Teine päev ratastel

Kui nüüd sellest postitusest edasi minna sujuvalt, siis esimene peatus oli meil vahetult peale Poola piiri ületamist kohas nimega Szypliszki, kus on minu meelest kõige mugavam ja soodsam vahetada mõned eurod zlottideks. Sain aru, et mida piiriäärsem ala, seda soodsam on kurss. Sisemaal on kurss ebasoodsam. Mina sain 100 euro eest 412 zlotti (1EUR=4.12000001).

Kantor Wymiany Walut (rahavahetus kontor)

Suwalki's oli kohustuslik Lidli külastus, Augustow'is Biedronka(lepatriinu pood).Ma olin oma USB juhtme telefoni ja tahvli laadimiseks maha unustanud ja siis taipasin ma seda poodidest otsima hakata. Media Experdist ma seda osta ei mallanud krõbeda hinna pärast. Ja oh imet, Biedronkas oli just sel hetkel, kui mina hädasti seda vajasin, seesamune tähtis juhe pakkumises ja kui kihvt see veel välja nägi. LED tuled kogu juhtme ulatuses ja juhet sai ilusasti hoidikusse kerida. Ja hind tühine 6.99 PLN -i (ca.1.70 EUR). Oi ma olin happy. Ja isa läks ka sellest juhtmest nii vaimustusse, kuigi tal pole asjagi, millelel see järgi ühendada. Aga säravad asjad meeldivad talle, eriti autodele igasugu lisavidinad. Sain aru kohe, et ta tahab ka seda juhet omale. Ja Sten oli ka käpp. Hakkasime siis edaspidistest Biedronkadest juhet jahtima, sest o a avastuse üliägedast juhtmest tegime juba teel olles.:D

Edasine kurss läks Augistow'ist Elk'i suunal, mis oli meile veel täiesti avastamata maa ja täis põnevust.

Enamvähem meie läbitud marsruut

Plaan oli sõita võimalikult palju külavaheteid, teha peatusi külapoodides ja näha rohkem, kui seda saab kiirtedel. Poolas muideks on tohutult uusi ja kvaliteetseid teid ehitatud, teeääred on kuni metsani piinlikult korras (niidetud). Poolakate majad on uhked, korterelamud on soojustatud ja fassaadid renoveeritud, enamuses on majadel plastik aknad. Kui kuskil on värske krunt, on esimene asi poolakatel korralik piirdeaed krundile über ehitada. Kapitaalne kohe ikka. Aedu oli üldse palju. Isegi põllulappidele oli aed ümber ehitatud. Majad on suursugused, enamasti ikka kolmekordsed. Kohe näha, et ehitusmaterjal on neil soodne. Põllumajandus on neil väga popp. Kuigi näha ei olnud moodsat lääne tehnikat, olid põllud haritud ja seda ikka kõige algelisema tehnikaga. Maa on jagatud piirkondadeks. Meie nägaime piirkondi, kus kasvatati enamasti vilja, siis kartulit ja köögivilja ja piimakarja.

Mitte kuskil ei hakanud silma muruniidukeid ja traktoreid, aga murud olid absoluutselt igal pool niidetud. Kummaline, millal või kuidas nad seda teevad:D

Külapoed on enamasti avatud juba hommikul kella 6 -st. Kõik vajalik on poes olemas, kuigi nad on pisikesed ja alati trellitatud akendega. Jäätis muideks on poola keeles lody.

Esimene külapood, mida me uurima läksime

Looma kujud on neil väga popid

Poe peauks

Sealsamas poe juures oli ka söögikoht, kust me läbi astusime. Tellimuse esitamisega oli raskusi, sest menüüst ei saanud me mitte midagi aru - poola keeles ju. Katsusime siis vene ja saksa keeles seletada, et taldrikul oleks liha, kartul ja salat. Teenindaja sai aru, mida soovime, sellega asi lahenes.

Söögikoht "Rekin" (Dorota Wolyniec)

Sapika mootoriga vatamisväärsus

Mänguväljak kohviku sisehoovis

Prae hind 20 PLN (ca. 4.85 EUR)

Kogu laual oleva toidu arve 100.50 PLN (ca. 24.40 EUR)

Söögikoht oli väga laheda sisekujundusega. Stig tegi söögiootamis aega parajaks ja uuris erinevaid looma topiseid seintel. Mööbel oli massiivne ja väga lahe. Metega käisid nad tiiru mänguväljakul liugugi laskmas. Toit oli maitsev ja odav.

Sõit võis jätkuda. Ümbrus oli huvitav ja nii me muudkui uudistasime. Elk'is tegime esimese suurema kaubandusliku peatuse, sest no ei saa ju, kui H&M silma jäi. Isa huvitatud ei olnud, tema jalutas Stigiga ümruskonnas. Nagu te juba vist mäganud olete FB-i postitustest, siis Stigile võtsime jooksuratta ka kaasa. Niipalju ruumi pidi ju ikka autos leiduma. Isa tegi suuri silmi küll, aga pärast taipas ta isegi, kui hea mõte see oli.

Seal sai ka esimene suurem kulutus tehtud ja peaagu kõik Meena soovid täidetud. Meena soovis omale Elsa pluusi, kleiti ja seelikut. Seelikut ei saanud, aga seeeest mitu pluusi ja kleiti. Sten ja Mete valisid oma maitse järgi asjad välja, mis tegi minu ostlemist oluliselt kergemaks. Pidin ainult asjad üle vaatama ja oma heakskiidu andma või siis punast tuld näitama ja nõu andma. Kassas selgus, et laste riietelt saame veel -20% alla, kui FB-is ühe laigi paneme. No miks mitte. Hea meel ju ja soodustus märkimisväärne. Jätsin sinna poodi 451.94 (ca. 108 EUR) Poola raha ja tegin kolm last õnnelikuks. Enda peale ei saanud ma mitte mõeldagi. Kui sul on lapsed, siis sellel pole nagu eriti tähtsustki.

Elk

Väga Uku Keskuse stiiliga kaubanduskeskus (roostes noh)

Rahulolevad reisilised

Tegime aga pilti ja aegajalt ka vahepeatusi. Kohanimed on seal niivõrd keerulised, et neist ei jaga ma midagi, eriti pisematest kohtadest. Ühes kohas käisime vaatamas outlet telke, mis on sellised kergete ehitiste moodi poed, kus on tohutud allahindlused.

Jäätist püüdsime ka võimalikult palju süüa ja ikka poolamaist.

Lõpuks oli taas aeg sealmaal, et kõige suurema murega tegeleda - telkimiskohaga. Lihtne nendega ei olnud. Sel korral keerasime teelt maha vahetult peale üht jõge, et ikkagi võimalikult vee äärde saada.

Vaade oli küll lummav, aga vesi haises ja põõsaalused olid mineeritud. Vette minekust ei saanud juttugi olla, sest sisseminek oli võimatu.

Ainuke ilus asi meie teises telkimiskohas

 Paremat kohta polnud mõtet kuskilt taga ajama minna, sest Poolamaal läheb pimedaks äkki. Panime aga telgid jõekaldale ülesse, otsides puhtamat maapinda, tegime kohustusliku pikniku seal sitahunnikus ja keerasime rõõmsalt magama.

Hommikul oli esimene ärkaja isa, nagu ikka. Tema on harjunud vara tõusma, mis siis ikka. Segama ta meid ei tulnud, aga kihistas nii kõvasti naeru, et pidin vaatama minema, ega tal äkki mingit terviseriket ei ole. Oli kuidagi imelikult "hingest kinni" hääl. Asi oli kahtlane.

Tema aga naeris meie telki, mis oli teel jõkke. Targad ju arvasid õhtul, et vaiu pole vaja panna, kuhu see telk ikka lendab, kui rahvas sees:D Telk oli niigi kallaku peal ja ööga kõvasti jõe pole nihkunud ja päris kreenis. Isale tegi see muidugi nalja.

Oli mis oli, aga uni oli hea:)

Esimene päev meie tripist

Kuna ma reisi vältel midagi postitada ei saanud (väljaarvatud FB-i postitused), siis tuleb seda teha tagantjärgi ja meenutades (miks küll meie suures Euroopa Liidus ei võiks interneti kasutamine olla piiranguteta ja võileiva hinna eest?)

Reisi alustasime esmaspäeval kella 11-ne paiku, kui auto oli ülevaatusel käinud ja meie oma kompsudega juba aiaväravas ootamas. Kaasa said kaks telki, tekid, padjad, linad, täispuhutav madrats, 5 -liitrine veenõu, külmakast. Täispuhutava madratsi pumba laenasin küla pealt. Töötas patareide baasil. Pisike hirm oli, et mitu korda jooksu patareidega pumbata saab, äkki vaid korra paar, aga ei...hirm oli asjata. Voolu patareides peaks siiani jaguma.

Esimene peatus oli Riia külje all Salaspils'i Hesburgeris. Seal kulutasin oma esimesed 13.50€. Suht mõttetut rämpsu me seal sõime, mingit emotsiooni sellest küll ei ole. Olulisem oli wc peatus selle aktsiooni juures ja Stig pani muidugi liigutamisele rõhku.

Salaspilsi Hesburgeri mängunurk

Sügavama mulje jättis Bauska peatus, kus käisime Rimist näksimist ostmas, et autosõidu aega kuidagigi sisustada. Ja puht juhuslikult valisin ma omale niivõrd huvitavad kuklid, et siiamaani neelud käivad. No küll olid mahlased ja erinevaid seemneid täis. Tundus, et mahlasus oli saavutatud tangudega. Sealse arve kõige hea ja paremaga tasus isa. Oleks seda teadnud, oleks korvi veel ühtteist ladunud :D

Täiuslik amps Bauska Rimist

Ostetud kraami sõime aiataga, kus pidi olema mingisugune lennumasinate muuseum. Vahtisime värava taga ja lasime toidul hea maitsta.

Joogiks ikka tarhun

Esialgu mingeid suuremaid peatusi ei olnudki. Vaatasime ahnelt läbi autoakna ja tegime mõne klõpsu.

Minimaalselt ka teeehitust

Mini arbuusid (näts)

Kõige pisem reisisell

Umbes 8 paiku hakkasime ööbimiskoha peale mõlema, et mitte pimeda peale jääda. Olime siis Leedus, üsna Poola piiri lähedal, Marjompole's (Leedu, kodust ca.560 km). Otsisime ikka veesilma, et oma telklaager üles lüüa. Teepealt nägimegi pisikest veekogu ja püüdsime sellele kuidagi ligi saada. Ega see kerge ei olnud. Aiad igal pool ees ja seal oli veel raudtee ka. Paras pähkel.

Pidime teisest küljest järvele lähenema ja saime päris ligidale, kus puudus veel piirdeaed. Hein oli küll niidetud ja paistis, et haljastus veel poolik. Kõrval kohe ka mõnus maisipõld. Tundus aga, et tegu on privaatse järve ja maatükiga. Üle järve paistsid suvemajakesed kena haljastuse ja ujumiskohaga.

Panime ettevaatlikult oma kompsud maha ja arvasime, et mis see üks öö ikka teeb, kui me seal veere peal endid sisse seame.

Ja siis ilmus ATV-ga soliidne härrasmees, kes tuli asja uurima. Seletasime asja ära ja saime loa telkimiseks. Lubati tegelikult isegi ujumiskoha juurde telkima, aga loobusime sellest suuremeelsest pakkumisest. Lubasime enda järelt korda hoida ja heaperemehelikult käituda.

Õhtu oli üllatavalt soe ja mõnus. Ei olnud sellist niiskust ja külma nagu Eestisse maha jäänud oli. See oli väga positiivne ja võisime rahus esimese ööga telgis alustada. Öö möödus rahulikult ja probleemideta. Mina nägin korralikult unenägusid, nii et igav küll ei olnud.

Hommikul oli isa varakult üleval ja tiris lapsi telgist välja. Ta võib kohati selliste asjadega liiale minna, seega pidin lausa sekkuma, et ta vett äratuseks ei kasutaks nagu tal kombeks on.

Tegime mõnusa hommikuse pikniku ilusas looduses, pakkisime asjad ja liikusime edasi Suwalki (Poola) suunal, kuhu oli vaid 67 km.

Kodumaa pinnal

Oleme õnnelikult ringreisilt tagasi. Koju jõudsime täna varahommikul sutsu enne nelja. Pikka juttu ei olnud, kõik asjaosalised ronisid kohe põhku. Stig võttis oma kaks reisilt ostetud masinat kaissu ja hetkega oli vaikus.

Nende 6 päevaga jäi meile seljataha ca. 4300 km. Unistasin küll suurelt, et jõuame ka Baierimaale ja Tsehhi, aga sellest ringist, mis tehtud sai, piisab tükiks ajaks. Lapsed igatsesid juba koju ja eks sai ikka käidud ka. Ka raha sai palju kulutatud ja eks igal asjal on piirid.

Reisist püüan  teha mitu postitust - mida ostsime, mida nägime, kus ja kuidas ööbisime jne.

Leedu - Poola piiril

Nüüd aga püüan asjad lahti pakkida, ühtteist ära paigutada, telgid kuivatada, voodipesu pesta...oihhh, kõige jubedam osa reisimise juures.

Plaanid muutusid

Kahjuks on jah nii, et meie sõit lükkub tänaselt õhtult homse ennelõuna peale. Põhjus halenaljakas - autol ei ole kehtivat ülevaatust. Hommikul on esimene asi isal auto üle näidata ja siis on minek.

Mõnes mõttes on päris mõnus praegu veel kodus konutada. Pärnusse ma täna ei riskinud minna. Eks õiget tahtmist ka ei olnud ja Meena niiväga palus, et ma ei läheks. Ja ega see raha nii tähtis ei olegi. Meil on reisiks piisavalt vahendeid ja eks Meena ja Stigi suhtes ole õiglasem ka, et ma pole kaks päeva järjest kodust ära. Lapsed ju nii hirmsasti vajavad mind:D

Olen täna tohutult jõudnud kodus ära teha. Laste voodipesud on pestud, toad koristatud, nõusid on jooksvalt kogu aeg pestud, söök on valmis, kasvuhooned kastetud. Kui ma oleks päeva Pärnus olnud, oleks see kõik tegematta jäänud või oleksin uneajast seda pidanud tegema. Nüüd on igatahes hea tunne, saun ka veel kõeb ja saame tänase öö veel oma voodites magada. Meena igatahes on asjade käiguga rahul.

Kui ma kartult puhastasin ja aknast välja vaatasin, siis Meena nii rahulolevalt külvas mulle midagi lillepeenrasse. Küsis veel, kas ta tohib mu seemnetagavaradest seemneid võtta. Mul on neid niipalju, et polnud küsimustki, kas tohib või mitte. Hea on vaadata, kui lapsed tegutsevad nii pühendunult millegagi.

Meena tegeleb aiandusega

Liivakookide tegemine on käsil

Täna korjasin esimest korda põllu pealt kurki. Palju ma ei saanud, aga ühe 1,5 liitrise purgi siiski. Algus on tehtud. Tänutäheks kastsin ka korralikult neid. Kui koju tulen, saab jälle teha.

Vaatame, mis homne päev toob:)

Viljandi vanakraamiturg

Jällegi on õhtus üks teokas (googeldasin  - pole olemas sellist sõna, ise tegin) päev. Hommikul natukene enne seitset saime kodust minema, et õigeaegsel Viljandis olla ja parema koha täikal valida saaksime. Mete arvas küll, et oleme lootusetult hiljaks jäänud, kui ma veel putru püüdsin kiiresti süüa, aga ei...olime vägagi õigel ajal kohal. Mis sest, et me ei osanud mingit kohta seal valida. Ei oska mina päikese teekonda jälgida ja ette ennustada, seega panime vaia maase jumalast suvalisse kohta ja maad oli meil mailm käes.

Kui me oma krempli lahti olime harutanud, jäi Mete valvama ja mina lippasin Kivi Pagarisse saiakeste järgi. Natuke ju ikka võib. Võtsin omale tuunikala piruka, mis oli äsja ahjust tulnud ja mõnusalt soe. R - Kioskist võtsin ühe latte ka ja võiski meie päev mõnusasti alata. Kodust oli meil kaasas ainult vesi.

Turg oli vägev. Rahvast palju, müüjaid palju, 0 eurot kohamaks, ilm oli super, kohavalik oli ka päris hea lõppudelõpuks - võis rahule jääda. Suutsime 100 euro eest asju maha müüa. Algul tilkus küll tagasihoidlikult, aga kes senti ei korja, see eurot ei saa.

Kodu poole hakkasime liikuma enne kolme. Maximast võtsime imeodava arbuusi ka kaasa (ca. 28 eurosenti kilo), et kodusolijaid rõõmustada. Reisi jaoks veel kaks pätsi leiba ka. Isa nimelt on kindel, et muud sööki peale suitsuliha ja leiva vaja ei olegi. Liha leib olevat kõige etem söök. No eks näis.

Maximas on müügil maailma pirakamad paprikad:D

Koju jõudes olin ma nii läbi, et sutsin vaid arbuusi lahti lõigata ja viskasin kohe pikali, et natukene jalgu puhata. Uni kippus ka peale. Aga ma ei saanud omale nõrkushetki lubada, niivõrd palju oli teha. Pesu oli vaja kuivama panna, Meena vannitada, söök teha.

Sten pakkus ennast lahkesti abiks, kuigi ta oli kuuma päikese käes kogu muru ära niitnud. Mete kihutas kohe koju jõudes uuesti minema, sõbrannaga ujuma. Ega ma ei keelanud ka, tal ju ka siiski oma sotsiaalne elu elada ja mina vaevalt teda ujutama viia jõuan.

Sten tõi mulle keldrist vanat kartult, et ma ühe korraliku kartulipudru saaksin teha. Vaja veel juhust kasutada, sest värskest kartulist sellist sööki vist eriti ei tee. Ise tõin põllult punast peeti, panin selle keema ja plaanisin peedi - küüslaugu salatit teha. Sten valmistas sardellid pannile ette -  poolitas ja tegi sälgud sisse. Suur abi. Mina kartulikeedu vahepeal pesin Meena puhtaks. Siis selgus, et Stig tahaks ka Meena solgi sees sulitada. No ok, miks mitte. Las siis sulistavad. Sai kaks last korraga puhtaks ja vannituba ka lainetas, nii et see sai ka üle tõmmatud.

Kõik sujus nii kenasti, et saime õige pea kõik koos lauda istuda, mis on ka üsna haruldane meil siin. Söök oli igatahes väga maitsev. Ja nagu ikka, peale sööki oli kraanikauss mustadest nõudest kuhjas. Sellele lõin ma juba käega. Ei juhtu nendega seal midagi. Rõve on, aga ega ennast lõhki ka tõmmata ei saa.

Lihtsatest asjadest palju rõõmu

Tänane päev algas meil  - Metel, minul ja Jaskaril - vara. Kaheksast olime juba teel Viljandi poole. Hommikul mingeid sekeldusi ei olnud, süüa/juua ma ei tohtinud, nii et kohvi joomine jäi ka ära. Teised solidaarsusest tulid ka söömata ja nii me Viljandi haigla poole teel olime.

Mul oli perearstilt terve ports pabereid, mis põhiosas läksid vereandmise kabinetti. Viis potsikut võeti mult erinevaid proove. Üks paber oli röntgenisse. Kõik sujus viperusteta, vaid pisikese ooteaejaga. Mete oli mul kogu aeg sabas nagu satelliit. Minu imestuseks ei mäletanud ta, et ta seal haiglas kunagi viibinud oleks. Aga siiski. Kui tal kuskil 3 aastaselt kassihaigus oli, siis ma mäletan, et me temaga seal nahaarsti juures käisime. Tema seda enam meenutada ei suutnud. Ju oli siis liig pisike. See oli see aeg, kui pidime Mete juuksed nulli peale ajama., kassihaiguse pärast. Sealtmaalt ma tema juukseid lõigata lasknud ei ole, vaid otsi vahest haruharva.

Metele oli seega kõik uus ja huvitav. Kui me analüüsid antud saime, avastasime, et haigla söökla on 9 -st avatud ja astusime sisse. Oli meil ju hommikusöök söömata. Miks mitte juhust kasutada. Mina otsustasin pudru ja munavõisaia kasuks pluss kohvi, Mete sai lihasalati, kiluvõileva ja jäätise. Jumalik hommikusöök. Ka Mete oli seda meelt ja arvas, et võiksime igal hommikul seal söömas käia.

Mis seal siis jumalikku oli? Esiteks mõnus hommikune rahu, laual oli ainult meie hommikusöök, ei mingit muud jama, nagu meil kodus tavaliselt (laud on kuhjas), ise ei pidanud ma lillegi liigutama, maksin vaid 3.50€ ja kandsin söögi lauda. Ma ei pidanud oma suutäite vahelt kedagi teenendama ja sain vestluskaaslasega segamatult toitu nautida. Isegi Mete sai aru erinevusest meie kodusest hommikusöögist. Jaskar ootas meid autos, tema ei soovinud ühineda.

Edasi sõitsime Viljandi kesklinna Uku Keskuse parklasse ja hakkasime sealt siis hargnema. Metel ei olnud aimugi, mis teda ees ootab. Eelmine päev ta mind küll kahtlaselt usutles. Kahtlustasin juba, et ta on mu postitust blogist lugenud ja välja peilinud, mis mul plaanis on, aga tuli hoopis välja, et ta lootis, et ma viin ta EMT - sse tahvleid vaatama. Aga ei...plaan oli hoopis geniaalsem. Jutt ol, et Jaskarläheb juuksurisse, läks ka myidugi, aga temale olin ma aja hiljem pannud. Läksime Metega ees ära juuksurisse. Mete ei kahtlustanud midagi. Istusime maha ja ootasime oma aega. Kui juuksur kutsuma tuli, osutas ta meie poole ja tundis huvi, kumb siis. Ma näitasin Mete poole. Metel silmad suured, et mis?? Krabasin tal nokatsi peast ära ja lükkasin ta letti. Tal ei jäänud muud üle kui ainult õhku ahmida ja tooli istuda.

Andsin umbkaudsed juhtnöörid juuksurile - juuste pesu ja lõikus, et ta saaks pihta hakata. Kui Mete turbaniga tuli, siis juuksur tundis huvi, kuidas lõigata. Laususin ükskõikselt, et poisipea. Siis hakkas juuksur õhku ahmima (no mul on kaasa sündinud see valetamine, teate küll ju:D). Mete tegi ka nägusid ja ei uskunud oma kõrvu. Aga milleks siis üldse pesta neid pikki juukseid, kui poisipea. Loomulikult said nad pihta, et ma ajan pula. Lõigati vaid otsi.

Ajal, kui ma eesruumis istusin ja ootasin, kohtasin ma üht minu truud blogilugejat. Mina teda poleks iial ära tundnud, tema aga tundis mu kohe ära ja saime jutuotsa peale. Väga vahva ju. Eriti, kui tegu on sinu andunud fänniga.
Juttu kauaks ei olnud kahjuks, aga asi seegi. Tervitan siinkohal Signet.

Varsti oli ka Metel soeng peas ja võisime linnavahele kondama minna. Mete oli väga rahul ja hõljus hiljem mööda tänavat, ise muudkui oma juukseid läbi käte lastes ja kiites, kui siidised need on. Läks asja ette:)

Mete sai ka oma loodetud EMT, aga ainult silmadega vaatamiseks. Ostma me midagi praegu ei hakka, eelarve on niigi pingeline. Mete unistab OMA tahvlist või siis vähemalt uuest telefonist. Unistda ikka võib:D

Niikaua, kui Jaskar juuksuris oli, skoorisime me Shust Metele taas ühed jalanõud, mis on eriti popid praegu noorte seas. Ku a nad hingehinda ei maksnud ja vaja niikuinii on, siis miks mitte. Siin nad on, need punased:D

Oligi kogu  meie aktsioon. Järgmiseks oli vaja kiiresti koju jõuda, sest mulle oli oodata külalist, väga salapärast. Sellel ma pikemalt ei peatuks, sest ma jätsin küsimata, kas ma võin seda teemat üldse puudutada.

Pealelõuna oli igatahes imeline. Meenal oli superluks mängukaaslane, Stig tegutses vahetpidamata, ilma lõunauneta ja magab nüüd õndsat und. Jee, mul on vaikne õhtu. Üks laps vähem ja kohe annab tunda.

Reisiauto tõin ka täna möödaminnes ära, et tasapisi asju pakkima hakata. Pühapäeva õhtul on väljasõit. Olen põnevil. Üks asi on ka juba kindlalt autos - kandik. Mis otstarbeks, ei kujuta ette. Isa käsul. Ei tea, kas ta loodab, et ma teda sõidu ajal teenendama hakkan või? Jääb ära:D

Homme on taas seiklusrikas päev - vanakraamiturg Viljandis. Oleme Metega kohal.