Reedel, kui Sten koolist kodus oli, tuletasin talle meelde meie eelmisel päeval kokkulepitud plaane-kruusavedu.
Idee sain, kui käisime onunaisel külas ja nende tee oli aukudesse värske kruusa saanud ja tundus väga sõidetav. Hoole ja armastusega olid kõik augud täidetud. Miks siis meie ei võiks oma teed ka nii ilusaks teha, eriti kui teeääred on ka ilusasti niidetud. Asi saaks hoopis teise välimuse ja sõita oleks ka parem.
Mõeldud tehtud. Sten reageeris kiiresti ja varsti ta kutsuski, et käru on järel ja ärasõit. Mina olin rohkem nagu juhirollis ja Stig oli töödejuhatajana kaasas:)
Ega mul õiget aimu ei olnud, kust see kruus tuua. Teadsin, et kõik toovad Toosilt. Aga kuidas sinna täpselt saada ja kas tee üldsegi läbitav on ja üleüldse polnud ma oma silmaga seda kruusauku veel näinud. Ega ma ei kõssanudki sellest Stenile, sest tema oleks kohe ärevaks muutunud ja äkki isegi alt ära hüpanud. Tegin teadja näo pähe ja asusime teele. Loomulikult polnud kärul dokumenete, seega kinnitasime endil rihmad, panime tuled ette, et vähem rikkumisi oleks vahele jäämisel:D
Käruga ma tagurdada ei oska. Hoovis tegin väikse katse ja kui natuke veel harjutada, siis õige tunnetusega, kuhu poole rooli keerata, et käru õiges suunas läheks, on täitsa õpitav. "Põka" oleks meil ka kasutada olnud, traktori load täitsa olemas, aga kahjuks load üksi ei sõida, ei oska traktorit käimagi panna, käikudest rääkimata. Täiesti tume maa. Ei tea, kuidas ma need load küll kooliaeg kätte sain:) Tüdrukutega sai õppesõidus küll käidud, aga kes masina käima pani, ei tea...
Meenutasime Steniga, et viimati sai seal kruusaaugu lähedal käidud, kui seal heinamaal suur kulupõleng oli. Sten mäletas seda ähmaselt ja meie arvestuste kohaselt oli see umbes aastal 2006. Sellest ajast saati seisavad seal veel tulest kannatada saanud sõestunud palgid. Kuulu järgi olevat see põleng alguse saanud päikese käes vedelenud klaasikillust. Kas see ka tõsi on, mina ei tea...
Teeotsa leidsime ilusasti üles ja ettevaatlikult sõites sai õige koht kiiresti leitud. Käru järelt ära ja paika, siis auto jälle käru juurde ja järgi. Nii teevad need, kes käruga tagurdada ei oska:D Ja toimis kõik. Sten viskas koorma peale, päris kõva, sest käru oli üsna lääpas.
Tagasi sõitsime veel ettevaatlikumalt, et midagi autol ära ei lõhuks ja käru ka ikka vastu peaks. Sten nautis täiega protsessi:) Ikkagi meeste töö, masinad ja värgid, jube huvitav ju.
Sten hakkas siis teed lappima. Stigi tõstsime kärru kruusakoormasse ja mina siis sõitsin märguande peale jälle edasi. Kahjuks tuli ühest koormast puudu ja pidime veel lisaks koorma tooma. Päris mitu tundi kulus, aga tulemus oli seda väärt. Vahele ei jäänud ja saime oma jõududega ühe tähtsa töö jällegi tehtud!
Idee sain, kui käisime onunaisel külas ja nende tee oli aukudesse värske kruusa saanud ja tundus väga sõidetav. Hoole ja armastusega olid kõik augud täidetud. Miks siis meie ei võiks oma teed ka nii ilusaks teha, eriti kui teeääred on ka ilusasti niidetud. Asi saaks hoopis teise välimuse ja sõita oleks ka parem.
Mõeldud tehtud. Sten reageeris kiiresti ja varsti ta kutsuski, et käru on järel ja ärasõit. Mina olin rohkem nagu juhirollis ja Stig oli töödejuhatajana kaasas:)
Ega mul õiget aimu ei olnud, kust see kruus tuua. Teadsin, et kõik toovad Toosilt. Aga kuidas sinna täpselt saada ja kas tee üldsegi läbitav on ja üleüldse polnud ma oma silmaga seda kruusauku veel näinud. Ega ma ei kõssanudki sellest Stenile, sest tema oleks kohe ärevaks muutunud ja äkki isegi alt ära hüpanud. Tegin teadja näo pähe ja asusime teele. Loomulikult polnud kärul dokumenete, seega kinnitasime endil rihmad, panime tuled ette, et vähem rikkumisi oleks vahele jäämisel:D
Käruga ma tagurdada ei oska. Hoovis tegin väikse katse ja kui natuke veel harjutada, siis õige tunnetusega, kuhu poole rooli keerata, et käru õiges suunas läheks, on täitsa õpitav. "Põka" oleks meil ka kasutada olnud, traktori load täitsa olemas, aga kahjuks load üksi ei sõida, ei oska traktorit käimagi panna, käikudest rääkimata. Täiesti tume maa. Ei tea, kuidas ma need load küll kooliaeg kätte sain:) Tüdrukutega sai õppesõidus küll käidud, aga kes masina käima pani, ei tea...
Meenutasime Steniga, et viimati sai seal kruusaaugu lähedal käidud, kui seal heinamaal suur kulupõleng oli. Sten mäletas seda ähmaselt ja meie arvestuste kohaselt oli see umbes aastal 2006. Sellest ajast saati seisavad seal veel tulest kannatada saanud sõestunud palgid. Kuulu järgi olevat see põleng alguse saanud päikese käes vedelenud klaasikillust. Kas see ka tõsi on, mina ei tea...
Teeotsa leidsime ilusasti üles ja ettevaatlikult sõites sai õige koht kiiresti leitud. Käru järelt ära ja paika, siis auto jälle käru juurde ja järgi. Nii teevad need, kes käruga tagurdada ei oska:D Ja toimis kõik. Sten viskas koorma peale, päris kõva, sest käru oli üsna lääpas.
 |
| Sten on kõva töömees |
 |
| Stig imiteerib "pulgakommi" limpsimist, kõht tühi:) |
 |
| Mina opereerisin vahepeal palgi oma näpust välja, mille ma puupakust sain |
 |
| Kruusaauk |
 |
| Selline armas metsatee oli |
Tagasi sõitsime veel ettevaatlikumalt, et midagi autol ära ei lõhuks ja käru ka ikka vastu peaks. Sten nautis täiega protsessi:) Ikkagi meeste töö, masinad ja värgid, jube huvitav ju.
Sten hakkas siis teed lappima. Stigi tõstsime kärru kruusakoormasse ja mina siis sõitsin märguande peale jälle edasi. Kahjuks tuli ühest koormast puudu ja pidime veel lisaks koorma tooma. Päris mitu tundi kulus, aga tulemus oli seda väärt. Vahele ei jäänud ja saime oma jõududega ühe tähtsa töö jällegi tehtud!
 |
| Stig vaatab, et töö ikka korralik oleks ja siis hõikas oma keeles jällegi "edasi":D |
 |
| Mete tuli bussi pealt ja läheb otsejoones kodu "ilutsema" |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar