Küsimused mulle

9. aprill 2016

Ruhja - Valmiera

Täna sai traditsiooniline Läti tripp tehtud, seega ka lubatud postitus kohtadest kus ma ilmtingimata alati käin. Kuna aeg on alati napp, siis ega palju käia ei saa ja ei jõuakski.

Täna saime alles peale lõunat startida, sest hommik oli lubatud Metele. Ta osales Karksi-Nuia maanteejooksul (5 km), kus ta saavutas oma vanusegrupis 10. koha. Nüüd nuiab ta ennast ka Viljandi ümberjärve jooksule. Minule tähendab see sofri tööd, sest keegi peab ju preilit sõidutama nendele tema "üritustele".

Viimane pingutus
Tõusime me vara hommikul. Stig oli aktsioonis jub pool seitse. No ei näe vabal päeval magada. Ta püüdis küll teisi mitte segada, aga lapse asi. Ja nii me riburada tõusime, nagu unetud. Mina kasutasin aega kasulikult ja sain vannitoa enne kodust lahkumist läikima löödud. Toad tõmbasin ka tolmuimejaga üle, sest oli teada, et ega mul päeva jooksul enam mahti ei ole selliste asjadega tegeleda. Päev oli planeeritud.

Läti poole startisime poole kahe paiku. Täna nägi ring välja selline. Alustasime Ruhja Top'ist, Brivibas iela 8 (tõlkes vabaduse tänav/plats). Tavaliselt me kas käime vaid Ruhjas või siis vaid Valmieras. Täna aga otsustasime alustada Topiga, et tee peale kaasa võtta vastupandamatult maitsvaid saiakesi. Hea tee peal aega viita söömisega. Ruhjast Valmierasse on maad 44 km.



Nagu näha on pood avatud peaaegu alati. Õhtuti on kahjuks saiakeste valik juba niru või üldse olematu. Peegelpildist võib aga näha, et ma ei tohiks üldse saiakeste peale mõeldagi, aga ei saa. Iseloom on väga nõrk praegu selle koha pealt. Meie sattusime lõuna paiku poodi ja saime oma saiakeste portsu kätte.



Viimase aja hitt meie peres on kiivid ja neid ma siis alati koju ka ostan ja miks mitte, kui kilo hind on vaid 0.99 eurosenti.


Kodus on mul üks kommipurk, kus sees olid erinevate maitsetega lutsukommid. Kui see tühjaks sai originaaltoodangust, olen ma ostnud täitmiseks komme Topist, neid samu 1.12 € hinnaga. Geniaalne lahendus, aga sel korral jäid ostmata. Olin saiakestega liiga õhinas.


Stigi lemmik on Mozzarella juust ja seda saab Topist normaalse hinnaga, peeaegu sama hinnatase nagu Saksamaalgi. Eestis on pea alati hind üle euro.


Saiakesi tehakse sealsamas kohapeal, kõigile nähtavalt. Vahest ma unustan ennast vaatama, niivõrd kiftilt ja professionaalselt käivad nad taignaga ringi ja kellele ei meeldiks soojad saiakesed otse ahjust. Stritsli hind on natukene üle euro.



Topis on saadaval ka väga hea hinnaga Tarhun. Vene ajast mäletan seda jooki ja ostan alati ühe pudeli koju kaasa.

Hea parem tee peale kaasa ostetud, võtsime sihi Valmiera peale. Suud matsusid ja ema sajatas, et minuga on võimatu kaalust alla saada, kui esimene reis saiapoodi on. Aga mis teha, mingi rõõm peab ju elus olema. Las ta siis olla söömisrõõm.

Tänasele postitusele mõeldes, võtsime ebatavapäraselt esimeseks sihiks Valmiera Maxima, mis ei jää millegi poolest alla Pärnu 3X-ga Maximale. Sealt tasub osta kõik söögikraam, kui teil see plaan on. Midagi on alati soodukas. Eriti tasub rõhku panna lihaletile.

Georga Apina iela 10a, Valmiera


Veel avastasime me ühe Outleti poe, mis vist on äsja sinna tekkinud. Enne pole silma jäänud. Astusime sisse uudistama.


Desigual kleite vali, millist vaid soovid


Aigle kummikud, aga kahjuks 44 suurus. Hind oli 40 €.


Võib-olla laiema silmaringiga inimesed enne kuulnud midagi fitness kummikutest (Fitness Gummistiefel), aga minu jaoks olid sellised asjad küll täielikuks uudiseks. Ja seda vaid 6 euro eest.



Keegi on oma kapi jalad kingadele paigaldanud:D
Lubasime Maximasse vaid kontrollostule põigata, et kassatšekiga poe aadress saada, aga väljusime korvitäie söögiga. Puuvilja-köögiviljalett on Maximates alati tasemel. Ja kui vaadata, siis on peaaegu kõik soodushindadega, mida iganes see siis ei tähenda. Aga tead vähemalt, et oled soodsalt saanud.

Edasi põrutasime sellesse pudi-padi poodi, mis oleks justkui kummist ja millest ma juba juttu olen teinud (LINK)



Sinna ma täna sisse ei läinud, sest mul polnud sealt midagi vaja. Võtsin vaid tänava nime fookusesse, et teil seda kergem leida oleks.


Peatävalt peaks vaade selline olema. Kirik võtta pidepunktiks. Mina võtsingi suuna jalutades kiriku poole, sest peale kirikut on üks hea pood, kust igasugu parfümeeria nänni osta. Ja ikka alati soodushindadega. Tegemist siis Drogasega.



Dzirnavu iela 57




Poes valitses tühjus. Tavaliselt on seal ikka ostjaid ka, aga sel korral oli ruumi isegi liikuda. Riiulid on lookas. Kasutasin juhust ja ostsin omale otsa saanud kuumakaitsele asenduse. Eelnevalt kasutasin Syoss'i firma kuumakaitset, nüüd pidin leppima uue valikuga, sest muud lihtsalt ei õnnestunud leida. Aga jällegi, soodushind tootel (got2b), miks siis mitte proovida midagi uut.

Sellest poest ostan ma tavaliselt ka oma šampoonid-dušigeelid perele.

Valleta'sse me sel korral ei jõudnud ja vajadust ka nagu ei olnud. Mõned poed, mis meenuvad: Lindex, Euroskor, New Yorker, CCC, Sportland, IKI, Douglas, Monton...

Rīgas iela 4, Valmiera (foto internetiavarustest) 

Kel aega, võib nõrkemiseni shopata. Peatänav kubiseb poodidest, kuhu mina veel jõudnud ei ole. Minu lagi on Maxima, Depo ja healjuhul ka Valleta.

Depo on alati programmis. Täna kavatsesin ma nõudepesumasinale tabletid ja soola osta pluss pesupesemisvahendi. Hea on minna poodi, kui kindel siht silme ees on.

Depost olen ma kirjutanud pikemalt siin.




Depo osaline rattavalik

Rehvide hinnakiri
Ja oligi kõik. Kel sellest väheks jääb, siis soojalt soovitan Poolas külastada sellist poodi...


Olge siis mõistlikud ja ärge kuhjake igasugust mõttetut jama kokku. Ma ise küll püüan:)

PS: Pildid on tehtud kõik minu "kalli" telefoniga. Palun mõistvat suhtumist!

4. aprill 2016

Mida sisaldab "Teeme ära" talgute stardipakett?

Olen meeldivalt üllatunud. Tõin täna Smart Postist talgute stardipaketi ära ja koju jõudes oli põnevus laes. Mis sel aastal pakist leida võib. Jagan ka teiega oma rõõmu.









Jääme siis selle kevade suursündmust ootama. Värske info kohaselt pidi piiripunktis prügi ohtralt olema. Lausa patt on 7. maid ootama jääda.

Meie kolmandad talgud. Talgud leiad siit.

Ja pisike intervjuu võeti ka minult telefoni teel seoses talgutega, mis ilmus Sakalas.



2. aprill 2016

Nali naljaks

1. aprill on selleks korraks möödas ja järelkajad on kohati päris karmid. Eriti liigutav oli Eveliisi "nali", kus ta väitis, et "muinasjutt" sai läbi. Perekooli pani see küll igatahes kihama. Kahjurõõm oli aga üürike, sest nii hullud asjad siiski ei ole. Lihtsalt järjekordne mõõn. Õnneks. Või noh...parem, kui abielu lahutus. Lahe ninanips "perekoolikatele". Hästi ajastatud ja kuna Eveliis kirjutab väga hästi, siis hea lugemine samalajal.

Ise ma sain ühe ja ainsa "aprillinalja". Nimelt ilmus FB-grupis (käsitöö), kus ma ka liige olen, selline teade:

"Kuna tegemist on siiski väga suure grupiga, mis nõuab aega ja pühendumist siis edaspidi on liikmemaks kõigile 1€/kuus."

Nojah, mõtlesin ma omaette, mis siis ikka, tuleb see euro maksta või grupist lahkuda. Siis aga hakkasin mõtlema, kui palju meid selles grupis olla võib. See arv on minu teada kuskil üle 10 000 . Pole ju paha teenistus. Siis ma taipasin, et ei saa olla, see peab küll mingi nali olema. Nagu see "küünte" jama. Kuigi see asi juhtus enne 1. aprilli. Ja edasi kommentaare lugedes oli asi selge. Olin oma "aprilli" kätte saanud.

Lastele sain ma ka hommikul vara kohe nalja tehtud. Ja et mitte jupitama hakata, said kõik korraga.

Nagu iga jumala hommik, küsiti ka seekord, kumba autoga minek toimub. Kuna halli auto paak oli kütusest juba pikemat aega kuiv, siis sõitsin mustaga. Lastele aga ütlesin kohe, et sõit toimub halliga. Nemad lähevad ees enne mind alati juba autosse, panevad kompsud "vööri", kinnitavad rihmad ja ootavad, kui sõit lahti läheb. Nii ka sel korral.

Mina aga panin veel pesu kuivama ja kui ma siis valmis sain, istusin teise autosse ja hõikasin neile "Aprill". Kogu kaader pidi ümber kolima ja nalja oli nabani.

Töö juures juhtus selline lugu, et meil oli kolimispäev 1. aprill. Meie uus kabinett sai valmis ja vana läheb remonti. Oli vaja ruum tühjaks saada ja nii me siis ümber kolisime. Kõik oli juba paigas - lauad, toolid, arvutid, kui meile teatatui, et interneti saab alles alles õhtuks. Mina isiklikult olin kindel, et see peab küll mingi nali nüüd olema. Ei saa me ju tööd ilma internetiühnduseta teha. Aga ei olnudki nali. Saime hoopiski poolest päevast koju, sest mis me seal niisama istume ilma tööta. Vahelduseks oli päris mõnus vara kodus olla.

Sealt omakorda ei uskunud keegi, et ma kodus olen ja miks ma kodus olen. Kõik kahtlustasid, et püüan omaarust nalja teha. Selline suht ebakindel päev on see 1. aprill, aga korra aastas elab ju üle.

Ja siit tuleb nali, mis mul elu aeg meeles püsib.

Ammustel aegadel, kui ma veel korteris elasin ja seda "eksiga" koos, siis helistas mulle tolleaegne sõbranna ja teatas, et tuleb meile külla ja on varsti kohal. Mina aga olin tol ajal veel üsna laisk ja tihtipeale mul olid kodus puhtapesu hunnikud. Jah, puhta, nii laisk ma ei olnud. Pesu oli ikka pestud, aga selle lappimise ja veel hullem, triikimisega, olid mul suured probleemid ja seda ühe lapse kõrvalt. Uskumatu, aga tõsi.

Meie siis hakkasime kiiruga korda majja lööma. Pesu sai surutud kuhugile silma alt ära. Kiiruga sai mingi enamvähem talutav üldmulje loodud ja jäime siis ootele. Keda ei tulnud, oli sõbranna. Nali. Me nii pingutasime ja südamest.

Muideks, nüüd, 5 lapsega, pole meil majas mingeid pesukuhilaid. Ma lapin pesu kokku alati otse pesurestilt ja seda iga kord, eranditeta. Kui pole aega või viitsimist, siis see pesu lihtsalt ripub nööril. Ja kui lapitud, jagan kohe iga lapse kappi riided. Arengud.


31. märts 2016

Reklaam vs. antireklaam

Ma tahaksin hirmsasti siin praegu ühe pildiga lehvitada ja küsida teiste inimeste arvamust, aga ma ei tea, kas see sünnis on. Riivaksin kohe kindlasti kellegi tundeid ja põgusas vestluses ei olnud töö autor nõus, et ma tema pilti kasutan. Ju siis on midagi karta või häbeneda. Millega muidu seletada avalikult postitatud pildi jagamisest keeldumisega. Pidi olema autoriõiguste rikkumine, aga polnud nõus ka sellega, et avaldan pildi juures autori nime:D

Tegu on siis ühe küünetehniku pildiga, mis jooksis läbi FB-is minu ajajoonelt. Tehtud tööst siis. Ma sain kerge šoki seda pilti nähes ja väljendasin ka ennast vastavalt. Asjaosaline ise arvab, et töö on okei ja klient rahul. Mina leian, et see on pigem antireklaam. Ma pole juba ammu midagi nii jubedat näinud.

Tal on hulgaliselt ka teisi töid ja kõik avalikult vaatamiseks. Mina pole pädev tema tööd hindama, aga kes tahab pilgu peale visata, siis andke märku. Oleks täitsa huvitatud, kas mul on mõttekaaslasi.

30. märts 2016

Sünnipäev

Täna on tegelikult Meena ja Stigi issi sünnipäev. Mul on see meeles, aga lastele ma seda maininud ekstra ei ole. Õnnitlust ma ka tõenäoliselt teele ei saada, sest ta (laste isa) ei ole kunagi eriti midagi pidanud tähtpäevadest. Sisimas ta kindlasti loodab, et me märku annaks, aga kuna tal on raske lapsepõlv olnud ja ta oma jutu järgi ei hooli meelespidamisest, siis las ta olla...

Veel enam, et ma vist vihastasin ta siin mingi aeg täiesti kogemata välja. Vaata see teises keeles enda väljendamine pole eriti ohutu. Igatahes kukkus nii välja, et kui mina olin lõpetanud, siis vastus mis tuli, oli selgelt arrogantne ja oli selgelt näha, et inimene oli ego pihta kõva löögi saanud.

Seletan lühidalt, kuidas asi oli.

Mingi paberimajanduse pärast oleks olnud vaja, et Meenal ja Stigil oleks sissekirjutus tema juures. Kuidas see aga võimalik oleks. Hooldusõigust tal laste üle ei ole, asju ta ilma minuta ajada ei saa. Ta tegi ettepaneku, et teise elukohana võiks kirjas olla tema aadress. Nojah, aga kuidas. Mina käin tööl ja Saksamaale ma minna ei plaani. Eks see ajas tal ka "sita keema", et ma nüüd tööl käin ja tulen oma eluga iga päev aina paremini toime. Saan kodust välja ja üldse kontrollin oma elu paremini.

Nii...tema igatahes ütles, et läheb järgmine päev nn. valda ja üritab lapsed enda juurde sisse kirjutada. Ma laitsin tal selle plaani kohe maha ja ütlesin, et ilma minu allkirjata ja ilma laste dokumentideta on see üritus tal üsna mõttetu, et ma ei usu selle õnnestumisse. Ma ei tea, kas mu soe soovitus kõlas sama ülbelt, kui tema mulle vastas, aga rohkem ma temast kuulnud ei ole.

Selline armas "suhe" meil hetkel käsil. 

Töö, kodu, lapsed ja kõik muu

Täna on nii hullumeelne päev olnud, et kui ma ükskord koju jõudsin, siis lihtsalt tegutsesin selle nimel, et vaid võimalikult kiiresti voodisse saada. Ei huvitanud mind enam ei söögitegu ja ammugi mitte telekas.

Lapsed oleks muidugi soovinud, et ma midagi head süüa teeksin, aga kui ma Metelt küsisin, mis see hea olla võiks, siis vastata ta mulle ei osanud. Sellest ma järeldasin, et ju siis pole asi pakiline. Vingutakse lihtsalt vingumise pärast. Varsti nad istusidki Steniga laua ääres ja olid omale ise midagi söödavat leidnud. Nii et ei tasu ikka kohe iga piiksatuse peale joosta, võib lastele harjumuseks saada. Ja ma tõesti lihtsalt ei jõua igal õhtul majapidamisega tegeleda.

Eile oli mul rohkem energiat. Sain vist ema juures paraja kofeiini laksu. Igatahes kui ma ükskord koju jõudsin, ajasin ma veel tolmuimeja kurjaks, sorteerisin Meena riidesahtlid ära, viskasin pesuresti toast välja ja jõudsin mustad nõud isegi masinasse panna. Päris produktiivne õhtu. Teleka ees istusin ka veel. Eks natukene oli oma osa sellel, et Meena sõitis iseseisvalt jalgrattaga vanaema juurde ja mul oli üks laps vähem. Kohe annab tunda, nii uskumatu kui see ka ei ole.

Täna muideks sama lugu. Koduteel juba Meena ütles, et tahab täna sama asja korrata, kui eile. Ainuke jama oli, et tal oli ratas vanaema juures. Aga see oli väike probleem. Meenal oli kohe lahendus. Ta sõidab rattaga koju ja siis sõidab omakorda uuesti vanaema juurde. Nojah, saab ka nii. Talle kohe nii väga meeldib liigelda kodu ja vanaema vahet. Nüüd on liiklushuligaane ka vähemaks jäänud (tänu tihedamale politsekontrollile) ja liiklus on üsna rahulik või siis üldse olematu. Ja keda huvitab, siis Meena on igati turvavarustusega varustatud ja võimalusel on tal isegi saatja kaasas. Ma tean, nii väike laps ei tohiks veel maanteel sõita. Aga palju asju ei tohi, ikka tehakse. Ma mõtlen ikka oma lapsepõlve peale nendel puhkudel, kuidas ma nööriga venna punnvõrri järel rattaga olin. Põlved olid mul kogu aeg verised. Päevad läbi me mõllasime millegi kallal, vanemad olid alati tööl ja no teate isegi, kuidas vene ajal need asjad olid. Tore oli igatahes. Ideaalne lapsepõlv.

Mis mu päeva täna nii väsitavaks tegi, oli palju igasugu melu. Esiteks oli meil töö juures täna tuletõrje koolitus. Õnneks oli lektor naljamees ja igav ei hakanud. Ruumi ja - õhupuudus oli aga küll. Ma sain lõpuks omale koha mõnusasse pehmesse voodisse ja no vajus silm kinni küll. Hea meelega oleks seda voodit korralikult testinud.

Samal ajal, kui meile loengut peeti, oli sealsamas meie tootmishoonete lähedal tulekahju ja päris reaalis ikka. Pärast tehti meile ka väike õppus, millest me nii mõndagi õppisime. Kui asi tõsiseks läheb, ju me siis ikka liigutame ennast tõsisemalt ja hoolitseme selle eest ka, et kaaskodanikut hoonest kõik välja saaks.

Täna lõpuks, peale kahte nädalat haiglas olemist, sai koju ka minu isa. Ma pole sellest kirjutanud, aga mainin põgusalt, et ta elas üle infarkti. Aitasin tal natukene organiseerida koju minekut. Õhtul käisin veel tema juurest läbi ja tundus, et kõik sujub. Söök oli värskelt valmis, tuli pliidi all ja telekas lõugas toas nagu "metsaline". Kõik nagu vanal heal ajal.

Pärast kogu seda melu on mõnus voodis vedeleda ja mitte millelegi mõelda. Päris tore on vahelduseks, kui Jaskar ahju kütab, Sten enda järelt söögilaua koristab ja Mete lihtsalt Stigiga üles oma tuppa läheb ja lapsed hoolitsevad, et emme puhata saaks ja mis põhiline, vaikus majas oleks. Ei jõua iga õhtu.

Täna magan ma töö juurest prügisurmast päästetud stressipadjaga, mis lõhnab lavendli järele. Mingid testpadjad ja üldsegi mitte pahad. Esmamulje on küll paljutõotav. Loodetavasti olen ma hommikul hoopis teine inimene:)

27. märts 2016

Ilma pealkirjata

Tänasega ongi lastel vaheaeg läbi. Pidid nad selle veetma üksinduses ja said tahtmist mööda igavleda. Pisemad käisid ikka lasteaias edasi, suuremate soovil, et nad rahus OLLA saaksid.

Kõik toimis. Mina läksin ikka nagu tavaliselt, hommikul vara, pisematega kodust välja ja tulime õhtul. Päeval mingit helistamist ei toimunud. Selle tegin ma oma lastele kohe selgeks, et ei mingit helistamist, kui HÄDA ei ole. Nad on sellest ilusasti aru saanud ja olen saanud selles mõttes küll täiesti südamerahus oma tööga tegeleda.

Töörindel läheb endiselt hästi. Saame ikka kiita ja teeme oma tööd huvi ja õhinaga. Neljapäeval tehti meie osakonnale ka ekskursioon tootmisesse, et meil natukene rohkem aimu oleks, mida me teeme ja kust see kõik tuleb ja kuidas tootmisprotsess välja näeb. Aukartust äratav oli, peaks ütlema. Ja vahelduseks oli tore ka kontorist välja saada, ilusas ilmas jalutada ja ennast liigutada.

Selle enda liigutamisega on mul päris suured jamad kaelas. Ma ei saa õelda, et ma liiga palju sööks, aga kaal tõuseb mühinaga. Teksad, mida ma kandnud olen, lähevad jalga veel vaid seebiga. Nüüd ma saan aru küll kleidi kandmise eelistest. See värk annab vähemalt järgi venida...no sukkpüksid ja mõni elastsem kleit siis ja laua ääres on ka mugavam istuda.

Tahan õelda seda, et olen oma kaaluga tagasi seal, kus sügisel, kui ma alustasin tõsisemalt oma isude piiramisega ja seda väga tõhusalt. Pean sama asja kordama, kui ma ei taha ennast just käest lasta. Asi on tõsine ja naljast üsna kaugel.

Et ma kogu nädala istun kinnises ruumis ja isegi välja eriti ei näe, siis täna oli ilm nii kevadine, et nii kui ma voodist tõusin, seadsin sammud kohe välja. Kohe kutsus näppe mullaseks tegema. Lumi on küll paks meil siin veel, aga päikselisemad kohad on lumevabad. Nii ma siis saingi ühe suure lillepeenra sodist puhtaks tehtud, ennast natukene liigutada ja võib-olla natukene d-vitamiini ka. Lumi sulab silmnähtavalt ja päevad on nüüd ka pikemad, soojemad ja valgemad. Saab äkki isegi peale tööd kodus midagi kasulikku tehtud. Lapsed on ka heameelega väljas kui mina aias nokitsen.

Meena sõidab juba mitmendat päeva rattaga ringi, mis on ka vaid rõõmutegev. Stig, tema on talv läbi oma jooksurattaga igal pool üssanud, temaga pole probleeme. Aga Meena liikumine oli küll minimaalne. Niipalju, kui ta lasteaias saab liikumist, niipalju oli. Koju jõudes visatakse kohe teleka ette ja kogu lugu.

Ükspäev läks ta Metega bussiga lasteaeda. Mete siis saatis teda natuke. Päeval käis ta eelkoolis ja õhtul ta oigas, kui väsinud on tema jalad, et ta on niipalju päeva jooksul kõndinud. Ühesõnaga ta kõndis kodust bussijaama, bussijaamast lasteaeda ja siis veel tiiru kooli ja ta oli omadega läbi. See on see autoga laste sõidutamine. Varsti on see lõbu läbi. Meena hakkab käima bussiga nagu koolilastele kohane.

Jalgratas on õnneks tema suurim sõber, saab liikumist piisavalt. Talv ongi selline laisem aeg. "Eks" oli ka lootustandev minu kaalutõusu osas, et küll ma kevad-suvega kõik jälle maha rahmeldan. No loodame siis.

Kirjutaksin rahast ka natukene. Ma olen täheldanud, et ajast, kui ma tööl käin, pole mul enam nii palju aega raha kulutada. Põhiline kulu on maksud, kütus ja peale tööd toidupood. Siis suudan ma kulutada keskmiselt 15 -20 eurot ja seda ka mitte iga päev. Vahest saab nädalavahetusel tiir ka Lätimaal käidud, aga siis ka ostan vaid toidukraami ja seda varuga, et kapist alati midagi võtta oleks. Raha on jätkunud isegi autoremondiks ja saab isegi paarsada eurikut kõrvale panna. Töölkäimise plussid.

Sel nädalavahetusel pole ma viitsinud aga mitte kuskile sõita. Polegi nagu tahtmist, kui iga päev saab piisavalt sõidetud. Meile tehti üks kinokülastus ettepanek, aga sel pikal nädalavahetusel ma seda küll vastu võtta ei suutnud. Tahtsin lihtsalt kodus olla ja olulisi asju teha, mis juba ammu ootasid tegemist. Sain lõpuks teisele korrusele, et seal üks suurpuhastus teha. Ma juba pikemat aega vältisin sinna minekut, sest ma teadsin, mis mind seal ees ootab. Laste koristamine on selline, et see ei kannata mingisugust kriitikat. Nad teevad midagi, aga mida, seda ma ei tea. Ja seda ka suure sõja peale ainult.

Ühesõnaga käisin ma sealt tolmuimeja ja märja lapiga üle, aknad käisin ka üle, puhtad voodipesud ja edasi peavad nad jälle ise seal majandama. Eks ma teen vahepeal jälle kurja häält, mille peale mudugi tolm ei kao kuhugile, aga pudi-padi saab vast jälle oma kohtadele.

Alumist korrust koristan ma põhjalikumalt korra nädalas, sest siin on kõige rohkem liikumist ja ma ise tihtipeale käin välisjalanõudega toas. Nüüd poriga enam ei saa, aga lumega küll. Tulen töölt, jooksen oma kiiremad jooksmised pliidi ja kraanikausi vahel ära ja alles siis tegelen jalanõudega. Pisike privileeg, ise sittan, ise koristan:)

Täna oli nii fantastiline ilm, et üle pika aja kütsime isegi sauna. Talv läbi on seal vaikus olnud. Hiired on vaid tegutsenud. Kõik võimalik oli läbi näritud. Kõige suurem kahju oli Jaskari kummikutest, aga õnneks kingiti talle sünnipäevaks uued.

Kuigi ma ise mingi saunafänn ei ole, siis nüüd oli küll selline tunne, et tahaks leilitada ja kõntsa maha pesta. Läksin isegi ekstra üksinda,hiilides, ilma lasteta, et saakisn natuke kuuma ka anda. Varsti oli Meena Stigag ukse taga, sauna värgid näpus ja lootsid, et ma nad sisse lasen. Tutkit, pidid otsa ringi keerama. Stig ise ei kannata grammigi kuuma ja Meena organiseerib niisama, nii et kindel EI oli minu poolt.

Käisin neljapäeval peale tööd juuksuris lõikusel ja sain nüüd saunas tiigi pehme veega juukseid pesta. Oi kui mõnusad ja siidised jäid. Ja lõikus oli ka hästi tehtud, jäi ilusasti hoidma soeng. Igati kasulik käik spontaanselt juuksurisse, kuhu ma naljalt juba ei satu.

Kui mina saunatasin päise päeva ajal, siis lapsed võtsin käsile õhtul. Mete, Sten ja Jaskar saavad ise hakkama. Stigi ma ei plaaninudki vannitada, tema on meil jooksvalt puhas poiss. Aga et natukene kõrvu puhata, siis tegin Meenale ettepaneku, et võtku oma Barbied ja mingu nendega vanni. Ta oli kohe nõus. Mingi aeg käisin pesin tal juuksed ära, et ta vanni rohkem vett saaks ja ikka hästi vahust. Stig oli üli pettunud, et tema sauna ei saanud. Käis ja vingus, lunis ennast igaühega kaasa, kes minemas oli, aga edutult. Mõttetu aktsioon tema poolt. Kes temaga seal kuumas ikka võitlema hakkab.

Lõpuks tegin talle ettepaneku, et ronib Meena juurde vanni. Mõeldud tehtud ja sinna ta jäi päris kauaks. Meena oli juba ammu pestud ja kammitud, kui Stig lõpuks tüdines ja ka välja tuli, vabatahtlikult. Sai tahtmist mööda sulistada ja Barbiede juukseid vees kammida.

Lõpuks käisin kõrvad ja küüned üle, kel vaja, eemaldasin Meenal jubeda sinise küünelaki, millega ta ennast kaunistanud oli, loputasin veel Mete juuksed üle, sest mulle tundus, et ta pea alles vahutas saunast ja saigi ring peale. Teleka ees istumisest võin vaid unistada. Suurim soov on vaid voodisse maanduda, et homme taas töönädalaga alustada - meie kõik.


9. märts 2016

"Pärl" teenindussfääris

Ma olen ikka aegajalt siin kirunud endist Eesti Posti, nüüdset Omnivat. Ikka sellepärast, et pakisaatmine on ülemõistuse kallis ja posti teel asjade müümine ei ole juba ammu mõtekas.

Täna oli mul jällegi uuemat laadi kogemus Omnivaga. Kuna postkontorite lahtioleku ajad on nii nagu nad on...ma ei teagi kuidas, aga mina sinna peale tööd ei jõua mitte kuidagi. Nuia siis ma mõtlen. Tavaliselt olen ma seal käinud ja alati oma asjad korda saanud. Sealsete teenindajatega olen ma rahul.

Täna pidin olude sunnil minema ühte Viljandi postkontori moodi asja. Ma ei teagi, kuidas neid asutusi nüüd nimetatakse. Polnud aega uurida ka. Igatahes lootsin ma, et saan probleemideta oma paki tagastada nagu ma seda juba varemalt ka korra Nuias teinud olen.

Panin oma paki letile, mis oli korrektselt internetist välja prinditud etiketi peale saanud ja andsin teada, millist teenust ma soovin. Teenindaja oli segaduses. Selgitasin, et olen täpselt nii ka varem pakki tagastanud ja ilma probleemideta. Paki tagastamine välismaale ja tasuta siis.

Ma saan aru, et oled võib-olla värskelt selle ameti peale hakanud ja kõiki nüansse ei tea. Arusaadav. Aga too teenindaja ei püüdnud ennast mitte kuidagi isegi aidata. Tavaliselt siis saab ju kuhugile helistada ja nõu küsida. Tema aga väitis, et tal pole sel kellaajal enam kuhugile helistada. Kell oli 16:50. Ma seisin ka nõutult ja küsisin, et mis siis saab. Ta soovitas mul sõita kesklinna postkontorisse, millega mina kohe kuidagi leppida ei saanud. Mul oli ju põhjus, miks ma selle koduteele jääva postipunkti valisin. Ei olnud minul aega ja tahtmist kuhugile seiklema minna tipptunnil.

Mingeid muid lahendusi mulle välja ei pakutud peale paki lihtsalt sinna jätmise ja äkki siis järgmisel päeval on võimalus see kuidagi ära vormistada. Aga ma ei saanud ju lihtsalt lahkuda ja pakki heauskselt ilma mingi märgi maha jätmata sinna jätta. Hakkasin siis ise pakkuma. Palusin sealse punkti telefoninumbrit, et saaksin järgmisel päeval uurida, kuidas asi lahenes. Teenindaja laiutas käsi. Et umbes kas ta peab oma isikliku numbri andma. Tundus, et seal siis ametlikku telefoni polnudki. Siis pakkusin oma numbrit, et nad helistaks, kui miski ei klapi või kui klapib, siis saaksid mulle teada anda. Suht nõme on lihtsalt küllaltki väärtuslik pakk maha jätta heauskselt, et äkki jõuab see õigesse kohta ilma mingi tõestusmaterjalita, et ma ta teele olen saatnud.

No tõesti. Kas see on normaalne. Milleks selline asutus, kui sealne töötaja ei oska oma tööd. Programm on ju ometi ees ja eestikeelne. Ta isegi ei üritanud olukorda lahendada.

Lõpuks surusin siis oma telefoninumbri ja tulin tulema, lootes, et inimene on aus ja paki tagastus saab vormistatud. Eks homme näis. Terve kojusõidu tee ei suutnud ma sellist suhtumist ära imestada. On ikka tegelased Omnivas. Lihtsalt ilu pärast pannakse inimene leti taha marke ja postkaarte müüma, keerulisema ülesande peale jookseb inimene lihtsalt kokku.

Mina aga ei heitnud meelt. Tegin kenasti oma lubatud 4,6 km ja muideks, homme on palgapäev:)



7. märts 2016

Mina oma "pisikeste" muredega jälle:)

Ma olen täna nii tubli olnud. Päev aega tööl asjalik oldud, peale tööd kiirustasin kohe Säästumarketi taarapunkti, et natukene söögiraha teenida. Aga selle taarapunktiga on mul juba mitmes halb kogemus ja ikka ma ronin sinna millegipärast.

Esimene kord oli hommikul vara, vahetult enne avamist kohal, et taara kiiresti ja muretult ära antud saaks. Aga kujutage ette, uksel oli aeg kelle 9, aga ei juhtunud mitte midagi. Ootasin, ikka vaikus. Läksin siis poodi sisse küsima, milles asi, et kellaaegadest kinni ei peeta. Ma nii muidugi päris peale ei lennanud, küsisin viisakalt nagu alati. Õeldi rahumeeli vastu, et kui teenindaja aega saab, siis tehakse lahti. Väga tore suhtumine ju.

Täna lähen siis kohale. Aeg niigi piiratud, laps vaja ju lasteaiast tuua. Võtan oma taarakompsud ja uksel tulevad inimesed poole tagastamata taaraga vastu. Automaat olevat täis saanud. Viin siis oma taara uuesti auto peale ja lähen poepersonali teavitama. Aega ei saa ju kaotada. Üks üsna nipsaka olemisega Viivi vastas, et teenindajad kuulevad küll signaali, kui automaat täis saab, et mida ma umbes jauran, et küll tullakse. Ma palusin siiski taharuumi ütlema minna, et asi liikuma saaks ja ma ootan "rõõmuga", kui ma kindlalt tean, et asjast ollakse teadlikud.

Kõmpisin siis oma taaraga jälle sinna pisikesse putkasse. Vaikus. Lõpuks tuli keegi ja hakkas meeletult taaraga kolistama. Too töötaja tegi vist nädala töö ette või isegi tagantjärgi ära, mu kannatus oleks peaaegu katkenud. Mõni nõrgema närvikavaga inimene oleks ammu käega löönud. Aga ma PIDIN sellest taarast lahti saama, sest kaua ma sõidan sellega ringi. Ma arvan, et ma mingi 20 minti lihtsalt seisin ja ootasin seal, lootuses, et see krdi masin lõpuks käima lükatakse ja ma saan hakata taarat sisestama hakata.

Lõpuks see ime juhtus. Aga mul oli tunne, et see tööline seal kiusu pärast venitas ja irvitas pihku. No igatahes sain lõpuks taarast lahti, no peaaegu. See pole ju niisama lihtne ja oli juba omaette ooper, aga see oli minu isiklik draama. Päris arvestatav osa taarast oli ilma märgistuseta ja nii ma neid siis masinasse sisestasin, sama targalt tulid välja. Terve põrand sai lõpuks kõlbmatut taarat täis, mille ma siis lõpuks kenasti kotti kraamisin, et see siis Emexi sõpradele edasi anda. Kõik ikka selle nimel, et midagi vedelema ei jääks ja meie maa puhtam oleks.

Ega ma siis veel pääsenud ei olnud. Tšekk oli ju vaja ära ka realiseerida. Mul oli kindel investeerimisplaan. See kiirendas oluliselt asja. Kahmasin ploki jahu, ploki suhkrut, paar saia, odavat taluvõid ja natuke viinereid ja oli asi lahendatud. Rahustuseks võtsin ühe "Vana Toomase" jäätise ka omale üleelamiste eest. Ma ei tea, rohkem ma sinna taarat viima ei lähe. Jube kannatus peab olema ikka.

Stig õnneks päris viimane laps ei olnud. Tavaliselt on ta hommikul esimene ja õhtul viimane. Sõidame siis rõõmsalt kodu poole, kus meid külalised ootasid. Ja siis hakkas jama pihta. Meie kodutee oli läbimatu. Ma olin täitsa unustanud, et postitädi mainis päeval, et ta oli meie teel sisse jäänud ja tagasi läinud. Jäin minagi sisse. Auto vajus lihtsalt lumest läbi, kiskus risti ja sinna ta jäi. Tari siis käe otsas oma jahu ja suhkur koju pluss lapsed. Tahaks ju kiirelt koju saada peale pikk päeva. Maaelu võlud ja vaadake ette, kui keegi julgeb vinguda.

Hakkasime siis autosid lükkama, et tee vabaks saaks, juhuks, kui äkki keegi tahab teid lükkama tulla. Jaskar tuli ka varsti koolist ja tema lükkamiseks oli meeskond juba soe. Pärast lükkasime külise autot ka veel, et tema oma pisikeste lastega koju saaks. Trenn missugune. Ja kõige lõpuks tegin ma oma õhtuse jalutuskäigu ka kiirkõnnis...ikka sama trass, 4,6 km. Kell 22:00 astusin tuppa ja olin päris läbi.

Homme on äkki kergem päev tulemas. Mure on ainult sellepärast, kuidas ma homme siit välja saan. Vaja ju õigeaegselt tööle ikkagi jõuda. Valla vastutav töötaja igatahes oli optimistlik ja lubas, et hommikuks on probleem lahenenud. Mina nii optimistlik ei ole, sest väljas on vaikus, vaid vihmasabinat on kuulda. Äkki sulab tee hommikuks puhtaks. Imesid ennegi juhtunud.

6. märts 2016

Saaks kuidagi liikuma:)

No nii. Võtsin kätte ja leidsin aega, et lõpuks ka siia midagi kirja panna. Ja just sellepärast, et ka omal hiljem mõnus lugeda oleks. Ja loomulikult mõtlen ka ikka eelkõige oma truude lugejate peale, keda ju ka alt vedada ei saa.

Midagi põrutavat juhtunud ei ole. Hommikul tööle, õhtul koju. Kõike teen rõõmuga, vähemalt siiani. Koju sõites alati mõtlen rahuolevalt, et kuidas mul küll vedas, töökoht kukkus lausa taevast alla ja ma isegi ei osanud unistada sellisest töökohast. Mõnel ikka veab:)

Ainuke asi, mis mulle muret tegema hakkab, on minu tagumik ja sealhulgas siis ka kaal. Elu on liiga hea. Istun päevad läbi arvuti taga. Ainuke liikumine on paar sammu kohvikusse, vetsu või naaberkabinetti. Mõned sammud tulevad ka autoni ja autosse. Liikumine on ühesõnaga null. Pikas perspektiivis on see üsna kahjulik nii minu tervisele kui ka figuurile.

Nädalavahetusel olid küll ilusad ilmad, aga mina kasutasin iga hetke, et ma oma heegeldamisega ikka edasi jõuaksin ja mis siin parata, mulle meeldib heegeldada. Oleks ju võinud ennast välja vedada ja midagi ete võtta nii ilusate ilmade puhul, aga näed, ei olnud motivatsiooni. Laupäeval kablutasime emaga küll mööda Valmierat, nii et jalad all valutasid väsimusest, aga sinna juurde sai saiakesi ka ikka söödud jälle. Nii et kasutegur ei olnud eriti suur.

Muideks, avastasin Valmieras uue poe, ikka tänu vihjetele. Eks neid vihjeid ole varemgi tulnud, aga pole olnud sellist aega, et see pood välja otsida. Eile siis võtsime asja ette ja vaatasime selle "vägeva" poe üle. Polnud paha. Ega mul midagi vaja ei olnud, aga kui oleks vaja olnud, siis sealt saab küll igasugust manti soodsa hinnaga. Uskumatu, milline valik. Põrandaharju oli igas värvitoonis ja harjase tugevuses. Vaadake ise..

Korruseid on poel kaks...


Igat tüüpi harju, vali ainult, millist soovid...



Lillepoti ümbriseid igas variatsioonis...



Ühekordseid nõusid. Oleks ma seda teadnud, et selline valik. Suvel oli tihti vaja suuremat kogust ja võimalikult soodsalt.



Lõhnaküünlaid terve riiulitäis...


Nööri igaks tarbeks ...


Mänguasjakaste arvestatav valik. Ikeas isegi pole nii suurt valikut :D



Laste sünnipäevaks vajalikku staffi oli igas variandis ja teemas...



Pesureste, triikimislaudu...

Tööriistu...

Võrkkotte, mida sügise poole nii väga vaja on...


Seemneid igat masti (ema lemmik nurk)...

Mänguasju...


Nõusid (minu lemmik teema). Sel korral jätsid mind nõud aga millegipäerast külmaks. Mulle tuli kohe meelde, kuidas ma hiljuti saatsin päris mitu kasti nõusid oma köögist pööningule, et natuke õhku saada. Sel puhul on hea selliseid asju meenutada. Kui ma kunagi midagi ostan ja osta tahan, siis midagi väärtuslikku. Seda saasta on piisavalt juba.


Lauahõbedat isegi leidus. Odav ja võlts, aga siiski:)



Parfümeerialett oli ka esindatud ja palju jäi silma juuksevärvi...


"Elsa" teemat oli ka üpriski palju. Pisikeste tüdrukutega on sinna üsna riskantne minna, kui pole tahtmist oma niigi Elsa teemaga üle võlli läinud elamist koormata.


Köögipotsikuid ja- totsikuid oli ka rohkem kui küll.


Algavaks grillihoojaks kõik vajalik olemas....


Hoone ise selline. Pole ju raske üles leida. Millegipärast polnud see pood varem silma hakanud, kuigi on üsna peatänava ääres. Eks seal on avastamata poode veel terve trobikond, aga ajalimiit seab omad piirid. Kogu Valmiera kaubandusega tutvumiseks on vaja vist küll tervet kuud. Päevaga ei tee seal midagi.

Ime, et see pood lõhki ei ole läinud


Kui ma kogu selle "toreduse" üle olin vaadanud oma ahhetamise ja ohhetamisega, siis ema soovitusel tegin ikka ühe ostu ka. Tema väitis, et tippsibul oli seal jummalast odav. Mina ei tea tippsibula hinnast mitte mõhkugi, aga võtsin targemat inimest kuulda ja ostsin oma varu ka ära. Mis sest, et maa alles kündmata. Praegu on paras aeg sibulseeme ahju juurde sooja panna (niikaua kuniks meil veel ahju on). Pidi miskitmoodi head tegema sibulakasvule. Ja sibulat kasvatada mulle meeldib. Kasvab hästi ja pole erilist kunsti, kõblata on ka väga mõnus. Eriti mõnus on ülesvõtmine ja tal el söömine. Poe sibul ei saa jaolegi. Korra olen poesibulaga söögi nässu keeranud, rohkem ei soovi.

2014. aasta sibulasaak

Üks avastus ka Depost, kus ma olen viimasel ajal oma kodukeemia varusi täiendanud. Kõige soodsam koht ikkagi. Ja mitte keemia, aga just ökotoodete osas. Nõudepsuvahend, millega ma juba pikka aega olen nõusid pesknud (pesenud, pesnud...kuidas keegi soovib), on saanud omale uue pudeli, pumbaga ja natukene suurema. Hinnaerinevus on vaid sentides. Rõõm missugune.



Nõudepesumasinal ja pesupesemisel kasutan sama sarjad tooteid. Arielid, Persilid ja Fairyd võivad minu pärast täiesti olemata olla. Oleks kaupluste õhk ka puhtam. Jube, kuidas nende riiulite vahel alati "haiseb".



Niipalju siis minu eelistustest ja avastustest. Tegelikult tahtsin ma rääkida ühest lubadusest, mille ma peale lõõgastavat nädalavahetust andsin. Mis juttu ma homme peale tööd räägin, on juba ise teema.

Nimelt peale päeva aega toas passimist tuli mul tahtmine üks tiir väljas teha. Et "eks" oli ka külakorda käimas, siis läksime tegime väljas mõned pakilised asjad ära - korjasin pesu kokku, viisime biojäätmed välja (komposti), panime väravad kinni jne. Mõnus oli väljas. Mõtlesime, et käime posti järel ka ära, äkki on midagi postkasti potsatanud. Vähemalt põhjus veel lisaks 200 meetrit jalutada. Liikuda ju on vaja. Ilm oli ka täitsa ok. Kahju ainult, et päikest enam ei olnud. D-vitamiin oleks ära küll kulunud.

Postkast oli tühi, nagu arvata oligi. Mõtlesime, et teeks ühe pikema tiiru veel. Aega oli, tahtmist ka ja vajadus oli ka muidugi. Peale 4,6 km ringi oli tunne nii hea, et ma lubasin homme sama korrata. Mis homme, lubasin kuu aega jutti igal õhtul sellise tiiru teha. Tavaliselt ma oma sõna pean:)

Tööinimestele ilusat töönädalat!

25. veebruar 2016

Keskea rõõmud

Annan endast ka märku ja kirjutan natukene, kuidas mul läinud on.

Tööl läheb hästi ja minu kartused, et hommikune tööle jõudmine kujuneb mul parajaks katsumuseks, oli ilmaasjata. Kõik sujub ja kuna ma tõusen paraja ajavaruga, siis olen igalpool kohal ka ajavaruga. Uni läheb pealt ära juba enne äratuskella, isegi Vabariigi aastapäeval, kui vaba päev oli.

Mida tööl käimise juures alati oluliseks peetakse, on see, et sa tahad hommikul tööle minna ja õhtul koju tulla, siis pidi kõik hästi olema. Minul nii ka on. Sinna juurde ka pisike kiitus, et meil ( meid on kaks uut) pidi päris hästi minema ja ongi motivatsioon laes.

Nädalavahetusel võtsin natukene vabamalt ja käisin ennast tuulutamas...ikka Pärnus, nagu tavaks saanud. Plaan oli kinno minna "Klassikokkutulekut" vaatama, aga ma ei osanud arvatagi, et sinna selline tung on ja seansid kõik välja müüdud olid. Ja jumala õnn, et ma neti teel varem piletit ära ei ostnud, sest Pärnusse sissesõidul võttis politsei mu rajalt maha ja viitis pool tundi mu kallist aega ja kinost võisin suu puhtaks pühkida niikuinii. Kui oleks pilet ostetud olnud, oleks kahju veel suurem kui ta niigi juba oli. Pole halba ilma heata:D

Seega sai poodides käidud, iga lapse garderoobi natukene uuendatud, söödud ja sama targalt koju tagasi tuldud. Väike vaheldus ikka argipäeva.

Vabariigi aastapäev oli meil ka natukene sisustatud. Meena oli vaja kontserdile esinema sõidutada. Mul ei olnud selle vastu midagi, aga lõppkokkuvõttes lahkusin ma kultuurikeskusest okas hinges ja meel oli ka kurb. Kui lauluõpetaja lapsi proovi kutsus ja siis mainis ta nii möödaminnes ära, et Meena ikka rahulik oleks. Ma siis uurisin, et mis mõttes, et kas ta segab mingil moel. Pidi päris kärsitu olema küll jah. Ühesõnaga segab laulutundi, nagu ma aru sain ja eks siis on raske õpetada ja teistelgi õppida. Samad probleemid, mis tantsutundideski olid. Oeh...

Vaatasin siis esinemist ja Meena laulis tublisti selge häälega kaasa. Laulutunnid on talle hästi mõjunud. Ta teab ja laulab paljusid laule, nii et väga kahju oleks tal see võimalus katkestada. Aga kui ta segab oma kohalolekuga, siis poleks see teiste suhtes ka aus.

Õhtul sain mahti ka teleka ees istuda, heegeldada ja presidendi vastuvõttu jälgida. Seda küll ema juures, sest kodus lihtsalt käib lõpmatu võitlus kohtade pärast, sinna sekka kisa-kära ja kaklemine. Tervislikum oli oma asjad võtta ja naabertallu sõita ja täiskasvanud inimestega mõnusalt aega veeta. Kulub ära vahel. Emal oli ka hea meel seltskonna üle.

Täna kasutasin juhust ja käisin peale tööd  meie oma kohalikus "kinos" ja vaatasin siis selle palju kiidetud kassahiti "Klassikokkutulek" oma silmaga ära. Hea võimalus siiski ju. Ei pea kuhugile kaugele sõitma. Rahvast oli murdu, aga kõik soovijad mahtusid saali ja said istuma. Film võeti vastu hästi, sest lõpusubtiitrite ajal rahvas plaksutas nagu õnnestunud lennuki maandumise ajal.

Mina nii vaimustuses ei olnud. Polnud minule suunatud film. Olen küll keskealine, aga mitte mees. Mõni mees naeris ja lõbutses ikka täie raha eest. Äratundmisrõõm vast. Vaadata võis, muigasin ka mõne koha peal, pigistasin naeru ka välja aga mida seal naerda, suht kurb film. "Ema"oli ikka kraad parem film.

Ja mingi film, mida ma juhtusin telekast nägema siin hiljuti, oli "Vasaku jala reede". No tule taevas appi. Eesti film ja ikka päris räige. Selle peale lapsed kiitsid, et nemad näevad seda juba mitmendat korda. Kus ja kunas, jäi minu jaoks küll arusaamatuks. Kus ma siis olin? Aga rõvedus müüb nagu näha.

Sain nüüd ennast maha laadida, mured on kirjas ja elu saab rahulikult edasi minna.

Kordaminekuid teilegi!