Küsimused mulle

12. aprill 2015

Vähemalt üritasin...

Ma vaatan, et teil on sin päris elav arutelu tekkinud, kuidas ma elama peaksin :) Mina veetsin oma eilse päeva aga hoopis kasulikumalt, kui arvutis vahtimine. Ilm oli ju ilus ja kõik pasundasid, et see on ainus sel kuul. Ja tundus, et jutt õige. Täna küll välja ei kipu, vihmapiisad oli ka juba jämedad akendel. Sten jõudis veel väljast pesuresti pesuga ära päästa. Niipalju siis oligi seda mõnusat ilma.

Eile plaanisime suure õhinaga minna ja vaadata üsnagi uut mobo-rada siin meie kandis, millest isegi vallavanem vaimustuses oli ja igakuises nupukeses vallalehes omapoolse positiivse vastukaja andis. Tekkis ka huvi.

Olin juba kaks päeva varem püüdnud ennast asjaga kurssi viia, tõmbasin vajalikud äpid, laadisin telefoni, uurisin kaarti ja lugesin olemasolevat infot. Ega ma elus sellel rajal veel käinud ei olnud, ei suusatamas, ei jooksmas, ei rattaga sõitmas. Seega polnud mul aimugi, kust see rada alguse saab. Oma kodukant, aga pole juhust olnud enne. Lapsena sai Sokaoru mägedel küll kelgutamas käidud, see oli ka kõik.

Kodust minema saamisega hakkasid juba jamad pihta. Viis last ikkagi ja kes tulevad, kes ei tule. Mina oleksin heameelega kõik kaasa võtnud. Hulgakesi ikka lihtsam. Jaskaril olid aga oma plaanid, Mete ja Sten keeldusid ka üsna ilma diskussioonita. Jäid üle Stig ja Meena. Kamp tittesid ühesõnaga. Aga jäin optimistlikuks. Meenal ju jalad all ja Stig ka päris agar liikuja. "Eks" oli ka käpp, lootsin temale, kui jamaks läheb. Villisin kasemahla pudelitesse, tegin kerge meigi, haarasin tehnika kaasa ja saime pikapeale minema.

Hakkasime siis kohta otsima, kust saaks raja peale. Ei olnud lihtne. Teadetetahvlid olid küll üleval, aga maastik oli selline, et julenud autotki parkida. Tuli otsida teine alternatiiv. Ja mobost kui sellisest ei olnud ühelgi tahvlil juttu. Mina oleksin soovinud puust ja punaseks koos põhjalike juhistega teadetetahvlit, et natukenegi kinnitust saada, et olen õigel teel.

Sõitsime siis järve äärde, kus oli koht ka auto jaoks täitsa olemas. Terviseraja silt kenasti üleval, aga ei sõnagi mobo kohta. Ja raja all olid keelumärgid, kuixas seda rada kasutada ei tohiks. Näiteks atv-ga, veel rodu asju ja siis oli kõndiv inimene ja kriips peale tõmmatud. Arusaamatu. Et nagu ei oleksiki tohtinud kõndima minna?

Suure arusaamatuse ja laste tüdimusest tingitud vingumise saatel hakkasime siis kuskilt otsast pihta, et mitte asjatult aega raisata asjade peale, millest me niikuinii sotti ei saa. "Eks" on vana nutiseadmete ja tehnika vastane ka, teda ajab igasugune nutimajandus juba iseenesest endast välja. Ma püüan natukenegi ennast asjadega kursis hoida, seega ka huvi selle raja vastu.

Rada oli äsja mingi äestajaga äestatud. Pehme ja koheva pinnasega oli. Ühesõnaga natukene ebamugav ja raske liikumiseks. Ei jõudnud enam laste vingumist ära kuulata. Stig sai küll kukile, aga siis hakkas "eks" vinguma, et kuidas ta küll jälle tööle saab minna, kui kaelasooned on kinni istutud. Nokk kinni, saba lahti :D Mina, nagu ikka, pean see loll alati olema, kes mingitki tuju üleval hoidma peab, et midagigi päästa. Nii ma siis ronisin seal pehmes pinnases mäkke ülesse, 6 aastane jurakas käe otsas rippumas. Olin juba paarisajast meetrist võhmal. Õnneks sain pildi tegemisega vahepeal natukene hinge tõmmata.






Ja kui me siis esimest tõsist silti märkasime, millel oli ka moboga midagi pistmist, oli minu õnn saabunud. Otsisin telefoni välja ja hakkasin pusima. QR skänner funktsis kenasti ja saime esimese vahepunkti üles korjatud. "Eksi" see eriti ei paelnud, tema põrutas Stigiga edasi. Kui ma valmis sain omadega, kihutasin talle järgi. Aga ta oli kaval. Rada valis ju tema ja see suundus otse autoparkla poole. Orienteerumises on ta hea. Minu kohta seda õelda ei saa. Nii et olimegi enamvähem peale üht vahepunkti tagasi auto juures ja valmis lahkuma. Polnud ju mõtetki sellises õhkkonnas pikemalt oma närve kulutada.



Kokkuvõtteks. Rada on huvitav, mobiiliga orienteerumine veel huvitavam. Mina lähen sinna tagasi kohe, kui ma normaalsed kaaslased omale leian.

Kui koju jõudsime, tegin mina Stigiga ühe tunniajase lõunaune ja siis läksime õue ja olime kuni pimedani asjalikud. Lõikasin Steni nüri saega jälle õunapuid ja mulle päris meeldib see töö. Lapsed vedasid oksad minema. Saag on ka juba sissetöötatud või olen ma töövõtted selgeks saanud, läks päris lõbusalt. Ilus on vaadata oma käe järgi kujundatud õunapuid.



Täna tundub, välja ei saagi. Oleme tubased siis.


9. aprill 2015

Kodust väljas...jälle:D

Olen nüüd jälle kirjutamisse pikema pausi teinud. Osaliselt on selles süüdi "eks". Kui tema Eestis on, siis on seda ringi lendamist kohe tunduvalt rohkem. Eile näiteks...nagu vihaleht oli mul tagumiku küljes kinni.

Eks ta on mind ise ka siiasinna ikka kaasa kutsunud, aga ma olen viisakalt ära õelnud. Eile aga juhtus midagi väga ootamatut. Jumalast lambist, minu oma käte vahel, kustus minu telefon ära ja enam elumärki ei näidanud. Suutsin rahulikuks jääda, sest see polnud esimene kord. Hakkan juba vaikselt harjuma. Lohutasin ennast sellega, et ega see midagi suurt kindlasti ei ole ja mul on garantii ja EMT hoolitseb edasise eest.

Kuna"eksil" oli plaan linna minna, siis laenasin isalt telefoni ja andsin oma plaanidest "eksile" teada. Oh seda rõõmu...see oli minu tagasihoidlik ettekujutus...saime jälle seiklema minna. Jakui minuga juba kuskile minna, siis ei saa milleski niiväga kindel olla. Eriti edasiste plaanidega. Ma ju teen asju spontaalselt ja lennult.

Muideks, isa juures aitasin ma tema autol pidureid õhutada. Ennegi seda tööd kunagi tehtud. Ja saimenagu lipsti ka seekord tehtud. Isal oli kohe nii hea meel, et tegi ettepaneku üks kohvi juua ja kuna ma nagu ikka ilma hommikusöögita kodust lahkun, siis küsisin süüa ka:D Aega oli vaja parajaks teha, kuni eks ennast kohale vedas.

Kõige olulisem ja tähtsam oli telefoniga EMT-sse minna. Loomulikult selgus, et garantii enam ei kehtigi, sest oli mul ju juba mehaaniline vigastus telefonil olnud, kui mul siin kunagi klaas purunes. Väga nutikas. Miks see mind enam üldse ei üllata? Õnneks niipalju tuldi minu soovile vastu, et sain omale asendus telefoni. Seda poleks tavaolukorras ka ettenähtud. Õnneks oli neil piisavalt telefone, mida jagada:)

Edasi seiklesin juba omal käel. Eks ajas omi asju, mina omi. Võtsin suuna Rademari. Olin netis juba pisikese uurimise teinud ja soovisin omale jooksu tosse.

Sellised valisin välja ja plaanisin poes oma silmaga üle vaadata ja jalga proovida...


Hea, et ma seda tegin...enne kui oleksin lolli peaga netist ära tellinud. 41 jäi väikseks. Jah, selline naelakast on mu jalg, aga lohutuseks niipalju, et Nike'il ongi tavapärasemast väiksemad jalanõud. 42 surust poes ei olnud. Uuriti Pärnu Rademarist ja seal oli 42 olemas. Mõeldud-tehtud. Ilmad lähevad kohe-kohe ilusaks ja mul oli kiiresti tosse vaja.

Ajasime omad asjad Viljandis korda ja minu järgmine kohtumine toimus enne kahte Nuias, koolis, arenguvestlus Steni klassis. Väga tähtis, millest kõrvale hiilida polnud mul mõtteski. Enne ajasin veel emaga lastaialaste logistika korda, et siis Pärnusse edasi minna.

Kõik sujus. Emal oli lastelastega kokkuvõttes väga mõnus õhtu olnud. Ma küll siiamaani päris hästi ei usu, mida ma kuulsin, aga äkki oligi nii...Emal on kolmapäeviti vaja sõita pikemalt. Nimelt midagi "Tervisebussi" sarnast, kus siis viiakse kaugemalt kandi rahvast kooli ujulasse ujuma. Ta oli vahepeal lapsed võtnud lasteiast ja nad said selle sõidu kaasa teha. Stig oli siin varemalt juba uhke, et vanaema oli talle lasteada "kollase" bussiga järgi tulnud. Suur elamus ju pisikesele lapsele:D

Ja niikaua kui inimesed ujumas olid, oli ema kahe hädapätakaga julgenud minna kooli juurest üle mägede ja orgude lossimägede kanti seiklema. Ma ei suutnud oma imestust varjata. Mul ei tuleks endale kõige hirmsamates mõteteski sellist plaani. Meena muljetas veel täna hommikulgi suure õhinaga, mida nad kõik näinud olid.

Ema on üldse imelikuks läinud viimasel ajal. Esmaspäeval tuleb tema jala...jah, kuulete õigesti, JALA...mööda meie teed, õhtusel ajal ja koer kaasas. Mul käis külm jutt südamest läbi. Esimene mõte oli, et nüüd on küll midagi tõsist juhtunud.

Kui ta hoovi jõudis, andis ta rõõmus nägu aga natukene teist infot. Tundus, et kõik on siiski korras. Ju tal sai kodus töö otsa, tahtis natuke maha võtta või hakkas tal elus esimest korda igav. Ma ei tea. Paks ta ei ole, koer on tal aga küll ülekaaluline. No ja oligi. Ta oli koera pärast tulnud kõndima.

Pakkusin talle siis head-paremat (et ta väga lahjaks ei jääkspeale sellist pikka retke), jõime kohvi, vaatasime ühiselt "Kodutunnet" ja siis transportisin ma nad mõlemad jälle koju tagasi.

Nii, nüüd tagasi asja juurde. Arenguvestlus läks lubinal. Ainult head sõnad õpetaja poolt. Nagu Metegi puhul. See teeb rõõmu.

Suuremad lapsed soovisid koju minna, kaasa keegi tulla ei tahtnud Pärnusse. "Eks" oli kohe mestis, et tema tuleb ka ka kaasa kui tohib:)

Tore. Vähem rahvast, vähem sebimist. Ja nõrganärvilistel  paluks nüüd lõik vahele jätta...esimene peatus oli Abjas Mulgi kõrtsis. Jah, käisin väljas söömas jälle. "Eks" küll maksis, aga siiski. Tol päeval kodus süüa ei tenudki. Ahju ka ei kütnud. Üldsegi midagi ei liigutanud. Juhtub:)

Eelmisest trahvist veel toibumata, sõitsin igati eeskujulikult, et mitte jälle rikkumist ei tuleks. Muideks, hoiatustrahvi sain e-mailiga juba vähem kui nädalaga kätte. Sõitsin 70 alast 79 km/h+- 5 ja selle eest keerati mulle 15€. Saksamaal on tavaline taks 10€. Ja kui nüüd võrrelda elatustaset, siis ikka päris julm.

Pärnusse jõudsime üsna hilja. Läksime kohe tosse üle kaema. Ja uskuge või mitte. Tühi sõit. 42 käis ka varba peale. Ei hakka ju ostma pea 100€- seid tosse, mis ei istu jalas valatult. Vaatasime ja proovisime teisi mudeleid, ükski ei istunud. Tundus, et jäängi ilma jalanõudeta ja pean kodus edasi paisuma, ei saagi metsajooksule minna.

Siis hakkas "eks" millegipärast omale tosse sebima. Unustas vist, mis eesmärk meil tegelikult oli:D Kui tema midagi teeb, siis põhjalikult. Kõigepealt ronis ta mingi masina selga, mis mõõtis midagi, mille järgi siis temale sobivad jalanõud valida. Kohale kutsuti spetsialist, kes oli vastava koolituse saanud. Ma võtsin saapariiulite vahel istet. Tundus, et seal läheb kauem. Kaks inimest olid temaga tegevuses ja nii sain ma segamatult jalanõukaste silmitseda. Tavaliselt on nii, et kui poodi sisened lendab kohe mõni müüa peale ja pakub abi. See on hea, kui abi on vaja, aga vahest tahaks niisama ka uurida. Seda ma siis teha saingi.

Päris pikalt silmitsesin laste tossukastide hunnikuid, vaatasin suurusi, arutlesin omaette, et kellele lastest sobiksid. Tegu oli Catmandoo tossudega, mis algasid suurustest 28. Stigile oleks suureks jäänud. Lõppesid aga suurusega 39...vist. Ja 35 oleks ideaalne Meenale olnud. Tal on küll Metest alles päris mitu paari jalanõusid, aga need on siiski kantud ja ei näe nii ilusad välja kui poeletilt uued. Kumikuaeg on ka tänaseks vast läbi ja ilus oleks ju lasteias õues uute, ilusate, kergete tossudega joosta-ronida. Tõstsin sobiva suurusega kasti kõrvale.

Vaatan siis edasi ja naistele sama pakkumine. Valisin värvi välja ja proovisin suurust 41. Ideaalsed. Ja hind 29.95€. Ka ideaalne. Läksin hoogu, nagu ikka vahetevahel. Tegin kiire rehkenduse ja plaanitavate Nike tossude hinna eest oli võimalik kolm paari tosse saada. Kui mitte senti pooleks ajama hakata, nii umbkaudu. Jaskar on juba ammu rääkinud, kuidas ta peab kekas käima oma vabaajajalatsitega ja tal oleks siiski ka tosse vaja kehalise jaoks. Pole sobivaid silma jäänud siiamaani ja nii ta on veninud. Nüüd aga 48 suurus täitsa olemas ja hind ka talutav. Ostsin ära, kolm paari tosse kolmele inimesele ühe paari kallite tossude eelarve eest. Päev päästetud jälle.



Meena oli väga rahul minu valikuga ja kannab juba täna lasteaias rombakate kummikute asemel kergeid tosse. Mul on hea meel lapse üle:)

Ise plaanin ka oma tosse testima minna, kui tuul vaiksemaks jääb. Ei taha ju triikraud taskus ka päris trassile minna:D

Nii...edasi oli kohustuslik käik Ökopoodi. Tikker oli selleks ajaks juba töölt lahkunud kahjuks. No meil läks seal Rademaris natuke käest ära, mis teha...Aga pean kiitma jällegi seda Ökopoodi. Läksin eesmärgiga pesupesemisvahend osta ja mis ma näen. Jälle sobival tootel -30%. Süda rõõmustas.


Jätsime Kaubamajakaga hüvasti ja suundusime Pärnu Keskusesse. Ilma lasteta H&M-i minna, seda juhust ei saanud kasutamata jätta. Sain esimest korda naisteriiete osakonda. Tavaliselt jookseme läbi ainult lasteriiete osakonnast. Pikemalt ma sel teemal ei peatu ega räägi. Mõni võib infarkti saada:D

Koju jõudsime õhtul pimedas. Korjasin oma lapsed külapealt kokku ja otsejoones tuttu.

7. aprill 2015

Natukene pättust

See postitus on mõeldud eBayst tellijatele ja eriti neile, kes midagi väga saada tahavad sealt, aga oksjonil kipub rebimiseks minema. Mina kasutan sellist programmijuppi, mis pakub minu eest ja automaatselt. Panen ainult piirhinna paika, mida ma olen asja eest nõus maksma ja ootan oksjoni lõppu. Saksamaal kasutasin ma seda programmi tihti, Eestis pole veel kasutanud. Täna aga hakkab üks oksjon lõppema, millest ma natukene huvitatud olen ja seega tuletasin selle programmi nime mälusopist meelde ja tõmbasin ta omale arvutisse taas. Eks näis. Mina panin oma parameetrid paika ja nüüd siis ootan ja vaatan, mis saama hakkab. Kui asi liiva jookseb, siis silmi peast ei nuta.

Pragrammi nimi on Biet-O-Matic ja tõmmata saab teda siit. Ma ei tea, kas seda saab kasutada ka eBay.com lehel. Mina olen saksa eBay kasutaja ja seal saab sellega edukalt tegutseda. Eks ta natukene eetika vastane ole ja natukene ebaausate võtetega tegutsemine, aga vahest tuleb "paha" olla:D


Salapärane kiri

Nagu paljud juba aru saanud on, siis osalen ka sel aastal "Teeme ära" projektis. Sama, mis eelmiselgi aastal. Siis oli mul eriti seikluste rohke aeg. Seda saab meenutada siin.

Kuna eelmine aasta läks mul "Teeme ära" stardipakiga natukene nihusti, siis sel aastal olin seda hoolikam, targem ja kiirem. Varakult registreerisin oma talgud ära ja pakk sai ka tellitud. Nüüdseks on see mul käes.




Loomulikult tappis mind uudishimu, et mis seal sees siis on. Iseenesest mõistetavalt töökindaid (erinevad suurused), esmaabi komplektike, juhuks, kui keegi näpu veriseks teeb või nii...peotäis lutsukaid, tudengi eine (selle pistsin kohe nahka), eestikeelne ajakiri "National Geographic" (dets. 2012), Seesam kindlustuse kaelarätik, ajaleht "Talguline" ja erinevaid trükiseid veel. Ja kasti põhjas oli kiri suures ümbrikus.


Olen põnevil. Edasi räägime 2. mai õhtul, kui teeääred puhtad ja kõhud talgusuppi täis:D

6. aprill 2015

DIY: Aiatööriistade hoidja

Lugesin just hetk tagasi  Tikri  viimast postitust ja piltidelt jäi silma hunnik euroaluseid. Euroalusest saab teha ühe väga asjaliku aiatööriistade hoiukoha, et neid ei peaks kogu aeg mööda majapidamist taga ajama, kui midagi vaja on.


Head meisterdamist!

4. aprill 2015

Ma olen meeleheitel

Mul on viimastel nädalatel köögis päris mitu suuremat kaotust olnud, mis mind ikka vägagi rööpast välja viinud on. Nüüd ma siis meeleheitlikult püüan siin ja seal korda luua, et ÄKKI annab veel midagi päästa ja ma leian oma kadunud asja üles. Äkki ilmub välja, sest kuhu krt saab üks asi lihtsalt kaduda. Ei ole mingi nööpnõel, paraja suurusega kausike. Kui ta juhuslikult ära varastatud ei ole, siis loodan ma ikka veel imele.

Nii ma siis sain täna oma sahvri jälle enamvähem korda ja võitsin isegi natukene põrandapinda. Mitte küll kauaks, aga siiski. Riiulitele ei anna mitte kuidagi ruumi saada, tee mis tahad. Midagi ära ka ei raatsi visata - anda. Äkki läheb vaja:D

Kogu sellest majapidamisest, lõputust nõude pesust ja laste voorimisest külmkapi vahet on mul närvid päris krussis. Arusaadav ju. Ega lastel ka kerge ei ole. Internetis istuda ei lubata, telekast ei tule midagi, vihma sajab. Käivad ja igavlevad koos näljendamisega. Tüütud on need pühad peaks ütlema.

Ma olin parasjagu aktsioonis, kui "eks" ukse taga oli ja sellest karjumisest lausa ära ehmus. Hakkas juba auto juurde tagasi tagurdama:D Aga ega ma siis tuure veel tema pärast maha ei võtnud. Mina ikka lasin edasi. Ja kui ta hakkas mu käest igasugu asju veel nõudma, siis läksin ma päris endast välja. Vaja mingeid ämbreid pesta, kumme, kilekotte ja jumal teab mida veel. Ma ei ole harjunud, kui mulle peale käiakse. Tahan omas rütmis kulgeda. Kui ma varem ikka cv- sse kirjutasin, et olen hea pingetaluvusega, siis need ajad on mõõdas.

Loomulikult olin ma alles pidžaamas. Aga kuna tundus, et "eksil" oli plaanis minna kase- ja vahtramahla jooksma panna, siis pidin ma ka ennast liigutama hakkama ja riidesse toppima. Nii ma siis kriiskasin siin nagu hullumeelne. Õnneks meil pole naabreid läheduses ja "eks" ainult naeratas rahulolevalt. Ta teab,et ega ma tõsiselt vihane pole, teesklen rohkem ja olen kohe hetkega endine.

Jõmmid said riidesse ja vaatasin ahastusega aknast, kuidas roniti kõige suurema pori sisse ja pandi mõnuga sügavatest lompidest läbi. Hakkaks ometi juba midagi tahenema siin maja ümber ometi.....Kõik maa on vett täis ja lirtsub jalge all.

Haarasin olulise - fotoka ja lippasin ka vaatama, kuidas mahla ka tuleb. Kasel tuleb hoolega, vahtra aeg on loomulikult möödas juba. Midagi veel tilgub, maigu saame ära proovida. Tagasi tulles haarasin vaarikavarsi ka kaasa, et head teed teha lastele.

Päris suur tiir sai väljas tehtud, närvi puhatud ja nüüd on aeg Stigil üks lõunauinak teha.







Igal pool on sigade songermaa





Meie lähim naabermaja seest

Keegi hakkab ära väsima






Ei lähe enam pikalt, varsti saab rabarberit




Süüdi, süüdi, süüdi...

Pisike paus ja ma olen tagasi. Eks ma olen oma elu üle järele mõelnud ja omad järeldused teinud. Ma olen küll naljaga pooleks arvestanud oma kriitikute jutuga, aga see ei vii kuhugile. Puhas kadeduse jutt ja viga on siiski neis, kes asjadest midagi ei tea, aga püüavad näidata kui targad nemad on ja kui laitmatult nemad ikka elada oskavad. Pole mu käitumine midagi nii hull, et peaksin midagi muutma. Ennast ja oma elu mingisuguste "hullude" pärast muutma hakata oleks laus lollus. Oleksin sama tumba varsti valmis, kui  need suured targutajad ja kiibitsejad.

Käisin mina siis siin ükspäev autoga ülevaatusel. Jah, jälle kodust väljas ja linna peal, selle asemel et kodus kopitada ja vaaritada, nagu ühele eeskujulikule pereemale kombeks. Aga ei...sellest oli veel vähe.

Auto üle vaadatud, tundsin, et kõht on tühi. Sööma aga ka kuskile minna ei sõandanud, mine tea, mida "targad" sellest arvavad. Saan ju siiski toimetulekutoetust ja see on puhtalt maksumaksjate raha, mida ma oma rahakotis hoian ja kasutan. Suitsule ja alkoholile ma seda ei kasuta, niigi palju austust mul...Maksud on kenasti makstud alati, aga on ikka tüüpe, kellele kõik ette jääb.

Täiesti omaette kuritegu oli minu poolt minna Ökopoodi ja osta omale keskmiselt kallimaid ökotooteid. Oleks ju sobinud ka Paradontax ja Palmolive. Aga ei!

Piirdusin siis paari pirukaga Kivi Pagarist ja närisin kuivalt, et natukenegi nälga kustutada. Et siis koju kiirustada ja taas pliidi ees omale sööka valmis keeta. Minul ju pole lubatud väljas söömine ja tunne, kui saablasta endale toit ette tuua, ise lillegi liigutamata. See ju ka hea tunne inimesele, kes peab päevast päeva vaid hoolitsema selle eest, et pere toidetud oleks. Aga noh, see innustas mind Rimist mõned vajalikud komponendid ostma ja koju kiirustama. Et ikka kiiresti oma nälga kustutada saaks.

Rimis langesin ma muidugi "orki" oma toiduvalikuga...osaliselt. Otsisin meeleheitlikult kuskus'i ja kui ma olin selle omaarust leidnud ja veel imesoodsa hinnaga, ei hakanud ma enam midagi kahtlast kahtlustama. Enne kui kodus märkasin paki avades, et asi on kahtlane. Kuidagi imelik paistis see kuskus välja. Mul oli selleks ajaks juba vesi valmis keedetud, et saan kohe kuskusi paisuma panna. Hakkasin siis uurima pakendit ja valmistamisõpetust. Tegu oli bulgur'iga. Elus esimest korda kuulsin ja nägin.

Bulgur
Kuskus (couscous)
No polnud hullu. Plaanid jäid samaks, aga ette tuli võtta keetmine. Ei piisanud kuumast veest ja paarist minutist. 7 minutit oli vaja pestud bulgurit keeta ohtra veega. Sai tehtud. Pesin veel peale keetmist veega üle ja oligi põhiaine edasiseks toiduks olemas. Maik oli hea, paistis nagu minitang. Juurde lisasin kokteiltomatid, värske kurgi, küüslaugu, avokaado, ürtidega maitsestatud juustukuubikud koos õliga ja segasin läbi. Imeline roog. Meena sõi ja kiitis. Teistest rääkimata. Jaskar armastas sama versiooni kuskusiga juba. Bulguriga oli sama lugu. Kauss sai kiirelt tühjaks, mis tegi ainult rõõmu.



Sama päeva õhtul oli meil planeeritud kinokülastus, "Kiired ja vihased 7". Sten oli seda päeva oodanud juba nädala jagu. Mingil imekombel polnud tema veel oma elus kinno saanud. Kuidas ta alati kahe silma vahele jäänud oli, ma ei oska seletada, aga nii ta oli. Ja et "eks" oli ka Eestisse käima tulnud, mainis nii viisakuse pärast, et kas temal ka tahtmist on peale pikka väsitavat reisi meiega Pärnusse seiklema tulla. Oli meil ju üks vaba koht autos ja pileti plaanisime talle kinost kohapealt muretseda. Teistele olin juba aegsasti piletid üle interneti muretsenud.

Nagu alati, olime õigeaegselt kõik see mees kohal. Järjekorrad popcorni sabas olid meeletud. Seepärast sain ka tavalisest rohkem aega silmitseda erinevaid vilkuvaid tabloosid. Ja mida ma siis nägin pika silmitsemise peale. Meie seansile olid piletid väljamüüdud. See lõi küll pahviks. Püüdsin meeleheitlikult üht kohta siiski välja ajada, kasvõi tabureti peale, aga tulutult. Üritasin vähemasti. Loovutasin loomulikult oma pileti "eksile", aumeeste värk ja lonkisin autosse. Ootama. Kaks tundi ja 17 minutit. Õnneks olin ma eelnevalt toidupoest kino tarvis paneeritud krevette kaasa ostnud. Maiustasin siis nendega ja lugesin moblaga blogisid, mida ma tavaliselt lugema ei kipu. Aga mis sa igavusega ikka teed. Pikalt seda lõbu ei olnud, aku hakkas tühjaks saama ja laadija oli ka kuhugile haihtunud.

Ja siis oli külm ka juba nahavahele pugenud. Otsustasin tiiru linna peal teha, et siis ühtlasi ka autot soojendada. Kohapeal käiata pole minu moodi. Jala ma linnapeale minna ei julenud. Küllaltki kahtlast kontingenti liikus ringi. Milleks minna veel sekeldusi otsima. Auto uksed said esimese asjana lukku pandud seestpoolt. Niivõrd hirmuäratav tundus see elu tol hetkel kesklinnas. Enamasti lendasid ringi väga edevad bemmid ja vilistasid kummi. On ikka ajad. Hea, et ma julgesin oma tagasihoidliku pereautoga ristmikku ületada ja mitte kellegile jalgu jääda. Linna ääres oli juba vaiksem ja turvalisem. Omaette elamus siiski kino asemel öisest Pärnust aimu saada.

Elasin selle ootamise kenasti üle ja lootsin ülevaid muljed kuulata, aga ei...pidin veel ise tuju ka üleval hoidma tagasisõidul. Lisaks kannatlikkuse eest tehti Pärnu piiril veel selfie ka, sest suvatsesin 70 alas sõita pea 80- ga. Nii et üks ütlemata pekki keeratud õhtu minu elus. Aga elu läheb edasi.

Hommikune tiir kaameraga