Küsimused mulle

6. juuli 2018

Kas odavpoodide eelistamine on häbiasi?

Kindlasti mõne jaoks on, kui lugeda ühe inimese kommentaari, mis minus imestust tekitas.

Selline kommentaar lugejalt:

Ma küsin ilma irooniata - kas te vahel reisil olles midagi muud ka teete kui käite ühest odavast poest teise ja veedate aega MacDonaldsis ja teistes samalaadsetes kohtades (ok, ükspäev käisite ujumas). Mulle näiteks praeguses eluperioodis ei meeldi reisida, aga mis reis see on, kui sõidetakse autoga odavpoe parklasse ja ööbitakse seal (see oli sul üks varasem kord), et esimesena kohal olla. Ja siis mingi Nike'i lõputu tagaajamine. Aga nagu näed, olen su lugeja. Ise küsisin just ükspäev endalt, et miks, aga ilmselt siis selleks, et näha "nii võib ka". Inimesed on väga erinevad, aga see just teebki maailma põnevaks. 


Arutasin seda kommentaari emaga ja Mete kuulis pealt. Tema oli üks lastest, kes tol korral ööbis odavpoest 20 km raadiuses (mitte parklas) ja ta meenutas seda sära silmis. Tema jaoks oli see omaette elamus, mis jääb talle pikaks aja meelde.

Siis see Nike´i tagaajamine. Miks mitte osta Nike´i korra aastas, kui sportlikule tüdrukule see bränd meeldib ja ta kannab oma riided põhimõtteliselt ribadeks ja sealjuures saame me need riided soetada -50%-lise soodustusega? Ma ei näe küll probleemi. Minu kolme lapse koolikotid on Nike´i poest soetatud ca. 15 eurot tükk. Need on vastupidavad, soodsalt saadud ja lapsed kannavad neid meelsasti - miks mitte?

Sel korral ostsin Nike´i poest kolm asja - t-särgi Stenile, Stigile vajalikud tossud ja Metele lühikesed spordipüksid.

Sealtsamast ostukeskusest sai Meena oma telefonile kaitseklaasi 2.90 eest, Eestis maksab sama klaas 5 eurot. PopSocket´id soetasime odavpoest  tükihinnaga 1.90. Miks me peaksime kuskilt esinduspoest sama funktsiooniga asjad soetama kallima hinnaga. Kus selle asja mõte on? Kõik tuleb niikuinii Hiinast.

Ja mis on Lidli vaimustuses halba. Sealt on pärit minu alla 2 eurone ripsmetušš (Cien), mis teeb sama töö, kui 40 eurone, eriti, kui ma mingi eriline meigiguru ka veel ei ole. Kui ma ostan suurema portsu hambaharju Lidlist, mille kahese paki hind on 65 senti, siis ma ei saa aru, kus on probleem. Sama kiirelt kuluvad harjad ära, kui kallimal variandil jne. jne.

Aldist sain oma mitme aasta bokserite (aluspesu) varu natukene üle 3 euro paar. Väga mugavad ja nahasõbralikud. Tasakaaluks ostsin Karstadt´ist kaks paari ka Skiny firma boksereid soodushinnaga. Vaatab siis, kummad paremini vastu peavad.

Meenale jäi silma üks sinise-valgetriibuline suvine trikookleit. Vaatasin, et number sobib ja tõstsime korvi. 7 euroga selline äge kleit mulle, et anna olla.

Ja et te ei arvaks, et ma ainult odavpoode eelistan, siis käisin ka Karstadt´is sisseoste tegemas. See on juba peenem kaubamaja. Sealt ostsin omale palju kiidetud Triumph´i rinnahoidjad. Tavahind oli 44, sain -50%-ga. Istuvad seljas äärmiselt mugavalt, näevad ilusad välja ja kannan neid rõõmuga.

Ühest soliidsest jalanõude poest soetasin endale Tommy Hilfigeri varbavahed (plätud). Saksamaal elades ühed ma sealt juba soetasin ja olen neid kandnud iga jumala suvi pea 5-6 aastat ja lagunemismärke pole. Seega väga vastupidavad. Ja mul oli kindel plaan uued osta. Kui ma veel natukene soodsamalt sain, oli see vaid minu poolne rõõm.


Rahakott on mul samuti Hilfigeri oma ja juba ka 5-6 aastat kasutuses ja muutub ajaga vaid ilusamaks. Ei osta ma päris kõike odavpoest, mulle meeldivad ka kallimad ja ajatumad asjad, mis vastu peavad pikema aja.

Sel korral oli meie ostmine äärmiselt piiratud. Lendamise rõõmud ja ega rahaga ka priisata ei olnud. Mul on äärmiselt suured väljaminekud ees seoses minu hammastega, seega...

Aga kui tuleb jälle võimalus, ei häbene ma küll odavpoodides ostelda, sest keegi arvab, et see pole tema arvates OK. Meie perele selline reisimise viis sobib, keegi vastu tahtmist kaasa ei tee. Ja ei tasu arvata, et mu lapsed midagi peale odavpost teise käimist näinud ei ole. Ma arvan, et oma eakaaslastest on minu laste silmaring isegi natukene laiem.

Ja Eestis elades ei lähe ma iialgi Selverisse vabatahtlikult ostma, eelistan iga kell Maximat. Kui ma raha peale vihane oleks, siis küll.
Ajal, kui mina pere pisematega reisil olin, hoolitsesid kodu eest suuremad lapsed ja minu ema. Ema jutu järgi ta esimesed kolm päeva siia üldsegi ei saanud, siis aga hakkas käima kolm korda päevas.

Kohe esimesel päeval sain Metelt teate, et rebane oli jälle kana ära võtnud. Seega jäi alles kaks kana ja kukk. See oli minu jaoks kurb uudis. Kui ema kuulis, et ma olin nii õnnetu selle üle, siis otsustas ta mulle kanu juurde tuua. Enne aga ehitas ta ka kanaaia, et rebase tegevust piirata. Samal ajal, kui ta kanaaeda ehitas ja vihma eest korraks puukuuri varju oli sunnitud minema, pidi rebane ta jalust maha jooksma.

Nüüd mul siis ongi 12 kana, kukk ja kanaaed ja külmkapitäis maamune. Lisaks ei pea enam lapsed hirmu tundma kuke ees, kui õue minna tahavad. Eks Stig ikka vanast harjumusest küsib, kas kukk on kinni. Lillepeenrad jäävad segi siblimata, sitta pole enam hoovi peal, kassisööki ei pea kanade eest peitma jne. Elu nagu lill tänu ema ettevõtlikkusele.

Kukk on endiselt kuri. Kui ema siin kiitles, et teda kukk küll ei ründa, siis nüüd on see ka tehtud. Sai temagi oma osa. Aga ta oli nii julge, et haaras kuke jalust kinni ja kastis pesukaussi peadpidi vette ja "uputas" teda natuke. Nüüd pidi kukk kohe pea alla lööma, kui ema näeb. Mina nii teha ei julge ja käin kanaaias alati äärmise ettevaatlikusega, tihti ikka reha kaitseks käes. Ükspäev aga äigas ta mulle ikka millegagi jala pihta ära ja jalg paistetas täitsa üles ja eile õhtuks ma lonkasin lausa. Määrsisin enne magama minekut Voltareniga kokku jala ja hommikuks oli kõik korras - õnneks. Kartsin juba, et peale puhkust pean haiguslehele jääma. Kahtlustasin, et mul linnugripp äkki:D(nali).

Nii, muidu on ikka kodus äärmiselt mõnus olla. Mete ja ema on sügavkülma moosi ja maasikaid täis pannud. Eile ma niitsin natukene muru, kakkusin ohakaid ja nautisin muidu aias toimetamist. Stig oli kogu aja minuga õues ja toimetas oma mängudega. Lõpuks tuli mete ka välja, siis mängiti veepüssidega veesõda ja kui padukat sadama hakkas, läks eriti lõbusaks. Ei hoolinud nad vihmast, vaid mäng käis edasi.

Meie Meenaga läksime kodust ära, nemad jäid meist õue läbimärgadena mängima. Andsin Metele juhised, kuidas käituda, kui nad tuppa minema hakkavad - väljas koorivad endal märjad riided seljast ja siis Stig kohe sooja dushi alla ja puhtad riided selga. Kõik selge ja arusaadav. Nii oli ka tehtud, kui õhtul koju tulime.

Esmaspäevast pean mina tööl käima hakkama. Läbi mu puhkus selleks aastaks. Ja tööl pean käima kontoris, sest puhkuste aeg ja kontoris on inimeste kohalolek vajalik. Augusti keskpaigani on mul siis igapäevaselt seda pikka sõitu edas-tagasi. Praegu pole hullu, Mete saab pisemaid kodus valvata, aga mingi aeg sõidab Mete vanaemaga Norra ja siis peavad Stig ja Meena omapäid hakkama saama ajal, kui mina päeval tööl olen. Poisid on samamoodi igapäevaselt tööl, seega kedagi kodu jäämas ei ole.

Mina lähen nüüd maasikaid korjama. Tundub, et pikalt enam seda maasikaaega ei ole. Teen korje ära ja siis hakkab see asi ka ühele poole saama. Täna teen keedumoosi esimese laari. Siis on vaja minna metsa mustikale. Sel aastal pidi väga palju mustikaid olema. Vaja ju pudrumustikaid sügavkülma varuda talveks. Stig nii ootab, et ka metsa kaasa saada. Eelmisest aastast on tal sellest ajast väga meeldivad mälestused, tuleb ja saab ennast kaelani täis süüa mustikatest.

Plaan on mul veel üks postitus kirjutada sellest, kuidas ja mida  ma odavpoodidest meie reisi ajal sisse ostsin. See meil juba peresisene nali seoses ühe kommentaariga ja loomulikult teeme me ikka igal võimalusel "persenalju" ka. Sellised me oleme, võtke või jätke:)


4. juuli 2018

Lastekaitse? Meile?

Kui "kuri" Silja selle (LINK) postituse kommentaariumis lubas meie koduvalla lastekaitsega ühendust võtta, sest kavatsesin oma lapse jätta tema enda isa juurde, siis sattusin ma päris korralikult segadusse. Ühelt poolt sellepärast, et olin J. käitumist nii avalikult siinsamas oma blogis lahanud ja teisalt, kas tõesti oli hea mõte laps jätta sellises olukorras endast maha issi juurde, kes meie sealoleku ajal enamvähem igal õhtul tipsutas ja päris mitmel õhtul oli silmnähtavalt veiniga üle pingutanud.

Istusin, analüüsisin oma käitumist ja otsustasin, et lähen allakorrusele ja võtan selle teema J.-ga jutuks. Teemaks siis võimalus, et ajal, kui Meena seal on, siis pole sobilik ennast alkoholiga kostitada ja kas ma saan ikka oma lapse tema juurde sellises olukorras usaldada. Lisaks oli vaja veel hommikune rongijaama mineku aeg paika panna.

Kuulsime mitmeid kordi, kuidas J-d keegi ei armasta. Tal oli märtsikuust saati, kui ta teada sai, et talle lastega külla lähen, motivatsioon nii laes olnud. Tal olid meie suhtes kõrged ootused. Ta lasi oma majas kerge remondi teha, et meil seal mõnusam oleks. Plaanib lähitulevikus ülemise korruse vannitoa veekahjustusega vahelaed korda lasta teha, köögimööbli välja vahetada - kõik ikka meie nimel. Ta oli äärmiselt pettunud, kui me teda nende pingutuste eest ei tormanud kallistama ja musitama ja kui me tema ootusi ja lootusi täita ei saanud. Mina ütlesin kohe, et minult mingit armastust enam oodata ei ole. Pole talle selleks mingit põhjust andunud. Meie vahel on juba ammu kõik lõppenud ja selge. See, kui tema minust üle pole saanud, ei ole küll minu mure ja pole minu peale vaja oma kibestumist välja valada.

Siinkohal selgituseks - ka mina tegin oma majas üsna kapitaalse remondi. Ei piirdunud asi vaid seinte üle värvimisega. Alumine korrus sai absoluutselt uue näo + uus köök koos kapitaalse remondiga. Kui ta eelmine aasta Meenat koju toomas oli ja seda muutust isegi ei märganud, veel vähem ei langenud keegi mulle kaela, vaid hommikul vara vihaselt minema sõideti, ilma ühegi selgituseta, mis lahti. Meena sai alles nüüd, aasta hiljem teada, et tema polnudki põhjus. Ta tundis ennast aasta aega süüdi, et oli issiga reisides midagi valesti teinud. Selgus hoopis, et J. oli vihane selle Sotsiaalkindlustuse jama peale (LINK), kus ma lasin tal nats grillida omas mahlas ja siis ta sellise suuremeelse pakkumise tegi, mida ma uskuda ei suutnud (pean omale kogu aeg sisendama, et tema heietusi ma tõsiselt võtta ei tohiks, aga ikka langen lõksu). Seega oli mu "nali" kümnesse läinud. Loomulikult tasusin ma ise selle täiesti enda võla Sotsiaalkindlustusametile, aga tundub, et J. pole sellest siiani vist üle saanud. Raha on tal hell teema:D

Nii, see selleks. Pidasin seda tema oma kodu värskendamist täiesti normaalseks. Ei midagi jalust rabavat, valged seinad oli valgega värskelt üle värvitud. Tore. Meie pärast ekstra poleks seda vaja olnud, aga meid pandi endid tundma, nagu oleks J. vaev maha visatud.

Armastusest - temal pidid veel tugevad tunded minu vastu olema ja oli ei tea mida lootnud. Naer:)Igal võimalusel püüdis ta mind krabada. Kui soovisin ühel päeval kiiret peatust Aldis, et omale värskest pakkumisest hea hinnaga mugavad bokserid (aluspesu) soetada, siis pinnis ta mult jällegi info välja, mis mul sealt nii hädasti vaja on. Ok, vahet pole ju, ütlesin, aga milleks peaksin ma iga oma liigutuse vajadust tõestama. Ja siis loomulikult nii jutu jätkuks paluti need õhtul mul jalas ette näidata. See on ju puhas ahistamine.

Küsimuse peale, kas ma saan Meena tema juurde usaldada, läks ta muidugi närvi. Tema pidi ennast kontrollima ja teab väga hästi, mida ta teeb. Et kui ma teda ei usalda, korjaku ma oma asjad ja lapsed kokku ja "Tschüss"! Ma olevat alati ainult raha peal väljas jne. Kuigi see ei puutund hetkel üldse asjasse. See, kui ma oma lastele elatisraha pean kohtu kaudu välja nõudma, sest isa seda vabatahtlikult nõutud miinimumi ulatuses nõus tegema ei olnud, ei tähenda, et ma raha peal väljas olen ja üksi panustama peaksin. On ikka arusaamine meestel. Ise oli küll kõva mees ässitama, kui Mete ja Sten oma isalt sentigi ei saanud. Nagu oleks tema nad üles kasvatanud. Täiesti haige mees küll ses mõttes. Ajab mindki marru, kui mõelda.

Ainuke asi, mille eest ta mulle vist tänulik on, et ma teda ei kuulanud, kui ta käskis mul aborti teha.

Ja Meena nägi muidugi kogu seda meie rahulikult alanud vestlust pealt, mis läks lõpuks nii valjuks, et J. meid lausa ajas tuppa (olime tema sisehoovis). Tuppa sellepärast, et naabrid seda komejanti pealt ei kuuleks. Aga ma olin kange ja liikunud kuskile. Mina ennast juba kamandada ei lase. Meena hakkas ka seal oma vigase saksa keelega sõna võtma issi vastu ja minu kaitseks. Lõpuks oli J.-l juba raudreha käes ja hakkas sellega seal õige julgelt vehkima. Päris kogukas haamer oli ka millegipärast laua peal. Mul hakkas natukene hirm juba. Mine tea, kaugele ta minna võib. Lööb mu maha ka veel suurest vihast.

Tema põhiline argument oli, et see on seal tema maja ja tema jagab seal käske ja kui ta ütleb, et me kaoks ära teisele korrusele, siis peame seda ka kohe tegema. Ja et meil on terve teine korrus kasutada, mida me veel tahame. Selline purjus inimese jutt.

Selleks hetkeks oli mul selge, et Meena sinna ei jää ja ükskõik kuidas, aga ta tuleb meiega. Helistasin seal samas väljas isale, et temaga nõu pidada, siis emale. Ma olin valmis juba endale kellegi järgi kutsuma. Ma tean, see oli suht rutakas plaan, aga mis sa hädas ikka teed. Vähemalt sain oma muret kellegagi jagada ja asja arutada. J. oli nii kuradima marus nende kõnede ajal. Ta nägi, et ma pole üksi, vaid saan iga kell kellegile toetuda. Temal pidavat olema vaid üksindus ja suitsud (sigaretid). Aga ise on ta ennast nii kaugele viinud.

Ahjaa. Jälle puges ta oma müstilise haiguse taha. Tema pidavat olema pensionär ja väga haige. Ma ise arvan, et ta depressiooni silmas peab. Mul oleks ka depressioon, kui mul selle lastekarja ja töö kõrvalt oleks aega ja raha mööda arste rallida, et ennast haigeks tembeldada. Mul pole lihtsalt selliseks tsirkuseks aega. Tööl on vaja käia, et arved makstud saaks, et lapsed toidetud oleks, et neil selga oleks midagi panna, et kodu korras oleks.

Lõpuks läksin lastega sõnagi lausumata teisele korrusele. Sättisime ennast oma viimasele unele seal majas. Mingi aeg ukerdas J. üles ja kutsus mind alla. Tal pidi metsikult armastust minu jaoks olema. Täitsa segane ma ütlen. Lapsed olid nii hirmunud, et ronisid minu kaissu. Magasime nagu silgud karbis tol ööl. Siis tuli sõnum telefonile, et ma ikka alla läheks ja...no see oli juba piinlik.

Öö oli rahutu. Kell muudkui läks, aga mina und ei saanud. Teadmatus uue päeva ees, mõtlesin igasuguseid variante, kuidas me sealt minema saaksime. Mingi aeg olin siiski magama jäänud ja öösel kella nelja ajal Meena karjatas unes. See äratas mu jälle üles ja hakkasin jälle oma mõtteid ketrama. Natukene sain vist sõba ka silmale, aga olin varakult üleval. Ikka jupp aega enne lapsi. Sättisin ennast valmis, pakkisin asjad ja ootasin, et kelle eesti aja järgi 9 saaks, et airBalticuga ühendust saada. Nagu teate, sain samale lennule pileti ja siis olin juba tükk maad rahulikum.

J. tuli mingi aeg üles korrusele vaatama, kas soovime endiselt, et ta meid Braunschweigi rongijaama viiks.. Kui ta siis märkas, et ka Meena asjad on kokku pakitud, oli ta imestus suur. Nagu poleks eelmisest õhtust enam midagi mäletanud, kui ta palus mul oma lapsed ja asjad kokku pakkida. See tundus talle järgmine suurem löök.

Ta tiris meie kohvrid autosse, tühjendas külmkapi meie toitutest ja pakkis need prügimäele viimiseks kokku. See on üks kummaline asi tema juures, ei mingit austust toidu vastu. Sain veel ühtteist meie ostetud võileivamaterjale võileibadeks teha, et need teele kaasa võtta. J. ei teadnud sellest, et Meenale on vajalik pilet olemas, mitte midagi. Ta ei tundnud selles vallas mingit muret, kuigi õhtul mainis, et kui Meena tahab koju, võib ta talle pileti muretseda, ükskõik kui palju see maksab, tema hoiaks sellega tohutu raha kokku, kui Meena lahkuks, sest Meena oleks talle sealoldud aja nii või naa meeletult maksma läinud. Ega ma talle lootma jääda ei saanud. Selleks hetkeks ma sain sellest juba aru ja ei hakanud lootusi hellitama. Tegutsesin ise, et sellest õudusest pääseda.

Istusime autosse ja no mis jääknähtude hais salongis oli. Ta oli ikka kõvasti tinutanud öösel. Saksas on vist mingi promill lubatud? Sõidustiil oli väga närviline ja rapsiv. Muusika pandi valjuks ja vahetati seda pidevalt. Oleks siis lasknud laulul kõlada, aga ei. Mina olin rahulik. Peaasi oli rongijaama saada kogu oma kupatusega ja sealtmaalt olime pääsenud. Mis edasi sai, saate lugeda  siit.


3. juuli 2018

Polnudki kõige hullem

Oleme nüüd õnnelikult kodus ja olen enda üle suht uhke. Tegime selle asja puhtalt ära.

Berliini jõudnud, polnud mingit probleemi leida väljapääs sellest üsna üüratust rongijaamast - teeviidad igal pool väljas, ainult jälgi juhtnööre. Õige tulba, kust buss lennujaama väljuma pidi, leidsime ühe küsimisega üles. Rahvast oli juba omajagu seal. Busse muudkui tuli, mina pidin vaid jälgima TXL märgistust.

Ootasime vast 10-15 minutit, kui buss tuli. Piletite peale mõtelson ka ja plaanisin need bussijuhilt osta, aga bussi sisse mahtumisega tekkisid kohe probleemid ja bussujuht palus inimestel kollase juti taha minna, enne ta liikuma üldse ei hakanud. Seega rahvavooluga suruti meid kohe bussi keskossa ja siis läks mölluks. Mingit piletivarianti ei saanud enam kõneallagi tulla. Buss oli puupüsti täis, kuumus ja siis õige sõidu alguses hakkas ühel naisterahval halb. Buss paluti kiiresti peatada ja kiirabi kutsuda.

Naisterahvas talutati bussist tänavale, pandi talle tema kott pea alla ja asetati pikali. Keegi möödakäia tundis asja ja jagas juhtnööre kuni kiirabi tulemiseni. Inimesed bussis oli teadmatuses ja hirmul, et jäävad oma lendudele hiljaks. Lisaks paluti buss käima panna, et kliima natukenegi jahutaks. Bussijuht keeldus, kuna see pidavat keelatud olema ja palus inimestel tänavale endid tuulutama tulla. Kiskus juba pisukeseks sõjaks bussijuhi ja inimeste vahel. Küsiti, millal liikuma saab ja kas üks inimene (too terviserikkega) on tähtsam, kui bussitäis inimesi. Bussijuht tahtis aga kindel olla, et too kannatanu saab abi ja on kindlates kätes. Närvilisemad hüppasid bussist välja ja otsisid takso, millega lennujaama kiirustada, teine osa püüdis järgmisele bussile saada. Meie olime rahulikud, meil oli piisav ajavaru ja olime kindlas ja õiges kohas. Lapsed jälgisid sõnelust. Selgitasin neile, mis toimub ja et meiega on kõik parimas korras, küll meie õigeks ajaks õiges kohas oleme.

Bussijuhist oli kohati lausa kahju. Sellises kaoses veel rooli keerata, hullumaja. Piletist ei olnud seal kellegil ei sooja ega külma. Üks poiss üritas peatuse ajal piletit osta, bussijuht saatis ta lihtsalt minema viidates et see on küll momendil viimane asi, mille pärast muret tunda. Nii me siis ka säästsime jälle.

Lennujaama jõudes pöördusin kohe infosse, et küsida kus saab teha airBalticu check-in’i. Ega seal ise oma mõistusega midagi otsima mõtet hakata ei ole, liiga suur maa-ala ja kui aega kaotada ei saa, tuleb kohe küsida.

Infost saime kiirelt teada, et airBalticu check-in on 7 tulba juures. Paras maa oli minna. Rahvast oli meeletult ja pidin lastel ju kogu aeg silma peal hoidma ja et ikka kõik kohvrid-kotid meiega kaasa vuraksid. Päris pingeline. Aga kõik sujus. Meena pilet sai registreeritud, sealtsamast seitsmendast tulbast lasti meid kohe turvakontrolli.

Turvakontroll on ka alati koht, kus võtab ikka naha märjaks. Eriti esimesel korral, kui veel matsu ei jaga. Meil läks teine kord ja teadsime juba, mis, kus ja kuidas. Ok, see 50 sendine nuga, mis Tedi’st ostetud sai pakkimise tarbeks-lootsin sellest oma uut kartulikoorimisnuga, aga ei. Küsiti mu käekotile viidates, kas see on minu ja paluti kott avada ja nuga letile laduda. Olingi ilma. Natukene oli kahju, aga mitte hullusti.

Järgmisena paluti kohver avada, nähti midagi kahtlast. Tegin luku lahti ja turvakontroll võttis Stigi limapotsiku (slime) ja hakkas seda uurima. Oli näha, et see oli nende esmakordne kohtumine:) Seletasin, et see on laste mänguasi. Etikett oli topsikul kenasti peal, Spider-Man’i pilt ja sõna “Slime” ka. Päris pikalt uuriti seda imet ja siis lasti meid koos limaga minema. Kartsin juba, et korjatakse seegi ära. Meil oli kohvrites veel seda ollust erinevates karpides, nende vastu huvi ei tuntud.

Joogiveega olime ka sel korral ettenägikumad. Jõime oma pudeli kamba peale tühjaks enne turvakontrolli ja võtsime tühja pudeli kaasa. Selle täitsime reisijate tsoonis külma kraaniveega ja oli janu probleem lahendatud. Enne lennukisse laskmist täitsime veel pudeli. Ei hakka ju kallist vett ostma, kraanivesi kulus meile kenasti ära.

Lennukisse minnes muutus Meena kuidagi närviliseks. Tal oli hirm, et Premium pilet kuidagi eraldab teda meist. Küll ta uuris seda istekohtade asja, et kui kaugele me temast jääma ja ega ta meid silmist ei kaota. Kui istekohad olid käes, rahunes ta ilusasti maha ja sai laiutada üksinda kaheses toolis. Meil oli 20-s rida, temal 27-es. Tuli terve reisi omaette toime, oli isegi wc-d kasutanud. Kui lennuk oli õhku tõusnud, magasid nii Stig kui Meena suurema osa lennust. Oli meil ju raske õhtu ja öö seljataga. Isegi olen ma surmväsinud ja lähen puhkan ennast sellest jamast välja.


Rongis


J. viskas meid Braunschweigi Hbh-s maha ehk siis tundmatus kohas vette ja peame välja ujuma.

Oleme kiirrongis, mis sõidab ca. 200 km/h. Mul on natukene hirm, kui Berliini jõuame. Seal on ju kõik suur ja võõras. Minu ainuke trump on saksa keel ja julgen vajadusel abi küsida. Blogilugejate juhistest oli ka abi, nüüd tuleb see lihtsalt praktikas läbi teha ja lennujaama jõuda. Eks see on ka riesen suur ja seal on parasjagu pusimist, enne kui loorberitele puhkama saame. Aga meil on aega. Berliinis oleme ca. 11:28, lennuk läheb 14:35. Seega juhuu...

Uut infot

Mul õnnestus Meenale meiega samale lennule saada Premium pilet hinnaga 292,60. Ootan emailile nüüd arvet. Peaasi, et maksmine ilma id-kaardi lugejata toimiks.

Hoidke põidlaid!

2. juuli 2018

Puhkuse viimane päev

Millega me siis täna tegelesime? Nagu näete, on mul aega käes piisavalt, postitusi muudkui tuleb. Aga puhkus ju selleks ongi või mis:)

Täna oli viimane päev, et leida lahendus, kuidas ma suurema koguse kohvipatju Eestisse saan. Meil oli küll J.-ga kokkulepe, et ostan soovitud koguse Aldist ära (40 patja €2.99) ja tema toimetab need autoga Eestisse kui Meenat tooma tuleb. Aga hinnates siinset õhkkonda, ei saa ma kahjuks J. peale lootma jääda.

Et 100% ise toime tulla ja teda absoluutselt asjasse mitte segada, oli esimeseks raskuseks leida pappkast, millest hiljem siis postipakk vormida. See oli päris keeruline. Siin kaubanduses on selles suhtes kord majas, et pappkastid volditakse kohe peale kauba eemaldamist kenasti kokku (tehakse võimalikult pisikeseks). Seega olin juba lootust kaotamas. Pärast mitut tundi silmad lahti kõndimist mööda poode, õnnestus mul üks enamvähem sobiliku suurusega kast leida. See oli küll noaga natukene liiga katki lõigatud, aga teibiga andis asja parandada.

Ok, teipi ja lõikeriista mul veel polnud, aga Tedist (nn. ühe euro poest) sain teibirulli ühe euroga ja noa viiekümne sendiga. Ostsin kohvid ära ja kohe sealsamas Aldi parklas tuumisin kasti, panin asjad sisse ja teipisin kinni. Kaks suurt purki Nutellat panin ka kohvipakkide vahele. Mete nii soovis ja lennukisse kohe kindlasti sellise kraamiga Ei lubata.

Läksin siis DHL-i esindusse, täitsin aadressikaardi ja kui oli vaja tasuda postikulu summas ca. €22, siis selgus, et sealne masin Ei tunnistanud ühtki minu elektroonilist maksevahendit, isegi mitte kohalikku Saksa kaarti. Täielik müstika.

Kraabiti siis saateetikett pakilt uuesti maha ja tschüss. Hermese postipunkt oli lõunal. Tegime aega parajaks jäätist süües ja mänguväljakul.

Hermeses kõik toimis. Oli ainult üks pisikene erinevus. Maksta oli vaja pea 30 eurot. Aga mul oli tähtis, et see asi jutti saaks ja süda rahul oleks.

Jäätisekohvikus oli meil ka pisike probleem. Minu sularahavarud on otsas ja ilma on natukene raske siin toime tulla. Kui olime teenindajalt teada saanud, et jäätist saab vaid sularaha eest, siis klappisime lastega oma rahad kokku. €9 tuli meie arve kolme jäätise portsjoni eest (igale 2 palli+ohtralt vahukoort).

Auto tankisime kohe alguses ära. Ja et mitte koju minna, sõitsime 17 km kaugusele McDonaldsisse aega veetma. Koju laekusime enne kuute ja siin käis selline pisikene party - veini ja valju muusikaga.  Tänaseks on J. jälle “kapsas”.

Tore on*

Meie puhkus Saksamaal hakkab lõpule lähenema. Tunded on kahetised - ei ole küll isu siia enam tulla. Tahaks oma otsustes ja tegemistes ikkagi vaba olla ja mitte oma igast sammust ja teost aru anda.

Täna hommikul läksime Stigiga varakult värskete brötchenite järgi, et oleks mingigi rõõm (söögielamus siis) ja ostsime lõhet ka saiapeale panekuks.

Vahepeal oli kodus Meenal ja issil konflikt olnud. Meena nii härdalt nuttes tuli mulle rääkima, et issi oli jälle teisele korrusele läinud, et olukorda nuhkida ja oli tema Apple ID andmeid märkmepaberilt uurinud. Meena oli tähelepanu juhtinud, et nii pole ilus. Siis oli issi uurinud, mida ta telefonis teeb ja nii see tüli tekkis. Issi oli vihaseks saanud, et kes ta õigupoolest on, et ta ei tohi midagi teada, prõmmis uksi ja kadus suurest vihast. Meena muidugi tuli mulle kurtma, et tema siia ei jää. Palusin tal rahuneda ja hiljem seda teemat arutada. Jumal, üks mure veel kaelas. Ma ei saa kuidagi Meenat Eestisse kaasa võtta.

J. tuli mulle Meena käitumist nina alla hõõruma ja viitas ikka sellele ka, et mina olen kõiges süüdi (ta teeb seda igal võimalusel). Mina muidugi õigustaksin Meenat. Igal inimesel on õigus oma privaatsusele ja mina ei uuri juba ammu, mida keegi oma telefonis teeb. Kui tahab jagada oma asju minuga, palun väga, kui ei, on see ka okei.

J. otsustas seepeale, et tal on väljaspool kodu tegemist ja lasi jalga. Enne veel mainis, et Subarusse võiksin 30€ eest kütust tankida (või oli see 30 liitrit - krt, ei teagi nüüd). Karta oli, olin sellega tegelikult arvesatnud:D

Nüüd jääb üle oodata, mis edasi saama hakkab. Kuna Berliini meile lennuki vastu tulemine oli J.-le eriti stressirohke, siis ütles ta meile kohe saabumise päeval, tagasi peame rongiga minema (Berliini) ja sealt (rongijaamast) siis ise lennujaama saama. Mina ja ühistransport - no ma ei tea, kui ma sellega siin võõras riigis toime tulen, olen tegija:D

Rongi piletid ostsin netist 29.90€-ga meile Stigiga. Lennupiletite chek-in on ka tehtud. Jääb üle vaid loota, et me ei pea taksoga endid Braunschweigi transportima õigeks ajaks.

*-iroonia

1. juuli 2018

Käbi ei kuku kännust kaugele

Lugu siis selline, et Meena meenutab J.-le üha rohkem mind (ülbe noh) ja see ajab J. jubedalt marru. Meena juba võlgu ei jää ja ei anna niisama igasugust konfidentsiaalset infot välja. Loomulikult olen ma Meenat natukene treeninud ja J. ei pea meie isiklikest asjadest kõike teadma.

Ja kui teid huvitab, kas mind tuldi eile Freibadi kontrollima, siis jah, tehtud. Tehti kontroll ära, Meena jäeti minu juurde ja lahkuti. Ja Meena jutu järgi tuli initsiatiiv J.-lt. Seega täiesti vabal käigul vang olen.

Täna külastasime Meena ja Stigi vanaema. Kui Eestis võime iga kell vanaema juurde minna, siis siin need asjad nii lihtsalt ei käi. Tuleb ikka ette helistada ja aeg kokku leppida. Hea on, et täna kohe rohelise tule saime. Nüüd on see asi ka tehtud. Vanaemal on kohe-kohe 80. sünnipäev tulemas ja saime kenasti oma kingi ka üle antud (ka kohvrisse selle arvelt palju ruumi juurde).

Mis aga kohe selge oli, et J. pidi ilmtingimata teada saama, mis pakis on. Olin ettenägelik ja ütlesin J. emale, et ta avaks selle, kui Me lahkunud oleme. Profülaktika mõttes. Nii oli.

Kahjuks aga juhtus nii, et Stig unustas oma mütsi sinna. J. arvas küll, et see müts polegi üldse enam moes (Minionidega) ja jumal tänatud, et see nõme nokats maha jäi. Maha jäi aga ka Stigi BEYBLADE mänguasi. See oli juba tõsisem värk.

Nii et kui me ükskord koju jõudsime, tegi J. pakkumise, et käib ema juures ja toob need asjad ära. Selge pilt, saab siis oma uudishimu ka rahuldatud, et mis kingipakis siis lõpuks oli. Vaja oma nina absoluutselt igale poole ju toppida.

Selle kingitusega on (oli) ka üks huvitav (masendav) seik. Avastasime Meenaga Aldist äärmiselt sarnase pleedi, millel oli nimetuseks Skandinaavia pleed ja see oli allahinnatud hinnaga €9. Ma pidin südari saama. Arvasin kohe, et too laadamüüja on neid Saksast kokku ostnud ja müüb laatadel käsitöö pähe. Olin juba kindel, et mind on petetud. Võtsin pleedi pakendist välja, et materjali uurida. Oli teine 100% sünteetiline ja selline õhuke liru. Õnneks. Ja müügil olid vaid hallid toonid. Kollast, nagu meie pleed, ei paistnud. Muster oli muidu üsna identne.

Igatahes kink oli meeldinud ja läheb vanainimese seljale igati asja ette.

Üks päev veel ja siis asume koduteele. Täitsa igatsen juba kodu ja oma kööki. Siin on nii eba see toidu tegemine. Nõusid õigesti ei ole, nõudepesu on nagu kiviajast, kõik tuleb käevahel rätiga kuivatada, ühtki musta nõud ei tohi hetkekski seisma jätta.

Ükspäev grillis J. vorsti. Kiitles veel, et tema sai sõbra käest Volkswageni tehase vorste. Aeg oli küll üle, aga kenasti sügavkülmas. Tõi siis oma elektrigrilli välja ja praadis sealt suurest pakist neli vorsti. Minu jaoks täielik huumor. Ma ei saanud maikugi suhu. Tegi siis paar vorsti lisaks. Ega siin ju midagi    raisata ei ole.

Hakkasin siis peale sööki nõusid pesema. Kohe oldi platsis, et tema ise. Selge, ma ju viljelen hoopis teistmoodi nõudepesu. Tema teeb veekeetjaga kuuma vett, kraanikausile punn ette, pesuvahendit ja siis peseb seal nõu puhtaks ja asetab ilma loputamata käterätile nõrguma. Mina ei lase mingit vett kaussi. Käin nõud pesuvahendise nuustikuga üle ja loputan jooksva vee all. Ei pea vesi soe olema. Eks tal süda tilkus verd sellist laristamist nähes. Ma olen ka üsna kokkuhoidlik, aga soe vesi on mul majas 24/7 ja veearvelt me kokku ei hoia. Mingid mugavused peavad inimesel siiski olema.

30. juuni 2018

Justkui vabakäiguvang

Veedan tänase päeva Stigiga Freibad’is. Ma olen lihtsalt väsinud sellest, et iga meie sammu siin kontrollitakse ja diplomaatiliselt arvustatakse. Ujudes ja päikest võttes teab J.  vähemalt, et oleme kindlas kohas. Kuigi jah, pole välistatud, et ta siit läbi ei põika, et ikka veenduda meie asukohas.

Eile saime oma päeva nii mööda saata, et ta ei aima siiani, kus Me olime. Kui ta oleks hommikul meie plaanidest kuulnud, oleks ta sellest kohe sada probleemi genereerirunud (parkimine, liiga kuum ilm jne.) ja meie plaanid maatasa teinud. Tema soovitas sellise kuuma ilmaga Freibadi minna. Lõpuks ta teadis, et läheme  Braunschweigi IKEAsse, aga sõitsime lastega  Braunschweigist kaarega mööda ja võtsime suuna Magdeburgi peale. Seal ju meie lemmik Nike’i pood. Et mitte ainult ühe poekese pärast 100 km maha sõita, otsisin välja ka sealse loomaaia aadressi. Saime seal ka korraga käidud. Päris ilus oli, kuigi jube kuum. Aga võtsime asja mõnuga ja kuhugile kiiret meil ei olnud.

Peale loomaaeda otsisime sealse IKEA ülesse ja lastel oli kindel soov minna sealsesse lastehoidu-mängutuppa. Mina tegin senikaua kiire ringi kaubamajas. Ostsin 0 asja, sest noh oleme ju lennukiga ja ega midagi vaja ka ei olnud. Lihtsalt ilus vaadata ja ideid ammutada.

Lastel oli lõbus, võtsin nad hoiust ja läksime restorani sööma. Pikk päev oli seljataga ja nii mõnus oli lihtsalt istuda, süüa ja lõpmatuseni maitsvat kohvi juua. Lisaks vajas telefon ka laadimist, sest ilma poleks me elusees enam koduteed leidnud. Seega kõik klappis ideaalselt. Istusime IKEA kinnipanemiseni seal ja oli tõesti päev, kus sai asju rahulikult võtta.

Koju jõudsime peale üheksat ja kohe kõpsti oli “nuhk Albert” auto juures ja tõstis pagasniku luugi ülesse. Suur oli imestus, kui sealt leiti eest tùhjus. Ostsime Nike’i poest küll mõned asjad, aga need olid salongis ja ma suutsin need märkamatult oma käekoti varjus tuppa toimetada.

Eelmine päev, kui me Stigiga Goslaris kolasime, olid meie ostud pagasnikus ja siis kiitis J. takka, et on normaalne, kui ma ühtteist osta tahan ja see mulle tõõmu teeb. Kui ta tühja pagasniku avastas, kiitis jällegi takka, et alati ei peagi midagi ostma. Võta siis kinni. Suht silmakirjalik tunne tekib. Eks ma ütlesin ka talle seda ja tema puges diplomaatia taha. Tegelikult on ju selge, mida ta asjast arvab, aga õnneks pole see raasugi tema asi, mida, kust ja kui palju meie ostame.

Nii, sain ka nüüd auru välja lasta. Ja üldsegi kõik need kaks õhtut, kuu oleme üsna hilja koju tulnud, on J. tagasihoidlikult õeldes kergelt vindine olnud. Eile oli ta jõudnud keele nii pehmeks juua, et mul hakkas lausa piinlik. Alkohoolik mis alkohoolik.

Kannatan need mõned päevad veel ära. Meena pärast on mul natuke mure. Kas on ikka õige teda siia issi meelevalda jätta. Valikut erilist küll pole, pean vaid J.-d manitsema, et alkohol ja laps kokku ei sobi.

27. juuni 2018

260618

Oleme õnnelikult Saksamaal. Reisi alustasime hommikul poole üheksa paiku. Kodus sai enamvähem kõik joonde -  maasikad said korjatud ja toormoosiks tehtud. Kraanikauss sai mustadest nõudest tühjaks, pesu pestud ja kuivama. Muruniitmised ja kanad jäid koduste ülesandeks. Me polnud veel kohalegi jõudnud, kui Mete teatas, et kanu on alles veel kaks. Ülimalt kurb ja see võttis tuju täitsa nulli. Viib see rebane meie kanad minema. Ega ta enam poolikuks seda asja ei jäta.

Kui veel kodus olin, kõndis rebane keset päeva meie hoovis kanakarja keskel. Pidin jalga lausa põrutama, et teda ära ajada. Nii kuradima ülbe oli. Hiljem muidugi selgus, et ta oli juba ühe kana ära viinud ja oli uue järgi tulnud. Seega on veel kaks kana ja kukk. Niipalju siis minu kanapidamisest.

Lennujaama jõudsime õigeaegselt. Riia kesklinnas oli väheke pusimist kuna seal üsna mahukad teeehtustööd, aga seadistasin Navi ümber ja jõudsime lennujaama. Suureks abiks oli tõik, et mulle on see kant juba üsna tuttav, seega kui Navi pani segast, siis mina ajasin oma liini ja sõitsin ikka õiges suunas.

Auto parkisime lennujaama külje alla tasulisse parklasse (€ 3.50/päev) ja loodame nädala pärast auto sealt ka leida. Kui ongi läinud, siis kahju pole eriti suur, sest uue auto jätsime koju. Tulime vanaga. Nii igaks juhuks.

Tankisime Valmieras, sest Ruhjas on millegipärast kütus sama kallis kui Eestis. Valmieras €1.16/l. Saksamaal €1.20. Diiselkütusest käib ikka jutt. Kus seda enne nähtud, et isegi Saksamaal hind kütuseliitril odavam.

Lennnusõit mingit erilist muljet ei jätnud. Minu jaoks tavaline, Meenal ka juba mitmes kord ja Stigi kohta ei oskagi õelda. Autoga reisida on ikkagi kordades lõbusam ja huvitavam. Ainuke pluss on kiirus.

Berliini jõudes tndsin õudu. Mul on raske nädal ees, kus ma ei ole oma elu peremees. Mul pole oma autot, sõltun kellestki, pean pidevalt vahendama, kes mida räägib (tõlkima) ja raha on mul ka piisavalt vähe, et ennast vabalt tunda. Seega ei midagi kadestamisväärset. Aga püüan halva mängu juures ikka head nägu teha ja parima võtta. Nädalakese elan üle, et lastel ikka tore aeg oleks ja issi neid rohkem tundma õpiks.

Täna on raske päev olnud. Meena ja Stig lausa kukkusid voodisse. Meena kohtus juba kiirelt tuttavate külatüdrukutega ja juba lepiti uus kohtumine homseks. Siinsetel lastel käib kool veel neljapäevani, siis saavad nemadki vaheajale.

Mis mind huvitab, on siinsed uued naabrid. Pidid 100% ökod olema ja lapsed waldorf kasvatusega. Meena ealine tüdruk ei pidavat nutitelefonist midagi teadma. Peres 4 last ja kaks siis minu laste ealised. Pidid üsna lärmakad olema. J. oli neid teavitanud, et talle on külla saabumas tema kaks last ja mina ja et me tulime puhkusele ja prõmmimine ja muu möll pole eriti teretulnud. Kui õhtul väljas istusime, imestas J., et imelikult vaikne naabrite juures. Lapsed tuppa kinni seotud vist, et naaber J.-d mitte pahandada. Sellise seisuga me ei saagi Opa maja uute elanikega tuttavaks:(



24. juuni 2018

Möödunud Jaaninädal

Alustakse sellest, et viimati, kui kirjutasin, istusin ja ootasin oma sügavkülma. Meie tavakapp mahutas küll esimese portsu moosi ära, aga järgmine päev, kui mul kappi jälle asja oli, avastasin, et kogu kraam sügavkülmas on pehme. Mis oli juhtunud, oli see, et tundus, külmkapp on otsad andnud. See oli seesama külmkapp, mis käis remondis, kui Meena esimesse klassi läks. Tol ajal sai remondi eest makstud ca. 100 eurot ja nagu näha, pidas pea kaks aastat veel vastu. Mitte päris, aga jeeli-jeeli.

Nüüd seisin ma aga portsu ees. Sügavkülm oli küll tellitud ja tulemas, aga probleem oli tavalise jahutuskapiga. Suvine aeg, piima ka vaja ju kuskil külmas hoida. Mul oli probleem. Suures tööhoos aga kippus mul see probleem kogu aeg ununema. Kui külmkapp silma alla sattus, tuli jälle meelde. Eks mu alateadvus tahtis eirata seda jama, seega ega see mind eriti ei morjendanud.

Alles õhtul, peale tööd hakkasin tõsisemalt asjaga tegelema, et mingi lahendus kiiremas korras leida. Helistasin isale, pidasime plaani ja kuna tema oli sitt olla ja kell oli niikuinii juba liiga palju, et kuskile külmkapi jahile minna, siis lükkasin selle asja järgmisesse päeva. Mul oli uuel päeval ka ortodondi külastuse aeg, siis plaanisin kohe ka kodumasinate poed läbi joosta.

Läksin vähe varem linna ja enne arsti juurde minekut oli asi lahendatud ja ost tehtud. Kapi lasin poel eritasu (0,80 senti kilomeeter) eest koju viia. Kui mina kodu teeotsa jõudsin, helistas kuller ja ootas mind juba koduhoovis. Seega oli see jama oma lahenduse leidnud. Natukene kahju oli küll, et kapp otsad andis. Oli ju teine täitsa hea välimusega veel, aga mis sa sooja kapiga ikka teed. Kompressor oli tal ka tol hetkel jumalast tuline, kui vea avastasime. Viimasel ajal on ju päris mitu õnnetust juhtunud külmkappide tõttu. Parem karta kui kahetseda ja remonti viia polnud mul seda kappi enam mingit isu. Kuller võttis vana kapi endaga, pakendisoga viis ka kaasa. Väga viis pluss teenindus. Tuppa tõi ka uue kapi. Lasin tunnikese seista ja ühendasin vooluvõrku. Nii me omale uue kapi saimegi, absoluutselt väljaspool plaane.



Hansapostist tellitud sügavkülm jõudis samal päeval mõned tunnid hiljem. Selle ühendasin järgi alles eile, kui suurema koguse maasikaid korjasin ja hulga moosi tegin.


Eile sai üldsegi veel palju asju tehtud. Hommikul läksin pere pisematega Jaanilaadale. Ega mul eriti laatadel käia ei meeldi, sest parajalt kulukas käik ikkagi ju, eriti kui lapsed kaasas. Eile aga mõtlesin, et oleks vaja midagi Saksamaale laste vanaemale kaasa võtta ja mis oleks veel parem koht kui laat, et midagi sobilikku otsida.

Lastel lasin ka ikka laadarõõmu tunda. Stig sai 15 minutit batuudil hüpata 3 euro eest, Meena sai patsipunumises omale ilusa soenegu 4 euro eest. Ta oli hommikul just kodus juukseid pesnud ja need lehvisid tal lahtiselt. Kulus täitsa ära, et keegi talle soengu teeks. Üks päev aastas võib ju olla, kui mina seda tegema ei pea:)





Saksa vanaemale ostsime mõnusa päikselise õlasalli. Testisin enda peal ja ise oleksin ma küll sellise kingi üle rõõmus. Puhas käsitöö ja villa/alpaka segu.


Laat oli üsna pisikene, sai kiirelt läbi käidud. Vihma hakkas ka varsti sadama, seega võtsime veel midagi hambaalla ja põgenesime sooja autosse einestama. Meie Stigiga sõime sushist, Meena sõi lusikaga koogimeister.ee mandlikreemi. Paar vorstijuppi ostsime ka.


 


Suurem nälg kustutatud, läksime lossimägedesse, et ennast igaaastasele Jaanijooksule registreerida. Sel korral leidis aset 41. Jaanijooks. Meie pere traditsioon juba ma ei tea mitmendat aastat. Pisemad läksid lastejooksule, suuremad 4,4 kilomeetrilisele ringile. Sten sai sel aastal väga hea tulemuse. Järgmisel aastal lubas sedagi veel parandada.


Tulemused (et järgmine aasta oleks millegagi võrrelda):

Stig - 5-6 aastased poisid 18. tulemus 26-st, aeg 48,3 (300 m).

Meena - 9-10 aastased tüdrukud 23. tulemus 26-st, aeg 0:03:36,9 (700 m).

Metel üldarevestuses 368. tulemus 405-st. Omas vanuseklassis 19. koht ajaga
0:31:57 (4,4 km).

Stenil üldarvestuses 73. tulemus 405-st. Omas vanuseklassis 4. koht ajaga 0:20:06 (4,4 km).


Mina ennast enam tapma ei lähe sellele jooksule. Üksaasta, kui käisin, siis viimane kilomeeter, mis lausa püsti ees( mäkketõus), pidin otsad andma. Enam ei taha.

Kui me kodust lahkusime hommikul kümne paiku, siis koju jõudsime õhtul kuue paiku. Päris pikk päev. Mul oli jällegi suur kausi täis sashlõkki ette valmistatud hommikul. Tuli pandi grilli alla, mina ajasin pidurüü maha, panin mugavamad riided selga ja ruttasin maasikapõllule. Olin juba mitu korda korjamist edasi lükanud. Käisin ju maniküüris-pediküüris ja siis oled nagu halvatud, ega midagi teha ei saa, kui tahad, et käed ilusad püsiks. Jalgadega on vähe lihtsam, tõmbad sokid jalga. Kätte tõmbasin küll kummikindad, aga ega see kliima kummikinnastes eriti kiita ei ole. Sain suure hädaga maasikad korjatud, puhastatud ja moosiks tehtud. Kui mina oma tööga lõpetasin, sai liha maitsma hakata. Selline pisikene jaanipäeva tähistamine oma pere ringis. Kuskile tantsulkale isu minna ei ole, tantsisime grilli ümber ja tundsime ennast hästi:)


21. juuni 2018

Kapten Trumm oma Kunksmooriga

Puhastan mina köögis maasikaid ja näen, et Stigil on igav. Olime just äsja ema juures õhtusöögil käinud ja Stig hakkab kurtma, et kõht tühi ja ta on nii kõhna. Tõmbas kõhu sisse. Küsisin siis, kas ta tahab nii paks olla, nagu Kapten Trumm Kunksmoori multikast. Et too neelas trummi alla, sellest selline nimi. Ja et ta sellest multikast midagi ei teadnud, soovitasin tal see film filmiriiulist välja otsida ja vaadata.

Vaatab siis huviga ja hõikab mulle: “Emme, ta üldsegi pole veel trummi alla neelanud, film hakkab kohe läbi saama.” Naersin salamisi:)

Mis selle jutu mõte on. Minu lastele ei meeldi vanaaegsed multikaid vaadata, mida mina omalajal sisse ahmisin, sest muud ei olnud ja need olid meile väga huvitavad. Selle tänase jutuga meelitasin Stigi filmi süvenema ja ta vaatab juba teist osa sellest. Ei olegi nii koledad need vanad filmid ja lisaks veel sisukad.

Lootsin, et sellega on lõpp, aga ei....

No nii, loodetavasti on kõik see rahvas ennast välja elada saanud ja torm hakkab vaibuma. Mis ma oskan öelda, jah, olen sitt inimene ja elu on nii läinud, nagu ta on. Ma ei kahetse, et mul on 5 last kolme erineva mehega. Kõik need mehed on olnud (ja on) toredad. Lapsed on mul tublid, terved ja hästi välja kukkunud. Mis mõtet oleks elul, kui lapsi ei ole, olgu nad siis erinevate isadega - me oleme siiski üks perekond.

Kodutunne - paljud on verised, et meie pere polnud Kodutunde abi väärt. Tol hetkel, kui ma Kodutundele kirjutasin, olin ma üsna põhjas omadega. Äsja Saksamaalt oma lastega tulnud, elasin toimetulekutoetusest, laste isad tol ajal veel elatise näol ei panustanud. Huvitatud nad oma lastest ka ei olnud, ei ole siiani välja arvatud Meena ja Stigi issi. Elasime kolmes toas kuuekesi.

Alusatsin juba Kredexi taotlusega, et saaksime lasta pööningu välja ehitada ja ruumi juurde. Saime positiivse vastuse. 5000 eurot oli meil ehituseks kindlustatud. Selgelt oli seda liiga vähe, et tööd lõpule saaks viia ja saaks ka reaalselt teisel korrusel sees elada. Tegime perega tohutu eeltöö, pööning oli puhtaks tehtud ja tööd võisid alata. Omalt poolt oli meil suurem osa puidumaterjali olemas.

Olin sisimas aga suures masenduses ja nutsin õhtuti patja, sest ma teadsin, et meil ei ole kuskilt võtta sellist raha, et Kredexi projekt lõpuni viia. Nende nõue ju oli, et elamistingimused ka paraneksid peale projekti lõppemist.

Siis saigi Kodutundele kirjutatud. Midagi ma ei lootnud, aga tol hetkel sain kõik endast välja kirjutada ja sinna see jäi. Olin juba kogu loo unustanud, peaaegu käed löönud, kes Kredexi rahaga ehitama tuleb (ehitaja pakkumine tööde lõpule viimiseks oli muidugi kordades suurem), kui sain kõne Kodutundelt, et nad soovivad meile vaatama tulla, mis seis on.

See tundus nii uskumatuna, et ma ei piiksatanud sellest kellelegi. Enne õhtut hõisata ei ole eriti tore. Läks veel jupp aega, kui ühel kenal talvepäeval, kui lastega kelgumäel olime, helistas Anneli Lahe isiklikult ja leppisime kohtumise kokku. Ja nii ta läks...Üks parimaid asju elus, mis meiega juhtund on. Ja nüüd rahvas ilgub. Ütlen nimelt rahvas, sest inimesteks nimetada on neid palju.

Eriti nõme on see tehnika metsa vedamise teema, mida kedratakse ja kedratakse. Mäletan, et ema juurde sa viidud meie pere teine auto, sest aeg oli porine ja kui Kodutunne kogu oma tehnikaga siia tuli, polnud siin ruumi vabalt kõndimiseksi, tuli külg ees hoovis autode ja masinate vahel kõndida. Seega keegi pole midagi peitnud. Eile läks asi veel eriti imelikuks, kui onutütar hakkas juba kodumasinate peitmisest rääkima. Nii need külajutud tulevad. Üks ei kuule, teine ei näe. Nagu telefoni mäng:D

Ja see jutt, et sugulased minuga suhelda ei taha. No ma ei tea, kes ei taha? Nemad minuga või mina nendega. On ikka suur vahe sees. Puhake jalga, ütlen ma.

Kodutundest saati on meie elu ülesmäge läinud. Sain tohutult motivatsiooni, et hakata alumist korrust remontima. Selleks ajaks oli mulle kogunenud suurem summa Saksamaa lastetoetust, mis korraga välja maksti. Kui ema küsis, kas ostan nüüd uue auto, siis jäi mul suu lahti. Mis auto, olin kindlalt plaaninud hakata alumist korrust remontima. Kõik toad ja köök said soojad põrandad, sirged ja soojad seinad. Kredexilt sain veel kolmandatki korda toetust. Sellega said uueks ehitatud ahi ja pliit, mis olid ka väga halvas olukorras. Selleks ajaks olin ka töö leidnud, mis paljudele pinnuks silmas oli, sest olin kodune oma alla 3 aastase lapsega pikka aega.

Nüüdseks olen tööl käinud üle kahe aasta, olen väga rahul oma tööga. Laste isad toetavad oma lapsi ja mina omalt poolt olen teinud kõik, et neil ilus kodu oleks, toit laual (kasvatame väga palju ise), riided seljas terved ja puhtad jne.  Uue auto ostsin, reisime nii või naa. Varem väga piiratud eelarvega, nüüd juba lahedamalt. Soojamaareise me ei igatse, aga Poola-Saksamaa sobib väga hästi. Isegi hotellis saame ööbida. Varem magasime lageda taeva all, peaasi, et kodust väljas. Igal aastal ööbime korra mere ääres.

Ükski mees mu kõrval ei püsi, muretsete. Pole vaja muretseda. Ma ei otsi omale meest. Olen edukalt 5 aastat juba tsölibaadis elanud, kuigi mind peetakse kerglaseks. Oeh, miks ma üldse peaks ennast õigustama. Mingi peputeema pärast nii keema minna, mul pole sõnu.

18. juuni 2018

Kas ma tarvitan midagi?

Ma pean tunnistama, et olen jah kohati terava ütlemisega ja kommenteeri asju ikka mõnuga. Eriti teen seda oma pereringis, aga nemad mul siin kõik on sellega harjunud ja tunnevad mind. Keegi ei võta midagi südamesse ja Stig just äsja ütles ühe mu krõbeda kommentaari peale, et oled sina ikka küll, emme:D Ühesõnaga meil on lõbus, kui me elu nii must-valgena ei võta.

Tegelikult olen ma viimased päevad üldse kuidagi "hoos". Ei tea, kas see mõjub, et puhkus on tulemas? Eile eks küsis mult otse, kas ma tarvitan midagi. Vist pingutasin oma kommentaaridega väheke üle. Omateada olen täitsa puhas. Siis aga hakkasin mõtlema ja viisin mõned otsad kokku. See EBA-le mineku idee mahub ka sinna sisse, aega, kui ma krõbistan oma lemmik pastille. Need on sellised pastillid, mille müük Eestis vist keelatud on kuulu järgi. Siit kaubandusest saab vaid piparmündimaitselisi. Söön neid ka heameelega, kui minu lemmikuid, eukalüpti omi ei ole. Ja tundub, et need on põhjusega keelatud. Midagi nad inimesega teevad, sest mulle tundub endale ka, et katus täitsa sõidab.

Kui mul neid on, siis on nad mul alati töölaual ja aegajalt pistan jälle ühe suhu
 Eks tõi mulle eile just uue koguse Soomest või laeva pealt - ei teagi täpselt. Ütles veel, et oli vastu tahtmist ostnud. Ega ma eelnevalt muidugi palunud ei olnud. Täitsa omaalgatuslikult tõi. Ta teab, et ma jumaldan neid. Ise ma toon neid Saksast alati natukene rohkem kui ühe paki. Autosõidu ajal on see mu lemmik krõbistamine ja hoiab ergana, kui öösel vaja sõita.


Seega arvan, et need pastillid on natukene võimendanud mu väljaütlemisi, kuigi ma jään enda juurde, midagi valet ma öelnud ei ole. Selline oli minu nägemus lihtsalt blogipeost ja valitud blogijatest, aus.

Sisaldab asju, mis võivad mõndagi võimendada

Aga muidu ma siin istun ja ootan oma sügavkülma. Kõige parem on ju siiski esimesed ilusad ja kvaliteetsed marjad kas siis toormoosiks teha või sügavkülma panna. Kui marjad juba väiksemaks jäävad, on mõttekas need moosiks keeta. Seega praegu ma keedumoosi ei teeks. Aga mida veel ei ole, on sügavkülm. Mahutasin tänase toodangu veel meie standartsesse külmakapi sügavkülma, aga järgmise korjega läheks juba keeruliseks.


Talvel mannapudru või ülepannikookide kõrvale - poest sellist kraami juba ei saa



17. juuni 2018

Unistus sai teoks - #EBA2018

#EBA2018 - see üritus on minu jaoks nagu Presidendi vastuvõtt või Eurovisioon. Mitte et ma neid  ilmtingimata nägema peaks, aga tekitavad sellist pidulikku elevust ja on minu jaoks väga huvitavad sündmused ja huvitav aeg.

Tavaliselt olen ma sel ajal näppupidi mullas, kui teised blogijad on endid üles löönud ja väisavad seda glamuurset üritust. Sel ajal ma ikka olen vaikselt omaette unistanud, et läheks ja teeks ka ennast ilusaks, sebiks kuskilt kena kleidi, aga unistuseks see jäänud ongi. Nii ma olengi alati piirdunud sellega, mida meedia vahendab, lugenud kommentaare ja elanud distantsilt sellele üritusele kaasa.

Sel aastal aga välgatas mulle, et miks mitte võtta kätte ja minna täitsa kohapeale vaatama, otse sündmuskohale ja siis veenduda oma silmaga, kui halb (või hea) see üritus siis on. Eelmiste aastate kohta on palju kriitikat tulnud, aga ega igaüks teeb peo ikka ise. Mitte keegi ei saa üritust meeldivaks teha, kui ise seda ei tee.

Rusikas käega ei saa võtta ega ka anda

Selline asjakohane ütlemine minu arust. 

Ma ei ole teab mis ajast Tallinnasse sattunud. Olen jutte kuulnud, et liiklus pidi hullumeelne linnas olema. Jällegi, kui oled ise inimene, on teised ka inimesed. Aga õnneks oli aeg selline, et linnas oli rahulik, ei mingit tipptundi, laupäevane rahulik õhtu. Navi seadistasin ära enne Imavere risti ära ja polnud mingit probleemi koha üles leidmisega. Rahulikult jõudsime piisava ajavaruga õigesse kohta, saime auto pargitud (tasuta) ja jalutasime Telliskivi loomelinnakust otse VabaLava´le. Mõnus õhustik oli - ilm oli mõnusalt soe, inimesed nautisid kohvikutesoma lõpmatut vaba aega, kuulasid muusikat, mängisid ping-pongi tänaval vabas õhus, palju oli graffitit massiivsetel telliskivihoonetel - hoopis midagi muud kui meil siin metsade vahel. Kohavalik tõotas juba head. Olin ka väga asjakohaselt riides, tundsin, et sobin küll sinna keskkonda -  kleit spordijalatsitega - iga teine jalutas sellise kombinatsiooniga vastu:)


Jõudsime VabaLava sissekäigu juurde hetkel, kui inimesi lahkelt sisse kutsuma hakati. Tervitusjook, snäkilaud - paluti lahkelt ligi astuda ja meeldiv välja valida. Et me üldse õiges kohas olime, sellest sain aru, kui nägin tuttavaid nägusid - marimell.eu Meelist ja Mari-Leeni ehk siis korraldajaid. Oli selge, et oleme õiges kohas.

Lasin silmadel ringi käia, et äkki näen mõnda tuttavat nägu veel, aga ei, kõik võõrad näod. Mari-Leeniga tekkis meil korra silmside ja teretasin viisakalt, aga tema lõi silmad kohe maha ja tegi, nagu poleks mind olemaski. Siinkohal oligi esimene selline negatiivne kogemus - ise peoperenaine ja peaks oma külalisi ikkagi tervitama, mis siis, et äkki olin talle võhivõõras, aga siiski tema peol. Oleks olnud viisakas lihtsalt.

Meelis see-eest oli väga viisakas. Juhendas snäkilauas, kuidas mida võtta ja kuhu panna. Ja üldsegi ei paista gei moodi välja nagu teda kahtlustatakse. Täiesti kena paar Mari-Leenuga. Mari-Leen oli ka kenasti tagasihoidlikult suviselt pidulik. Selline mõnus ja kerglev. Kilod absoluutselt ei häirinud. Mõni kohe on kena ja sobib oma kehasse. Hiljem kuulsin teda ka vestlemas oma semudega, siis pidin fakti tõdema, et ta paistab poole targem ja intelligentsem välja, kui ta vait on:)

Meelis ja Mari-Leen (foto M. Ahven)
Ma nüüd püüan meenutada, kes oli järgmine blogija, kelle ma ära tundsin. Aga ei suuda. Absoluutne vaueffekt oli, kui Eveliisi nägin. Ten point - kõik, soeng, huulevärv, riietus. Kriss Sooniku kingad oleks võinud number suuremad olla, aga kui ta neis ennast hästi tundis, siis kena kooslus oli. Naisterahvas, kes oskab hästi kirjutada, teab oma kohta elus, on enesekindel ja tark. Kui ma aga mõtlesin, milline koorem tal võlgade naol kanda on, siis oli mul temast õige pisut kahju. Aga tore, et ta on kõik need aastad blogis oma raskeid aegu kajastanud ja suudab pea püsti oma eluga edasi minna. Imetlusväärne:)

Blogija Eveliis (foto M. Ahven)
Jane nägin ka oma silmaga ära. Aga kuna ta niigi "liimist lahti", ületas ennast ja tuli kohale, siis hoian siinkohal oma suu kinni. Maaslamajat sel korral lööma ei hakka. Püüdsin teda sõbralikult tervitada nagu Mari-Leenugi, aga jällegi - boikoteeriti minu siirast tervitust. Las ta siis olla. Arusaadav.

Blogija Jane (foto M. Ahven)
Mallukas - ka nägin ära. Oli omale näo pähe maalida lasknud, soeng oli perfektne. Aga...liiga ilus. Iseendana kohale tulek oleks huvitavam olnud. Ja kleidiga mässas ta ka - rind tahtis vägisi välja ronida. Ja Mariga jooksis ta pidevalt väljapääsu poole. Mida seal jagati, ei tea. Silma ta igatahes jäi ja melu oli neil oma seltskonnas kõva. Jahvatas, nii mis kole. Korraks jäi vait ainult siis, kui üks blogija tuli miskit küsima, kellega Mallukal eriti head kontakti enam ei ole. Jäi kohe silma. Eks mul oli aega seal patrullida ka, huvitav on niiviisi inimesi jälgida, eriti, kui tead nende tausta õige pisut. Ei saa ju pahaks panna.

Ja kuna ma olen naine, siis ikka ju vaatad ja paned tähele teisi naisi. Nagu ma panin tähele ka, et Merje on tagumikust priske. Võib-olla on ta alati olnud, ma ju ei tea. Tean vaid, et kaaluga mässavad suurem osa naisi ja mingi aeg suutis Merje ennast soovkaalu saada. Nüüd aga paistab, et asi on käest ära läinud. Võis ka olla, et tema pükskostüüm rõhutas seda. Seljas istus see tal taganpoolt igatahes väga halvasti. Seda oleks ka pime märganud ja vast märgati ka. Iseasi, kas seda nüüd ninaalla määrida vaja on. Aga halloo, vaja ju ikka teistes vigu näha, et ennast paremini tunda.

Blogija Merje esireas keskel (foto M. Ahven)
Anu Saagim - teda ma ei tundnud esiti äragi. Nägin teda seljaga laval toimetamas ja poleks elus arvanud, et ta nii sale ja sihvakas on. Seal peol liikus ikka päris palju trullakaid noori naisi. Anu on heaks eeskujuks kõigile. Ta polnud küll ideaalne, aga kes meist olekski. Mul on mingi fetiš aluspükstega, just kui nende piirjooned silma riivavad. Anul hakkasid kohe silma, milliseid aluskaid ta kannab. Ju ta stringe ei armasta ja sel juhul ongi see paratamatus. Muidu 5+. Isegi tema naljad meeldisid, mis sest, et väidetavalt Mari-Leenu koostatud tekst. Ja Jane puhul läks asi natukene üle võlli, aga kui Jane nii sõnaaher poleks olnud, oleks ta saanud Anu kenasti paika panna, nagu seda enamus blogijaid väga peenelt ka tegid. Aga jällegi, naeris Anu teiste üle ja oskas peent nalja ka enda üle teha. Ei tasu elu nii tõsiselt võtta, huumorit mõista tuleb ainult kasuks.

Peo vaieldamatu täht Anu Saagim (foto M. Ahven)
Suures uudistamise tuhinas olin üldsegi unustanud silmadega otsida Manjanat. Oli ta ju 50 sendiga omale peo tarvis kleidi ostnud ja tahtsin oma silmaga seda imet näha. Kuna ta oli nominent ja üsna 100%-lise tõenäosusega pidi ta ka lavale astuma, siis rahunesin. Tal polnud pääsu, sest 1. koht hariduslike blogide kategoorias oli kindlustatud ja ta pidi rambivalgusesse oma kleidiga astuma.

Anuga arenes neil väga vahva vestlus, sai täitsa naerda. Nii vaimukas ja lahe oli Manjana lähenemine asjale. Riietus sobis talle, väga tütarlapselik. Rinnad olid tal küll natukene liiga kõhupeal, aga kui arvestada seda, et ta rinnahoidjad üldsegi peaaegu ei kasuta, siis arusaadav. Tal oleks sinna sisse panna küll ja see teeks visuaalselt kleidi veel ilusamaks. 

Blogija Manjana (foto M. Ahven)
Ok, riietumisnõuastaja on nüüd rääkinud. Natukene söögist. Mina eriti midagi ei näksanud. Polnud toit, mida himustada. Mulle oleks mõnus kuum, aromaatne kohv magusa torditükiga meelepärasem olnud. Ja minu kaaslane tundis puudust puhtast joogiveest. Kui ta vett küsimas käis, naases ta kookosveega. Talle olevat väidetud, et see on ka vesi:D Tema jaoks ei olnud ja tuli minul see ära juua. Seega jõin kaks kookosvett ja ühe proteiinijoogi, kaks juustukuubikut ja paar kartulikrõpsu viilu. See oli kogu lugu. Ma ei kujutanud ennast ette võileba järamas oma breketitega. Ma oleksin väga glamuurne pudruste breketitega välja näinud:D

Fotoseina taustal tegi sealne fotograaf meist ka pilti, aga ju ei kõlvanud need mitte kuskile ja ei avaldatud. Seega telefoni klõps minust, kes ma olin täiesti ilma meigita kohale tulnud, juuksed vaid "triigitud.


Peoga ülimalt rahule jäänud, seadsime sammud kodu poole. Meena tegi küll ettepaneku, et võiksime hotelli jääda, aga kui ma sellele lisasebimisele mõtlesin ja kujutasin  ette kui mõnus voodi mind kodus ootamas on, siis jäi ikkagi nii, et kojusõit. Kodus ärgata on midagi imelist.

Tegime hilise poes käigu Sikupilli Prismas. Ostsime omale midagi kohe söömiseks, lisaks 10 piima, erinevaid puuvilju puuviljasalati tarvis ja mälestuseks vahvast õhtust Tallinnas ühe Ittala Taika tumesinise tassi.

Kahjuks olen ma ka vaid inimene ja 77 kilomeetrit enne kodu ma tundsin, et ei jõua enam sõita. Olin tol päeval pea 600 km sõitnud + igasugu muid tegevusi ja elamusi ja veel vara tõusmine. Palju üks inimene ikka jõuab. Sõitsin parklasse, lasin autol käia, et "tuba" soe oleks ja hetkega ma magasin rooli taga. Siis kella ühe paiku tirises telefon. Ema andis teada, et minu pere pisem on kenasti koju toimetatud ja uuris, kus oleme ja kas kõik korras. Rohkem ma magama ei jäänud. Vast 5 minutit oli see aeg, kui sügavas unes olin, sellest piisas, et suudaksin edasi sõita ja kell kaks öösel maandusin juba oma voodis.


Üle mitme-setme aasta kirbuturgu tegemas

No nii, kallikesed. Minu eilsest päevast. Nagu te teate, tegin ma hullud plaanid omale laupäevaks. Lihtsalt üks uitmõte ja asi tehtud.

Hommikut alustasin kella viie paiku. Sõime Metega kõhu putru täis ja asusime Pärnu poole teele. Kirbuturul olime natukene enne kaheksat. Saime omale sobiva koha valida, kuhu siis oma krempel üles panna. Kui hommikul kodust väljudes oli ilma täiesti mõnusalt soe, siis vahetult enne Pärnut, Surju kohal, tulid juba mõned vihmapiisad. Kartsin juba, et meie ettevõtlikus läheb vett vedama ja tuleb sajune ilm. Ilmaennustamises ma eriti tugev ei ole, seega õnneks (või kahjuks) panin mööda. Vihma päris sadama ei hakanud, aga Pärnus autost väljudes tuli küll kananahk peale. Tuli jakk peale panna ja tegutsema hakata.

Eelmisel aastal me Kirbuturgu tegema ei saanudki. Olin natukene roostes ja ei kujutanud ette, kuidas see asi seal toimima hakkab. Laotasime oma tavaari laiali. Kohati oli päris huvitav ja oli ka äratundmisrõõmu, mis hilpe seal kõike leidus. Meenutasime Metega vanu aegu ja imestasime, kuidas need riided kunagi kellelegile selga mahtunud on. Lapsed on kõik suureks kasvanud kui riietele pilk heita. Selle riidekogusega saaks ma veel mitu last üles kasvatada, aga ei, tänan, minu rong on läinud, olen oma panuse andnud ja võin rahus vanaduspäevi nautida:)

Enne kodust äreminekut andis Stig mulle veel müügiks kaasa ühe auto ja mobiilikujulise mänguasja. Pidin nende müügiga ka tegelema. Panin nad ilusasti auto kapotile. Ja nii uskumatu, kui see ka ei ole, esimese asjana ostetigi see mobiililaadne mänguasi ära. Mäletan, et ostsime selle kuskilt Poola bensiinijaamast eelmisel suvel. Stig teenis 50 senti, mille me talle kenasti koju kätte tõime ja ta selle oma hambaraha juurde pani:)

Üldiselt oli müüjaid rohkem kui ostjaid. Tundus vähemalt. Ilm läks ka enne lõunat üsna kuumaks vaatamata jahedale hommikule. Rahvast käis, aga meie müük jäi nii öelda üsna kesiseks. Saime riideid müüdud ca. 40 euro eest. Võtsin huvipärast oma heegeldatud laualina ja päevateki ka kaasa ja paiskasin müüki. Need on loomulikult käsitöö ja hindamatu väärtusega, aga pidin huvilisetele siiski mingi hinna ütlema. Katsetasin 80-90 euroga. See oleks olnud vaid materjali hind. Huvilisi oli nii soomlaste kui eestlaste seas, aga õnneks (või jällegi kahjuks) müügiks ei läinud. Mete hoidis pead kinni ja küsis, kas ma hull olen...5 eurot küsi, mis 80?:D Käsitöökauge inimene, mis teha.

Et me vaid hommikuse pudruga olime ja kaasas oli meil vaid oma kaevuvett, siis lõunaks lõid meie kõhud trummi, eriti mete oma. Tavaliselt on laadaplatsil ka saiakeste pakkuja, sel korral seoses koolilõpetamistega aga seda rõõmu ei olnud. Nii me siis kannatasime, kuni Mete ütles, et hakkame ometi pakkima. Ega polnud paha mõte, muidu oleksin juba ajahätta jäänud. Olid mul ju suured plaanid tehtud ja kui ma esiti arvasin, et äkki läheb see tuhin üle, siis ei, tunne oli õige, tahtsin #EBA2018-t siiski väisata. Ja Meenale oli ka juba lubatud, et ta saab minuga kaasa ja tema kodus ootas kannatlikult. Lapse lootusi petta ei tulnud mul mõttessegi.

Pakkisime kuskil kella ühe paiku oma nodi kokku. Nagu tavaliselt ikka, ei taha asjad lõpuks ära mahtuda, kuigi ühtteist sai ikka müüdud ka. Ja minu imestuseks mahutas auto päris ilusasti, mida polekski uskunud. Kohati tundus, et uues Toyotas on rohkem ruumi, kui meie vanas Toyotas.

Olime Metega kokku leppinud, et läheme veel kiirelt Kännu kohvikust läbi ja lubame endile midagi. Kuskile mujale aega raiskame minna plaanis ei olnud. Selge see ju, ma pidin olema kell 19:00 Tallinas Telliskivi 60 ja kell 14:00 me istusime Pärnus ja sõime hilist lõunat. Oli vaja veel koju sõita, kraam auto pealt maha tõsta, pesta, riided vahetada ja kodust elu ka natukene korraldada ja kiirelt päevaga edasi minna. Kui ma lugesin, milliseid ettevalmistusi mõned blogijad tegid, siis minu ettevalmistused olid selle kõrval lapsemäng:)

15. juuni 2018

Tagant gümnaasium, eest nagu muuseum

Teate mis, lugesin Manjana 50 sendisest kleidist. Päev aega oma toimetusi tehes ma mõtlesin sellele. Kui ma õhtul kogu päeva saasta maha pesin, siis mul plahvatas, et miks mitte ka natukene pidutseda ja rihma lõdvaks lasta. Olen oma parimas toitumuses, näen kena ümar välja, veeren ka blogijate peole kohale. Mis see siis mulle ära ei ole.

Mul on küll homseks plaanid tehtud, auto on täis lastis stardivalmis, et Kirbuturule minna, aga ma ses suhtes ei põeks. Pidu ju hakkab kell 19:00. Mul on piisavalt aega, et ennast kohale vedada. Ah et millal meigi, soengu ja pedikuüüri-maniküüri teen küsite?:D Ja kust outfiti selle lühikese ajaga sebin.

Sobrasin oma riidekapis ja midagi leidsin. Proovisoengu tegin ka. Sten sattus mulle köögis peale ja kohe küsima, kuhu minek. Küsisin siis otse, et kas olen nii ilus siis või:D Sten arvas, et jah. Silmad särasid tal lausa. Meenale ka meeldis. Seega riietusega oleks muretu. Täiesti 0 ring raha suhtes. Küüned viilin kirbuturul, kui aega saan.

Kui lapsed lõpuks välja pinnisid, mis plaan mul on, siis Meena arvas, et “5 last ja elu maal”, siis tema pidavat ka sinna alla kuuluma ja tahab ka kaasa. No mis mul selle vastu olla saab. Teeme ära.

Kes veel ühineda tahavad? 

Motivatsiooni laks

Täna on tunne, et võiks maailma liigutada. Selleine tehatahtmise tuhin on peal, andke ainult kätte. Eilsetest saiakestest vist energiaülejäägid.

Igatahes otsustasin eilsest, et aitab, enam ei mingit saasta, rohkem liigutamist, rohkem vett. 12 päeva on veel meie lennureisini ja ma näen välja nagu rasvamägi. Hommikul käisin üle pika aja kaalul ka, 67,7 kg. Kui ma kalendrisse vaatan, siis 1. juuni oli kaal 66,3 kg. Totaalne minna laskmine, aga ma ei taha paks olla ja ma ei taha, et mu riided seljas ebamugavad on ja tahan rannariietes ennast hästi tunda. Kuradi mõnus oli eile lastega ujumas. Mul lubati ka mõni pikem ots ujuda ja oli mõnus. Nii mõnus, et tahaks täna korrata. Ujumine toetab ju kehakaalu jälgimist. Miks siis mitte.

Täna on mul natukene rohkem plaane kui vaid ujumine. Ei tea ka päikeseloojanguks üldsegi valmis saan oma asjadega. Tahaks homme kirbuturgu minna. Selleks on vaja kõik asjad välja otsida, autosse pakkida jne. Meeletult on asju. Olen kõik Steni riided Stigile alles hoidnud, aga ma ei näe mingit mõtet seda edasi teha. Stig on nii vähe nõudlik ja tal on tõesti miinimum kogus riideid - mõned lühikesed püksid, mõned pikemad, t-särke paar tükki, paar pikavarrukaga pluusi, sokid, aluspesu ja sellest piisab. Kui ühed on pesus, siis teised seljas ja teate kui mõnus on, täielik ülevaade ja poiss kenasti riietatud. Ei ole vaja kuhjade viisi riideid. Endal ka lihtsam. Milleks veel kuhja Steni riideid alles hoida, ainult ristiks kaelas. Seega lähevad müüki.

Täna tundub, saab ka esimese maasikamoosi keeta. Selleks on vaja üks ports purke nõudepesumasinasse panna, et õhtuks purgid puhtad ja kuivad oleks. Eile, kui ma kanu maasikapõllust õhtule minema peletasin, sain jälle kukega võidelda. Tõmbas ühe vao jälle jalale. Õnneks oli mul käekott kaasas, sain sellega ta eemal hoida. Aga väga sõjakas oli, muudkui üritas ja üritas, kohe sihilikult. Küll on kuri lind. Tavaliselt ma käekotiga maasikapõllus ei käi, tean jah, naljakas vaatepilt, aga mul oli plaan autoga sõitma minna just, sellest ka käekott:D


Siis tahaks veel siit-sealt heina kakkuda, muruniiduki võib-olla käima ajada ja palgatööd on ka vaja teha. Seega täna on tihe programm, see-eest homme saame Metega passida tahtmist mööda. Saaks vaid mõnest asjast lahti, sest neid asju on tõesti kogunenud ja kindlasti on kellelgi neid rohkem vaja, kui et meil nad siin niisama jõude seisavad. Nüüd aga tegutsema!

14. juuni 2018

Isutab

Mul juba mitu päeva isutab nende tõeliste vanakooli Moskva saiade järele. Viimati sai 2. juunil neil söödud ja tõesti südamest. Need ei ole need kreemitäidisega vaid mannapudru baasil, nagu retsept nõuab.

Kogu aeg mõtlen, et võtan kätte ja käin tiiru Abjas ära. Abjas sellepärast, et sealne Popsi köök teeb nii häid saiakesi, et mine hulluks. Kui ma varemalt olen alati Kivi pagarit Viljandis kiitnud, siis nüüd seaksin esikohale Popsi köögi pirukad.

Täna oli vaja Mete Nuia trenni viia ja siis ma mõtlesin, et mis see Abja tiirgi ära ei ole, poolel teel ju juba. Paningi otsejoones Apja. Letil oli veel neli Moskv asaia ja see oli kogu lugu. Aga...oli ka Rummi saiu. Helme aegadest on meeles, et Rummi saiad on ka vägagi maitsvad. Võtsin siis 6 Rummi saia ka ja Meenale 4 juustusarve. Saiakestel on kilohinnad, seega saiakese hinda öelda ei oska, aga kõik kokku läks maksma natuke üle 6 euro.

Kohe kui autosse sain, lõin hambad saiakestesse. Olin ju nii mitu päeva juba mõelnud neist. Alustasin Rummi saiadega. Need olid niivõrd head, et mul pole sõnu. Tõesti suurepärased, pehmed, rohke täidisega. Mina olin seal lõuna paiku, aga kui minna hommikupoolikult, saad veel ahjusooje saiu. Kohvi võid ka kõrvale võtta sealtsamast. Tean, pole küll kõige tervislikum hommikusöök, aga mille nimel siis veel siin maailmas elada? Vahest ju võib. Ma liiga tihti juba kasutan seda "vahest võib" ja ühtäkki avastan, et olen ülerasvunud, nagu...

Moskvasaiad

Rummisaiadest mul pilti pole. Pean häbiga tunnistama, et teel koju ma lihtsalt pistsin need nahka - kokku 6 üsna pirakat saia, üksi:D

Juustusarv
Aga nüüd on see tehtud, isule järgi antud ja elu läheb edasi.
Võtsin ennast eile kokku ja tellisin meile sügavkülma ära. Maasikaaeg pressib vägisi peale ja otsus oli vaja ära langetada. Ja et me varsti reisile läheme, siis seda enam oli vaja tegutseda. Ma nii loodan, et saan maasikatega kõik vajalikud toimingud enne 26. juunit tehtud. Muidu on nii, nagu viimasetel aastatel. Kui on maasika tipphooaeg, oleme meie kodust ära.

Eelmisel aastal tegeles Sten maasikamajandusega ja oli nii palju sügavkülma pannud, kui mahtus. Eks ta ise sõi need talvel ära ka. Moosi oli mul pigem vähe keedetud. Sel aastal plaanin ikka keedumoosi piisavalt teha ja kui uus sügavkülm kohal, siis saab piisavalt sügavkülmamoosi ka teha. Maasikad valmivad. Siiani on lapsed päevas mitu retti teinud maasikapõldu. Kõige hullem, et kanad arvavad ka, et nemad võivad seal käia nii nagu soovivad. Nii kui lahti saavad, on varsti maasikapõllus - kukk tähtsalt esirinnas. Nii ma siis jooksen ja reguleerin seda asja siin. Lapsed ju kardavad kukke, nemad mind aidata ei saa.

Eks ma olen ka juba kuke käest oma jao saanud. Kui ma siin hoian oma sääri pükstes, kreemitan neid ja loodan, et saan reisiks sääred enamvähem plekivabaks, siis kukk märgitas need ikka korralikult ära jälle. Sügavad sinised vaod sees. Selja tagant lendas säärde kinni. 

Külmikule plaanin asukohaks Jaskari  toa ehk siis see tuba, kus ma tööd teen. Hakkab kohe minu töölaua kõrval olema. Midagi pole teha, paremat kohta lihtsalt ei ole praegu. Aga mõte sellest, et saame nüüd ka vahest omale suure jäätise koju osta - see mõte on nii helge. Muidu oli nii, et kui jäätise ostsime, oli see vaja ühe jutiga ära süüa, sest tavakülmiku sügavkülmas meil ruumi ei ole. Eks me saime sellest 5 liitrist jagu ka ja ägisesime kõik, aga vahest tahaks ju, et saaks kogu aeg jooksvalt sügavkülmikust jäätist võtta.

Nädal tagasi ostsime Valmiera Promost suurema hulga (4,910 kg) liha. Oli üsna hea hinnaga (1kg / 3,69). Nagu igal aastal, teen ma ise suurema koguse sashlõkki. Tavaliselt on selleks ajaks veel natukene sibulavarusid ka jäänud, saab neid sorteerida ja kõvemad mugulad kõik sashlõki tarbeks ära kasutada. Mete-Mari võttiski teisipäeval asja käsile. Läksin talle siis natukene appi, et juhendada, kuidas asi käib. Lõikasin talle lihast suured ribad ette, tema tegi parajad kuubikud. Kõrvalt näpistasin niipalju liha, et sain perele korraliku sooja toidu ka teha - strogonovi. Küll oli hea üle pika aja päristoitu süüa. Jätkus järgmisekski päevaks.

Eilseks oli liha juba parasjagu marinaadis seisnud. Maitsestasin veel natukene soola ja äädikaga üle ja oligi valmis. Mete ajas liha vardasse, Sten pani grilli kuuma ja tegime mõnusa sashlõki õhtu. Ja et grill oli mõnusalt kuum, oli kahju seda raisku lasta. Seega panime kordusvardad liha täis ja kauss saigi peaaegu tühjaks lihaks. Mina pugisin ennast igatahes kaelaauguni täis. Kindlasti teised ka. Ja valmis liha jäi veel alleski. Sellest saab järeldada, et jagus kõigile piisavalt ja kõik said oma isu täis süüa lihast. Korra suve jooksul ju võib. Ma ei anna muidugi pead, et me seda selle suve jooksul veel ei korda. Suvi ju alles algab:)

Pildimaterjal jätkuvalt minu Instagramist!




12. juuni 2018

Suvine nutiseadme kasutus

Et nutiseadmed lapsi ei neelaks, on mul Stigi ja Meenaga mõned reeglid paika pandud suveks. Meena telefon on kindlas kohas, suvel ta seda ei vaja enamasti. Ta tegi mulle ise ettepaneku, et päevas ca. 45 minutit ja sel juhul võib ta kasutada minu telefoni. Ta eelistab üldse minu telefoni enda omale, sest tema oma jääb natukene lahjaks. Minu telefonil pidi rohkem võimalusi olema ja kvaliteet ka nõks parem. Tema lemmikkoht, kus ta oma 45 minutit veedab, on musical.ly äpp. Siis ta filmib oma trikke ja kepsutab väljas värskes õhus. No mis mul selle vastu olla saab, kui lapsel on selline hobi. Ja saab paraja mahvi ka trenni näol.

Stiilinäide Meenalt:


Ühesõnaga Meenaga on meil sellised reeglid. Ülejäänud päeva peab ta kas igavlema või omale ise tegevust leidma. Kui ta Saksamaale läheb, siis annan ma talle tema telefoni, aga loen issile sõnad peale, et ta seal natukene ka piiri peaks. Issil on terve elamine nutiseadmeid täis, seega seal läheb asi kindlasti kontrolli alt välja mõneks ajaks. Lohutan ennast sellega, et laps areneb päris kenasti. Tehnikamaailmas on ta minust kohati nutikam.

Stigiga on juba ammust ajast reeglid nii, et kui mina tööga hommikuti alustan, saab ta minu telefoni. Enne peab muidugi WC-s käidud olema ja hambad pestud. Ma teadvustan endale, et ta on kohati natukene liiga palju telefonis, aga mul on äärmiselt mõnus vaikuses tööd teha ja nii see aeg kaob. Aga kohe, kui ma palun lõpetada, ta seda ka teeb ja toob telefoni mulle. Tema mängib põhiliselt Beyblade´i mänge. Ise on ta omale äpi tõmmanud, mina vahest vaid vaatan üle, mida ta tõmbab ja kinnitan oma sõrmejäljega. Ta oskab ka vanuse piiranguid äppidel jälgida ja vahest lubab ta omale ka suuremate laste äppe. Ta pole ju enam mingi titt:D

Metel ja Stenil on telefonikasutus vaba. Suured lapsed, ise teavad, kuidas nad oma vaba aega veedavad. Ega mulle endale meeldib ka väga telefoni seltsis olla, seega...

11. juuni 2018

Metsi kaardistamas

Eile, kui ema juures lumepallid valmis said, kõht täis söödud, mõtlesime, et võiks ju veel midagi ühiselt teha. Ema on ikka mures, kas piisav õunasaak sügisel tulemas on, nagu oleks tal kõike vähe ja jube palju oleks vaja kõike sisse teha. Ise üksik pensionär - ei tohiks ju seda tarbimist nii palju olla. Aga vanainimese asi:D Nii vana ta muidugi ei ole ka veel, lubatakse isegi bussirooli veel. Aga igasugune mure tal aia-ja metsaandide osas on.

Käisime siis kõrval talus vaatamas, kuidas sealse aiaga lood on, kas õunapuud ka kannavad sel aastal. Eelmisel aastal ta sinna ei jõudnudki, elu pidavat nii kiire olema. Päris suvalises kõrval talus me muidugi ei käinud, see kuulub emale, on sinna sisse kirjutatud. Maja on, aed on, põllumaad ka. Kõik on kinni kasvanud. Stig võrdles seda kohta seal dzhungliga. Maja ümbrus on kibuvitsa täis visanud, seega väga kaunis kõik:)




Kahjuks (õnneks) sel aastal selles aias õunasaaki ei ole, saab minu aiast oma õunad. Minul paistab sel aastal hea õuna-aasta tulema. Eelmisel aastal oli mõnus rahu, ei mingit mädade õunte koristamist õunapuude alt. Käib see õunasaak ikka üle aasta meil külas.

Ka sellest käigust jäi meile väheks. Me oleme emaga ses mõttes sarnased, et kui midagi pähe tuleb, siis kohe teeme. Ei mingit plaanimist pikema aja peale. Mõeldud tehtud. Viisime vingupunnid koju (Stig ja Meena) ja läksime vaatama, kus asuvad parimad maasikalangid sel hooajal. Alustasmine Lätimaaga. Avastasime uusi teid, mõni seenemets jäi silma, aga ei ühtki head maasikakohta.

Siis kolasime veel Eesti poolelt ka meie vanad head metsad ja rabad läbi. Mustika-ja pohlakohad on teada. Pohlad õitsevad kenasti. Iseasi, mis neist selle kuivaga välja tuleb. Mustikad on rohelised alles, aga otsas paistab neid olema. Jällegi, vihma oleks hädasti vaja. Nädal aega peaks jutti sadama, siis oleks juba päris hea.


Pohl õitsemas

Mustikapunnid

Metsmaasikad väga punnid alles metsa all
Ema asus kohe omale igasuguseid ravimtaimi varuma. On kohe selline komme, et kõike on vaja kokku kuhjata. Kurtis veel pärast, et nii vähe taimi sai. Tema tunneb kõik taimi ja teab, mis mille vastu hea on. Kodus on tal kuhjade viisi erinevaid ravimtaimi ja mulle saab ka ikka aegajalt mingit segu sisse joota.





"Jänesesabad"
Nende tuttidega taimede kohta rääkis ema, et kui nemad väiksed olid, siis korjasid nad neid tutte padjatäiteks ja kutsusid neid "jänesesabasteks". Olid sellised ajad, et midagi paremat lihtsalt ei olnud. Madratsitesse pandi rukkipõhku.


Turbarabas käisime ka. Praegu on nii ideaalsed ilmad turba freesimiseks, et isegi nädalavahetusel töö käis.


Ja väljasõidu viimases etapis nägime põdra ka ära. Tundus nooreke ja lasi meil ennast imetleda.


Nüüd siis jääb üle oodata, kui marjad valmivad ja siis oskan ma juba omal käel ka õigeid marjakorjamiskohti leida. Ega mul eriti seda vaistu ei ole. Mina kihutan ikka kõik langid jala läbi ja kui kuskile marjade otsa komistan, on hea. Ema aga oskab juba distantsilt hinnata, mida kust saab. Tema ongi mulle suurema osa headest marjakohtadest kätte juhatanud ja tihti ka kaasa vedanud.