Küsimused mulle

5. jaanuar 2015

Kui mees maksab...

Mul on seljataga hästi vahva päev. Vahva on mul juba peaagu et värdõnaks kujunenud. Endal ka juba imelik. Aga las olla, sobib lihtsalt ideaalset tänast päeva iseloomustama.

Nagu kõik juba teavad, algas täna kool ja ka lasteaed. Meena polnud juba 16. detsembrist saadik lasteaias käinud - pikk puhkus ja päris lõbus oli. Aeg lendas muidugi kiirelt. Ma ei saanud aega isegi oma telefoni äratuskella maha võtta. See tirises igal tööpäeva hommikul. Õudne laiskus ju:D Aga mõnes mõttes oli hea. Kui tirises, oli see justkui õudusunenägu, et mis...tõusta vaja või? Ja kui ma taipasin, et on ju vaheaeg, vajutasin tirina kinni ja magasin mõnusasti edasi. Ka hea tunne ju, kui ei peagi tõusma:) Ja nii kogu see kaks nädalat.

Mete ja Sten läksid hommikul vara bussi peale nagu tavapäraselt, kui kool on. Jaskaril oli täna vaba päev.  Õhtul tegime plaanid, et Jaskarit kasutame taas lapsehoidjana ja mina "eksiga" lähen Viljandisse kaasa järgmisel päeval. Ikkagi tema puhkuse viimane päev Eestis ja miks mitte üks lahe trip koos teha. Parem ikka, kui kodus passida, mida ma saan teha edaspidi nõrkemiseni. Meenal oli ka hea meel, sest tema sai minuga lasteaeda sel puhul - jäi ju tee peale ja pidime hommikul vara nii või naa oma reisi alustama.

Ma ei hakka parem rääkimagi, kes tegelikult keda hoidis ja millises seisus kodu oli, kui ükskord koju jõudsime. Jaskar oli ainult niipalju oma positsioone muutnud, et oli ennast kööki teleka ette vedanud. Seal oli ka Stig kindlasti abiks - kuna käis talle võib - olla närvidele, tahtis süüa ja pissile. Minust jäi Jaskar hommikul oma "pesakasti" ja Stig jäi rõõmsalt multikaid vaatama. Vahepeal ikka helistasin ka ja uurisin, kuidas neil läheb. Aga Stig rääkis suurema osa minuga. Ma arvan, et Stigile on varsti telefoni vaja, et kodustega kontakti saada:D

Eksil oli linnas asjaajamisi ja mina sain lõppude lõpuks Shoppingq FB-i lehe loosimise võitjale kingituse teele panna - Smart Postiga. Küll võttis kaua aega, enne kui ta endast märku andis. Mul oli juba plaan teda FB-i abiga otsima hakata. Aga nüüd on see asi ka õnneks oma lahenduse saanud ja loodan et õnnelik võitja saab pisike rõõmu osaliseks nagu mina kogu jõulude vältel mitmeid kordi sain:)

Ja tundub, et minu jõulud ikka jätkuvad ja jätkuvad. Jääbki vist sel aastal nii:D Kui eks oma asjad aetud sai, ühines ta minuga ja siis ta sai minuga shopata. Vingus küll ja oli mures, kuidas ta küll kokkulepitud ajaks jälle järgmisesse kohta jõuab. Aga lükkas muudkui oma kellaaegu edasi, et mitte minu päeva ära rikkuda:D Ja eks ta ise ka nautis vist natukene. Ta on ennegi õelnud, et minuga pidi lahe mööda poode käia olema. Enne kui ta minuga ühines, olin ma saanud juba suts shopata ka ja olin juba ühtteist kokku ostnud. Ja eks ma siis juba veeretasin sente näpu vahel ja ei raatsinud eriti kulutada. Aga ahvatlusi on ju palju, eriti kui mitmesuguste soodukate aeg ja eks ikka kõike on ju vaja ka. Tegelt muidugi mitte, saaks ka ilma läbi. Enamus asju, mis täna kokku ostetud sai, olid ikka väga vajalikud. Ma ei kujuta ette, mida Mete ja Meena täna selga oleks õhtuks pannud, kui me poleks neile pidzhaamasid muretsenud.

Mete ju niiväga soovis omale sarnast pidzhaamat, nagu mina mõned päevad varem omale ostsin. Ja kuna tõesti on Seppälas paljud asjad poole hinnaga, siis tahtsin tema soovi täita. Ja Meenat ei tohi ju ka kunagi unustada.



Mete pani kohe lõunaajal, peale koolist naasmist oma pidzhaama selga ja on sellega kogu ülejäänud päeva olnud. Isegi suusatamas käis sellega, suusariided pani muidugi peale:D Meena pani kohe lasteaiast kodu jõudes peale dushi uue komplekti selga. Ja kui õnnelikud nad olid, tulid ja kallistasid mind lausa. Kuigi mina olin ainult näpuga näitaja ja suuruse valija, eks finantseeris. Ta finantseeris täna peaagu kõik minu ostud. Mina ladusin korvi, tema maksis. Täpselt nagu enamikes peredes ongi. Sain mina ka täna seda tunnet tunda, kui mees maksab:D

Ma ei hakka ette lugema, mis mel kodus kõik tänasest uus on - läheks liiga pikaks. Aga Sten sai omale uue sooja pesu (mis uue - tal polnudki varem), sest sukapükse ta ju ei kanna juba ammusest ajast ja mida targemat ikka panna suusapükste alla. Suusapükse tal ka tegelikult ei olnud, aga need ma ostsin talle ka täna ja sellised, et nendega peaks ta paar aastat kindlasti hakkama saama. Oli teine väga tänulik nii vajalike asjade eest ja tormasid Metega kohe välja suusatama. Vanaema tegi kummalegi ka uued villased korraliku mustriga labakindad, mis on nende ka nende lemmikud praegu. Saime kõik tegelikult jõuludeks minu emalt ilusad labakud - mina, Meena, Sten ja Mete.

Sten oma sooja pesuga otsib infot vesuuvi kohta. Mis teha kui netti pole ja peab raamatute abi kasutama:D


Ja kui ma sain aru, et kohe minnakse välja suusatama, olin ma 100% kindel, et hakkab üks suur suusasaabaste otsimine. Õnneks olen ma nii taiplik, et kui hooaeg läbi saab, katsun sellised asjad panna ikka kindla koha peale, et järgmisel aastal jälle võtta oleks. Iseasi, kui midagi aastaga väikseks on jäänud. Ja nii oligi. Metele on suusasaapad napikad. Saab käia, aga pikemal kandmisel siiski käivad varvastele. Saapad on veel steni ajast, kandis mete ja nüüd siis järelikult on aeg Meena käes. Ja Metele peab vaatama uued (Mete uued, kellegi vanad).

Pilgud kinnaste peale!

Üldiselt muud muret ei olnudki. Saadi kähku endid mundritesse, haarati taskulamp ja mindi. Suusad - kepid leidsid nad lehtla lae alt iseseisvalt. Klambrite kinnitamine oli Metel ununenud, seda pusisime kamba peale ja saime ka pikapeale hakkama. Ja siis...Sten juba suuskadel, kepid kenasti käeümber kinnitatud, kukkus käkra - sajaga ikka. Vat siis läks kisa lahti. Temal käeluu murdunud. Ta oli ikka nii puntras, et andis harutada. Katsusin tal suusad alt ära saada ja siis kepid tema alt kätte saada. Ise mõtlesin, kas tõesti on vaja nüüd kiirabi ja käeluu murdunud. Kujutasin juba selgelt ette, mis "kamm" lahti läheb. Ise kirusin, et oli vaja ju suusapükse lapsele tuua.

Saime siis pusa lahti harutatud ja palusin Stenil ise ennast püsti ajada, et näha, mis ja kui palju siis valu teeb ja katki on:D Tema muidugi nuttis. Ajas ennast siis püsti ja kukkus läbi pisarate naerma. Mete ajavat teda naerma. Eks mete ehmus ka ära ja püüdis tuju kuidagigi üleval hoida. Kahju ju, kui asi hull on. Aga polnud midagi, vale häire. Õnneks sel korral läks nii. Ja eks see piima joomine ka on ikka abiks, luud - kondid ei ole nii nõrgad pluss veel paksu riided.

Suusatiirud said tehtud, väljas oli pea -10 kraadi ja pime. Eks homme hakatakse varem pihta, kui sama mõnus ilm on ja päevavalgust ikka jätkub veel peale kooli:)


Naudime ilma kuniks teda on!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar