Küsimused mulle

9. oktoober 2015

Remont vol. 1

Hakkan siis tasapisi kirja panema, mis ja kuidas.

Mõte mingist remondist on mul peas olnud juba pikka aega. Ma polnud mitte sugugi rahul oma toa põrandaga. Ei soojapidavuse ega ka kattega, mis oli selle 10 aastaga päris räsitud olukorras (pvc kate). Esialgu arvasingi, et kui saaks laminaadigi maha, oleks juba kraad parem. Aga natukene kahju oleks olnud ära vajunud ja külmale põrandale selline kulutus teha. Kui teha, siis juba natukene rohkem ja kui finantsid ka rohkem lubavad. Seega on remont alati edasi lükkunud ja paremaid aegu oodanud.

Aastast 2014 jaanuar on tiksunud meile iga kuu pisikene summa kontole ja nüüdseks oli seda kogunenud juba päris arvestatav kogus. Et raha kuidagi kasulikumalt investeerida ja mitte niisama jumal teab mida osta, saigi teoks plaan mõned toad korda teha lasta. Minu tuba põhjalikumalt, Jaskari ja elutoas mitte nii põhjalikult, aga siiski piisavalt (põrandaid seal soojustada ei jõua).

Alustasin FB-is pisikese kuulutusega, peale mida võttis minuga ühendust vaid 1 huviline, kes oli nõus objekti üle vaatama ja oma "jah" või "ei" sõna ütlema. Õnneks sain hinnapakkumise, kus olid kõik minu soovid kirjas, mis töid teostada oleks vaja ja summa jäi täitsa mõistlikkuse piiridesse ja sobis minu eelarvesse.

30. septembril oli brigaad peal ja alustati minu toaga (14 m2), kust lõhuti vana põrand välja. Selleks kulus pool päeva.




Reedel oli juba minu arvates mõnusam päev - vaja oli minna materjali shoppama. Selleks valisime Depo ehitusmaterjalide poe Valmieras. Oleks ma seda teadnud, et see nii lõbus ei olegi, poleks ma nii vaimustuses olnud. Õnneks oli abivägi kaasas ja transport oli meil ka väga mugav - mahukas kaubik. Ja mis kõige lahedam, mind pandi rooli. Ma polnud kunagi nii suure masinaga veel sõitnud. Aga väga mõnus oli, kui natukene harjuda olin saanud. Väga asjakohane käeharjutus enne bussijuhilubade tegemist. Et polegi nii hirmus nagu ma esiti arvanud olin.

Nüüd ma toon huvilistele välja mõned hinnanäited, et te saaksite aru, kui soodne on sellist ehituskraami Depos shoppamas käia. Alustan kipsplaadist. Alguses hakkasid mehed koormasse tõstma 6 eurost plaati. Kui peaaegu 30 plaati autos oli, siis märkasid nad kohe endi seljataga plaati, mis sobis mõõtudelt paremini ja hind oli 4 euro kanti. Kuna neil juba soe sees oli, siis tõsteti ilma pikema vaidlemiseta vale plaat uuesti maha ja uus kogus õigemat plaati autosse. Kujutate ette ise, milline hull töö see oli. Aga kui pea ei lõika, lõikavad jalad :D

Kipsplaat mõõduga 1200x2600x12,5mm maksis 4,29€/plaat

OSB plaat mõõduga 2500x1250x18 maksis 14,59€/plaat

Muud asjad olid pudi-padi, mida ma siin välja tooma ei hakka, sest ma ei taipa nendest asjadest eriti palju - kruvid, kaabel, aknalauad, lükandukse süsteem, tsement jne.

Olime hommikul vara poes ja minema pääsesime me oma tavaariga sealt alles kella ühe paiku. Kusjuures me poe teise otsa üldse ei jõudnudki. Päris kurnav oli ja jalad lõid all tuld. Aga põhimaterjal sai muretsetud ja esmaspäeval võis töö pihta hakata.







Eelnevalt olime emaga juba pisikese shopingu tuuri Depos ära teinud. Kui oli juba enamvähem selge, et ehituseks meil siin läheb, siis ma ei saanud vastu panna kiusatusele esimesed kõige olulisemad asjad ära muretseda, millest meil jõud ja mõistus üle käis.

Valisime välja suure surma peale laminaadi. Tundub esmalt lihtne ülesanne, aga kui valik on suur, kujutlusvõime puudub ja hinnad on seinast seina, siis on see paras peavalu. Lõpuks tegime omale asja lihtsaks ja võtsime kõiki kolme tuppa ühesuguse plaadi. Hinnas võitsime ka, kui ostsime korraga 30 m2. Depo hinnapoliitika:)


Sealne töötaja oli nii lahke ja abivalmis, et arvestas välja ka sobiva koguse liiste ja ütles meile, mitu rulli alusmatti vaja läheb. Sellega saigi kõige olulisem materjal ilusama kodu heaks muretsetud ja tagasiteed enam ei olnud.

Tänaseks on põrand soojustatud penoga (penoplast), mille sain ema käest.


Kuna see oli üsna õhuke (50-nene), siis pandi seda kaks kihti. Selle peale läks paks (18mm) OSB plaat.

Järgmisena puhastati üks pisike osa seinast (sise) krohvist ja sealt tuli välja ilus ja stiilne palksein. Ülejäänud seintele tehti sõrestik, soojustati 100-se villaga, peale läheb kips. Vaheuks minu ja Jaskari toaga pannakse samuti kinni ja kaeti villaga (isolatsiooniks). Aknad saavad uued põsed ja mõnusalt laiad puidust aknalauad.





Praegu momendil pannakse kipsi seina. Sellest juba edaspidi.


Pinterestis on mõnus võimalus oma ideed ühte kohta koguda ja ma näitaksingi teile, mida ma oma magamistoa tarbeks kokku kogunud olen (LINK)

6. oktoober 2015

Kui midagi nii vaimustab

Ma siin üsna hiljuti kiitsin üht raamatut, laste oma (LINK). Oli tõesti mõnus lugemine ja lapsed kuulasid suure huviga. Ma olin meeldivalt üllatunud, et aastal 2015 kirjutatud raamat mind köita suudab. On ju justkui teada, et kõik, mis oli vanasti, oli hästi ja hea ja tänapäeval on kõik enamasti kräpp ja pelgalt raha pärast tehtud.

Igatahes lugesime me igal õhtul ühe peatüki, mis oli päris piisav lugemine ühe õhtu kohta ja saime raamatu lõpuks läbi. Vaid nädal aega läks raamatu tagastamine üle, aga asi oli seda väärt. Nii väärt, et ma olen plaani pidanud omale koju see raamat päris isiklikku raamaturiiulisse osta.

Kui ma raamatut tagasi viima läksin, polnud mul mingit plaani, mida järgmiseks võtta. Meil on raamatulugemis traditsioon päris tõsiseks kujunenud ja ma ei kujuta enam ettegi, et ma mõnel õhtul midagi ette lastele ei loeks. Endal ka huvitav ju. Ei saa keegi enam õelda, et ma pole juba aastaid midagi lugenud:D Mis sest, et tegu on kergema lastekirjandusega.

Nii ma siis käigu pealt otsustasin, et küsin samalt autorilt (Ketlin Priilinn) veel ühe raamatu, olgu see siis mis tahes. Kirjutab ta ju väga hästi ja huvitavalt ja päevakohastel, aktuaalsetel teemadel. Hetkega otsiti mulle välja raamat pealkirjaga "Väike kuninganna". Jällegi ilus ja armas kaanekujundus, pealkiri ka paljulubav ja ideaalselt sobiv Meenale. Loomulikult kuulab Stig ka kaasa alati ja pilte on ka piisavalt, et teksti kinnistada. Peatükid mõnusalt pikad, täpselt paras lugemine üheks unejutuks.

Sel korral on peategelaseks 8-aastane Bianka, kellel on ka noorem õde Karolin, kes on Biankale paras peavalu - küll ta võtab suurema õe asju ja hävitab neid, küll teeb ta liiga kõva häält - täpselt nagu meil Mete ja Meenaga. Palju äratundmisrõõmu jällegi. Nagu meie elu.

Sama teema printsesside, kuningannade, haldjate, näkineidudega...kõik armastud ja huvipakkuvad teemad Meenale. Nii me tumme rõõmu järjekordsest õnnestunud raamatu valikust.




Lugege oma lastele!

5. oktoober 2015

Olen "kodutu"

Mõned read minu kirjust elust. Alustaks sellest, et fantastiline sügis ja fantastilised ilmad on meil praegu. Püsiks see kaunidus ometigi kauem.

Nädalavahetus oli mul töine. Laupäeva veetsin isa juures koos lastega, kus sai kõik õunad ja pirnid mahlaks tehtud, kohe ka kuumutatud ja purkidesse/pudelitesse pandud ja lõpuks ka keldrisse veetud.

Mahl oli imehea. Stig istus muudkui kannu juures ja kaanis. Sama palju pidin ma teda kiire töö kõrvalt ka muudkui pissitama, sest kerest käis tal see hea kraam kiiresti läbi. Mis ma õelda oskan. Oleme isaga hea tiim, kõik sujus õlitatult mõnusas õhkkonnas.

Olin päev aega värske mahla peal, kui hommikune pudru välja arvata. Füüsilist trenni sai kõvasti tehtud, niiet kaks kärbest ühe hoobiga - toitumine ja trenn. Rohkem kärbseid tegelikult. Mahl sai ka tehtud ja lapsed said päeva värskes õhus veeta.

Eile sai suurem hulk muru niidetud ja peale väsitavat päeva ka saunas käidud. Mis sa hing veel ihkad. Ma olen ülirahul oma nädalavahetusega. Ja uue nädalaga olen veel rohkem rahul - see on justkui puhkus minu jaoks. Teen, mida soovin ja kui palju soovin.

Tegelikult tulin ma üldsegi rääkima, kuidas meie kassikestel läheb. Nagu ma varem juba mainisin, siis kassiema viis oma pojad metsa aohunniku alla turvalisemasse kohta. Eile, 4. oktoobril, said kassipojad 1-kuuseks ja täpselt sel hetkel plaanis kassiema oma pojad tagasi kolida. Mitte küll samasse kohta, aga garaazi peale pööningule. Viimase poja ma aitasin tal ise kohale transportida.

Poegadel on silmad peas ja nad on kenadeks pallikesteks kosunud. Vaene kassiema. Ta on oma kuue pojaga nii kinni kui kinni. Hea, kui saab tiiru söömas käia, et siis jälle poegade päralt olla. Tuttav tunne, kui ise last imetasin.





Kõiki ühele pildile ei õnnestunud saada, sest nad on päris kartlikud. Tuleb tasapisi harjutada inimestega. Eks ma käin ja silitan neid igal võimalusel ja Meenale lubasin ka täna peale lasteaeda ekskursiooni teha. Ega Stigki maha ei jää:)

Ehitusest kirjutan ka õige pea, kui juba midagi kirjutada on. Tegelikult tunnen ma tohutult puudust OMA toast, kuhu vahest minna ja omaette olla.


29. september 2015

Vastu talve

Mihklipäev peetud, laadad läbi, nüüd on aeg taas argipäevaga tegeleda. Ootan juba homset, kui lapsed lasteias ja saan hakata jubaammu "karjuvate" töödega pihta. Välitöödega siis.

Vaja on sibulad kottidesse panna ja ma ei tea kuhu talvekorterisse viia. Põllult on vaja veel ühtteist üles võtta, midagi sügavkülma panna, midagi veel kuivatada. Äkki saab isegi kurki veel sisse teha. Hoovi pealt on vaja lamamistoolid kokku korjata, igasugune kila - kola ära koristada. Õunu sel aastal õnneks ei ole, mõned üksikud mädad vaid, mis tuleks komposti vedada.

Lõpuks, enne lund, saime uue muruniiduki ka koju toodud. Saab veel viimase niidu teha, kui aega ja ilma ikka on. Aga ära teha see on vaja, muidu on vilets lehti riisuda ja kevadel näeb aed kole välja.

Siis lõi mulle pähe, et võiks veel enne talve natukene elamist kohendada. Tahaks oma toa põranda lasta ära soojustada ja natuke kõike muud värskendada. Ikkagi 10 aastat on pea ilma remondita elatud. Tahaks natukene uuendusi. Eks näis, kas saame oma kodu heaks midagi ära teha.





Toa saime täna peaaegu tühjaks, homme läheb lammutamiseks. Mina kolisin oma uhiuue mõnusa madratsiga teisele korrusele Steni toanaabriks - ajutiselt. Ta oli küll üsna häiritud alguses, kui ma oma plaani teatavaks tegin, siis aga leebus. Nagu alati. Muidu ta poleks ju Sten. Ega ma ju igaveseks ei jää.

Nii et paras segadus on meil siin jälle. Aga ülla eesmärgi nimel oleme kõigeks valmis:) Ja mis eriti tore, pere on alati toeks. Ema pakkus ennast täna vabatahtlikult appi ja palus aga teada anda, kui jälle abi vaja on. Mulle sobib!

Vale Raffaellod

Ajendatult eilsest Terevisioonist (28.09.15), kus igal hommikul üks toidublogija näitab ja teeb oma blogi kõige populaarsemat toitu, sain ma veel ühe idee, mida lastele Mihklilaadale kaasa teha. Eile tutvustas oma retsepti toidublogija Mari - Liis Iloveer, kes näitas, kuidas teha vale Raffaellosid.

Poest oli vaja tuua mandleid, kondentspiima, toorjuustu, kookoshelbeid. Vahvlid ma unustasin, aga kasutasin vahvlipuru asendajana purustatud maisipulki ja mure oli murtud. Koduekstrast ostsin pisikesi pabervorme, mis olid üliodavad.



Retsepti juurde.

Vaja läheb

200 g võid
purk kondentspiima
200 g kookoshelbeid + 200 g veeretamiseks
200 g toorjuustu
2 spl mett
Suur peotäis maitsetuid maisipulki või 4 vaniljevahvlit
100 g mandleid (rösti 5 min kuumal pannil ja jahuta, siis on mandlid krõmpsumad)

Pane või kastruliga pliidile sulama, lisa kondentspiim. Sulata mass ühtlaseks. Lisa kookoshelbed ja lase mass minutiks keema. Võta pliidilt ja lase segul jahtuda. Vahepeal sega toorjuust meega ühtlaseks massiks.

Purusta vahvlid või maisipulgad. Sega toorjuust ja puru kondentspiima-või seguga.

Saadud segu pane külmkappi tahenema. Hiljem veereta kummikinnaste abil pisikesed pallikesed, kuhu pista sisse mandel ja veereta kookoshelvestes. Mina panin iga veeretatud "raffaello" kohe oma pesakesse ja kandikule ja külma. Seal seisavad nad väidetavalt nädala jagu, kui keegi enne nahka ei pane.

Raffaellode tegemine oli nii kaasatõmbav tegevus, et kõik minu lapsed tahtsid ka kaasa lüüa. Isegi Sten tõmbas ilma käskimata kummikindad kätte ja veeretas mõned kommid. Meena oli kohe ametis ja veeretas päris arvestatava koguse komme. Ja kui ma tema tehtud komme mekkisin, siis avastasin, et tema mandleid eriti sisse panna ei tahtnud. Pidin mitu kommi enne ära sööma, kui sain ka mandliga kommi:D

Aga maitsevad tõesti nagu päris ja lastega koostegemiseks väga mõnus tegevus. Ei midagi keerulist.




Soovin head katsetamist!

28. september 2015

Kakaoküpsised

Et ikka Aasta Ema tiitel välja teenida, olen ma juba mitu päeva pead vaevanud, mida lastele Mihklilaatadele kaasa teha. Laadalisi kokku neli ja vaja kahte erinevasse kohta midagi kaasa anda. Lasteaias käib müük "plaksude" eest, koolis on asi tõsisem - seal on raha mängus.

Eelmisel aastal tegime kirjut koera. Sel aastal soovis Mete vahvleid küpsetada, mina omalt poolt küpsrtasin kakaoküpsiseid. Idee sain siit (LINK).



Vaja läheb

200g külma võid
400 g jahu
2 tl küpsetuspulbrit
10 spl suhkrut
6 spl mõrudat kakod (Meie Mark)
2 tl vaniljesuhkrut
noaotsaga soola
2 muna

Segasin kuivained omavahel kokku (jahu, suhkur, küpsetuspulber, kakao, vaniljesuhkur, sool) ja lisasin tükeldatud või. Hakkisin noga massi puruseks, lisasin munad. Sõtkusin ühtlase taigna.

Jahu abil rullisin taigna alusele lahti ja tegin piparkoogi vormiga südamekujulised küpsised.

Küpsetasin 200 kraadi juures silma järgi.






Mida "mõnusat"teie oma lastele kooli/lasteaeda kaasa teete/annate?



22. september 2015

15 asja

Sattusin eile lugema Madikeni postitust (LINK), kus oli üles loetletud 15 asja, mis võiks olemas olla ühe noore naise kodus. Mina enam nii noor küll ei ole, aga hakkasin siis huviga vaatama, mis need asjad on ja mis minul neist olemas on.

1. Veiniklaaside komplekt, kus on 8 - 12 klaasi

No ütleme nii, et kunagi mul oli midagi. Nüüdseks on aga enamjagu katki läinud ja mingi aeg ma muretsesin IKEA'st tugevamast plastikust läbipaistvad veiniklaasid, sest vahest on vaja kuskile ikkagist vein sisse valada. Ja ma eelistan iga kell punast veini valgele, nii et olemas on mul selline valik hädajuhtumiteks...

Vasakul 4 plastikpokaali, kekmine ainuke allesjäänud "viisakas" pokaal

 2. Vähemalt üks ilus vaip

Ilu on muidugi vaataja silmades, aga minu lemmikuteks minu oma kodus on komplekt kolmest valgest vaibast, mis on juba hiiglama vanad. Kunagi ammu Hobby Hallist tellitud ja alati minu magamistuba kaunistanud. Aegajalt ma pesen neid masinas ja siis on nad jälle ilusad valged ja säravad.


3. Korralik ja loogiliselt kujundatud töökoht

Täitsa olemas. Iseaasi, kui tihti ma seda kasutan. Põhiliselt lõsutan ma ikkagi oma voodis kõhuli. Laua äärde lähen vaid siis, kui on vaja pangaülekandeid teha (nii umbes korra kuus) ja kui on vaja kasutada sülearvutit. Põhiliselt toimetab selle laua taga Meena.


4. Unikaalne leid Kirbuturult

Arvatavasti on neid rohkem, kui üks. Ära märgiks lamamistool-voodi, mille me viimati Paistust kaasa tõime peaaegu olematu raha eest ja mida meil just vaja oli. See on ühtlasi ka ainuke istumiskoht tüdrukute toas, kus lapsed alati dvd-sid vaatavad.

Ja loomulikult kaks mõnusat istumispatja meie mustapesukorvil.



5. Mugav madrats

Vot nüüd me olemegi selle koha juures, kus mina protesteerida tahan. Meil on kodus kõigil mugavad madratsid väljaarvatud mina. Ma magan põhimõtteliselt vedrude peal. Madiken mainis ära, kuidas tema omale alles viiendal korral õige madratsi sai. Kuna mul omal oli just päevakorral madratsi valimine, siis otsisin netist kohe välja tema arust hea madratsi, milleks osutus Hypnos Luna. Mõeldud tehtud, tellisin omale ka (LINK).

Siis aga hakasin oma vanat madratsit uurimaja mis ma märkasin - see on ka Hypnos ma ei tea mis. Nüüd jääb ainult üle loota, et see Luna seal Hypnosi taga saab otsustavaks ja ma ei saa jälle mingeid vedrusid külje all.


Siinkohal ma väljendan kohe ka oma imestust, kui Madiken kirjutas, et ta tellis nimelt e-poest oma madratsid, et siis on võimalus testida 14 päeva madratsi sobivust. Postikulu minu tellitud madratsil oli ON24 -s 19€. Kuida see tagastamine küll välja nägema peaks ja kelle kulul? Suht vaevaline ja kulukas operatsioon minu arust.

Ja veel üks küsimus. Mis saab vanast madratsist?

6. Vähemalt üks kunstiteos

Kui seda kunstiteoseks saab lugeda, siis teleka toas on meil seinal selline asi...
See on kogu "kunst" meie kodus.


7. Üks elus asi

Lõpuks on meile pidama jäänud mõned potililled ja lapsi ma siinkohal elusateks ASJADEKS ei loeks.


8. Fotod sulle kallitest inimestest

Fotode suhtes olen ma viimased viis aastat küll laisk olnud. Kõik on mälupulkadel. Paberkandjal fotosid pole juba ammu teha lasknud, veel vähem on mul neid ekponeerimiseks välja panna. Ainuke väljapanek on 6 aasta vanunen Meena titepiltide seeria - kõik.



9. Väike õmbluskomplekt

Täitsa olemas ja mitte eriti väike. Kõik vajalik on olemas.


10. Nõudekomplekt külaliste tarvis

Kahjuks ei ole, aga see on minu üks unistustest ja mitte pisikesest. Kui mul kunagi külaliste jaoks serviis peaks olem, siis võiks see olla Villeroy & Boch'i trditsiooniline serviis (LINK) ja korralikud söögiriistad sinna juurde ja bokaalid ka loomulikult.

"Tulevikumuusika"
Igapäevased nõud, mida kasutame ka külaliste puhul

Lisaks peaks nende nõude hoidmiseks olema mul eraldi buffetkapp(LINK).


11. Kohvi- ja/või teekann

Presskann on täitsa olemas, kuigi meil ta kasutust praegusel ajal küll ei leia. Taimeteesid oleme seal vahest teinud.



12. Vähemalt üks pudel vahuveini

Vahest on, praegu on aga "ladu" täitsa tühi.

13. Tugev ja usaldusväärne kööginuga

Olemas. Fiskars Edge kööginuga(LINK). Ostetud 2014 aasta algul ühest pisikesest Ruhja (Läti) toidupoest ja on saanud asendamatuks abiliseks köögis.


14. Taskulamp

Kas ta just taskusse mahub, aga pimedal ajal puukuurist hea puid tuua. Patareid on vaja ainult uueks hooajaks vahetada.


15. Usaldusväärne tolmuimeja

Just usaldusväärsus on minu tolmuimeja puhul tähtis (LINK) Oi kuidas ma vihkan tolmuimejaid, mis teevad küll surt mürinat, aga tõmme on 0. Selline jubedus on minu isal. Ise ta nii hirmsasti kiidab oma masinat, aga viga on selles, et ta pole korralikku tolmuimejat vist mitte kunagi oma elus näinud.


Sellised on mitte just enam esimeses nooruses naise 15...peaaegu 15 asja, mis võiks/peaks olemas olema.

Eesmärgiks on tulevikus kokku panna üks korralik nõudekapp koos viisakate traditsiooniliste lauanõudega, mida saab hiljem ka edasi pärandada.

20. september 2015

Happy

Kui öö ei olnud kergemate killast, siis päevaga jäin küll ülirahule. Ma ei tea, kust tuli minu tänane energia, aga seda pole mul juba tükk aega nii palju olnud.

Eile õhtul olin ma üsna masenduses ja kurb. Kirjutada ma sellest muidugi ei saa, sest siis on anonüümsed kohe jaol ja hakkavad seletama, kuidas kõige õigem elada oleks ja teiselt polt jälle, et sellist asja ikka ei tasuke netti üles riputada. Ok siis, kirjutan vaid ilusatest asjadest ja jätan mulje, et meil on kõik hästi ja meil muresid ei ole. Kui, siis vaid rahamured, mida jälle ka ei tohiks avalikustada, sest ennast "rotiks" ka ju ei tohi mõne arvates teha.

Väga raske on kõigile meelejärgi olla, kuigi ega ma seda ei taotlegi. Minu eesmärk on siiski päevikut pidada, et hiljem oleks, mida meenutada ja lapsedki saaksid huvi korral vanu aegu meenutada. Ise ma loeksin küll oma vanaema käsitsi kirjutatud päevikuid, mida ta pidas iga jumala päeva kohta. Oi kuidas see mind huvitaks, kuidas tema oma elu kirja pani, mida tundis ja läbi elama pidi. Aga nende päevikutega on lood pahad ja tundub, et ma ei saa neid kunagi lugeda. Pean leppima vaid ema meenutustega, kuidas nad joodikust isa vägivalla ja hirmu all elama pidasid, mida nad sõid, mida seljas kandsid ja kui kokkuhoidlikult tol ajal elati.

Ühe kurva juhusliku avastuse tegin veel. Imelik, kuidas võib mõni asi südamesse minna. Üks minu lemmikumaid blogijaid oli mind oma blogrollist eemaldanud. Miks? Loomulikult on see tema enda teha, aga mina hakkasin kohe põdema, et kas ma tõesti olen igavaks muutunud, käib see kaalujama talle närvidele ja sada muud asja veel. Kuni sinnani välja, et mida kuradit ma siin üldse oma aega raiskan ja oma elu teistele avan. Hakkan parem sahtlipõhja kirjutama.

Siis ma kolasin veel FB-is ja viisin igasugu otsi kokku. Küll on ikka hea asi, kui sa oled "olemas" ja võimalus teiste järel nuhkida olemas on. Ma arvan, et igal ühel teist on olnud tahtmine kellegist rohkem teada saada ja facebook on selleks ideaalne koht. Miks seda võimalust riigitasandil ei kasutata, et näiteks "rongaisade" kohta infi leida, ma ei tea. Mina, kui tavainimene, saan ainult fakti konstateerida, rohkem minu võimuses ei ole. Kohtutäiturid ja Maksuamet aga laiutavad käsi, kuigi neil on ju kõik võimalused olemas, et kasvõi "mustalt" palka maksvaid firmasid vahele võtta. Lapsemäng, aga neid järelikult ei huvita ja kõik.

Sellised kurvaks tegevad seigad mul siis eilsest ja tänane öö oli ka üsna lünklik ja sain põhjalikult une arvelt oma probleeme analüüsida. Õnneks hommikul olin krapsti varakult üleval ja viisin tööga oma mõtted mujale. Mina niikuinii maailma muuta ei suuda ja teen siis enda ja meie pere olemisegi nii palju paremaks, kui ma seda suudan.

Kaal näitas mul hommikul 66,9 kg, mis on masendav. Olen nädal aega magusast hoidunud, õgimishood olen vahele jätnud ja mingit saasta näksimist ei toimu.

Poodi olen nädala jooksul raha viinud vaid ca. 32€. See oligi esmaspäeval, kui tegin suurema poereti, et külmkapp päris tühi ei oleks. Reedel varusin vaid 4 piima ja ühe sepiku ja sedagi taaratšeki arvelt. Teisipäeval oli möödapääsmatu kulu - trimmeri tamiil, mis maksis üle 5€. Ise ma olen väga rahul oma finantskäitumisega, las see kaal siis hüpleb. Ju see ka hakkab ikkagi kokku tõmbama, kasvõi paar kilogi aja jooksul.

Millega ma siis täna kõik hakkama saanud olen? Eile alustasin kartuli sorteerimisega, mille ma täna võidukalt lõpule viisin. Kõik käis kui lepase reega, kui kõrvale jätta üks möödalaskmine. Nimelt ei olnud ma sel aastal jõudnud veel kottidele mõelda, liiga äkki tuli see kartuli võtmine. Nii ma siis maadlesin kogu aeg nende auklike vanade võrkkottidega, kust kogu aeg kartulid välja veeresid. Lõpuks tõi ema mulle mõned normaalsed kotid ka ja siis oli küll lust tööd teha. Mete käis ka mul natukene abiks, sai vähemalt töö spetsiifikaga tuttavaks, kui muud kasu polnud, mis pole ka muidugi vähem tähtis.

Kõige armsam moment oli, kui Jaskar läks kartult ema juurde keldrisse viima (minu keldrisse mahtus vaid osa) ja kutsus Steni endaga kaasa. See ei ole tavapärane. Mul on suht imelikud lapsed. Sellist õe-venna suhtlemist on vaid kindlate paaride vahel...Mete ja Sten, Sten ja Stig, Meena ja Stig, Jaskar ja Stig, Mete ja Stig. Muid variante eriti ei ole, kui, siis vaid üks suur kaklemine.

No ja kui Sten ennast auto ligi oli sättinud ja ootas kutset ja kui see kutse tuli (minu pisikesel kaasabil), siis Sten ennast kaks korda kutsuda ei lasknud. Sten sebis Stigi ka punti, millega Jaskar kohe päri oli ja nii nad siis kolmekesi vanaema juurde kartulikoormaga sõitsid. Mul oli kohe selline õnnis tunne ja paugu pealt oli selge, mida ma sünnipäevaks soovin.

Lasin siis fantaasial ka natukene lennata ja unistasin, kuidas kolm vennakest lähevad üheskoos vanaema juurde, vanaema söödab neil kõhud ka täis...aga see oli juba ulmevaldkonnast. Tulevikus võib-olla.

Lapsed tavatsevad ikka alati küsida, mida ma ühel või teisel puhul kingiks soovin. Mul on alati üks vastus "häid lapsi", ei midagi muud. Ja nad teavad seda vastust juba aastast aastasse. Jaskar pole kahjuks seda küsimust mulle veel esitanud...äkki kunagi...:)

Igatahes edaspidi soovin ma vaid igaks puhuks, et mu lapsed omavahel paremini läbi hakkaks saama. Rohkem ma ei soovigi.

Kui ma eile tegin ühe partii pirnikompotti, siis täna käisin oma kurgipeenart revideerimas. Kartulivõtu ajal olid kurgid niivõrd maitsvad, et ma kohe pidin veel saama võimaluse natukene kurke purki teha. Ja saingi, kolm 1,5 liitrist purki õnnestus mõnusaid krõmpsuvaid delikatess kurke purki saada.

Steniga kraamisime voolikud ja pumba ka selleks hooajaks kokku. Kastmisaeg on ümber, järgmisel aastal jälle. Hernekepid ja nöörid said kokku korjatud, hernepeenar kokku kraamitud. Herneseeme oli mul juba varakult kokku kogutud. Kes seda poest osta jõuab. Pakis on nii imevähe sees, et naljanumber lausa. Oma seemet saab ikka mõnuga kohe külvata ja sel suvel sai päris tihti hernepeenras istutud ja herneid vitsutatud. Tahaks järgmine suvi korrata.

Vahepeal oli Sten saunapuud ja veed ära vedanud, minu mureks oli tuli alla teha. Ikkagi kokkuhoid, kui kõik sauna lähevad, mitte duši alla. Kokkuhoid ees ja taga:D

Mul oli täna seline tunne, et see oli selle aasta kõige ilusam ilm. Olime kõik terve päeva väljas ja toimetasime. Ja palju toimetasime. Hämaras tuppa minnes pidin veel niipalju pingutama, et õhtusöök ka valmis teha. Seal tulid juba ema ja Mete appi, kes koorisid kartulid ära. Riburodu käisid kõik saunas ja kui ma vaikselt olin lootnud, et äkki unejutust täna pääsen, siis seda luksustmulle juba ei lubatud. Liiga hea raamat ja Meena ootas huviga, mis edasi juhtuma hakkab. Ma olen lubanud iga õhtu ühe peatüki lugeda, mis on täiesti arvestatav lugemine. Isegi nii pikk, et lõpus pean võitlema juba unega. Mina siiski ainult, lapsed kuulaks mitu peatükki korraga.

Ja nüüd on neil komme veel pilti ka analüüsida peale lõpetamist. Seal on üks vanakraami poe pilt, kus on igasuguseid huvitavaid asju müügil ja mina pean siis ütlema, kellele mida ma sealt ostaks...no et Metele ostaksin ma need pehmed loomad, Stigile linnupuuri jne. Ma saan aru, et korra me tegime seda mängu, aga nüüd lüüakse see pilt iga päev lahti ja mina pean siis kõva häälega "unistama" hakkama:D


Täna ma olen ikka tõeliselt läbi omadega. Jõudsin vaevalt veel tahvelarvuti maast voodisse vinnata, selg lööb lausa tuld. Stenil hea pea ja mäletas veel, kuidas ma eelmisel aastal oma haige seljaga kartult sorteerisin.  Mina olin selle juba unustanud. Ju seepärast mul sel aastal nii lihtsalt läkski. Olen happy.