Paneks postitusele pealkirjaks "Lobanurk", aga ei tahaks nagu kedagi ahvima hakata. Seega kirjutan kirja, mis mul õelda on ja eks siis näe, mis pealkirjaks saab:)
Eelmine nädal oli mul minu kohta päris palju sõite. Sai käidud tiir Valmieras ja Viljandis. Tavaliselt istun ikka kodus ja asi piirdub ainult Lilliga või siis paremal juhul saab ka Nuia. Ja minu jaoks tähendab kodust välja minek kindlasti ka suuremaid väljaminekuid. Võin rahumeeli päevi kodus olla ja küla vahet sõita, sentigi raiskamata ja kui kuhugile kaugemale saan, siis on kindel, et kulub ka raha. Õnneks saan nüüd kulutada reaalset olemasolevat raha ja eks see seab ka piirid ja õpetab mind natukene paremini rahaga ümber käima. Aga no kui ma midagi väga tahan osta või midagi tõesti soodsat ja vajalikku näen, ostan ära. Miks osta hiljem, kui võimalused paremad oleks, aga kallimalt:D Eks tuleb kõhu arvelt jälle kokku hoida ja kodus rohkem vaaritada. Aga selles pole midagi halba, kodutoit on alati maitsvam ja tervislikum, kui ninni-nänni ostmine ja söömine.
Valmieras käisime Stigiga, kui kõik koolis-lasteaias olid. Tegime omale jällegi ühe ilusa päeva. Eks mõtlesime ikka enne välja, mis meil sinna asja ka on. Esiteks oli Metele vaja mingeid jalanõusid, millega igapäevaselt koolis käia. Kahju on lihtsalt vaadata, kuidas ta oma kehalise kasvatuse tosse lõrtsib. Saigi talle ühed poolsaapad välja valitud, mis on seest ka sooja voodriga ja näevad viisakamad välja, kui spordijalanõud. Ta oli küll minu valiku üle ülimalt pettunud, aga kui ta natukene rahunenud oli, siis ikka pani jalga ja ma lubasin tal kodus nendega vähe ringi lõõberdada ja harjuda. Küll ta neid rõõmuga kandma hakkab, kui ikka häda käes. Märgin ka ära, et Mete kannab suurust 37 meil juba.
Siis oli Stenile vaja uusi spordijalanõusid, sest eelmised olid tal pigistama hakanud ja suure varba kohal olid augud juba sees. Leidsin üsna sarnased vanadele eelkäijatele ja numbri valisin 43, sest 44 paistis silmaga ikka ilmatu suur. Sten loomulikult pahandas, et 43 on ju talle väike, aga jalanõud sobisid küll.
Valmieras on üks hea kingapood juba mõnda aega Valletta kaubamajas. CCC. Valik on seal suur ja hinnad normaalsed. Kvaliteedidiga on ka minuarust täitsa OK, aga kui lapsed välja kasvavad ja mood muutub kiiresti, siis polegi sel väga tähtsust. Peaasi, et ei pea ilmatut summat välja käima, eriti kui polegi selliseid võimalusi. Aga kui raha oleks, loomulikult ostaks täisnahast ja kvaliteetseid jalanõusid. Selle vastu poleks kellegil vast midagi.
Nii, põhi eesmärk sai täidetud, lastele jalanõud ostetud:)
Siis juhtus mul reede õhtul äpardus ja minu "kallis" telefon ei reageerinud üldse enam minu puudutustele. Heast peast lihtsalt:( Kakkusin ta siis lahti, et aku ära võtta ja väike restart teha, aga sellel telefonil on aku sisse ehitatud, nii et see trikk jäi ära. Midagi teha ei osanud, selline tunne oli, et viska vastu maad, äkki hakkab liigutama ennast:D Ja mina ilma telefonita, see on vast piin. Kui saaks, laseks ennast laulatada telefoniga, nii tähtis on see väike aparaat mulle. Äkki varsti saab abielluda, millega-kellega aga soov on. Homod ju võitlevad praegu oma eksistentsi eest.
Seoses homodega...Laupäeval sain shokeeriva uudise FB-i vahendusel. Minu mentor Saksamaal, kes mind minu esimeses töökohas välja koolitas, on homo. Absoluutselt tore inimene, igati korrektne ja kohusetundlik töökohal ja ta isegi meeldis mulle natukene. Tal oli kuidagi võluv naeratus ja nüüd siis selline uudis. Tema ja kihlatud teise noore mehega. Seega ka siis esimene reaalne homo, keda ma tunnen.
Soses oma telefoniga kihutasin laupäeva varahommikul kohe Viljandisse. Mete ja Sten panin Nuias maha, nemad läksid Loodusmajaga Kapli väljasõidule. Mina aga kohe EMT-sse, et telefon kiiremas korras abi saaks. Olin juba arvestanud asendustelefoniga ja olin üsna kindel, et viga kuulub garantii alla. Rääkisin mure ära ja teenindaja asus asja uurima. Esmalt arvas, et tegu Huaweiga ja oli valmis juba soovitama, et selle telefoni võib kohe ära visata. Aga kui ta sai aru, et tegu Nokia´ga, siis andis ta ikka lootust. Eks neil on omad trikid, kuidas sellisel telefonil saab restarti teha, millel akut välja võtta ei saa. Hoidis kahte nuppu korraga all mingi aja ja oligi telefon välja lülitatud. Siis uuesti sisse ja kõik toimis. Oh seda õnne. Soovitati teinekord, kui nii juhtub, ka telefon tühjaks joosta (aku tühjaks) ja pidi ka abiks olema.
Sellise "väikse" asja pärast sai 50 km sõidetud. Tegime siis meenaga tiiru Centrumis ja ma leidsin Weekendist imelise leiu. Metele olen juba jupp aega jopet otsinud, nii MyToysist kui ka poodidest. Kas on siis liiga kallid või pole sobivat. Leidsin beezhi sulejope (Nike), mis oli ikka kõvasti allahinnatud (eelmise hooaja mudel, üksik suurus), täpselt meile sobiv suurus ja Seppäala talvejope tavahinnast ( ca. 44 € ) odavam. Maksis 39 sentidega. Soe jope, kapuutsiga, sees veel fliisvooder. Ja kui mõelda, et see jääb hiljem Meenale, siis ost oli igati põhjendatud ja soodne. Tavahind oli sellel jopel suts üle 100 €.
Tegime veel Anttilas mõned soodsad ostud nii tulevikuks kui ka kohe tarbimiseks ja jäin igati rahule, et mu telefon otsustas trikitama hakata. Väga asja ette läks Viljandi ots. Fiskarsi murureha üle Selverist 15 € eest olen veel eriti õnnelik. Riisub ikka väga hästi ja on imekerge:)
Sel nädalal on veel ees kaks lastevanemate koosolekut koolis, üks neist täna õhtul. Arsti külastus 9.ndal. Siis peaks selge olema, et ma ikka pole veel suremas. Doonorite päev, mis sest et minu veri ei vasta äkki jällegi nõutele. Kontrollima peab ikka, äkki on asi seekord parem. Ja oligi vist kõik.
Kes ootavad uudiseid Kredexist, siis helistasin ja taotluste vastuste saamine lükkus 16. oktoobrisse ja teatakse ka neile, kes saavad negatiivse vastuse. Nii et igal juhul saab mingi vastuse.
Sten meil igatahes kulutab juba lauamaterjali ja ehitab. Meie küla Mihklilaadal käis ta kõrvitsaid müümas ja saadud raha eest lasi ta mul ehituspoest tuua kilo naelu ja mingeid asju veel (ei tea, kuidas neid nimetatakse) ja nüüd siis ajab raamatust näpuga järge ja muudkui ehitab, Stig abis naelu kätte andmas ja vahest ka sõber Rivo abis laudu vedamas ja hoidmas. Nädalavahetustel ta juba hommikul vara toksis aias. Tubli poiss.
Kiisud on meil ka vahvad, muudkui kasvavad ja on vist meil juba päris ära harjunud. Lapse käivad korda möödas mängimas nendega ja toidavad hoolsalt.
Eelmine nädal oli mul minu kohta päris palju sõite. Sai käidud tiir Valmieras ja Viljandis. Tavaliselt istun ikka kodus ja asi piirdub ainult Lilliga või siis paremal juhul saab ka Nuia. Ja minu jaoks tähendab kodust välja minek kindlasti ka suuremaid väljaminekuid. Võin rahumeeli päevi kodus olla ja küla vahet sõita, sentigi raiskamata ja kui kuhugile kaugemale saan, siis on kindel, et kulub ka raha. Õnneks saan nüüd kulutada reaalset olemasolevat raha ja eks see seab ka piirid ja õpetab mind natukene paremini rahaga ümber käima. Aga no kui ma midagi väga tahan osta või midagi tõesti soodsat ja vajalikku näen, ostan ära. Miks osta hiljem, kui võimalused paremad oleks, aga kallimalt:D Eks tuleb kõhu arvelt jälle kokku hoida ja kodus rohkem vaaritada. Aga selles pole midagi halba, kodutoit on alati maitsvam ja tervislikum, kui ninni-nänni ostmine ja söömine.
Valmieras käisime Stigiga, kui kõik koolis-lasteaias olid. Tegime omale jällegi ühe ilusa päeva. Eks mõtlesime ikka enne välja, mis meil sinna asja ka on. Esiteks oli Metele vaja mingeid jalanõusid, millega igapäevaselt koolis käia. Kahju on lihtsalt vaadata, kuidas ta oma kehalise kasvatuse tosse lõrtsib. Saigi talle ühed poolsaapad välja valitud, mis on seest ka sooja voodriga ja näevad viisakamad välja, kui spordijalanõud. Ta oli küll minu valiku üle ülimalt pettunud, aga kui ta natukene rahunenud oli, siis ikka pani jalga ja ma lubasin tal kodus nendega vähe ringi lõõberdada ja harjuda. Küll ta neid rõõmuga kandma hakkab, kui ikka häda käes. Märgin ka ära, et Mete kannab suurust 37 meil juba.
Siis oli Stenile vaja uusi spordijalanõusid, sest eelmised olid tal pigistama hakanud ja suure varba kohal olid augud juba sees. Leidsin üsna sarnased vanadele eelkäijatele ja numbri valisin 43, sest 44 paistis silmaga ikka ilmatu suur. Sten loomulikult pahandas, et 43 on ju talle väike, aga jalanõud sobisid küll.
 |
| Peaaegu parajad |
 |
| No mis neil jalanõudel viga, täiesti armsad ja ilusad:) |
Nii, põhi eesmärk sai täidetud, lastele jalanõud ostetud:)
Siis juhtus mul reede õhtul äpardus ja minu "kallis" telefon ei reageerinud üldse enam minu puudutustele. Heast peast lihtsalt:( Kakkusin ta siis lahti, et aku ära võtta ja väike restart teha, aga sellel telefonil on aku sisse ehitatud, nii et see trikk jäi ära. Midagi teha ei osanud, selline tunne oli, et viska vastu maad, äkki hakkab liigutama ennast:D Ja mina ilma telefonita, see on vast piin. Kui saaks, laseks ennast laulatada telefoniga, nii tähtis on see väike aparaat mulle. Äkki varsti saab abielluda, millega-kellega aga soov on. Homod ju võitlevad praegu oma eksistentsi eest.
Seoses homodega...Laupäeval sain shokeeriva uudise FB-i vahendusel. Minu mentor Saksamaal, kes mind minu esimeses töökohas välja koolitas, on homo. Absoluutselt tore inimene, igati korrektne ja kohusetundlik töökohal ja ta isegi meeldis mulle natukene. Tal oli kuidagi võluv naeratus ja nüüd siis selline uudis. Tema ja kihlatud teise noore mehega. Seega ka siis esimene reaalne homo, keda ma tunnen.
Soses oma telefoniga kihutasin laupäeva varahommikul kohe Viljandisse. Mete ja Sten panin Nuias maha, nemad läksid Loodusmajaga Kapli väljasõidule. Mina aga kohe EMT-sse, et telefon kiiremas korras abi saaks. Olin juba arvestanud asendustelefoniga ja olin üsna kindel, et viga kuulub garantii alla. Rääkisin mure ära ja teenindaja asus asja uurima. Esmalt arvas, et tegu Huaweiga ja oli valmis juba soovitama, et selle telefoni võib kohe ära visata. Aga kui ta sai aru, et tegu Nokia´ga, siis andis ta ikka lootust. Eks neil on omad trikid, kuidas sellisel telefonil saab restarti teha, millel akut välja võtta ei saa. Hoidis kahte nuppu korraga all mingi aja ja oligi telefon välja lülitatud. Siis uuesti sisse ja kõik toimis. Oh seda õnne. Soovitati teinekord, kui nii juhtub, ka telefon tühjaks joosta (aku tühjaks) ja pidi ka abiks olema.
Sellise "väikse" asja pärast sai 50 km sõidetud. Tegime siis meenaga tiiru Centrumis ja ma leidsin Weekendist imelise leiu. Metele olen juba jupp aega jopet otsinud, nii MyToysist kui ka poodidest. Kas on siis liiga kallid või pole sobivat. Leidsin beezhi sulejope (Nike), mis oli ikka kõvasti allahinnatud (eelmise hooaja mudel, üksik suurus), täpselt meile sobiv suurus ja Seppäala talvejope tavahinnast ( ca. 44 € ) odavam. Maksis 39 sentidega. Soe jope, kapuutsiga, sees veel fliisvooder. Ja kui mõelda, et see jääb hiljem Meenale, siis ost oli igati põhjendatud ja soodne. Tavahind oli sellel jopel suts üle 100 €.
 |
| Taskud lukkudega ja parajalt sügavad |
 |
| Kapuuts trukkidega eemaldatav |
Tegime veel Anttilas mõned soodsad ostud nii tulevikuks kui ka kohe tarbimiseks ja jäin igati rahule, et mu telefon otsustas trikitama hakata. Väga asja ette läks Viljandi ots. Fiskarsi murureha üle Selverist 15 € eest olen veel eriti õnnelik. Riisub ikka väga hästi ja on imekerge:)
Sel nädalal on veel ees kaks lastevanemate koosolekut koolis, üks neist täna õhtul. Arsti külastus 9.ndal. Siis peaks selge olema, et ma ikka pole veel suremas. Doonorite päev, mis sest et minu veri ei vasta äkki jällegi nõutele. Kontrollima peab ikka, äkki on asi seekord parem. Ja oligi vist kõik.
Kes ootavad uudiseid Kredexist, siis helistasin ja taotluste vastuste saamine lükkus 16. oktoobrisse ja teatakse ka neile, kes saavad negatiivse vastuse. Nii et igal juhul saab mingi vastuse.
Sten meil igatahes kulutab juba lauamaterjali ja ehitab. Meie küla Mihklilaadal käis ta kõrvitsaid müümas ja saadud raha eest lasi ta mul ehituspoest tuua kilo naelu ja mingeid asju veel (ei tea, kuidas neid nimetatakse) ja nüüd siis ajab raamatust näpuga järge ja muudkui ehitab, Stig abis naelu kätte andmas ja vahest ka sõber Rivo abis laudu vedamas ja hoidmas. Nädalavahetustel ta juba hommikul vara toksis aias. Tubli poiss.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar