Küsimused mulle

6. märts 2015

"Meie tubliduse eest ei karista"

Tänane pealkiri on pühendatud  minu tulihingelistele vihkajatele. Võtke teadmiseks, et probleem on teil, mitte minul. Mul on siiralt kahju teist ja loodan väga, et kõike mida te teistele soovite, tuleb kord sama targalt teile tagasi. Rohkem ma teile aega ei pühenda. Paar rida lihtsalt teile teadmiseks.

Meie päev on täna olnud väga sagimisrohke. Ja sagimine käib veel täies hoos. Tööd on palju. Täna sai lõpuks ühele poole ka tõsisem intervjuu, millest ma pool ulusin:D Küll õnnest, küll aga sellepärast, et ma olen ikka tohutult läbi elanud ja ikka veel seisan jalgel ja mitte ei kurda sellepärast. Pea püsti ja edasi. Mul on tohutult elus vedanud, kõiges, väljaarvatud armastuses. See aga sugugi ei kurvasta mind. Olen rahul sellega, mis on olnud ja ootan põnevusega, mis elul mulle veel pakkuda on.

On väga palju häid inimesi, kes tunnustavad mind ja elavad siiralt kaasa, soovivad kõike head. Triin, sina näiteks. Ma ei hakka nimesid välja rohkem tooma, aga teid on palju ja suured, suured tänud kõigile kaasaelajatale. Loodan väga, et naudite saadet ja rõõmustate koos meiega:)

Pilte ka teile, need ju kõige huvitavamad...
Hommikul vara

Kahutanud rööpad

No ei seisa poiss püsti.
Poriga puutume me kokku iga päev, kui lasteaiast tuleme. Tõstan Stigi autost välja, tema paneb ajama ja varsti on kisa ja tema pepuli kuskil poriaugus. Kaks päeva järjest juba. Hommikuti on vähe leebem see kukkumine, siis ei määri pükse ära:D
Pööningu luugi asemele on saanud aken

Paigaldati mitu õhksoojuspumpa
Trepi ava 

Ajutine trepp-redel

Oravate rühm kasvatajatega

Vat see oli maitsev, isegi Meena sõi:)

Hommikul leidsin niipalju aega, et käia Meena rühmaga Pop kohvikut külastamas. Lastele tutvustati kombeid ja käitumist. Kõigile oli ette nähtud pisikene üllatus 1€ eest-puuviljasalat vahukoorega. See ongi vist mu tänane ainuke eine peale kohvi olnud. Kui kõik see mõll mööda saab, käin kaalu pealt ka üle. Mul on tunne, et see kõik muu hea on teinud head ka minu kaalule.

Nüüd aga külamajja valgusfoori peole. Roheline-oled vaba; kollane-nii ja naa; punane-kinni. Ma olen täitsa passlikult riides. Töömehed nägid mu kaelas rohelist salli, nii et peab ka vaatama ikka minema. Seal on vahva fotosein, kus ma tahaks väga ühe klõpsu teha. Lapsed magavad, töö käib, miks mitte.

Ilusat õhtut!

Sõnumitooja

Ei saa ma veel magada, igasugused marudad mõtted liiguvad peas-vaja kirja panna.

Kujutasin omale vaimusilmas juba ette, kui mu isa ükskord aega saab (tal momendil töönädal) ja oma silmaga seda imet siia vaatama tuleb. Kolme päevaga tehakse ära töö, millest meie oleme juba aastaid unistanud. Isa on kogu aeg selles suunas rüganud, et me omale vajaliku lauamaterjali saaksime ehitamiseks. Ja eks ta on mõtteid mõlgutanud ka, et kui tõesti kuidagi ei saa, siis tuleb tema ja hakkab jõudumööda nokitsema. Lapsed oleksid siis vast juba suured olnud, kui ükskord midagi käega katsutavat oleks. Nojah...

Nüüd aga võib tema samamoodi rõõmu tunda, kui meie. Võib-olla ehk isegi rohkem. Ta ju teab mis töö ja raha selle projekti taga peitub. Me ei imesta, kui ta suurest õnnest nutma puhkeb. Tema, kes tavaliselt oma tundeid välja ei näita. On mis ta on, aga ta on minu isa. Olen teda jooksvalt kogu aeg kursis hoidnud oma rõõmsamate uudistega ja ma tunnen alati, kuidas talle see kõik korda läheb.

Üks asi aga teeb mulle tõsist muret. Nii minu isa kui ka teiste kaasmaalaste pärast. Helistasin mina talle eile kuskil suts enne lõunat ja mulle tundus, et ms ajasin ta üles. Ei, ta ei olnud voodis. Auto roolis oli. Rekka isegi, võiks tagasihoidlikult õelda. Ta oli nii unise häälega, vaevu jõudis rääkida. Kui ta muidugi kuulis, mis mul õelda oli, siis muutus ta erksamaks:D Aga kujutage ette, kui palju selliseid võimalikke surmamasinaid meie teedel liikuda võib. Mina olen alati valvas, kui selline auto mulle vastu peaks tulema. Võtan hoo maha ja lähen võimalikult teeserva. See mind muidugi ei päästa, aga mingi alalhoiu instinkt mul ikka on.

Ma ei tea, mitu reisi ööpäevas on vaja isal teha. Kas teda sunnitakse, või rabab ta ise lolli peaga. Ei saa ma ju minna ta ülemuse juurde aru pärima. Ja nii ta kihutab nädal jutti edasi-tagasi, monotoonselt, tihti "autopiloot" sisse lülitatud. Kodus käib ka ikka natuke magamas. Kui kaua, ma ei tea. Aga kui ta enne lõunasel ajal juba unise häälega on, siis võib arvata, et ta pole aegajalt magama saanud.

Kui tal see raske nädal pühapäevaga lõpeb, siis esmaspäeval teda tavaliselt näha ei ole. Mina omasmõttes kujutan ette, et ta maga magusasti. Ei sõanda iial helistada. Võimalik, et ta rassib oma metsas hoopis. Teisipäeva pealelõunal ajab aga tühi kõht teda juba liikvele. Eks ta teab, et siit meie kandist, emma-kumma siis, kas ema või minu juurest midagi head ikka saab. Kui kohe ei ole, siis tehakse. See on vähim, millega ma teda tänutäheks aidata saan tehtud tööde eest. Juukseid ma keeldun lõikamast, seda ta juba teab. Viimasel ajal toob ta mulle oma räbalaid riideid paigata. No ei taha ma meelsasti selliseid töid. Kui mulle nii hirmsasti meeste riideid paigata meeldiks, oleks mul juba ammuilma mees majas:D

Nüüd aga selle sõidu juurde tagasi...Ma olen ise pikki otsi sõitnud ja tean, mis tunne on rooli taga magama jääda. See on moment...Õnneks on mul nii palju mõistust olnud, et olen sõidu pealt auto teeperve seisma jätnud, pea kõrvalistuja sülle pannud ja maganud. Nagu nott. Tunnike-paar on täiesti piisav ja siis võib sõit jätkuda. Uni on väga salakaval ja magus.

Loodan, et sõnum oli piisavalt selge, võib-olla isegi mitu sõnumit...


5. märts 2015

"Suurepärane"

Alustan tänast postitust Kodutunde Sandri sõnaga "suurepärane". Tegelikult ju ongi kõik suurepärane, kui need paar-kolm eelnevat päeva välja arvata. Rohkemgi tegelikult. Laupäev-pühapäev kannatasin meeletute peavalude all. Esmaspäeval oli südames raskustunne ja tundus, et radikuliit hakkab ka tagumiku näkka jälle lööma. Kondid-lihased valutasid. No ei olnud kõige parem olemine. Tervis on ikkagi ülioluline elukvaliteedi juures. Täna eile-täna on juba päris inimese tunne, kui unedefitsiit välja arvata.

Ööd on mul üsna lünklikud magamise poolest. Stigil on probleemid kõhukinnisusega ja siis ei ole temaga kõik kõige paremas korras. Kohe kui ta ebamugavalt ennast tunneb, tahab ta potile. Potile ta aga istuda ei taha, vaid tõuseb kohe püsti ja nii ta vaevab-nii ennast kui mind. Päevade kaupa. Ja kui ta ükskord viimase piiri peal juba on, siis ta kakab kohe mitme päeva eest. Selline ebameeldiv probleem meil praegu. Ja ma olen ausaltõeldes väsinud sellest. Täna ta õnneks on selle päeva juures, kus ta sai vaevast lahti.

Meil käib kõva ehitus koos juurde kuuluva mürina ja põrinaga. Telekat igatahes eriti kuulda ei ole. Suuremad lapsed läksid ööseks vanaema juurde, pidemad on kodus ja magavad täna Steni toas võõrastes voodites. Ja arvake ära, kas mürin häirib neid-EI. Magavad nagu kotid. Kes ikka magada tahab ja harjunud on müraga, need ka magavad. Kuidas minuga on, ei tea. Väsinud olen ma küll jubedalt.


Aga kui nüüd natukene teise külje pealt seda asja vaadata, siis kogu see Kodutunde projekt on küll suurepärane ja suurepärased inimesed löövad selles kaasa. Kui suure südamega peavad inimesed küll olema, et nädalaid kodust eemal viibida ja tegeleda kuskil pärapõrgutes teistele kodutunde loomisega. Meil on siin nii mudane ja porine, et lausa jube. Õnneks oli ilm päikesepaisteline, mis natukenegi leevendas seda trööstitut olemist. Ja praegu on väljas -1, äkki tahendab natukene seda läbu, mis autode voorimisest tekkinud on. Mitmed masinad on juba mudas kinni istunud. Omaarust on meil tavaolukorras siin ruumi küllaga, täna aga oli tegu, et autode vahelt läbi sai manööverdada.

Detailidesse ma laskuma ei hakka, muidu ei ole saadet huvitav vaadata. Ei saa ju kõike ära rääkida. Saadet hakatakse näitama nii umbes neljandal esmaspäeval e. meie oleme siis viiendad. Pööningul ma vaatamas käinud ei ole, jätan omale üllatusmomendi. Tahaks ikka siiralt ahhetada ja ohhetada:D Siiamaani on kõik libedalt läinud ja kui nii edasi läheb, lõpetatakse reedel:)

Mõned klõpsud ka teile:




















Meiega toimub tõeline ime

Meie eelnev öö mõõdus rahuldavalt. Esimene öö siiski, kui Kodutunne ehitab:D Müra ja kolinaga oli kõik okei. Seda ma sellest hetkest enam ei kuulnud, kui magama jäänud olin. Ja kui ma Stigi pärast natuke peale kahte ärkvel olin, oli meil siin haudvaikus. Müstika. Töömehed olid lahkunud keskköö paiku, kuulu järgi. Mina ei kuulnud midagi. Kuidas seal Ahtmes öörahu pärast tüli tekkis, on ikka puhtalt inimestes kinni. Kes vinguda tahab, vingub ikka:)

Hommik oli nagu iga teine. Hoov oli nagu võluväel masinatest tühi. Üks pisike kaubik oli, aga see oli poris kinni:D Maa kõik kenasti külmunud ja mõnus puhas kõndida. Päeva peale olid kõik ettenägelikud inimesed aga kummikutes. Kassid mängisid hommikul vara mõnusasti ehitusplatsil, sest inimesi ei olnud ja neil oli vaba voli. Tööajal neid näha ei ole. Peidus arvatavasti ja mõtlevad, kuhu nad küll sattunud on.

Kogu meeskond ööbib Viljandi lähedal ühes mõnusas külalistemajas, kus nende päralt on eraldi majake. Seal siis laetakse akusid ja puhatakse. Tööks läks täna kuskil enne 11- st.

Mina toimetasin omi asju ja panin suurema hulga pärmitainast ka kerkima, et mitte niisama käed rüppes passida ja vahtida suu ammuli, kes mida teeb. Eks aeg läheb ka kiiremini, kui midagi teha. Tegin kaneelirulle, head käepärased suhu pista ja maitsvad ka. Töömeestele viisin otse ahjust tulnud kuumi saiakesi ja kõik said süüa tahtmist mööda ja jäi ülegi. Lõuna- ja õhtusöök tuuakse neile Nuiast termokastidega.

Õhtusöögi ajal olid minu lapsed ka juba kodus ja et mitte suid vesistada, võtsid nad kaneelirulle välja kaasa ja sõid ka värskes õhus tähtsate nägudega. Vaja ju jäljendada täiskasvanuid. Jutt siis Meenast ja Stigist. Mete ja Sten on erilised tüübid. Sten ei pista ninagi toast välja ja kui Mete välja tuleb, siis jookseb mööda krundi piire nagu väle rebane. Sellised suht imelikud ja tüüpilised eestlased. Stig ja Meena on hoopis teise temperamendiga. Ma ei taha eestlasi solvata, aga nii ta on elus näidete puhul:D

Täna käis ema ka mul üle pika aja külas, et need kaks imelikku last jällegi endaga kaasa viia. Ta polnud juba 24 tundi mind külastanud:D Vaatas ka üle linnulennult, mis meil siin toimub ja hindas maastikukahjud ära. Ei pidavat hullu olema, kevadega silume uuesti tasaseks ja kõik saab endiseks. Kõik siiski hea eesmärgi nimel, me saame omale ülemise korruse koos kõige sinna juurde kuuluvaga. See on ime, tõeline!

Õhtu plaanidesse kuulus aga neljapäevane Modellisaade, mille filmija oli reaalis meiega seda saadet vaatamas ja filmis siis meie õhtust elu-olu, et teil ka hiljem midagi vaadata oleks:) Ja meil ka...

Tänaseks on töömehed juba lõpetanud, vaikus on igatahes praeguseks. Tundub, et nad on graafikus. Ja kui nüüd aus olla, siis toad on meil tunduvalt soojemad juba. Soojustamisest on juba suur abi olnud. Mis aga lõppkokkuvõttes kõik välja tuleb, ei oska ma vist endale ette kujutadagi. Lapsed veel enam. Nemad saavad suure-suure üllatuse osaliseks. Põnev igatahes!

Ps. Vaikus oli näiline, suitsupaus arvatavasti. Masinad pandi mürisema ja töö käib täies hoos jälle. Head ööd:)

Päev pildis...



Täna oli suurem filmimine
Tänu suurele laiskusele leiutasin omale lihtsa viisi, kuidas telefonist pildid tahvlisse saada ja ei peagi voodist välja ronima, arvutit käima panema, et pildid juhtme abil läpakasse saada ja siis omakorda blogisse. Bluetooth ju ka olemas:D Inimene õpib:)

2. märts 2015

Draamakuninganna

Eile ma võtsin siis Meena ette, et talle natukene oma nägemust jalgratta teemal tutvustada. No et tema jalgratas on nüüd müüdud ja ma saadan selle täna hommikul ära teisele lapsele. Et kisa ennetada, katsusin ma kohe kiirelt ka talle selgitada, et talle on ette nähtud uus ratas. Olin ise juba enne segsasti kodutöö ära teinud ja ratta välja valinud.

Meena tahtis seda muidugi näha. Hakkasin siis rääkima, et uus ratas on suurem ja selline armas kiivi värvi. Oli ju plaanitud osta sel korral ratas, mis sobiks hiljem ka Stigile. Roheline oleks ideaalne olnud, selline neutraalne ja Meenale ka sobinud sõita. Aga looda sa. KuiMeena ratast nägi, oli esimene asi, et see ju poiste ratas. No eks ta kirjelduses oli ka poistele ette nähtud, aga Meena ju lugeda ei oska. Ma ei tea, kust ta seda võttis?:D


No ja siis hakkas tulema, et tema eelmine ratas on temale ikka nii kallis, et mina ei tohi seda teisele lapsele saata. Ikkagi tema esimene ratas, millel tal abirattaid enam vaja ei läinud jne. No täitsa ulus ja marutas. Mina veel lootsin, et meil on mõnus sobralik ja rahulik õhtu. Aga ei. Magama mineku ajaks oli ta õnneks juba rahuldavas tujus.

Hommikul pidime tavalisest varem tõusma, et ratas õigeks ajaks bussi peale viia. Ainuvõimalik saatmisviis, mis ei maksa hingehinda. Imelikul kombel oli mul ülestõusmise hetkest südames jube raske tunne. Ei, mul ei olnud rattast nii kahju loobuda, kui Meenal. Vahest mõnda asja on küll raske müüa, aga seekord oli mu süda rahul. Sellest raskustunne olla ei saanud. Saime ikkagi 85€ uue ratta fondi ja Meena oli selle rattaga kena kaks aastat ringi vuranud ilma probleemideta.

Meena müüdud ratas


Kui olime juba bussi ootamas, muutus rinnus valu järjest hullemaks, süda kippus pahaks. Olin päris kindel, et kui asjad aetud ja lapsed lasteaias, lähen pereqrsti juurde muret kurtma. Mine tea, äkki saan infarkti või insuldi. Aga lapsed ära antud, andis valu järgi ja asusin oma tavapärastele toimetustele. Koju jõudes asusin kohe tegutsema, ei võtnud õue riideidki seljast. Palju asju sain korda aetud, ei mingit probleemi. Siis aga hakkas jälle imelikult raske tunne. Märk kindlasti, et on vaja natukene aega maha võtta ja puhata. Seda ma nüüd teen siin...

Hakkasin siis otsast pihta selle ratta teemaga tegelema. Vaja ju ühele poole saada asjaga. Meena täitsa ilma sõiduvahendita praegu. Ta ikka iga päev tegi tiiru.

Ja mis selgus minu üllatuseks. Mytoys ei saadagi Eestisse nii suurt ratast (20"). Eelmise ratta tellisime Saksamaal ja ma polnudki kursis sellega. Meena issit ei tahtnud ka tülitada, et ratas tema juurde tellida. Hiljem vaja ju see Eestisse nii või naa transportida ja see võtaks meie autos tohutu ruumi.

Hakkasin Eesti internetipoodidest otsima ja esimene otsingu tulemus andis uued lootused. Lastekaup.eu. Transport isegi tasuta. Ja mul ei jäänud muud üle, kui siiski roosa ratta kasuks otsustada. Ei saa ju last nii piinata, et ta peab poiste rattaga ringi sõitma. Las ta siis olla nii. Jääb üle loota, et ratas teenib Meenat mitu head aastat ja kõik on lõppkokkuvõttes rõõmsad ja rahul. Draamakuninganna sai oma tahtmise:)


Ja ehk ma ikka ei saa infarkti veel:D

DIY: edc by esprit teksad


Mulle tohutult meeldib Esprit'i riiete juures nende pisikene punase sildiga logo riietel. Mul on päris mitu maika laadset toppi ja üks sai neist nii ribadeks käidud, et pidin raske südame ta oma garderoobist lihtsalt minema viskama. Enne aga harutasin ma pisikese punase KÕIGE ilusama ja armsama detaili topilt maha. Täna tuunisin aga oma lemmikpükse ja logo leidis omale uue auväärse koha. New Yorkeri teksastest said Esprit by edc teksad:D Mis teha, kui originaale osta ei jõua ja polegi osta nii ägedaid:)





28. veebruar 2015

Esimene samm tehtud

Täna õhtul vedelesime lastega minu voodis, tahvelarvuti ees ja tegime reisiplaane - ühiselt. Arutasime põhilise kondikava läbi - millal, kuhu, kui palju. Mete oli skeptiline ja nähes Saksa majutuskohtade pilte, ütles tema otse ära, et jääb koju. Talle ei istu  kohe mitte üks gramm Saksa traditsiooniline mööbel hotellides. Talle pidi see "Kolme karu" muinasjuttu meenutama + see spetsiifiline saksa "hais" sinna juurde. Kui me aga Poola hotellideni jõudsime ja ta pilte nägi, siis ta jutt pisut muutus.

Me pole kunagi Poolas peatunud, et öö hotellis olla. Alati oleme maganud autos ja sedagi ainult piiratud aja, paar tunnikest, et siis ikka edasi sõita ja hotelliga mitte aega ja raha kaotada.

Nüüd aga otsustasime ühiselt, et läheme siiski puhkusreisile ja kui oleme 900 kilomeetrit sõitnud, läheme hotelli. See koht oli nii umbes täpselt Łódź. Sinna me ka toa broneerisime. Mina ja 4 last maksab üks öö 48 €.  Saame korralikult magada linade vahel, Wifi on kohapeal olemas (lastele hästi oluline, mulle ka) ja kui nüüd päris aus olla, siis minu lastele saab see olema ka esimene hotelli kogemus, mis pole sugugu vähe tähtsam. Hotellihoone on aastast 1912, seega ajalooline. Meenale peaks see mõjuma justkui lossina:D No tema on Abja ujula trepistki nii vaimustuses, et kõnnib mitu korda üles - alla ja kujutleb ennast printsessina:D



Saksamaal ööbimise otsustasime Jugendherberge'is lahendada. Mitmeks ööks, see on veel lahtine.

Sten pahandas minuga, et miks ma pidin üldse rääkima reisist. Tema ei saavat nüüd rahu ja peab päevi lugema hakkama. Tavaline asi. Iga päev pean nüüd vastama küsimusele, mitu päeva ja tundi ometi veel?:D Õnneks on meil enne seda veel kiired ja tähtsad asjad lahendada, seega aeg peaks lausa lendama. Palju põnevust on meie elus praegu:)

27. veebruar 2015

Kui laisk võib üks inimene olla?:D

Elu on nii kiire olnud, et pole aega saanud mainidagi,et juba eile (vist oli eile) tuli ka tuludeklaratsiooni raha üle, 13. veebruaril ühe paiku sai ära saadetud. Väga eeskujulikult töötab meie maksuamet, kiitus.

Ja alles täna pealelõunal sain aega see summa säästuhoiusele kanda. Nüüd on meil enamvähem reisiraha koos ja võiksime kasvõi homme päev minema sõita. Ei, naelkummid on veel enne vaja vahetada. Saksamaal on naastud ju keelatud ja pole vist nii või naa neid enam asfaldil mõtet kulutada. Lumi ja jää on selleks talveks vist ühelpool omadega.

Väga kevadine on väljas igatahes. Juba paar päeva tagasi panin plaanid paika, mida vaja aias teha oleks ja mida juba teha saab. Ainuke probleem on, et ma ei tea, kus mu labidas on. Pean teadjamatelt küsima. Tundub, et seda on pikemaks ajaks keegi laenanud ja pole märganud tagasi tuua. Jaskar äkki? Ja üks probleem on veel. Töö juurde oleks ka vaja kuidagi sada, siis läheb edaspidine juba libedamalt.

Nädalavahetuseks midagi suurt ma ei planeeri, oleme kodus ja katsume palju väljas olla ja tegutseda. Seegi ju luksus, kui on koht ja võimalus omas kodus mõnusalt koos perega asjatada. Liivakast ootab ka juba mängijaid. Meena saab veel viimased sõidud oma rattaga teha. Õige pea on rattal aga uus omanik ja Meena saab omale eakohasema ratta. Kaks aastat sai ta oma Pukyga sõita.

Uue ratta olen ka mõelnud Puky osta, sest Steni rattaga, mis on Rex, on nii palju jama olnud. Suured summad on läinud remondiks. Meena rattale aga pole vaja olnud selle kahe aasta joksul kordagi näppu külge panna. Ja eks ma teen omad järeldused, kvaliteet maksab ja pärast minusugusel naisterahval vähem muret. Järelturg on ka jällegi natukene kindlam just Puky ratastel. Saab pisikese stardiraha jälle uude rattasse investeerida.

Ainuke asi, muda ma natuke teisiti teeksin, on ratta värv. Roosa on ilus küll, aga Stig kasvab ja kõik Meena rattad võiksid teoorias Stigile minna. Roosat aga Stigile ju ei kõlba ka päris jätta. Meena esimene Puky oli heleroheline ja see ootab Stigi kenasti. Uue ratta katsun ka neutraalsema tooniga osta, et väljaminekul ikka tolku oleks. Kui kaks last saavad aastaid sõita, siis polegi see väljaantav summa nii hull. Ratas aga peab igal lapsel olema, eriti maal. Suvel vaja jälle pere jalgrattamatku ette võtta ja maha ei tahaks ju kedagi jätta.

Ma olen oma unistustes juba suves. Aga karta on, et tuleb veel lund ja külma. Tegelikult tuleb leppida sellega, mis on. Ega meie teha ilma poole pealt küll midagi ei ole. Ja kui väga negatiivseks minna, siis sõda me ka ära hoida ei saa. Meie, tavainimesed. Kõik on ikkagi poliitikute teha-otsustada. Isegi mitte meie oma riigi poliitikute. Need mängud käivad ikka suuremalt.

Sõda ma kardan hirmsasti. Mul läheb igasugune isu midagi teha ära kohe, kui ma kuulen Nato lennukeid taevas müristamas. Mina ju ei tea, mis riigi lennuk seal lendab. Ühtäki visatakse üks pomm minu kapsaaeda ja on see koht siit maamuna pealt pühitud. No mis mõttega siis külvata ja möllata. Loomulikult ei saa sellepärast kartult maha panemata jätta. Ikka ju teed ja loodad, et veab ehk sügiseni välja ja saab veel saagigi ära koristada:D

Siis kui see suur torm siin viimati oli, siis ma kuskil kesköö paiku kas nägin unes või kujutasin suurest hirmust omale ette, et väljas minu krundil käib juba suur pommitamine. Aga kuna ma nii väsinud olin ja teki all oli mõnus soe, siis ma vaatama ei viitsinud minna. Kujutate ette. Väljas käib sõda ja mina ei viitsi sooja teki alt välja ajada ennast. Sinna ma oleksi surnud hirmust, kui asi oleks "päris" reaalne olnud:D Nii laisk olen ikka.

Aga sõda on hirmus, ärme seda küll kellegile soovime!



26. veebruar 2015

Ema-tütre päev

Meena hakkab meil tasapisi suureks saama ja harjutab selleks puhuks iseseisvust. Täna hommikul pidi ta tunnikese üksi kodus olema, kuni mina Stigi lasteaeda viisin. Tal oli täna hambaarsti aeg ja ei olnud mõtet teda lasteaeda viia. Ootas mind kenasti kodus, kuni ma tiiru ära käisin. Igati paslik aeg, et teda järk-järgult harjutama hakata ja vaadata, kuidas ta toime tuleb üksi. Kõik oli korras ja läbis testi edukalt:)

Et päev asja ette läheks ja kodust välja minek pelgalt hambaarstiga ei piirduks, pakkisin ettenägelikult kohe ujumisasjad ka kaasa. Ikkagi Apja minek, miks mitte siis korraga ujumas ära käia. Sellega läks meil küll natukene nihu, aga ma ei jätnud jonni. Arstilt saime minema kell 11:07, ujula aga avatakse argipäeviti alles kell 13:00. Kaks tundi olime varem valmis omadega. Oli vaja kiirelt uus plaan teha, plaan B:D

Meenaga kahekesi otsust teha oli lihtne. Temaga saab asju juba ajada. Mainisin vaid korra, et võiksime sööma minna ja oligi lahendus leitud - peaaegu. Kaua siis ikka söödakse, maksimum tund aega. Teise tunni veetsime söögikoha vastas olevas raamatupoes. Aeg oli enamvähem kasutatud. Ei pidanudki ujumisplaanidest loobuma.


Ujula oli mei õnneks täiesti inimtühi. Olime esimesed ja ainukesed. Täielik luksus. Aurusaun oli ka nii kuum, et jube. Tavaliselt rahvas voorib sisse-välja ja soe läheb kaduma. Täna voorijaid ei olnud ja sai korralikku kuuma.







Pesime lõpuks ennast korralikult puhtaks, isegi föön oli jälle kaasas. Mõnus inimese tunne oli ja eks ma natuke ikka ujusin ka ja tegin omast arust kõvasti trenni. Võimalus ju oli.

Magustoidu, mis meil Mulgi Kõrtsis enam sisse ei mahtunud, sõime juba Nuia Popis-mina Latte, Meena portsu jäätist. Aega meil oli. Ilma Stigita meil plaani koju sõita ei olnud. Aega oli vaja ratsionaalselt kasutada.



Kas pole mitte armsad sukkpüksid:)
Läksime veel raamatukokku. Meena oli esimest korda Nuia raamarukogus. Nüüd on mul värske öökapi raamat, millega ma täna pihta hakkan. Sellest peaks piisama jõuludeni:D



Endale võtsin ka ikka paar aktuaalset raamatut. Viimane aeg on ennast tõsisemate teemadega kurssi viia, et siis oma tarkust lastele edasi jagada:)


Kukkuski välja selline päev, kus ma olin täiesti Meena päralt ja tegime asju, millest me tegelikult mõlemad rõõmu tundsime. Ja meie õhtu jätkub veel. Koju jõudes leidsime laualt kirja, millest võib järeldada, et õhtu on meil rahulik ja vaikne-Meena, Stig ja mina. Tundub, et täna käime veel tiiru sugulaste juures, saavad lapsed veel teiste lastega hullata. Siis Topmodell ja võib päeva lukku panna.


25. veebruar 2015

Tõotab suurpuhastuseks minna...

Eile õhtul, kui ma ka sain maha istuda ja natukene presidendi vastuvõttu vaadata, helises telefon. Halvad uudised Kodutundelt. Sellest siis edaspidi parooliga postituses, kui siin valmis saan.

Sten muideks istus diivanil mu kõrval ja ei suutnud ära imestada, mida seal kätlemise tseremoonial nii väga küll vaadata on. Oi ta oli hädas ja vaevas, et ta teist kanalit vaadata ei saanud. Nii ta siis väänles ja piinles mu kõrval. Aga mul peab ka ju mingi aeg olema, kui mina saan vaadata mida mina tahan. Ma ei tee seda üldsegi tihti. Kolmapäeviti tavaliselt olen "broneerinud" omale aja teleka ette, et rahus "Pealtnägijat" vaadata. Aga ega see ka päris 100%-liselt minu aeg ei ole. Ikka on segamist. Aga mis teha. Nagu mulle tihti õeldakse, kui ma hädaldama kipun, ise olen omale valinud sellise elu.

Vaatasin mõned esimesed kleidid, inimesed ja paarid ära. Kuidagi "kuiv" oli see õhustik sel aastal. Jõhvi kontserdimaja iseenesest oli väga kaasaegne ja moodne, aga need lastepärased dekoratsioonid nagu ei sobinud kogu selle glamuuriga kokku. Seega enne üheksat olin teki all, miski mind teleka ees kinni ei hoidnud. Kuulan edaspidi ühe kõrvaga ja suure huviga järelkajasi, mida peaks piisama nädalaks kindlasti.

Et " Kodutundega" asjad selleks korraks nii olid, siis lohutasin ennast täna pisikese väljasõiduga. Sedapuhku siis minu kaua igatsetud Valmierasse. Olen ammu juba sinna sõitu edasi lükanud. Nüüd sain seda teha täitsa üksi, ilma igasuguste "sabadeta". Tavaliselt on ikka nii, et kui keegi kaasas on, siis on kogu aeg kellapeale minek. Aga noh, ega mulle tänasest päevast ka eriti ei piisanud. Kella neljast hakkas juba kiire ja oli vaja hakata kodu poole liikuma. Polnud saanud Ruhjas veel korralikult ringigi vaatama hakata:D Stig ja Meena olid ju vaja lasteaiast ära tuua ja mina olin sel ajal alles Ruhja vahel. Kui teadvustasin omale, mis kell on, hakkas mul kohe kiire. Ajataju oli täiesti kadunud, niivõrd "vabalt" olin oma päeva võtnud ja nautinud. Valmieras olin juba aegsasti enne kümmet, 6 tundi oli ümber nagu niuhti.

Tegin ühe heateo ka. Võtsin Ruhja külje all hääletajad peale. Eks mul käis peast ikka sada korda enne läbi ka, kas nüüd peatuda või mitte. Lõpuks siiski sai otsustavaks, et hääletajateks olid ema ja laps. Laps nii umbes Meena vanune. Eks see sai ka otsustavaks. Tavaliselt ma nii inimesi peale ei korja. Miks ma ei korja? Sest mul on auto kuhjas oma lapsi alati täis. Harva, kui ma üksi välja kodust saan:D Seega said kaks inimest lihtsal ja kiirelt Valmierasse, sinna kuhu isegi teel olin.

Ma olin natukene pettunud Valmiera kaubamajas. Kui ikka soodukaid ei ole, siis ei kannata sealt midagi osta. Kuradi kallis on kõik. Lindex ilma soodukateta on üsna mõttetu pood. Ei hakka ju pikavarrukaga särgikest Stigile 8 €-ga ostma. Ja muus osas on minu lapsed kõiks sellises suuruses, et armsad tüdrukute riided lõpevad suurusega 122, Meena aga on juba 134/140. Sellele suurusele aga on mood niivõrd imelik, et ei ole midagi ostagi. Nabapluusid ja litritega püksid:D

Stigiga sama lugu. Ostaks mõne riide, aga kõik ostetavad (nunnud) asjad lõpevad suurusega 92. Stig aga juba seal 98/104 suuruse kandis, aga need on liiga mehelikud jälle ja rombakad. Aga ega meil riiete puudust ei ole, paljad me pole. Aga ikka vaatad, äkki on midagi ilusat, soodsat ja VAJALIKKU:D

Meenale sain kaks paari odavaid sukkpükse. Kevad tulemas ja siis on rohkem seelikuga käimist. Kõik olemasolevad sukkpüksid on kas Mete vanad või siis minu ostetud ja liiga napid. Tagumik on kogu aeg paljas. Nüüd sai varuga ostetud ja peaksid kaelaauguni ulatuma:)

3.77€...Depost
Nõusid ma seekord koju ei ostnud. Ei hakanud midagi põrutavat silma lihtsalt. Vaatasin küll pingsalt. Valletta kaubamajja on üks uus pood tekkinud. Sisustusaksessuaaride pood. Seal paistis ka Ikea kaupa olema. Üldiselt aga selline pildiraamid, küünlajalad, hoiukastid ja väike valik igasugust ulmekallist köögikraami. Pipraveski näiteks maksis 45€. Oli vägev küll, aga no hind oli vägevam. Ma ennustan, et järgmine kord, kui ma Vallettasse satun, siis on see pood juba hingusel. Olin ainuke uudistaja seal poes.

Põhilised ostud tegin seega hoopis Drogases. Šampooni nii endale kui Metele ostsin lõpuks ära. Mete peseb nüüd juba mõnda aega oma pikki juukseid iseseisvalt ja et tal kuluba päris ohtrasti nii šampooni kui palsamit, siis sai talle päris isiklik šampoon ostetud. Noor tütarlaps siiski ja vajab ka juba oma isiklikke asju.

Vasakpoolne neutraalne Metele, parempoolne mulle


Ja et kevad on tulemas, siis ostsin suuremas koguses igasuguseid lappe. Niivõrd ilusates värvides olid ja kutsusid kohe ostma. Olen juba ammu omale tahtnud mikrofiibrist paljukiidetud lappe. Nüüd on mul neid igaks tarbeks ja homme hakkan katsetama. Tahvelarvuti oma testisin juba ära ja tegi suurepäraselt oma tööd.


Emale tõin peotäie erinevaid - huvitavaid seemneid. Ehk ta annab mulle ka jälle mõne taime. Ise ma toas mullaga ja ettekasvatamisega mässama ei haka, sel aastal küll mitte. Niigi elame kohvrite otsas ja lükkame külge ees. Tahtsin  niiväga mõne hüatsindi või nartsissi sibula ka osta, et kevadetunnet tuppa tuua, aga kui ma mõtlema hakkasin, milline seapesa meil siin praegu on, siis matsin selle mõtte kohe maha.


Et natukene oma niiõelda "buduaaris" korda luua, siis ostsin sellise asja...




Vähemalt on mingigi motivatsioon ehted korda saada, et patsimummud ja igasugune muu peenike staff omale koha saaks. Tuleb suurem inventuur ja kõik vana ja aegunud leiab tee prügikasti.


Millel ma veel kogu oma päeva jooksul silma peal hoidsin, olid kummikud. Otsin Metele kummikuid. Kohe kui meie kodu tee peaks olema jääst ja lumest sulanud, ei saa siit enam ilma kummikuta välja. Ja siis on Mete ainuvõimalikud koolis käimise jalanõud vanad head kummarid. Tal küll on ühed head, aga need pigistavad ja lähevad edasi Meenale. Aga kuna Mete maitse on üsna kummaline ja roosat mina talle osta ei julge, musta ka ei julge...(no on ju kummaline), siis tegin seekord ainult luuret. Ühed pildistasin üles ka, mis mulle meeldisid ja näitasin talle. Pidid täitsa okeid olema. Eks me peame ühe korra siiski koos minema, jalga proovima, et ikka kindlapeale minek on. Seisma ma küll 20€-seid kummikuid osta ei kavatse.


Hästi lõõgastav päev oli. Sai rahus kõik olemasolevad poed läbi käia, mõelda, kaaluda, paljudele ahvatlustele "ei" õelda ja ühtteist ka jälle koju tassida. Nii ta on paraku.