasid. Saa siis aru. Ta ikka tujutses  kõvasti. Küll ei olnud ta saabastega rahul (ei pidanud piisavalt libisema), siis oli tal suusasaapaid vaja. Paras peavalu selle talve äkilise saabumisega ja teismelistega. Lõpuks sai ta ennast kuidagi sisse pakitud ja võttis suuna otsejoones küla poole. Trehvung teiste omasugustega:) Sten oli ees juba ära läinud, tema hakkas õhtul oma talveriideid välja otsima. Ju oli aru saanud, et on vaja midagi toekamat selga saada, kui ära külmeda ei taha.

Meena kauples ennast täna traditsiooniliselt ka vanaema juurde, Mete samamoodi. Sten on aru saanud, et kodus on kõige parem, eriti hommikul oma voodis ärgata. Ei taha tema enam ei sõbra juures ööbida ega vanaema juurde jääb ka vist ainult Mete soovil, vahest harva. Ja külla ta ka endale kedagi ei taha. Tema teab, kus hea on:)

Õhtu oli meil mõnus. Telekas kinni ja kõik said oma asjadega tegeleda. Oli juba üsna hilja, kui ema andis teada, et Meena tahab koju. Nii üürikeseks jäigi siis meie vaikne õhtu. Oli isegi ühe pisara poetanud, et vanaema saaks aru asja tõsidusest. Nii ta siis kodu toodi ja et sõit asja ette läheks, sõime veel kõhud täis ja jõime emaga tassi kuuma kohvi - enne magama minekut. Aga ega joomata ka ei jäta sellepärast, et äkki ei saa pärast enam und. No ja siin ma nüüd kirjutan, unetu:) Tegelikult läheksin kohe magama ja seda ma teengi, kui siin valmis on.

Uurisin ka Meena käest, et miks ta siis kodus tahtis nii hilja õhtul veel. Tema olevat mind näha tahtnud. Ma tegin siis ettepaneku, et teinekord annan oma pildi talle kaasa. Siis oli järgmiseks vabanduseks, et häält tahtis ka ikka kuulda:) Ühesõnaga emme igatsus tuli ikka peale, mida on väga tore teada.

Käisin väljas ka tiiru, et imetleda öist talvist ilma. Täna ju ikkagi esimene lumi. Muinasjutuline lausa on see olemine meil siin praegu. Oleks ometi jõulud ka sellised.

Loodetavasti ei muutu hommikuks kõik taas porimülkaks ja seda valget lund jätkub pikaks ajaks. Viimasel pildidl on näha, kui ohtlik on meie maja katus. Kui lumi koguneb, vajuvad tohutud laviinid suure mürinaga katuselt alla. Hommikuks on peauks kinni müüritud ja siis vaata, kuidas välja saad. Ja päeval on vaja lastele sõnad peale lugeda, et keegi lume alla ei jääks. Päris ohtlik, aga lumetõkkeid ei märganud omal ajal keegi paigaldada lasta.

Ilusat nädalavahetust!

 

Uus fänn

Ma tahaks kirjutada teile, kuidas ma ühe uue fänni oma blogile sain. Ikka tõelise fänni, mida ma poleks elu sees uskunud.

Jutt on minu emast. Suvi läbi olen ma süümekaid tundnud, et istun muudkui arvutis ja haun oma blogi kallal plaane. Ema muudkui ahhetab ja ohhetab, et kas mul targemat ei ole teha, et see on ju maha visatud aeg, Temal küll sellist aega ei olevat. Ja eks ma siis katsusin "vaikselt" blogida, et mitte talle jälle vahele jääda. Eks mulgi ole ju siin tööd küll, aga blogimine oli ka ikka tähtis.

Kõige hullem, et tema tollane nn. sõbranna lendas minu emale mitu korda peale, et mind korrale kutsuda, sest kajastasin mõnda ebameeldivat teemat tol ajal. Ema ei saanud loomulikult millestki aru, veel vähem kaasa rääkida, sest tal polnud aimugi mida või kellest ma kirjutan. Teda ei huvitanud. Temal olid oma hobid, minul omad.

Nüüd siis mingi kuu jagu on ta millegipärast hakanud huvi tundma, mida ma kirjutan. Ja ta ootab huviga mu postitusi, mis sest, et saame kaks korda päevas ninapidi kokku ja kõik nagu peaks talle reaalis teada olema, mis toimub. Ta isegi kinnitas, et on sõltuvuses, pidi isegi hommikul enne tööle minekut kiirelt vaatama, kas on midagi uut:D Näed siis...mul on hea meel igatahes. Tere tulemast klubisse :D

 

Järjekordne elamus

Jällegi tihe päev, jalad löövad tuld välja. Teinud nagu midagi ei olegi...kasulikku ma mõtlen, aga näe, niisama tsillimisest väsib ka ära. Viskasin korraks isegi pikali, enne kui arvuti taha ennast vedasin. Ja oh imet, nõud viskasin ka nõudepesumasinasse, sest neid oli täna ikka päris hulga ja ma pole juba suvest saati ühtki masinatäit pesknud. Viimati sai kurgipurke pestud. Olen lihtsalt ses suhtes ise nii agar olnud, et käsitsi suutnu nõud puhtad hoida:D

Stig magab juba magusasti. Meena joonistab päkapiku raamatust üht pilti järgi ja on päris ametis sellega. Ise aga laulab igasuguseid huvitavaid laule, mida ta lasteaias on õppinud. Mete ja Sten on täna vanaema juures ja lähevad hommikul ka sealt kooli. Mis Meenaga hommikul saab, ma veel ei tea. Oleneb kõik olukorrast. Kui Stig veel magab, saan ta ise bussi peale saata ja siis edasi tegeleb temaga Sten, sest ta on sama bussi peal. Kui Stig on üleval, lähen teda äkki ise lasteaeda viima koos Stigag. Eks näis, kuidas kõik sujuma hakkab töö käigus:) Koju ei tahaks ka teda jätta, sest tal on homseks juba lasteaiakott pakitud - ikkagi mänguasja päev ju homme:)

Meie Stigiga käisime täna jõulukuuse teekonda jälgimas ja pildistamas, vanad reporterid nagu me oleme:D Jäime küll teravamatest hetkedest ilma, aga saime ikka päris palju aimu, kui keeruline, ohtlik ja raske töö see suure jõulukuuse kohale toimetamine on. Ja loomulikult palju - palju pilte.

Enne minekut tegin veel kodus kiiremad toimetused ära ja küpsetasin ka kringlid, et pärast rasket tööd kuusetiimile kehakinnitust saaks pakkuda. Seepärast jäime langetamise hetkest ilma. Ega mul polnud täpset aimuga ka, kust see kuusk täpselt tuuakse. Kant oli teada ja võtsime siis jälje üles ja jõudsime pärapõrgusse. Poolel teel oli üks auto, sumbutaja kõrval maas. Kartsin, et tee on nii hull, et äkki kaob mul ka autol alt midagi ära. Põllutee siiski ja olin väikse autoga. Aga saime üpriski lähedale. Paar sammu jala ja olimegi kohal.

Ütleme nii, et kuusk oli suurem kui traktor. Kui see kuusk lõpuks peale saadi rihmade abiga, siis traktor oli nagu puhmas. Vaevalt sai kohapealt liikuma.

Tööd tehti "Kirega"

 

Meie Stigiga tegime vahepeal seal imeilusas looduses fotosooth´i. Ilm oli imeline, miks mitte, kui kodust juba niikaugele on tuldud:D

See kuusk olevat väga kiire kasvuga olnud, kui eluringe vaadata - rammus maa järelikult.

Külla sissesõit

Enne kohale jõudmist kukkus tüvi ripakile. Vasemal on 80 - 100 cm metallauk, kuhu tüvi on vaja saada.



Võtab jumet:)

Konsiilium on kohal, nagu külale kohane:)

Viimane lihv...

Kiilud sisse...

Kord majja...

....ja kuumale teele,soojale õunakissellile ja kringlile

Külamaja perenaise KT oli nii lahke ja keetis meile teed ja saime väikse istumise soojas majas teha peale rasket tööd. Aitäh!

Kui mina ükskord kodu jõudsin, käis vilgas tegevus juba ja palgi hunnik on oma alguse juba saanud. Stig magas kodus õndsat lõunaund, nii et ma sain veel tiiru külapeal käia ja söögi ka valmis.

Söögiga on meil naljakas asi. Minu panus oli ainult valmistamine täna. "Eks" tõi lõhe ja ema tõi keedetud peedi ja toob nii või naa mulle ühtteist alati söögiks. Nii oli mul täna kokku pea kaheksa sööjat, kes kõik on omamoodi söögi valmimisse oma panuse andnud ja söögi igati välja teeninud. Kõigile kasulik ja kõik olid ka sellise asjade käiguga rahul.

Ahjulõhe kartulipudruga

Magustoit

Tänasime siis üksteise võidu kõiki "kuningliku" õhtusöögi eest, kiitsime päeva ja läksime laiali:D Viisakas värk.

Ilus päev jällegi seljataga.

P.S. Meena on nüüdseks juba kogu minu toa tolmulapiga üle käinud ja on järjega ehteid ja patsikumme - klambreid sorteerimas. Talle kohe istub "üksiklapse" roll. Siis ei tunne teda äragi. Rahulik, töökas, asjalik - nagu ümber vahetatud:) Täitsa minusse :D

Raamatu soovitus

Juba eelmisest nädalast saati loeme me päkapikujutte. Igal õhtul võtame ette kaks juttu. Peaks ütlema, et hea valik sellise umbropsu valimise peale. Raamat on pärit raamatukogust. Väga sobilik enne algavat päkapikuaega ette lugeda, teemakohased jutud, huvitavalt lahendatud. Kohati küll väga pikkade ja keeruliste lausetega, annab lugeda nii, et lapsed midagi aru saaks. Aga harjutamise asi. Eks see tuleb sellest, et pole ammu juba raamatuid lugenud ja sõnavara tahab harjutamist. Lasteraamatud ongi praegu minu põhiline lugemisvara - vastavalt võimetele ikka :D

Raamat on nii kõitev, et isegi  Mete kuulab hoolega ja kui me Meenaga parasjagu mõnda lõiku läbi arutame, siis Mete annab närviliselt märku, et võiksime  juba edasi minna lugemisega. Järelikult siis on ka 10 aastasele huvitav.

Meenal on juba oma lemmiklõik ka raamatust, mida ta palub korduvale endale ette lugeda. See on lihtsalt nii naljakas ja kui seda meisterlikult esitada, siis on see eriti mahlaks pala.

Tegu siis "Kaisupäkapiku" jutuga, kus Britta hülgab oma tavapärased kaisuloomad ja võtab kaissu hoopis kaisupäkapiku. Hommikul, kui ema-isa teda äratama tulevad, poeb Britta teki alla ja lükkab kaisupäkapiku tekiääre alt välja ja ütleb piiksuval häälel: "Tele ommikust". Ema ja isa imestavad. "Kes sina siis niisugune oled?" Britta vastab: "Mina olen kaisupäkapikk. Aga Brittat siin küll ei ole, tema läks öösel jõuluvanale mehele ja keedab nüüd oma lastele, tillukestele päkapikumehikestele putru."

Selle lõigu peale naeris Meena laginal ja nõudis aga uuesti, et ma seda ette loeks. Vaat, mis lapsele rõõmu valmistab.

Nii, nüüd küll magama ja soovitan raamatut soojalt :D

Kartsin hullemat

Eile olin ma nii erutunud ja ülevas meeleolus, et und lihtsalt ei tulnud. Kirjutasin öösel isegi ühe postituse. Öösel ja hilisõhtul mul tegelikult paremad mõtted tulevadki. Siis on vaikne ja pinge langus kogu päevast, hea oma mõtteid korrastada ja miks mitte ka kirja panna. Kustusin vist lõpuks kuskil peale kahte. Ja hommikul tõusmine ei olnud kerge.

Kõigel omad tagajärjed. Ega mul suurt valikut ei olnud, uuesti magama keerata polnud võimalik. Tuli tegutseda. Vaja oli paar tähtsat dokumenti saata ja kella ühetesitkümneks olin lubanud minna külamajja ühe projekti raames appi. Mõtlesin, kuidas ma küll kõigega toime tulen. Isa oli ka veel meile tulemas, et metsaga natukene tegeleda ja mina vedelesin küla peal. Aga ta on arusaaja. Käis külamajas, uuris maad ja läks iseseisvalt tegutsema. Nii mööda minnes värbasime ta ka jõulukuuse transportijaks, millega ta ka kohe nõusse jäi. Sellega hakkame homme hommikul tegelema.

Külamajas oli vahva. Sai juttu ajada, nokitseda, teisi inimesi näha ja suhelda. Polegi ammu niimoodi vahetult külainimestega juttu ajada saanud. Külmaja olen vältinud nagu tuld. Nüüd aga puhuvad uued tuuled ja tuleb ka uusi ideid, mida ette võtta eriti vanemate külaelanikega, et nemad ka nooremate tegemistest osa saaksid. Vanematel inimestel on rääkida palju huvitavaid lugusid nii ühe kui teise kohta. Ja nad ei tunne küla noorimaid asukaid, mida tuleks kiiremas korras parandada.

Stig oli ka minuga mingi osa päevast kaasas ja oli üsna tüütu mitme asjaga korraga tegeleda. Siis aga tuli tal uneaeg ja saime suure töö tehtud. Nüüd veel vormistamise küsimus ja tsipake veel tööd. Merikesel loomulikult on nokitsemist küllaga.

Seda lubaduse täitmist ma tänase päeva juures kõige rohkem kartsingi. Tahaks ju kõiges kaasa lüüa, aga laste kõrvalt on seda päris pingeline teha. Aga täna küll õnnestus kõik üle ootuste hästi. Ilmaasjata põdesin. Lubadus sai täidetud.

1. advendini pole enam palju aega jäänud. Külas peaks küll kõik asjad jutti saama selleks ajaks. Meil on siin palju tublisi inimesi, kes tahavad käed külge lüüa, kui midagi teoksil. Tuleb osata ainult küsida :D

Täna lähen natukene varem voodisse, muidu põlen läbi. Uni on ikka ülitähtis, et uus päev saaks selgelt alata rõõmsa tujuga. Palju plaane vaja täide viia. Korra mõtlesin isegi kuusetoomist natukene suuremalt tähistada ja kuuma tee kaasa võtta töö juurde. Miks mitte siis ka juba üks soe värske kringel kaasa küpsetada, et lõbusam oleks. Kaua seda siis tehakse:D

Homseni!

 

Toast välja

Mina ei tea, kuidas teil on, aga mulle väljas meeldib. On ainult üks "aga", kuidas toast välja saada. Sips kasside juurde, sips puide järgi, heal juhul autosse ja sõitu - see on kogu väljas olemine ja vahest päevade viisi nii. Ega see mugavustsoonist välja saamine lihtne ei ole.

Et asja natukenegi leevendada, on mul hea sõber, kes teab, mis on hea. Ta tuleb mulle külla ja hakkab väljas toimetama, ise sealjuures keelitama, et mina ka ennast välja veaks. Ta lihtsalt ei tule tuppa, et siis see ilus aeg toas maha norutada. Aga katsu sa minna soojast toast välja külma kätte nii ootamatult. Paras eneseületamine.

Nii ma olengi oma viimase värske õhu tänu heale sõbrale saanud. Ja ma olen selle eest väga tänulik. Saab väljas ühtteist ära tehtud, Stig saab toimetada ja pärast tuppa minnes on ütlemata hea tunne ja olemine.

Stigiga on väljas lihtne. Mina ei ole seda tüüpi, et lähen lapsega välja ja siis seisan käed rüpes ja valvan lapse järgi. Ei ole ka liivakasti serval istuja. Kõige parema meelega hakkan tegutsema. Tööd leiab alati, tõesti ALATI! Ja ka Stig on sellega harjunud, et väljas on aeg tegutseda. Tema kas siis lükkab oma nukuvankrit ja hoolitseb nukubeebi eest, sõidab Bobby Car'iga või tegutseb liivakastis. Silmside peab tal minuga alati olema. Kui see kaob, kukub ta mind kohe huikama. Selle on ta Meenalt omandanud. Ikka "emme" ja "emme", kohe kui silmapiirilt kadunud olen.

Kõige parema meelega teeme me "asju" koos. Näiteks lehtede vedamine. Panen suure koorma lehti kärule ja Stig saab kõhuli peale raskuseks, et lehed maha ei pudeneks. Tagasisõit on tühjas kärus istudes. Ja see on lapsele väga lõbus. Tal on ka oma väike aiakäru, aga ta ei oska seda veel õiges asendis üleval hoida ja takerdub konarustesse. See tahab tal veel harjutamist - kärujuhtimine.

Kassidest on ta ka väga huvitatud, aga kassid temast mitte. Kui nad Stigi tulemas kuulevad, on nad kohe peidus. Eks see ole sellest, et kui kassid veel Stigi ei teadnud, lasid nad ennast sülle võtta. Nüüd nad tunnevad juba Stigi haaret ja hoiavad parem eemale.

Alates homsest läheb meil tõsisemaks metsateoks. Kõik loomulikult ehituse hüvanguks. Plaanis sanitaarraie, kõik vähegi jämedamad haavad välja. Tegijateks ikka nagu alati ema - isa. Isa on homme raskema tehnikaga kohal ja eks saame meie Stigiga ka välja. Masinad ja mehed kuuluvad ju ikka kokku. Mina olen rohkem nagu moraalne tugi, katsun aias veel ühtteist nokitseda ja teen näo, et olen siiski kohal ja töö juures. Ja söök peab laual olema - see on minu mure ja kohustus. Ja see on puha köömes võrreldes sellega, kui suur töö saab jälle metsas tehtud. Metsa eest hoolitsevad mu vanemad väga heaperemehelikult. See näeb välja nagu park ja seal on täitsa ilus jalutada. See on nüüd täielik võhiku jutt, aga eks ma õpin ja ühtteist jääb ajapikku külge ka vast metsandusest. Haava tunnen ma igatahes juba ära:D Tuleb töö juures ikka vaatamas käia aegajalt ja pärida, mis see on ja kuidas te seda teete jne., fotokaga ringi uhada ja siis jälle tuppa sooja, pliidi juurde. Nendel hetkedel meeldib mulle täitsa sooja pliidi ääres vaaritada :)

Ja pärast üheskoos söömine, rahulolevad näod ja söögi kiitmine - see sobib mulle! Olen ikka mingit pidi kasulik olnud.



 

Killud toovad õnne!

Ma jätkan...Olen saanud palju toetavaid ja julgustavaid kommentaare nii siia, postkasti kui ka FB sõnumitesse. Teie pärast jätkan ma oma armastatud tegevust. Aitäh teile!

Siinkohal tänan ka kohe teid, kes te mu üleskutset tähelepanuta ei jätnud - oma emotsioonidest postituse lõppu ka märk maha jätta. Väga lahedad olete, ka sina, kes sa "igavust" iga postitust lugedes tunned:D

Olen täna õhtuks väga ülevas meeleolus. Hommik möödus küll masenduses ja mitte midagi tehes, aga see eest olen kursis, mis televisioonis toimub :D

Kui kõik minu kiiremad jooksmised tänaseks tehtud olid, istusin hetkeks maha, et oma meilidele pilk peale heita. Loen mina mitu korda ja aru ei saa, mis meil see on ja kellelt. Teile ma seda veel õelda ei saa, aga see meil ajas mind uuesti tegutsema ja andis nagu uut lootust, kuidas oma eluga edaspidi edasi minna. Pean silmas kõike seda ruumipuudust, Kredexi toetuse kasutamist, puuduvat raha, projekti jne. See tänane meil võib olla üks lahendus minu muredele.

Asusin suurest rõõmust ja entusiasmist kohe nõusid pesema ja suur nõude armastaja, nagu ma olen, libises üks armas kausike mu käest ja purunes. Ma oleksin tavaolukorras paar pisarat poetanud, täna aga mõtlesin positiivselt. Ju see pidi nii minema, killud ju toovad õnne. Las see kausike siis minna...

Sain ka meilisaatjalt juba kõne ja tundub, et asi on ikka "reaalne" ja ma ei näe und. Juhuu, ma olen õnnelik. Kuna mul momendil on hinge taga ainult loetud eurod, siis tundub, et ega meie elu aasta lõpuks paremaks minna ei saa, loodetavasti kompenseerib see saabuv õnn meie kõigi jõulukingid ja kuhjaga.

Põidlad pihku ja kui aeg sealmaal, kuulete ka teie kõigest lähemalt:)

Kas jätkata...

Praegu on selline seis, et kui ma tahan edasi oma blogiga jätkata, siis edaspidi pole mul millestki lihtsalt kirjutada, sest ma ei saa oma vahetuid emotsioone siin enam edastada, kuna elu ei ole nii must-valge. Tuleb ka ette asju, mis ei pruugi kõigile meeltmööda olla, aga on seotud siiski minu tunnetega. Tegemist on siiski  MINU blogi, MINU vahetute mõtetega ja tunded  ja justkui minu veebipäevikuga, mis on küll avalik, aga nagu ma aru sain, siis kõiki teemasid ma siin käsitleda ei tohiks.

Konkreetselt pean silmas seda postitust, mis tekitas suure pahameele lasteaias ja selle tagajärjel kutsuti mind isegi lasteaeda välja (vaibale). Küll arenguvestluse nime all, aga ju see kiirendas minu "letti" võtmist. Ja viisakalt anti mulle teada, et edaspidi ikkagi lasteaiaga asju arutada ja probleeme lahendada, mitte OMA blogis ennast välja elada. Loomulikult oli minu üllatus suur, kui vestlus algas "suure probleemiga" e. minu blogipostitusega :D Võtsin ju esimesel võimalusel ka lasteaiaga ühendust, aga oma tunded ja mõtted panin kirja kohe vastu ööd, kui olin Meenalt "võtta" saanud ja asjadel peas selgineda lasknud ja mingi seisukoha võtnud enda jaoks.

Lühidalt, mis tol lõunasöögi ajal toimus. Juhtunut kirjeldas kasvataja, kellele tol hommikul helistasin ja oma muret kurtsin. Ta kinnitas minu juttu, et selline asi toimus jah. Üks töötatajatest oli näinud, et Meena sööb pelmeene ja oli imestunult Meenalt küsinud: "Pelmeenid on ju lihast tehtud, sina Meena meil ju ei söö liha?"

Nüüd ma jälle siin kurdan kogu ilma rahavale, aga see on ka minu viimane kurtmine!

Lühidalt...MA OLEN PETTUNUD!
 

10 aastat

 

Täna, 10 aastat tagasi, sündis meie perre kolmas laps, tütarlaps, kes sai nimeks Mete-Mari. Ees ootamas oli juba kaks poissi ja minu kindel soov oli kohe peale teise poja sündi uuesti rasedaks jääda, sest ma ei leppinud sellega, et mul polnud tütart. Seega oli see lapsesoov kallutatult ikkagi minu soov ehk ühepoolne kuigi teine pool oli mu soovist teadlik ja me siiski planeerisime seda rasedust koos. Eks ta ei julgenud õelda, et kle lõpeta, mul on oma pere ja ma ei soovi sinuga tegelikult ühtki last :D

Ja arusaadavalt, ilma mingi erilise ampluaata kadus minu toonane nn."elukaaslane", kui olin ca. 6-7 kuud rase. Nii ma siis selle kõik üksi läbi tegin, nagu enamuse oma elu tähtsamatest sündmustest.

Elasin tol ajal veel korteris ja majaost oli kohe-kohe ees. Haiglasse viidi mind kiirabiga ja viimasel minutil jõdsin sünnitustuppa. Lifti ei lubatud soovitatavalt sünnitada, spetsiaalses osakonnas olevat mugavam:D

Vastsündinu strateegilised numbrid

Haiglas - Jaskar oma õekest vaatamas

 

Mete sünniga me arvestamegi seda aega, kui asusime majja elama. Mete oli siis kahe kuune, kui võtmed kätte saime. Nii et siis kevadel saab 10 aastat oma majas elamist.

Mete oli hea ja rahulik laps. Mingit erilist muret temaga ei olnud. Kuna tal oli Steniga väga väike vahe (18 kuud), siis olin ma justkui kaskiute ema. Mähkmed, lutipudelid kõik kahele :D Vahepeal oli nagu konveieri peal tunne. Aga nüüd suurena on nad parimad sõbrad, teevad kõike koos ja neil on lõbus.

Mängivad nii toredasti koos :D

Lasteaeda läks Mete vahetult enne oma teist sünnipäeva. Üsna lasteaia algus aastatel põdes mete kassihaigust ja pidime tema juuksed maha lõikama - nullipeale, et ravi paremini läbi viia. Ja sellest saati pole tema juukseid lõigatud väljaarvatud otsad.

6 aastasena, sõnagi saksa keelt oskamata, jättis Mete eesti lasteaiaga hüvasti. Kolisime paariks aastaks Saksamaale. Mete läks Meenaga koos saksa lasteaeda, et mingigi keelepõhi kiirelt alla saada. Kolme kuu pärast läks ta juba eelkooli, kus toimuski põhiline keeleõpe. Mete oli eeskujulik õpilane ja talle sattus väga hea õpetaja, kes tegi oma tööd südamega. Mete oli keeleõppes väga edukas ja 2012 sügisel alustas ta juba 1. klassis.

Saksa eelkool (Vorschule)

 

1. klass

2012

2014

Ilm - 16.11.2014

Tavaliselt on Mete sünnipäevaks esimene lumi tulnud. Täna ka üsna talvine ilm, küll aga ilma lumeta.

Palju õnne!

Mõned faktid mete kohta...

In: jalgpall, püksid, ujumine, Naksi (tema kaisulammas sünnist saati), pärmitainas, rannad

Out: seelikud-kleidid, meik

Unistused: elama asuda soojale maale (Mallorcale), kuuluda ühte kõvasse jalgpallimeeskonda

Vaikus

Kuidas ma küll armastan vaikust. Hetk tagasi olin ma kindel, et täna postitust teha ei jõua, sest see tundus ilmvõimatu siin triangli keskel.

Nüüd aga, kui kõik on voodites, unejutud loetud ja vaikus majas, tundub asi hoopis roosilisem. Meena veel küsib keset vaikust, kas ma olen kurb. Ei tea, miks ta seda arvab? Loomulikult ei ole, pole põhjust. Kui, siis olen Mete pärast natukene mures. Palavikku tal küll ei ole, aga kurtis valu küljes või siis õigemini nabast vasakul. Kuidagi piimesoole moodi. Eks ta annab märku, kui ikka väga hulluks läheb.

Muidu oli meil täna vahva päev - korstnapühkija käis. Üsna selline komplekside vaba oli teine. Tööd tegi võimalikult puhtalt ja kõik sita koristas enda järelt ära. Mina tõmbasin ainult kergelt märja lapiga strateegilisemad kohad üle. Tuhaimur oli tal kaasas, selle mürinaga ta häiris natukene Mete "Kättemaksu kontori" vaatamist ja kui imur parasjagu seisis, siis päästis ta oma häälepaelad valla ja laulis üle maja vanu häid eesti meloodiaid. On ju kompleksivaba olemisega korstnapühkija? :D Aga kannatasime ära, peaasi, et lõõrid puhtaks said.

"Lõppenud on päevad, mil nii tihti käisid siin...:D"

Ja mina oma elava kujutlusvõimega kujutasin kohe ette, kuudas ta eelmises talus sama kava esitas. Ise ta ütles, et "pulli peab ju saama!" Nõus, miks mitte!

Kui juba päev hämaraks kiskus, otsustasime "eksiga" ühe väljasõidu teha. Lapsed loomulikult ka kaasa, niipalju kui neid parasjagu oli. Mete jäi kodu kaunistama, Meena oli "aias", Stig ja Sten said kaasa. Läksime talveks kasetohtu varuma. Hea leiukoha vihje olin saanud emalt. Tema on staažikas koguja. Kõik varasemad aastad on tema meid varustanud selle väärt tulehakatusega, nüüd on aeg meil ka ennast liigutama hakata. Puhas nauding on värskes õhus midagi nii praktilist teha ja seda koos perega. Kõik olid rahul ja kordame seda kindlasti, sest kasetohtu on puuküttega majapidamises hädasti vaja ja miks mitte üks kotitäis ka jõulukingiks kellegile viia.

Vaalud lausa maas, mine või pressiga pressima

Puhas kuld

Stig kuulatab eemalt kostuvat traktori müra ja pullide muugimist

Herefordid tulid uudistama

Kõigil oma panus

Kogu selle tiheda päevakava juures olen suutnud Stigi ka kuivana hoida kogu päeva. Enne magaminekut käis veel potil ja loodan ta hommikul kuiva mähkmega tabada.

Homne hommik on mõnus, saab ilma äratuseta hakkama ja loodetavasti natukenegi kauem voodis vedeleda. Ja siis on jälle ees tihe kava. Jaskar soovib Valmierasse Deposse minna, et ehitusmaterjali oma "uude kodu" muretseda ja eks mina pean sohver olema. Ega mul aega ei oleks küll, vaja hakata Mete sünnipäevaks ettevalmistusi tegema. Kavatsen ühe "arvestatava" tordi ise valmis teha. Korralikest maamunadest ja mõnusa kreemiga. Neelud käivad juba :) Tordiprits on ainuke asi, mis mulle hirmu valmistab, sest niipalju kui mina seda kasutanud olen, on asi alati nässu keeranud ja olen kreemi tordile lihtsalt "pahteldanud".

Ajan ennast nüüd voodist välja, et paar pilti ka postitusele lisada. Panen arvuti ekstra käima, sest laulvat korstnapühkijat tahaksite ikka näha ju :D