Koolist Saksamaal

Kool Hornburgis

Kirjutan mõned read sellest, kuidas oli korraldatud kool Saksamaal ja selle põhjal siis, mida ise nägin ja oma laste koolist. Loomulikult võib mõnes teises piirkonnas asi teisiti olla.

Esimese kogemus kooliga oli, kui Mete 2011 eelkooli läks. Eestist tuli ta ju lasteaiast ja aprillis 2011, kui Saksamaale asusime, läks ta koos Meenaga lasteada mai kuust ja mõlemal lasti ühes rühmas olla. Sõnagi saksa keelt nad ei osanud. Suvi läbi käisid nad lasteaias, et keeleline põhi alla saada.

Kasvataja püüab "umbkeelsetega" jutule saada:)

Lasteaia uksel

Mete ja Meena oma esimese lasteaiarühmaga

Metel lasteaed lõpetatud ja kooliminejad saavad rongiekskursioonile. Lisaks said kõik kooliminejad veeta öö lasteaias. Vat see oli vahva:)

Sügisest sai Mete eelkooli (Schulkindergarten). Meie mõistes siis nagu vanasti 0 klass. Öpetaja oli super ja tegi väga head tööd. Klassis oli vähe lapsi (7) ja nii jätkus õpetajal aega individuaalselt lastega tegeleda. Tunde oli iga päev neli. Koolibuss väljus igal hommikul 8:06. Saksamaal on kombeks, et vanemad saadavad lapse bussi peale ja tulevad ka lapsele vastu. Ma ei saa aru, kuidas see võimalik on, kui vanemad peavad tööl käima. Mete läks see paar sammu bussijaamani ikka omapead. Kooli juures oli õpetaja alati bussi vastas, et kõik ikka turvaline oleks.

Klassiruumi uksel ilutseb pilt klassi lastest ja õpetajast.

Arenguvestlused toimusid tavaliselt kaks päeva ja selle ajaga pidi kogu kool (4. klassiline) vestlustega ühele poole saama. Vanematele saadeti kodu selline ankeet, kus sai siis endale sobiva aja valida. Öpetaja siis korrigeeris seda vastavalt klassile ja saatis lapsega kodu täpse aja. Teadete ja igasuguste dokumentide jaoks oli lastele kohe ette nähtud vajalike koolitarvete nimekirjas mapp (Elternemape), kuhu siis pandi kõik vajaminev info vanematele ja vanemad pidid seda mappi siis igapäevaselt kontrollima ja vajadusel täidetud-allkirjasatud  paberid kooli tagasi saatma. Väga hea süsteem oli.

Üks huvitav asi veel seoses arenguvestlustega - koogi ja kohvi pakkumine kooli fuajees, et vanemad niisama tühja ootama ei pea ja saaksid mõnusasti aega veeta ja omavahel muljetada kohvi tassi taga. Hinnad oli sümboolsed ja müüdi lastevanemate poolt koolile annetatud kooke. Saadud tulu läks kõik koolile. Kaasa lõid müügitegevuses lastevanemad vabatahtlikena.

Kuna koolis raamatukogu polnud, vaid üks ruum, kus olid raamatud riiulis, siis lapsed, kes kaasa võetud olid, võisid oma aega veeta raamatuid uurides. Kooli aeg oli üks päev, kolmapäev, kui lapsed lasti sinna raamatutega tuppa ja nad võisid midagi laenutada. Selles suhtes võivad Eesti koolid küll uhked olla oma raamatukogude üle ja palju muugi veel.

Mete-Mari klass

Sööklat, kui sellist koolis ei olnud. Selle tarbeks oli leivakarp (Brotdose), kuhu siis igal hommikul tegin võileivad (Brötchen)ja kooli poolt oli soovituslik ka alati puuvilja või midagi muud värsket kaasa panna. Tihti oli nii, et kui lapsed koolist tulid ja võileivakarbid pessu tõid, siis leidsin igasuguseid peeneid shokolaadipabereid (Milchschnitte, Kinder Bueno jne.) nende karpidest. Eks tehti vahetuskaupa ja muud omad diil´id neil klassikaaslastega.

Joogiks sai kaasa gaseeritud vesi (Mineralwasser). Koolist oli võimalik ka jook tellida nädalaks. Et siis iga nädal kindlal päeval korjati raha ja siis lapsele oli jook kindlustatud nädalaks. Näiteks siis vaniljepiim (Vanillemilch), shokolaadipiim (Schokomilch), maasikapiim (Erdbeermilch) kakao jne. Loomulikult olid need keemiat täis ja minu silmis täielik saast. Minu lapsed kasutasid seda võimalust loetud korrad, sest vesi on ikka kordades kasulikum ja odavam.

Seda kaasa võetud sööki söödi siis ühiselt peale teist tundi klassiruumis. Suuremate laste koolitunnid algasit 7:45, buss väljus meie külast 7:19. Pikapäeva, kui sellist ei eksisteerinud. Oli selline lastehoid ühes kindlas klassis, kus lapsed said meisterdada ja mängida, kuni nende bussiaeg kätte jõudis. Selle tarvis korjati ka iga kooli aasta 5 eurot materjalide jaoks. Selleks  oli loomulikult vaja avaldus teha ja laps pidi seal kohal käima. Nii et minu lapsed tulid iga päev kodu kindlal ajal, ükskõik siis, kui palju tunde neil oli. Neile tohutult meeldis seal, sest neile õpetati palju huvitavaid asju seal meisterdama.  Kodus olid nad alati ca. 13:19.

Garderoobe ja vahetusjalatseid seal koolis ei eksisteerinud. Üleriided said lapsed jätta klassi ukse taha nagisse.

Koridor koolimajas

Integreeritud garderoob

Esimesse klassi minek (Einschulung) on Saksamaal väga suur sündmus. Korraldadakse ikka päris suur pidu tavaliselt sel päeval lapsele kodus. Meie olime tagasihoidlikud ja piirdusime ainult poest ostetud standard koolituutudega, mida siis kooliminejale kingitakse. Tavaliselt meisterdadakse need ise ja mida suuremad, seda uhkemad. Sisuks maiustused, koolitarbed ja mõnele titekamale mänguasi ka:) Kui peres juhtub nooremaid õdesid-vendi olema, tehakse neile sama asi minivariandis, et tüli ei tekiks.

Mete-Mari oma klassijuhatajaga ja Meena oma "minituutuga"

Lapsevanemad oma võsukesi esimesel koolipäeval saatmas

Peale esimese koolipäeva aktust väike lõõgastus

Esimesel koolipäeval tuleb kooli kaasa võtta kindlasti koolikott, mis on täidetud kõige vajalikuga. Vastava "listi" saab juba varakult koolist, kus on siis kõik trükitud, mida üks vastava klassi laps koolis käesoleval õppeaastal vajab. Alustades siis töövihikutest ja lõpetades kustukummiga. Värvidel ja pliiatsitel on tavaliselt juurde märgitud ka soovituslik firma, mis ei ole alati väga odav lõbu. Maksta tuleb lapsevanemal kõik ise, ka töövihikute eest, mille summa ulatub natuke üle 100 euro, olenevalt siis klassist.

Selliseid tavalisi vihikuid, nagu Eestis, seal kasutusel ei ole. Vähemalt mitte kolmandate klassideni. Seal on kasutusel erivärvi kiirköitjad, kuhu siis vastavalt tunnile köidetakse töölehed. Mäletan, et religioonis oli kasutuses lilla kiirköitja. Vastavalt ainele siis peab vastav värv olema.

Eesti kooli tulles ei teadnud Mete näiteks vihikusse korrektsest vormistamisest mitte midagi, tume maa tema jaoks. Taandreaga sama lugu. Pealkirjadega sama asi jne.

Kooli poolt olid  ettenähtud ka mujalt tulnud keelekeskkonnast lastele keeleõppe tund kord nädalas. Seda oodati alati rõõmuga ja sellest oli palju abi. Jällegi käis õppimine läbi mängu ja kelle on mängimise vastu midagi. Mitte lastel:D

Lapsed olid koolis tublid ja said hästi hakkama. Eriti Sten. Tema ju tuli Saksamaale 2012 oktoober. Ei osanud ta sõnagi keelt ja pidi alustama oma kooliteed poole õppeaasta pealt 2. klassis. Metest oli talle suur abi, sest Mete oli juba aasta sealsamas koolis eelkooli teinud ja mõne aja ka juba esimest klassi. Temale oli kõik tuttav ja ta aitas ka Stenil kiiresti sealsesse ellu sulanduda. Lapsed kohanevad ikka uskumatult kiiresti ja keel tuleb nagu iseenesest.

Steni õpetaja rääkis, kui armas pidi Steni aktsent olema ja see kui ta vastates püsti tõusta tahtis, nagu Eesti koolis kombeks. Saksa laps tõstab näppu, kui tal midagi õelda on ja seda istudes:)

Igatahes oli väga kurb, kui 2013 jõulude aeg sealse kooliga hüvasti jätma pidime. Kurvad olid ka sealsed klassikaaslased ja õpetajad. Sten ja Mete muidugi sisimas tundsid rõõmu, et saavad taas Eestisse. Kõik ju jälle uus ja põnev. Sten ikka omal käel peab kirjavahetust oma klassijuhataga e-maili teel.

Eesti kooli on nad  nüüdseks kenasti sisse elanud ja väga rahul. Eriti tuleks ära märkida sisejalatsid, garderoob, ujula, suur kaasaegne staadioni, raamatukogu, eestikeelne keelekeskkond ja hariduse kvaliteet on ka ausaltõeldes hoopis midagi muud kui Saksamaal. Unustasin söökla, kõige olulisem pluss:)