Küsimused mulle

27. märts 2015

Parim magustoit

Täna oli see päev, kui võtsin lõpuks kätte ja tegin korralikku kodutoitu. Paar päeva on juba selline tunne olnud, et kutsuks tüdrukud kampa ja läheks kuhugile välja sööma. Aga alati, kui ma oma mõttega olen nii kaugele jõudnud, on kell juba üsna hilja olnud. Seega pole sellest midagi välja tulnud.

Selle söögitegemisega on praegu mingisugune kriis. No ei tule vaimu peale. Aga kuna täna on reede ja Jaskar on ka koju tulemas, siis pidin hakkama asja tõsisemalt võtma. Hommikul vara võtsin liha sulama, et äkki tuleb tahtmine süüa teha, siis on vähemalt tooraine sulanud kujul olemas.

Lõuna paiku aga tuli kõne lasteaiast, et Stigi pidi jälle kahtlaselt rahutu olema. Istub söögilauas ja muudkui hüppab. Pissile nõus minema ei ole ja kasvatajad olid nõutud. Loomulikult läksin kiiresti kohale, sest mina tunnen ju oma last kõige paremini. Viisin ta sealsamas kohe potile ja piss tuli ilusasti ära. Laps oli kohe rahulik. Mingi probleem tal on, et ta ei julge oma häda normaalselt teha. Võtsin ta koju kaasa, kui ma juba seal olin.

Stig jäi juba autosõidu ajal lõunaunne, nii et temaga oli asi ühel pool. Magas mõnusasti. Mina siis hakkasin süüa tegema. Guljašši ja kartult. Kättevõtmise asi. Ja söök sai maitsev. Mete ja Sten jõudsid koolist täpselt söögi ajaks. Stig ärkas ka just sel ajal ja nii me siis neljakesi istusime ühiselt söögilaua taga ja sõime. Mõnuga. Me kõik olime igatsenud korralikku sooja sööki.

Magustoiduks tegin tarretist. Sel nädalal juba teist korda. Ja see ongi vist magustoit, mida  ma olen kõige rohkem oma elus teinud. Ja võin väita, et see süüakse alati 100% ära. Ühesõnaga meie pere lemmik. Lihtne teha. Otse pakendist. Lasen ainult vee keema, segan pulbriga, valan klaasidesse, lasen maha jahtuda ja külmkappi. Eks ta paras keemia ole, aga seeeest lihtne ja maitsev. Natukene võib ju ikka maiustada.

Sidruni tarretis

Poolast kaasa shopatud pulbrid

Millega maiustavad teie lapsed kõige meelsamini?


26. märts 2015

Kiri, mis muutis meie elu

Nüüd on aeg sealmaal, et oleks õige hetk avaldada kiri, mis tõi meie perre uued tuuled, lastele uued toad ja tahet edasi pürgida siin kaunis Eestis.

Täna sain ka Kredexilt kirja, mis kinnitab meie kodutoetuse projekti lõpetatuks. paberid on kõik korras ja toetus makstakse välja. Super!

Tere "Kodutunde" meeskond!

Tavaliselt paluvad teilt abi kõrvalseisvad inimesed, kes soovivad oma lähedasi aidata. Olen ebatraditsiooniline ja pöördun viimases hädas teie poole isiklikult.

Meie lugu on selline. Maja, kus me kuuekesi elame, sai meie omaks aastal 2005. Müüsin oma 1-toalise korteri väikelinnas ja ostsin maja maale metsa. Maja oli seisnud aastaid tühjana, osaliselt ka juba rüüstatud, aknaruutudeks olid munarestid. Aga see õhk siin oli juba seda väärt, et pisike korter vahetada OMA maja vastu. Ja ruumigi oli rohkem, 3 tuba ja suur köök.

Tänaseks on maja saanud uue voodri (seda küll ilma soojustuseta), uued aknad, toad on elamiskõlblikud ja meile armsalt sisustatud. Tunneme ennast siin koduselt ja mõnusalt. Vesi on sisse veetud, kanalisatsioon toimib, meil on pisike vannituba. Kõik eluks vajalik on olemas.

Lapsed kasvavad ja üha enam kerkib päevakorda ruumipuudus. Kes ei tahaks OMA tuba. Kasvõi oma nurkagi, et uks sulgeda ja olla omaette. Meil seda võimalust ei ole. Pole uksigi, sest uksed võtaksid selle vähesegi ruumi, mis meil on.

Seepärast kirjutasime kevadel taotluse Kredex'ile "Lasterikaste perede kodutoetus", et välja ehitada meie maja pööning, millega saaksime juurde kaks tuba. Taotlus sai positiivse vastuse, mis tõi meie perre palju elevust.

Lapsed on elevil küll ja ootavad oma tubasid, mina aga olen murest murtud. Summa, mis meil kasutada on, on 5000€. Hinnapakkumine ehitusfirmast aga ca. 13 000 €. Olen nüüd natukene asjade käiku uurinud ja enne, kui Kredex annab loa ehituse alustamiseks, on vaja ehitusluba. Ehitusloa saamiseks aga projekti, mis maksab aga ca. 10% ehituse maksumusest. Seega oleks meil ju toetusest kasutatud 1300 €.  Ehituseks nagu eriti ei piisagi enam. 

Praeguseks on pööning vanast prahist koriststud ja on täiesti ilma soojustuseta, tuul ulub lausa lae peal. Põrandad on meil nii või naa külmad. Ahju kütan iga päeb praguse külmaga, hommikul on aga majas 16 kraadi. Kõik lõõtsub hetkega külmaks.

Et plaanitud eluruumid välja saaks ehitada, jääb meil puudu meie jaoks täiesti utoopiline summa. Meil on ka metsa, aga ainult küttepuudeks. Palki, mida rahaks teha, lihtsalt ei ole veel. Seega jääb ka see variant ära. 

Ise olen momendil veebruaris kaheseks saava lapsega kodus. Ja kui saaksingi tööle, poleks ka sellest eriti kasu. Palk oleks miinimim ja tööle sõit edasi-tagasi 30 km, mis "sööks" kogu teenistuse. Praegu olen lastele alati kodus olemas, töö ei lõpe siin kunagi. Laste isa on elatise meile võlgu juba aastaid, kohtutäitur ei saa midagi teha. Elame peretoetusest. Näljas me ei ole, aga endid aidata me ka enam kuidagi ei oska.

Seega pöördungi oma suures mures teie meeskonna poole. Lapsed ikka alati vaatavad teie saadet ja õhkavad, kui suurepärane kõik on ja kas nad meile ei võiks niimoodi appi tulla. 

Kindlasti on palju teisi peresid, kes elavad palju viletsamates tingimustes. Aga meil on ka päris palju trumpe. Meil ei ole võlgasid, me oleme suitsu- ja alkiholivaba perekond. Me kasvatame suure osa oma toidust ise, kelder on meil hoidiseid täis. Lapsed on puhtad ja hoolitsetud, koolis tublid. Kogu minu energia on läinud oma lastele ja tahaks, et nende unistused täituksid ja loomulikult ei ütle mina ära ka oma privaatsest nurgast, kus siis mõni raamat läbi lugeda või kasvõi käsitööd teha.

5 lapse üksikema



25. märts 2015

"Suuri laevu saadab ikka kajakate kisa"

See on üks tore venelaste ütelus, mis sobib minu praeguse olukorra kohta ja nii tuli mind lohutama üks tore lugeja. Ja võivad tulla teisedki, kellel midagi lohutavat õelda on. Mitte et ma nüüd rivist väljas  oleks, aga head ja toetavad sõnad on alati teretulnud.

No tõesti, nõrk inimene ei saaks minu olukorras eladeski hakkama ja minu valikud näitavad seda, et olen üks vapper naine. Nõrgad junnid oleks tõesti 1-2 lapsega piirdunud ja 11 aastat mingi mehekolaka sabas sörkinud, nagu üks "tarkpea" kommentaarides mainis.

Kuldsed sõnad ja tõid mulle naeratuse näole. Aitäh!

No nii...täna on tihe päev olnud. Külalised, külalised ja veelkord külalised. Hommikul käisin Stigiga arstil, et saada mingit abi tema kõhuprobleemidele. Apteegist saime duphalac'i terve liitri, mida peab Stig nii umbes kaks kuud tarvitama. Mulle tundus, et see oli selline kalaõli sarnane. Stig meil vana kala armastaja, nõudis juurde. Üks mure vähem, manustamisega probleeme ei ole:D

Mul käis külas ka minu nn. poolvend, kes õpib arstiks. Temalt sain ka väga asjalikku konsultatsiooni ja huvitavat infot. Rahustas mind ja ütles, et see on arneval lapsel loomulik arenguetapp.

Onutütar lastega käis ka pisikesel rattatuuril ja minu juurde sõit ette võtta on esialgu täitsa paras neile. Meena oli ka lasteaiast kodus ja tüdrukud said rahus teisel korrusel kõik koos mängida. Hiljem liitus veel onunaine oma poisipõnniga ja minu kaks suuremat last. Nagu mini lasteaed:) Vahva.

Isa tuli ka oma tehnikat metsa alt välja koukima ja kuulas, mida naistel pajatada on. Teemasid jätkub ja elu on huvitav.

Ega ma oma koduse eluga eriti praegusel ajal tegeleda ei saa. Pole lihtsalt võimeline. Süüa pole juba ammu teinud. Lapsed söövad koolis-lasteaias, kodus vaid näksime ühtteist. Mina söön ikka ulmeliselt vähe praegu. Positiivne stress, väga hea kaalualandaja. Aga kaal on rivist väljas. Ma ei tea, mida või keda see Jaskar siin minu äraoleku ajal kaalunud on. Isegi patarei vahetus ei aidanud. Nii ma siis peangi plaani, kuhu ennast kaaluma minna. Olen täitsa põnevil, mis minu kaalunumbriga toimub. See on mulle alati väga aktuaalne teema olnud. Ootan pakkumisi:D

Tiiru olime lastega väljas ka. Riputasime pühademunad põõsa otsa. Ja mis siis juhtuma hakkas, ma enam ei imestagi. Stig kukkus üsna kohe pori sisse pikali ja oligi kogu väljaskäik. On ju vaja pori sisse ronida. Kuiva pinda oleks hoovis küll ja küll. Aga noh...siga leiab ikka pori:)



Õhtuks tegin ikka midagi süüa ka, piimasuppi. See on kindla peale minek ja söövad kõik. Hea kerge söök nii tegijale kui sööjatele. Nõud pesin ka suure surmaga ära. Nojah, tegelikult pesin ikka pesu ka ja lappisin eelmise pesu kokku. Tolmu võtsin. Ega päris tegevusetult ei olegi istunud. Aga võiks juba tasapisi midagi rohkem liigutama hakata. Kaua ma ikka pilvedes hõljun:D

Lisaks sellele, et meil hästi läheb, tuleb aga järjest häid uudiseid ka peale. Sten ja Mete on nüüd teoreetiliselt uute jalgpallijalanõude omanikud ja Meena rattasaaga on ka oma lõpu saanud. Issi võttis selle koorma enda kanda ja ratas on olemas. Vaja vaid veel Eestisse toimetada.


Kuna poes vaatasin reaalselt, milline näeb välja üks 20 tolline ratas, siis tundus see natuke ebarentaabel. Meena oleks sellega vast aasta sõita saanud. Ta on suurt kasvu tüdruk ja mõttekam oli ikkagi 24 tolline ratas. Mitte küll Puky, aga Falter. Issi valik.

Õigepea on meil siin oma vallas üks rattamatk ka tulemas (ca. 30km) ja väga tore oleks sellest perega osa võtta. Loodan, et Meenal on siis juba ratas kohal.

Ongi tänaseks kõik. Lapsed "põhku" ja öörahu.

24. märts 2015

Võtaks ka nüüd sõna

Nii, esimesed emotsioonid on möödas, pisarad valatud. Nii eilse saate ajal kui ka täna kordust vaadates. Eile ma saadet eriti ei kuulnud, sest Stig lahistas kõva häälega nutta. Tal hakkas nii hale, kui ta mind telekas nutmas nägi:( Eks teistele lastele tuli ka pisar silma, kui emme nuttis. Ema ja isa olid ka õhtul siin, aga mingil kummalisel kombel hakkas neil enne saadet kiire. Kodus pidavat parem vaadata olema. Selge see, omaette ju lahedam pisaraid ka valada:D

Saade oli väga ilus. Mete ja Sten kiitsid, et üks parimaid "Kodutunde" saateid. Kohe peale saadet vajusid lapsed oma tubadesse ja oli vaikus. Ei mingit "Naabriplikat" isegi. Tavaliselt vaadatakse ikka saateid edasi. Ju nad tahtsid ka natukene seedida kõike seda rõõmu ja oma mõtteid mõelda.

Olen saanud väga palju positiivset tagasisidet. Kallistan kõiki toetajaid, see on väga suur rõõm meile ja nullib paar sapipritsijat kindlalt ära. Lihtsalt kahju on vaadata, kuidas elu eest püütakse veel rusikatega vehkida. Väga mannetu! Aga ma saan aru. Kui sulle ikka ei ole antud lapsi saada, mis ju ongi tegelikult meie elu eesmärk siin maamunal, siis on kibestumus arusaadav. Eriti veel terveid ja tublisid lapsi. Kõiki ei ole sellise õnnega õnnistatud. Ja lapsed on minu õnn, mitte mehed!

Aitäh teile Eesti rahvas!

Esimesed avalikud pildid ka ülemisest korrusest...










23. märts 2015

Reisi eelarve

Kindlasti huvitab kõiki, mis see lust ja lõbu meile maksma läks ja kust raha tuli. Loomulik ju teiste rahakotis natukene sobrada. Inimlik.

Alustaks siis kütusest. Isa sponsoreeris meid nii umbes poole paagi naftaga (ca.20 l). Sellega venitasime Leetu välja. Leedus tankisin paagi täis. Liitri hind oli ca. 1.10€, paak 50 l. Selle kogusega sain Saksamaani. Saksmaal oli liitri hind ca. 1.20€, tankisin jäle täis  ja kulus kuskil 53€. Sellest naftast piisas seal kohapeal sõiduks ja tagasi sõites võtsin veel 23€ eest, et Poola jõuda ja seal paak pilgeni täis panna. Poolas maksis liiter ca. 4.65 zlotti/l. Selle kütusega jõudsime omakorda Leetu ja jällegi oli vaja tankida paak täis, sest hinnaks oli 1.06€. Üsna soodne ja miks mitte odavat kütust tankida. Praegu on mul veel pool paaki alles. Kokku põletasime läbi ca. 120 liitrit naftat ja läbisime 3750 km. See on nii umbkaudne rehkendus ja mina kui oma isa tütar oskan väga ökonoomselt sõita. Optimaalne kiirus 85 km/h. Eks ma vajutasin ka vahepeal, siis voolas sumpsist naftat välja kindlasti. Ja autot soojendasime ju ka ühel ööl natukene.

Söögiga me ei koonerdanud. Lapsed said kõike, mida soovisid. Aga nad on mul väga vähenõudlikud. Jupp vorsti, brötchen'eid, vett, mahla, pudingit, jogurtit, hommikusöögi krõbinaid, kakaod, banaani -ja kõik olid rahul. Kahel korral ostsime dönereid (30€), korra sõime Ikeas (ca. 35€) korralikult. Kui me ööbimiskohta jõudsime, oli Meena ja Stigi issi meile kõike head paremat kapid täis ostnud.



Elamine nädalaks maksis ametlikult 300€. Meile tehti parem hind, 250€ ja selle maksis meie eest Meena ja Stigi issi. Oli siiski ka tema huvides, et me sellise pika reisi ette võtsime ja ta oli väga rahul selliste asjade käiguga.

Elamises oli kõik, peale interneti, olemas - telekas, voodid kõigile viiele, wc, dušinurk, köök kõige vajalikuga, elutuba, pesupesemise võimalus, jalgrattad. Ja radikad:) Privaatsus ka. Jäime väga rahule.











Nälga me kordagi ei tundnud ja mina näiteks sõin minimaalselt. Ma isegi arvan, et olen natukene kaalust alla võtnud. Kaal on kahjuks selle ajaga, kui mind kodus ei olnud, nähvikusse keeratud. Vist. Nii et jääb üle ainult loota, et kaal on normis.

Poolas ööbimine maksis 200 zlotti (ca. 50€).

Kes nüüd laias laastus kokku viitsib arvutada, saabki teada meie tagasihoidliku eelarve hädavajalikule. Loomulikult suurem hulk raha kulus sisseostudele ja järgmise kuu mobiili arve on ka kindlasti kolossaalne.

Kust raha tuli? Jõuludeks saime kingiks 500€, tuludeklaratsiooniga 400€, ise panen ma ka igal kuul natukene kõrvale ja teen seda ka edaspidi. Uut reisi ma küll veel planeerima ei hakka. Teeks hetkel pausi:D



Me oleme tagasi

Nüüdseks on kiiremad asjad lahendatud ja on aega teile ka mõned read kirjutada. Liiatigi, kui mul on siin metsatukas viimase peal internett, 4G, nagu ühes arenenud riigis kombeks:D Interneti normaalne toimimine vist oligi meie reisi üks kõige suurem peavalu. Tuleks ometi aeg, kui see on iseenest mõistetav asi kogu Euroopas (vähemalt) ja sealjuures ja mõistliku hinnaga. Nagu ma aru sain ja EMT mulle lõpuks teada andis sõnumiga, siis kulutasin selle nädalaga 60€ eest netti. Juurde ma ei ostnud, see oli minu limiit kuskilt otsast. Nojah, luksus maksab.

Hea on olla lõpuks kodus ja oma voodis magada. Esialgu pole ma küll piisavalt magada saanud, aga loodan, et mul on selle nädala jooksul aega seda siin üksinduses teha küll.

Täna läksid kõik kooli-lasteaeda. Meena raius küll üsna kindlalt mulle, et tema täna on kodus, sest tal olevat nohu ja köha. Millegipärast ma ei kuulnud kordagi, et ta oleks köhatanud sõidu ajal. Jutt muutus aga kohe, kui olime koju jõudnud ja vanaema andis talle Hiinast jõudnud paki, kus oli sees tema kaua oodatud TUTU seelik. Tohutult kena seelik tõesti, mille pärast ikkagi lasteaeda minna. Meena on lummatud, mina ka. Tahaks kohe veel mõne tooni tellida.


Mete ajas ka vastu, et tema oleks täna heameelga kodus. Tema ei tahtnud tänast loodusõpetuse tundi. Ei istu talle see aine millegipärast. Aga koju ma teda ka ei lubanud sellepärast jääda. Nii ei saa. Lapsel peab olema ikka mingisugune kohusetunne ka, mitte nii, et mina ei taha ja mina ei lähe.

Stenil oli motivatsiooni küllaga. Ta sai omale uued teksad ja jalanõud. Pani need hommikul uhkusega selga ja ei mingit kobinat, et tema ei taha kooli. Õhtul luges isegi 20 lehekülge kohustuslikku kirjandust. On tal ju nüüd ülivinge voodi koos sobiva valgusega. Mis viga seal raamatuid lugeda. Ma küsisin ka ikka, et miks ta luges, kas juhtus midagi. Aga huvitav oli olnud. "Roostevaba mõõk" on käsil.

Stigi kohta niipalju, et temaga pole mingit probleemi. Teeb, mida kästakse. Valikuid ei ole. Veel. Reisi ajal oli meil temaga küll mõningasi probleeme. Ikka tema kõhukinnisusega. Kojusõidu ajaks sattus just selline aeg, kui ta oli paar päeva juba WC-s käimata oma nr.2 hädaga. Ja kui ta ennast ebamugavalt tundis, küsis ta peatust, aga midagi ei tulnud. Ei julgenud ta isegi pissida. Tammus jalalt-jalale, aga pissida ei julgenud. Ja nii me siis sadu peatusi tegime, ikka ei midagi. Juhtus muidugi, et piss ikka aegajalt tuli, aga kaka vaev oli tal endiselt. Alles Poola-Leedu piiril saime ta niikaugele, et sai vaevast lahti. Laps muutus kohe rõõmsamaks ja no siis kaanisid nad muudkui jooke sisse ja peatusi oli vaja ikkagi õige tihti tegema hakata. Ja piss muudkui voolas. Õnneks ikka ka vabas õhus. Ei olnud alati vaja WC-d otsida. Mete, Meena ja mina muidugi väljaarvatud. Meie kükitada ei oska:D

Poolas, kuskil ma ei tea kus, kus me ööbida üritasime, oli nii külm ja vali tuul, et hullumaja. Väljas häda teha oli välistatud. Auto lausa vappus suurest tuulest. Lumekirme oli ka maas. Olime ju tulnud äsja soojast kliimast ja see oli ikka liig mis liig meile. Lasin lausa autol käia, kui me magada üritasime. Aga no see oli õudus. Võtsin Stigi oma kaissu rooli taha, aga see lõputu siblimine ja kakavaev sinnaotsa, no see oli mõttetu närvide kulutamine. Õnneks olime ühe tankla parklas, kus sai sooja vetsu kasutada. Aga mingi ööklubi moodi asi oli seal ka. Autod voorisid ja tümps käis monotoonselt. Kaua me seal vastu ei pidanud. Sõitsime edasi ja otsisime uue koha.

Kõige naljakam on see, et iga jumala kord, kui me trassilt maha keerasime, siis ei olnud meil enam aimugi, kust poolt me tulime ja kuhu poole nüüd vaja sõita on. Korra kunagi olen ma hakanud vales suunas sõitma. Märkasin oma viga, kui olime 50 km juba vales suunas liikunud. Navi luges kilomeetreid aga mudkui juurde. Nüüd olen ma selle suhtes väga tähelepanelik. Navi reageerib ka tavaliselt liikuma hakates väga aeglaselt. Nii me siis alati vaidleme ja ennustame, kuhu me keerama peame. Niivõrd nõrk on orienteerumine mul.

Öö, mis me Poolas seiklesime, oli karm. Maastik oli küll ilus mägine ja kurvidega, aga kiirust eriti arendada ei saanud. Näha ka midagi ei saanud. Pime ju oli. Nii et ma ei tea sellest ööst eriti midagi, peale suure unevaeva. Teises kohas, kus ma magada üritasin, sain küll natukene sõba silmale (pea Meena süles) ja eks see aitas mul kogu selle teekonna ka vastu pidada. Ei olnud kerge.

Kui valgeks minema hakkas, saime natukene ümbrust ka imetleda. Palju vett, jahte, mägesid, lõputud põllud. Küla küla otsa, ristid, surnuaiad, meie lemmik Bietronka pood, elamised kellel uhked, kellel aga hurtsik. Kontrast oli väga suur tihti. Naabril nagu loss ja sealsamas kõrval elab keegi majas, millel pole õiget korstentki. Ja see on igal sammul väga levinud vaatepilt.






























Kuna ma püüdsin iga hinna eest tasulist kiirteed Poolas vältida ja Navi oli seadistatud kõige otsema tee peale, siis sattusime me kohtadesse, kuhu me enne sattunud ei olnud. Ära eksida võimalik ei olnud. Ainuke hirm oli, et Navi viib meid Venemaale Kalingradi. See on väike sopp, mis jäi koduteele ja kõige otsem tee. Seda pidin ma passima. Olime üsna lähedal Venemaale. Aga läks õnneks. Mingit ringi me sisse ei teinud on marsruudil ja nagu näha, oleme kõik elus ja terved ja mis põiline, jäle kodus.

Ema oli meid ootamas. Ahi kõetud, kapsad ahjus. Ta ikka helistas ja oli kogu aeg mures meie pärast ja oli kursis, millal me koju jõuame.

Jaskar on juba ise teema. Mina ei tea, kus tema oli, kui jagati tarkust, kuidas enda järelt korda hoida. Ta pida oma sünnipäeva eelmine nädalavahetus ja siin oli paras sealaut olnud. Eks ema tasandas, mis tasandada andis, et ma südame rabandust ei saaks. Igatahes tõstsin ma eile õhtul üle pika aja häält Jaskari peale, nii et ta ikka jalad perse alt välja vedas ja hakkas ennast liigutama. Ma olen üsna tolerantne, aga lõpuks saab mul ka mõõt täis. Ja üldsegi, minu mõistus on otsas, kuidas ma saaks veel päästa, mis päästa annab. Toimub ikka selliseid asju, et oi, oi, oi.

Hakkan nüüd tasapisi asju lahti pakkima ja neile kohtasid otsima. Seekord oli mul hull lapimaania peal. Neid sai kokku ostetud igasuguseid ja igaks tarbeks. Üks ilusam, kui teine:)


Õhtul on siis see suur hetk, kui läheb eetrisse "Kodutunne". Saame siis näha, mida ja kui palju eetrisse lastakse ja kuidas kõik välja kukub. Eriti huvitab mind ehituskäik, mida ma ju oma silmaga näinud ei ole.