Küsimused mulle

15. märts 2015

Ma tahaksin kodus olla...

Jah, juba...pole veel ära olnudki õigesti.

Kell on pea pool kuus hommikul ja tundub, et mina olen ennast välja maganud. Uni läinud. Õhtul ma lausa "kukkusin" voodisse. Ei kuulnud mina, millal lapsed seda tegid. Isegi mingit nägelemist ei kuulnud. Stig ja Meena olid minu voodis, Mete ja Sten teises. Kõik nahistavad magamist  praegu veel.

Fb-i lehel ma juba andsin teada laste esimestest muljetest, mis polnud esimese hotellikogemuse kohta eriti meeldivad.

Nüüd aga sellest, kuidas meie reisi esimene päev möödus. Sõitsime kodust välja kell kolm öösel. Jaskar veel imestas, et nüüd öösel hakkate minema või:) Aga kui nüüd vaadata, siis oli see hea otsus, muidu oleksime ajahädas olnud ja öö peale jäänud hotelliga.

Kiirus oli keskmiselt 85-90 km/h. Sellise tempoga ju eriti kiirelt edasi ei saa, kütust ja inimelusid säästab aga küll:D Mis oligi ju eesmärk. Riiani läks kõik lubinal. Siis aga hakkas Navi meid Jurmala suunale viima. Korra mõtlesin' et äkki vajutasin kogemata mälus olnud sihtpunkti. Mine tea, teed on konarlikud ja äkki näpp vääratas:) Kontrollides oli kõik korras ja lohutasin ennast sellega, et sai ju hottelli aadress sisestatud, äkki valis kõige otsema tee. Valiski. Kui kahtlaselt palju vene numbrimärkidega autosid vastu tulema hakkas ja teeviitadel "RUS" kohanime taga oli, siis otsustasin kaval olla ja Navile uue sihtpunkti järada anda, Suwalki. See oli kindlapeale minek ja sinna oleksime oma reisi vältel pidanud kindlasti nii või naa sattuma. Oligi, Navi käskis otsa kohe ümber pöörata. Ca. 159 km ja võisime rahullikud olla, et oleme ikka õigel teel.

Lapsed muidugi väitsid, et mis sellest siis on, kui Venemaalt läbi põikame. Ongi lahe ju. Aga ma ei usu, et venelased nalja mõistavad. Parem mitte sorkima minna, pärast oled veel piiririkkuja ka. Ühesõnaga Navi valis lühima võimaliku tee ja see läks läbi Venemaa. Kilometraaziga me palju puusse ei pannud, 10 km võib-olla.

Raha vahetasin mei vanas vahetuskohas Poolas. 100€ eest sain 405 zlotti, mis on päris hea. Viimane kord anti alla 400 natuke. 200 zlotti panin kohe kõrvale hotelli eest tasumiseks, 200 jäi kulutamiseks. Esimene peatus oligi Suwalki Lidl, kust me siis näksimist ostsime, millest me nii nii ammu puudust oleme tundnud - erinevaid topsi pudingeid, brötchen'eid, vorstikesi, juustuviile.

Järgmisena läksime Suwalki Plazasse, kohalikku kaubamajja. See on meile juba vana-tuttav koht. Aga sel hetkel tundsin, et sellise lastekarjaga ei ole mõtet oma närve üldse kulutama hakata. Ostukäru seal ka polnud, kuhu Stigki istuma panna. Tema ju käest kinni ei hoia ja jookseb kuhu tahab. Võimatu. Jäigi meil see olek seal lühikeseks. Kõik olid selle poolt, et sõitu jätkata. Nii meil see aeg kõik ratastel mööduski.

Mitmeid kordi ikka mõtlesin, kui hea oleks kodus olla olnud. Mida ma kurat ronin üldsenii kaugele ja ega see sõit mingi meelakkumine ei ole. Hommiku otsa võitlesin unega rooli taga, siis oli jälle natuke aega muretut sõitu' siis hakkas sadama ja pimedas vihmaga sõita on õudus. Kõik läigib sulle vastu ja sõidad teel ainult tänu valgetele juttidele, mis teeäärt ja kraavi eristavad.

Siis ma jällegi mõtlesin, et see on viimane aeg lastega kuhugile koos sõita. Kohe on nad suured ja siis hakkavad nad juba omal käel reisima. Ja nad ju ikkagi meenutavad alati heldimusega meie käike ja reise. Eks neil on ju lõbus. Nad ei kujta ettegi, mis minu õlgadele kõik jääb, et see kõik teoks saaks. Laps on hea olla, elu on muretu. Eks mul endal oli ka kunagi nii...

Olge mõnusad oma kodudes, kadestan:D


















13. märts 2015

Reisiks valmis...

...peaaegu. Viimased päevad ongi selle nimel tegutsetud, et reis oleks natukenegi organiseeritud. Broneeringute väljatrükid, autole roheline kaart (tuli postiga tellida), sularaha natukene, suverehvid, igasugused Saksamaa aegsed kliendikaardid, Poola raha, natukene külakosti.

Meil on plaanis külastada Mete ja Steni endisi klassikaaslasi, Meena lasteaeda, meie oma küla, minu sõbranna pere ja Meena-Stigi vanaema. Plaanid on suured, iseasi on, kuidas me neid teostada jõuame.

Auto rookisin ka puhtaks. Ma olen ennegi autot pesknud (pesenud, pesnud?...eesti keel on RASKE), aga see mis täna toimus, oli küll minu ajaloos esmakordne. Auto oli nii sitane (pigi, diislitahm, õhusaaste),et ma ütlen ausalt, puhtaks ma teda ei saanudki. Seest loomulikult läigib kõik. Ja kui isa siin ükspäev rääkis, mitu tundi ta oma autot puhastanud oli, siis mina lasin vaikselt naeru ja mõtlesin, et on ikka autoape*e küll:D Autod on ikka eriti mustad sel kevadel. Õnneks olid mul mikrofiiber lapid abiks, misma hiljuti soetasin omale. Super head asjad. Käisin auto lõpuks väljaspoolt nendega üle, aknad lõin ka läikima ja väga asjalikud lapid. Ilma nendeta oleksin küll hätta jäänud.


Nüüd on veel vaja mõned asjad kohvrisse pakkida, lapsed koju tuua, õhtul veel üks sünnipäev ära käia ja olemegi valmis startima. Esimesse ööbimiskohta on 1006 km. Päris palju esimese päeva kohta, seega otsustasime ühiselt, et hakkame öösel liikuma. Muidu läheb pingeliseks ajaga.

Väljas on niivõrd kena ilm. Enne kui välja autot kraamima läksin, koorisin näo ka ära, et päike paremini peale saaks hakata:) Päris mitu tundi sai päikest nauditud. Nädalaks ära sõita aga küll kahju ei ole. Kõige selle ilu keskel on meil siin ikka paras muda auk. Saab see jama ka äkki rahus ära taheneda.


Aias on kõik puhas ja kuiv. Lumikellukesed ja veel mõningad esimesed õied õitsevad juba...







Esimene liblikas on ka talveunest ärganud
Lohutame ennast sellega, et sõidame lõuna poole, kus on veel ilusam ja kevadisem. Ega kodu kuhugile ei kao:)

10. märts 2015

Ootamatult üllatunud...mitmes vallas:D

Eile pealelõunal käis isa ka lõpuks oma silmaga vaatamas kõike seda, mida ma olin talle jooksvalt telefoniga püüdnud edasi anda "Kodutunde" tegemiste kohta. Nutma ta ei hakanud, nagu ma siin vaikselt juba ette kuulutasin. Ei murdu ta ikka nii lihtsalt, kui mina. Mina puhkesin küll nutma, kui ma esimest korda oma pööningut väljaehitatult nägin. Kuidas siis muidu...

See selleks. Kõik oli väga imeline, isale väga meeldis. Nagu ka kõigile teistele, kes vaatamas on käinud. Palju neid vaatajaid ei ole olnud, aga kõik lähedasemad inimesed on oma uudishimu saanud rahuldada. Kahju on ainult sellest, et kuulu järgi pidi minu vennanaine üsna "verine" selle peale olema, et mulle just appi tuldi. Miks, jääb minu jaoks natukene arusaamatuks. Ta on alati meiega sõbralik olnud, seda muidugi silme ees vist ainult, nagu nüüd välja tuleb. Enam ma nii sinisilmne ei ole...kogu aeg luban, aga ikka olen. No raske uskuda midagi sellist inimestest, kes vähimalgi määral pole välja näidanud, et me pole "sittagi" väärt tema silmis.

Kui isa oli kõik üle vaadanud meil siin ja teada saanud, mis temal veel teha jääb, põrutasime Valmierasse. Ja nagu pea iga kord, kui isaga kuskile minek, algavad jamad.

Olime teel piiri poole. Küsisin nii naljatamisi veel üle, kas tal id-kaart ikka kaasas. Viimane kord temaga käies kontrolliti meid Läti piiritsoonis ja talle tehti protokoll ilma isikut tõendava dokumendita sõidu eest välisriigis. Tema arvab, et juhiluba on piisav, aga ei ole. No ja ega seegi kord ei jäänud tulemata. Enne Koni't visati sau ette. Minul kõik tip-top, nagu alati ja juba aegadest ammustest, temal jälle id-kaart kodus klaasi taga.

No ja siis läks kamm lahti. Hakati andmebaasides sobrama ja lõpuks kõik kolm piirivalveametnikku vehkisid pabereid täita, helistasid aegajalt kuhugile ja viitsid mõnuga meie niigi kallist aega. Süüa polnud ka midagi kaasas, et nälga kustutada. Kõva tunni veetsime me seal kindlasti. Välja kaevati ķõik Lätimaal saadud travid viie aasta vältel, mis teadagi olid isal maksmata. Ei ole nii, et kui protokolli aknast lendu lased seitsme tuule poole, siis trahvid kaotavad oma kehtivuse. 5 aastat on see aeg, mille jooksul ei aegu ükski saadud trahv. Aga eks igaüks teab ise, kuidas õigem. Hea et meid lõpuks minema lasti ja käsi raudu ei pandud kellegil. Depo ju ootas meid:D


Isaga kuskil kaubanduses käia on juba omaette piin. Ma olin selle juba unustanud. Jumala kui üks riiulivahe vaadatakse kullipilguga läbi ja kui vaja, siis veel korra. Ma polnud Depos paljudesse riiulivahedesse varem sattunudki, kuigi olen seal juba piisavalt palju käinud. Eks ma rallisin omapead ka ikka ringi, aga kui mul oli vaja midagi otsida ja küsida, siis oli isa see, kes vene keelega avitas. Ainuke sõna, mida ta tõesti ei teadnud, oli "kardin". Tal polevat selles valdkonnas kogemusi vene ajast. Leidsime need siis omal jõul ülesse. No seal Depos vist pole olemas asja, mida sealt saada ei ole. Ole ainult mees ja otsi riiulite vahelt välja. Eks ma sain palju targemaks ka. Muudkui pärisin, mis see on ja mis sellega tehakse.

Lõpuks skoorisin endale ikka mõned asjad ka-igale lapsele isikliku paberikorvi uutese tubadesse, nii umbes 2-3 eurosed, metallvõrgust. Loomulikult erineva kuju ja tooniga, et kakluseks ei läheks. Endale kauase unistuse, uue pesuresti. Mul on sama juba olemas, aga see on kindlasti juba 12 aastat vana ja üsna väsinud. Päike on temaga oma töö juba teinud. Kasutada saab teda veel edasi, aga edaspidi siis ainult väljas ja lehtla all. Siis on üks toas, teine õues, ei mingit vedamist enam.



Üks eluline näide ka Depo odavatest hindadest. Kilo naelu (no need normaalse suurusega) Eestis ca. 1.60€, Depos 0.97€.

Suure surmaga saime nii kaugele, et saime nodi makstud ja autosse. See oli kuskil pool seitse. Kodust tulime äre enne kolme. Õudus. Aga ega see õudus veel ei lõppenud. Ühest rattapoest Valmieras hüppasime veel läbi ja no pole normaalset 20" ratast olemas. Küll ilma porilaudadeta, pakiraamist rääkimata. Saad ainult raami, muud vidinad tuleb kõik lisadena juurde osta:D

Et ma isale olin oma suurest avastusest, arvestatava suurusega Maximast Valmieras rääkinud olin, siis oli vaja ka sinna minna. Mul polnud selle vastu midagi. Emaga oli räägitud, et tema toob lasteaiast Stigi ja Meena, kiiret polnud enam kuhugile.

Kõik riiulivahed sai jällegi üksipulki läbi töötatud. Et mitte asjatlt aega surnuks lüüa, kohmisin omale ühe komplekti köögivilju kokku, et täna sõbranna Hely perele jälle uusi maitseid pakkuda saaks. Suvikõrvits, porru, porgand, kolme värvi paprikat-kõik asjad sain soodsalt kätte, et üks suvikõrvitsa-porgandi quiche teha. Ja ära tegin. Hommikul tõin Konsumist veel kodujuustu, et kõik komponendid olemas oleks ja kui Hely mees algul natukene skeptiline oli vajaminevate ainete suhtes, siis jutt muutus õige pea. Asi õnnestus 100% ja pidin veel külalistele juurde tõstma. Mis kõige üllatavam oli, siis Meena sõi ka meelsasti kaasa, Stigist rääkimata. Super hea toit ja sain meeldivalt üllatada jälle oma külalisi:)




Toidutšekid leiate selle nädala ostukorvi kohta jätkuvalt siit postitusest.



9. märts 2015

Nädala ostukorv

Ma küll mõtlesin, et mina selle hullusega, oma toidupoe ostudest ülevaadet teha, ei liitu, aga kuna tõesti ma polnud seoses segadusega meie kodus juba kolm päeva poodi saanud, siis täna olin sunnitud poodi minema ja tilga piimagi koju tooma. Eile lõppes nii piim kui munad, värskest saiast-leivast rääkimata.

Oma kodusolevatest  toidutagavaradest ma ülevaadet ei tee. No see oleks üsna mahukas. Mul on kõik vajalik kodus olemas - sügavkülm on igasugust liha- ja kalakraami täis. Keldris on üsna mitmekseine valik kompotte, mahlu, moose, marineeritud kurki, borshisupi põhju. Kuivained on kõik kenasti kapis varutud. Kartul on oma.

Täna läksin spetsiaalselt piima ja munade järgi. Loomulikult võtsin ka asju, mis olid sooduses ja on niikuinii vaja lähitulevikus. Oma järgmised toidupoe ostutshekid lisan siiasamma postitusse, et siis nädalalõpus kokkuvõte teha. Kuidas see õnnestub, ei tea, sest me ju laupäeval plaanime ärasõitu. Annan endast parima, kasvõi siis reede õhtuni:)

09.03.2015
























 10.03.2015



Laste esimene öö


Nagu teada, eile toimus meie vastväljaehitatud ülemise korruse üleandmine "Kodutunde" poolt. Uudishimu oli suur, eriti lastel. Meena ütles kohe ausalt, et tema ei osanud sellistest tubadest unistadagi. Sten on väga-väga rahul oma toaga. Kuna tema jagab tuba Stigiga, siis praegu käib Stig seal ainult mängimas. Magama ma teda ülesse veel ei jäta, sest trepile on vaja värav ette muretseda enne. Rohkem ma midagi kirjeldada ei saa ja pilte ei saa ka enne, kui saade on eetris ära olnud.

Aga ma võin õelda, et kõik tehtu on imeline. Ostsin täna paar asja, et kõik see toredus kenasti puhas ja korras hoida. Kogun ennast tasapisi, et hakata laste riideid ja asju nende tubadesse kappidesse paigutama. Tegemist on palju, et igale asjale oma koht leida ja eks siis saan mina ka siin alkorrusel ennast natukene mõnusamalt sisse seada.


Õhtul olid kõik väga väsinud ja õhinal nõus magama minema. Duši all käidi juba varakult ja omal algatusel. Stig juba ammu magas, tema oli ka väsinum kui tavaliselt.

Vaikus sai majja kiiresti. Öösel peale kahte käis aga üleval päris suur mats. Ja varsti ukerdas Mete trepist alla pool unisena. WC-sse. Ta oli kukkunud. Ikkagi üsna võõras koht ja harjumatu pimedas teed leida. Varsti koperdas Meena ka ringi. Tema olevat halba und näinud ja oli aru saada, et ta tahab edasi magada minu toas põrandal. Õnneks oli ta vana pesa veel koristamata. Siis ronis Sten ka alla. Tema otsis oma vana patja. Selline voorimine esimesel ööl. Aga Mete ja Sten olid hästi maganud, kui välja arvata väikesed kõrvalekalded. Ja Meena lubas tuleva öö jälle oma voodis mööda saatma.

Meenale oli väga tähtis, et ma tema juksed tema toas kammiksin. Hommikul, kui ta silmad lahti tegi, kihutas ta kohe ülesse ja siis hõikas mind, et ma patse tegema läheksin. Õnneks suutsin ma ta ümber veenda, sest ega see juuste kammimine ajab parajalt karvu ja ega see üles ronimine ka kerge ei ole, eriti, kui on niigi kiire hommik. Kui ma tavaliselt ajan lapsi üles mööda minnes, siis täna tõusid kõik iseseisvalt. Jaskaril oli juba pesemaski käidud, kui mina kööki astusin. Tema oli õige varane. Eks tal on ka hea meel, et saab nüüd päris omaette toas olla ja seal on ka kõvasti ümberkorraldusi teha vaja. Homme saab ta muideks 18:)

See ongi siis põgusalt kõik. Täna tuleb isa ka vaatama meie kodu totaalset muutumist. Tahaks väga juba tema nägu näha:D

Hakkan nüüd tasapisi tegutsema...mõnuga:)

8. märts 2015

Finaal

Täna peaks olema see päev, kui toimub "pidulik" üleandimine. Oleks eile juba olnud, aga kuna ehitus oli ikka väga mahukas, siis lihtsalt ei jõutud. Kuigi ehitusmehed on kogu aeg tublisti ja professionaalselt tööd teinud. Tööde jaotus ja korraldus oli tasemel. Kõigil oli oma ülesanne ja tiimitöö oli laitmatu. Õhtul hilja, kui meie kõik juba voodites olime, andis Karola veel viimase lihvi ja lisas lõpptulemusesse oma naiselikku kätt.

Ma räägin, nagu ma teaks, mis üleval toimub. Aga ei tea. Meil on keelatud vaatama ja piiluma minna ja me peame sellest kinni. Ootame kannatlikult. Kõik omal ajal:)

Kohvipaus, natuke veel tööd ja ongi valmis

Plaanide muutus

Meie plaanid jalgrattaga lendasid kõik uppi. Millised olid plaanid, saate lugeda siit. Helistati meile ükspäev ja teatati lastekaup.eu- st, et ratas, mida me soovime, on tellimisega ja tarnitakse umbes aprilli keskel. See jääb meile natukene kaugekas. Pakuti asemel 40€ kallimat ratast, mis pidi neil laos olemas olema. Aga 40€ on suur raha, seega mõningase järelemõtlemise ajaga otsustasin siiski loobuda.

Hakkasin siis uuesti otsast peale Eesti interneti pode uurima. Avastasin, et ka mommibeebi.ee müüb sama ratast. Tegin neile päringu ja vastus sama. Ratas tuleb tellida tehasest ja see võtab aega. Aga...pakuti alternatiivi. Samat ratast, mis lastekaup.eu, aga 10%- list allahindlusega. See teeb 36,99€ ja ratta hinnaks meile oleks 332.91€. Pole paha. Nüüd ootame, kui esimesest poest raha tagasi kantakse, et saaksime uuest kohast juba uue telimuse teha. Lisaks on valida ka tooni vahel - kas roosa või lilla. Selised lood rattaga. Ei ole ni lihtne see asi, et valida kauba välja, maksad ära ja jääd rõõmsalt ootama:D

Kas lilla....

...või roosa?

7. märts 2015

Eesmärk täidetud

Peol käidud ja väärtuslik fotojäädvustus ka olemas. Ma ikka ei suuda ära imestada, kuidas meie Enelil küll nii fenomenaalsed ideed on-teha kuradima vahva fotosein. Ja seda kasutati päris ohtrasti. Jaskar, kes tavaliselt pildile ei kipu, oli nõus esimese palumise peale minuga pildile tulema. Super. Kena mälestus.


Ja üks noorem mees sõandas ka minuga üsna vabatahtlikult pildile tulema. Ma ei saa märkimata jätta, et tegu on Modellisaate Aule kõige vanema ja pikema vennaga:)


Pidu oli vahva, bänd super hea. Kiskus kohe jala tantsule. Aga noh, põhiliselt ikka noored ja minusugusel enam lööki ei ole:D Aga noortele väga vajalik üritus. Linnulennult lugesin kokku 50 inimest. Ja sain ikka ka tantsu keerutada, oma venna ja pojaga. Niigi hea!

Koju jõudsin kell 1 ja arvasin, et töömehed juba puhkama läinud. Aga ei. Täna on neil tõeliselt pikk tööpäev. Tegin neile igale tassi head kanget kohvi ja nad arvasid, et sellise seisuga saavad nad täna põranda maha. Värvi aurud olid ka üleval. Mõnus uue kodu lõhn on majas.

Mina lähen nüüd magama ja vaatame, mis homne päev meile toob:)

6. märts 2015

"Meie tubliduse eest ei karista"

Tänane pealkiri on pühendatud  minu tulihingelistele vihkajatele. Võtke teadmiseks, et probleem on teil, mitte minul. Mul on siiralt kahju teist ja loodan väga, et kõike mida te teistele soovite, tuleb kord sama targalt teile tagasi. Rohkem ma teile aega ei pühenda. Paar rida lihtsalt teile teadmiseks.

Meie päev on täna olnud väga sagimisrohke. Ja sagimine käib veel täies hoos. Tööd on palju. Täna sai lõpuks ühele poole ka tõsisem intervjuu, millest ma pool ulusin:D Küll õnnest, küll aga sellepärast, et ma olen ikka tohutult läbi elanud ja ikka veel seisan jalgel ja mitte ei kurda sellepärast. Pea püsti ja edasi. Mul on tohutult elus vedanud, kõiges, väljaarvatud armastuses. See aga sugugi ei kurvasta mind. Olen rahul sellega, mis on olnud ja ootan põnevusega, mis elul mulle veel pakkuda on.

On väga palju häid inimesi, kes tunnustavad mind ja elavad siiralt kaasa, soovivad kõike head. Triin, sina näiteks. Ma ei hakka nimesid välja rohkem tooma, aga teid on palju ja suured, suured tänud kõigile kaasaelajatale. Loodan väga, et naudite saadet ja rõõmustate koos meiega:)

Pilte ka teile, need ju kõige huvitavamad...
Hommikul vara

Kahutanud rööpad

No ei seisa poiss püsti.
Poriga puutume me kokku iga päev, kui lasteaiast tuleme. Tõstan Stigi autost välja, tema paneb ajama ja varsti on kisa ja tema pepuli kuskil poriaugus. Kaks päeva järjest juba. Hommikuti on vähe leebem see kukkumine, siis ei määri pükse ära:D
Pööningu luugi asemele on saanud aken

Paigaldati mitu õhksoojuspumpa
Trepi ava 

Ajutine trepp-redel

Oravate rühm kasvatajatega

Vat see oli maitsev, isegi Meena sõi:)

Hommikul leidsin niipalju aega, et käia Meena rühmaga Pop kohvikut külastamas. Lastele tutvustati kombeid ja käitumist. Kõigile oli ette nähtud pisikene üllatus 1€ eest-puuviljasalat vahukoorega. See ongi vist mu tänane ainuke eine peale kohvi olnud. Kui kõik see mõll mööda saab, käin kaalu pealt ka üle. Mul on tunne, et see kõik muu hea on teinud head ka minu kaalule.

Nüüd aga külamajja valgusfoori peole. Roheline-oled vaba; kollane-nii ja naa; punane-kinni. Ma olen täitsa passlikult riides. Töömehed nägid mu kaelas rohelist salli, nii et peab ka vaatama ikka minema. Seal on vahva fotosein, kus ma tahaks väga ühe klõpsu teha. Lapsed magavad, töö käib, miks mitte.

Ilusat õhtut!

Sõnumitooja

Ei saa ma veel magada, igasugused marudad mõtted liiguvad peas-vaja kirja panna.

Kujutasin omale vaimusilmas juba ette, kui mu isa ükskord aega saab (tal momendil töönädal) ja oma silmaga seda imet siia vaatama tuleb. Kolme päevaga tehakse ära töö, millest meie oleme juba aastaid unistanud. Isa on kogu aeg selles suunas rüganud, et me omale vajaliku lauamaterjali saaksime ehitamiseks. Ja eks ta on mõtteid mõlgutanud ka, et kui tõesti kuidagi ei saa, siis tuleb tema ja hakkab jõudumööda nokitsema. Lapsed oleksid siis vast juba suured olnud, kui ükskord midagi käega katsutavat oleks. Nojah...

Nüüd aga võib tema samamoodi rõõmu tunda, kui meie. Võib-olla ehk isegi rohkem. Ta ju teab mis töö ja raha selle projekti taga peitub. Me ei imesta, kui ta suurest õnnest nutma puhkeb. Tema, kes tavaliselt oma tundeid välja ei näita. On mis ta on, aga ta on minu isa. Olen teda jooksvalt kogu aeg kursis hoidnud oma rõõmsamate uudistega ja ma tunnen alati, kuidas talle see kõik korda läheb.

Üks asi aga teeb mulle tõsist muret. Nii minu isa kui ka teiste kaasmaalaste pärast. Helistasin mina talle eile kuskil suts enne lõunat ja mulle tundus, et ms ajasin ta üles. Ei, ta ei olnud voodis. Auto roolis oli. Rekka isegi, võiks tagasihoidlikult õelda. Ta oli nii unise häälega, vaevu jõudis rääkida. Kui ta muidugi kuulis, mis mul õelda oli, siis muutus ta erksamaks:D Aga kujutage ette, kui palju selliseid võimalikke surmamasinaid meie teedel liikuda võib. Mina olen alati valvas, kui selline auto mulle vastu peaks tulema. Võtan hoo maha ja lähen võimalikult teeserva. See mind muidugi ei päästa, aga mingi alalhoiu instinkt mul ikka on.

Ma ei tea, mitu reisi ööpäevas on vaja isal teha. Kas teda sunnitakse, või rabab ta ise lolli peaga. Ei saa ma ju minna ta ülemuse juurde aru pärima. Ja nii ta kihutab nädal jutti edasi-tagasi, monotoonselt, tihti "autopiloot" sisse lülitatud. Kodus käib ka ikka natuke magamas. Kui kaua, ma ei tea. Aga kui ta enne lõunasel ajal juba unise häälega on, siis võib arvata, et ta pole aegajalt magama saanud.

Kui tal see raske nädal pühapäevaga lõpeb, siis esmaspäeval teda tavaliselt näha ei ole. Mina omasmõttes kujutan ette, et ta maga magusasti. Ei sõanda iial helistada. Võimalik, et ta rassib oma metsas hoopis. Teisipäeva pealelõunal ajab aga tühi kõht teda juba liikvele. Eks ta teab, et siit meie kandist, emma-kumma siis, kas ema või minu juurest midagi head ikka saab. Kui kohe ei ole, siis tehakse. See on vähim, millega ma teda tänutäheks aidata saan tehtud tööde eest. Juukseid ma keeldun lõikamast, seda ta juba teab. Viimasel ajal toob ta mulle oma räbalaid riideid paigata. No ei taha ma meelsasti selliseid töid. Kui mulle nii hirmsasti meeste riideid paigata meeldiks, oleks mul juba ammuilma mees majas:D

Nüüd aga selle sõidu juurde tagasi...Ma olen ise pikki otsi sõitnud ja tean, mis tunne on rooli taga magama jääda. See on moment...Õnneks on mul nii palju mõistust olnud, et olen sõidu pealt auto teeperve seisma jätnud, pea kõrvalistuja sülle pannud ja maganud. Nagu nott. Tunnike-paar on täiesti piisav ja siis võib sõit jätkuda. Uni on väga salakaval ja magus.

Loodan, et sõnum oli piisavalt selge, võib-olla isegi mitu sõnumit...


5. märts 2015

"Suurepärane"

Alustan tänast postitust Kodutunde Sandri sõnaga "suurepärane". Tegelikult ju ongi kõik suurepärane, kui need paar-kolm eelnevat päeva välja arvata. Rohkemgi tegelikult. Laupäev-pühapäev kannatasin meeletute peavalude all. Esmaspäeval oli südames raskustunne ja tundus, et radikuliit hakkab ka tagumiku näkka jälle lööma. Kondid-lihased valutasid. No ei olnud kõige parem olemine. Tervis on ikkagi ülioluline elukvaliteedi juures. Täna eile-täna on juba päris inimese tunne, kui unedefitsiit välja arvata.

Ööd on mul üsna lünklikud magamise poolest. Stigil on probleemid kõhukinnisusega ja siis ei ole temaga kõik kõige paremas korras. Kohe kui ta ebamugavalt ennast tunneb, tahab ta potile. Potile ta aga istuda ei taha, vaid tõuseb kohe püsti ja nii ta vaevab-nii ennast kui mind. Päevade kaupa. Ja kui ta ükskord viimase piiri peal juba on, siis ta kakab kohe mitme päeva eest. Selline ebameeldiv probleem meil praegu. Ja ma olen ausaltõeldes väsinud sellest. Täna ta õnneks on selle päeva juures, kus ta sai vaevast lahti.

Meil käib kõva ehitus koos juurde kuuluva mürina ja põrinaga. Telekat igatahes eriti kuulda ei ole. Suuremad lapsed läksid ööseks vanaema juurde, pidemad on kodus ja magavad täna Steni toas võõrastes voodites. Ja arvake ära, kas mürin häirib neid-EI. Magavad nagu kotid. Kes ikka magada tahab ja harjunud on müraga, need ka magavad. Kuidas minuga on, ei tea. Väsinud olen ma küll jubedalt.


Aga kui nüüd natukene teise külje pealt seda asja vaadata, siis kogu see Kodutunde projekt on küll suurepärane ja suurepärased inimesed löövad selles kaasa. Kui suure südamega peavad inimesed küll olema, et nädalaid kodust eemal viibida ja tegeleda kuskil pärapõrgutes teistele kodutunde loomisega. Meil on siin nii mudane ja porine, et lausa jube. Õnneks oli ilm päikesepaisteline, mis natukenegi leevendas seda trööstitut olemist. Ja praegu on väljas -1, äkki tahendab natukene seda läbu, mis autode voorimisest tekkinud on. Mitmed masinad on juba mudas kinni istunud. Omaarust on meil tavaolukorras siin ruumi küllaga, täna aga oli tegu, et autode vahelt läbi sai manööverdada.

Detailidesse ma laskuma ei hakka, muidu ei ole saadet huvitav vaadata. Ei saa ju kõike ära rääkida. Saadet hakatakse näitama nii umbes neljandal esmaspäeval e. meie oleme siis viiendad. Pööningul ma vaatamas käinud ei ole, jätan omale üllatusmomendi. Tahaks ikka siiralt ahhetada ja ohhetada:D Siiamaani on kõik libedalt läinud ja kui nii edasi läheb, lõpetatakse reedel:)

Mõned klõpsud ka teile: