Rasedus ja sünnitus Saksamaal

Selles postituses tahaks meenutada oma rasedust ja sünnitust Saksamaal. See oli ikkagi uus kogemus  minu jaoks, kuigi olin enne seda juba neli korda  kõike läbi teinud. Aga no eks välismaal on ikka natuke kõik teisiti.

Rasedaks jäin ma 5. mail 2012. Tean täpselt, kuna see oli üks ja ainus kord, kui see võimalik oli. Kõik sai alguse sellest, et võitsin peaauhinna Karstadt´i kaubamaja korraldatud "Ladies Night"l oosimises. Selleks oli limusiini sõit, kuhu võisin veel kaasa võtta 7 sõbrannat. Ehk siis tuldi mulle kodu järgi ja viidi kaubamajja shopingule ja auto ootas mind ja mu punti ukse taga ja sõidutas meid kuhu soovisime ja millal soovisime. Cool. Sellest teen eraldi postituse, sest siin hoopis muu teema käsil praegu:)

No peale seda tohutud melu olin  ma natukene "vallatu" ja ülemeelik ja nii see juhtus minu naabrimehega:D Et rasedaks jäin noh. Oli paras shokk ja kaalumisel oli ka abort, aga õnneks sain Perekoolist tuge ja soovitusi seda mitte teha, pidavat eluks ajaks painama jääma. Et saan neljaga hakkama, siis saan viiega ka. Ja perekond ja sõbrad olid ka ikka seda meelt, et kui tulema peab, las tuleb. Aitäh toetajatele, pole oma otsust siiani veel kahetsenud ja Stig on ennast ka väga eeskujulikult üleval pidanud siiani:)

Lapse isa oli muidugi kohe nõus mind nõustaja juurde viima, kes oleks aidanud kõik korraldada, et lapsest vabaneda. Ta on juba korra üht oma endist pruuti niimoodi aidanud ja too kohe täitis käsku ja on siiani lastetu ja üksik. Suhtlesime üsna tihedalt ja ta ikka imetles mind, et nii julge olin ja vastu hakkasin sellisele macho mehele:)

Kui rasedustest kinnitas mu kahtlusi ja kogu see jant abordi ümber lahenenud oli, hakkasin otsima omale arsti, kus ennast arvele võtta. Eestis oli see lihtne, sest Viljandis on iseenesest mõistetavalt sinu arstiks Praks. Nii oli see minulgi alati. Aga seal ma ühtki Praksi ei tundnud ja üldse ei teadnud ma midagi, kes on hea, keda valida. Võtsin telefoniraamatu ja helistasin esimesele ettejuhtuvale selle piirkonna naistearstile. Ei vastanud. Teine juba vastas ja nii see jäi. Sain aja nii mu rasedusejälgimine alguse sai.

Vastuvõtul oli üks esimesi meeldivamaid küsimusi, et kas see on mul esimene laps:D Kas pole meeldiv sellist asja kuulda, kui ootad oma viiendat last:)

Kõik oli üsna sarnane, nagu Eestiski. Ainuke asi mis häiris, et vastuvõtt käis kui konveieril. Kiiresti-kiiresti, sest rahvast oli alati palju ootamas. Igal vastuvõtul tehti ka ultraheli, aparaat oli kohe vastuvõtutoas kohapeal. See oli hea, said alati näha, mis toimub ja ka pildikese.

Pissiproovi viimine oli ka teistmoodi, kui mina harjunud olin. Eestis pidid alati kodus tegema ja siis vaatama, et selle topsi ilma et see lekiks, arstini toimetatud said. Alati lekkis. Seal aga juhatati kohe esimene asi patsient WC-sse, kus olid selleks tarbeks plastmassist topsid, kleepimiseks sildid ja pliiats. Tegid oma proovi ära, nimi sildiga topsile ja siis oli kohe käeulatuses kapike seina sees. Panid topsi kappi ja tesipoolt seina oli kohe labor, kust see siis ära võeti. Mugav.

Oma vanuse tõttu tehti mulle  ka lootevee uuring. See oli üsna jube ja ma isegi vajasin nuuskpiiritust. Eks mul oli hirm ka, et midagi juhtuda võib, aga tegemata ka jälle ei tahtnud jätta, kui soovituslik ikkagi oli. Lapse soole sain seega ka kindla kinnituse. Poiss. Meile sobis:)

Viimasele vastuvõtule ma ei jõudnudki, mis oli määratud 5. veebruariks. Tähtaeg oli arsti poolt 8.02.13. Olin kutsunud ema omale Saksamaale külla, et ta aitaks majapidamises ja hoolitseks laste eest ja ka Opa eest oli vaja hoolitseda. Olin ma ju ametlikult terve raseduse tööl, käisin ainult sünnitamas vahepeal. Raske oli küll oma suure kõhuga kõiki oma kohustusi täita, aga see oli paratamatus. Olin üsna tihti masenduses, et miks mina pean ja ei saa oma rasedust nautida ja puhates lapse sündi oodata, aga ise olin endale selle elu valinud. Masenduda ikka võib ju, see ju inimlik.

Emal käisime lastega Berliinis lennuki vastus, kui olin ikka padurase ja palusin jumalat, et ikka ühte tükki jääks selleks lennukiajaks. See oli meil juba kuid varem etteplaneeritud,pilet kuid varem broneeritud, nii arvatava sünnikuupäeva järgi. Vedas, saime ema kohale toimetatud ja veel nädala oodata. Istusime ja ootasime, kuna action´iks läheb. Ema hakkas juba närviliseks muutuma, sest ilmad olid meil kevadised ja ta arvas, et Eestis sama ilus, vaja ju seemneid külvama hakata ja aias tegutsema. Näpud tal sügelesid juba. Aga Eestis oli ju pilkane talv. 

Oma suure kõhuga tegin veel vahetult enne aastavahestust oma esimese auto ostu Saksamaal, mis oli ka ikka üsna suur ettevõtmine. Aga hakkama sain.


1.veebruari õhtul, kui voodisse läksin ja kõik juba magasid, tundsin, et midagi hakkab toimuma. Veekott läks katki ja aeg oli käes. Tegin ennast vannitoas korda ja ajasin ema üles. Tema kohe paanikas, et kutsu kiirabi, tema mind viima ei lähe. Ma pidavat liiga kiire sünnitaja olema, äkki sünnib kiirtee peal ära ja mida ta siin võõral maal siis teeb sellises olukorras. Ok, kutsusin kiirabi. Opale ütlesin ka üle ukse ja rikkusin sellega tema une ära. Ta oli ju ka üsna ärevuses kogu sellest jamast. Ta polnud kogu öö magada saanud. Külapeal oli tuletõrje majas parajasti koosistumine ja kõiks arvasid, et Opa viidi nüüd haiglasse. 

Haigla oli mul varemalt juba välja valitud. Käisin kohapeal vaatamas, täitsin paberid, et neil kõik ettevalmistatud ja teada oleks, kui ma ükskord tulema peaks. Nii on seal kombeks.

Kiirabi autos ühendati mind kohe juhtmetega ja vaadati, kas kõik on korras. Sellesmõttes ikkagi kindlapeale minek, kogenud arstide silma all. Haiglauksel oli punt arste, kes kõik tervitasid viisakalt ja soovisid edu. Sõidutati mind kohe otse sünnitustuppa, oma riided lubati selga jätta, mitte nii nagu siin...pead alasti võtma ja haigla öösärgi selga ajama, millel on kaelaauk nabani avatud:D Ja kui palju kobised, tehakse veel klistiiri ka:) See oli nali!!!

Sünnitustuba oli mõnusa hämara valgusega. Tehti mulle seal mingisugused ettevalmistused ja anti hädaabi nupp käeulatusse. Et kui midagi on, saan abi kutsuda. Mina juba esimese valusööstu peale vajutasin, no nii nõrk olin. Siis aga harjusin ära ja ei tülitanud arste iga valuhoo pärast. Sain aru, et see käib asja juurde. Nagu esimest korda sünnitamas, noh:D

Sisimas olina ma täiesti kindel, et sünnib minu elu pisem laps. Ei tea, miks ma nii arvasin, tundsin ennast nii saledana terve raseduse aeg. Kui arvele võtsin (19.06), oli kaal 66,1 kg. Üllatavalt palju, kui nii võtta. Viimane kaalumine  oli 29.01 ja 81 kilo. Sale tüdruk:)

Kannatasin oma valud ära ja paar korda pressimist ja laps oli käes. Vat see oli kergendav tunne. Kell oli 01:23 . Haiglasse jõudsin kuskil kesköö paiku, 23:00 hakkasin kodus valmistuma haiglasse minekuks.

Valik osutus haiglale Wolfenbüttelis

Kui laps sündinud oli, kuulsin arstide imestust. Nemad polnud nii suurt laste veel näinudki. Küll ahhetasid ja ohhetasid. Poiss oli 4565 g, 57 cm pikk ja peaümbermõõt 38 cm. APGAR 9/10/10. Ühtki õmblust ei tehtud, rebendeid ei olnud. Esimene asi, mida küsiti, et mis lapsele nimeks saab. See oli minu jaoks midagi uut. Eestis antakse ikka kuu aega aega mõtlemiseks. Seal aga on kombeks nimi kohe õelda ja haigla saadab paberid ise perekonnaseisuametisse. Lubasin järgmiseks päevaks välja nuputada:) Nemad soovitasid omaltpoolt soojalt Maximiliani:) Suurele lapsele sobilik nimi pidi olema:D
 

Vahetult peale sünnitust

Kui olime piisavalt kosunud ja paberikraam oli täidetud, sõidutati meid voodiga palatisse. See oli hommikul varastel tundidel ja palatis oli ees ootamas üks naine, kel oli plaaniline keiser hommikul kell 8. Saksamaal on väga levinud keiserlõiked. Liigagi levinud. Ka minult küsiti, kas soovin keisrit, et siis paremini oma niigi keerulist elu korraldada. Ei soovinud. Vööras mure:)

Oma palatis juba

Selline mürakas pidi mulle köhtu ära mahtuma?

Väikest venda uudistamas

Minu Saksa söbranna Mandy titat vaatamas

Selline tunne, et üks laps sünnib veel. Selline vöiks normaalne löpuraseda köht olla:)

Söögiga olid lood ka teisiti, kui Eestis. Mulle toodi hunnik menüüsid, kust võisin endale ise menüü kokku panna. Variante oli palju ja sain endale sobiliku toidu valida.

WC-sse ei lubatud esialgu ilma saatjata minna, et kindel olla, et midagi ei juhtuks. WC ust ei lubatud lukustada seest poolt, selle kohta olid sildidki seintel. Muidu kõik kena ja sõbralik. Kodu lasti järgmisel päeval. Kõigile sündinud lastele oli ettenähtud ka tasuta fotosessioon linna poolt, aga meie sattusime just nädalavahetusel sinna ja oleksime pidanud ekstra aja panema ja uuesti haiglasse kohale sõitma ja sinna see jäi. Muidu ju vägev kink linnalt.

Üks vahva seik oli ka seoses emaga. Mis seal nüüd vahvat oli, aga no õhku ahmima võttis küll. Nimelt oli tema see, kes mind kodu viima haiglast pidi ja seoses sellega oli ka vaja turvahäll kodust kaasa võtta. Kuna kogu selline suurem varustus oli mul juba ammuilma olemas ja prügikottidesse pakitud ja hoiul, siis juhendasin teda, kust hälli saab ja kui midagi selgusetuks jääb, küsigu Stenilt. Haarasid siis ühe koti kaasa ja olid kõpsti mul haiglas järel. Tundsin kohe, et kott kuidagi raske ja kobakas, et see küll turvahäll olla ei saa. Ja no oligi, käru istumisosa oli sattunud. No mida ma sellega teen? Sellega ju beebit turvaliselt kodu ei sõiduta. Juhtub:)

"Noor ema" oma piimariiulitega - alati valmis:D