Kas ma olen nüüd siis jälle paha ema?:D

Mul ei ole plaanis nüüd targutama hakata, milline oleks see õige vanus lapsel, kui teda võiks lasteaeda viima hakata. Kes olen mina, et seda teistele ette kirjutama hakata. Iga pere teab ise, millal ta seda otsustab teha ja kui valmis tema laps selleks tähtsaks sammuks on.

Minu lapsed on vist enamjagu kõik seda teinud kas enne kaheseks saamist või juba kaheselt. Mõnega on läinud kergemalt, teisega jälle natukene vaevalisemalt.

Kõige suurem probleem oli Steniga. Ta küll leppis lasteaiaga, aga ta keeldus lasteaias söömast. Ja seda septembrist kuni märtsini. Ei võtnud palagi suu sisse. Istus ja nälgis. Pika päeva. Vahepeal sai selline süsteem sisse viidud, et tulin töö juurest lõunasöögi ajaks korraks söökla ukse taha, mul oli Steniga hetkeks silmside ja ta hakkas sööma ja võisin tagasi tööle minna.  Selline taktika toimis. Aga kellel on aega seda iga jumala päev teha? Ja siis kevade poole ühtäkki käis klõps ja ta hakkas sööma.

Jaskar oli ka üsna pujään. Nii kui pikem vaheaeg lasteaias oli, siis tema enam lasteaeda maha jääda ei tahtnud. Võttis nädalaid, enne kui asi jälle korda sai.

Nüüd on siis kord Stigi käes. Arvatavasti meie pere viimane laps, kes selle tee ette võtab veel:D Täna algas tema haridustee. 7 päeva on ta olnud kahe aastane ja oli üsna julm tegu teda täiesti uude keskkonda, võõraste laste ja tädidega jätta. Päris õudne oli. Isegi minu ema tunnistas, et ikka vist liiga pisikene niimoodi võõrasse kohta jätmiseks. Tegi südame ikka korralikult härdaks:)

Hommikul on Stig meil teiste lastega samal ajal üleval, äratusega probleeme polnud. Mete ja Sten läksid enne seitset bussi peale. Siis hakkasin Stigi sättima. Kõike ikka tasapisi ja rahulikult. Ei mingit stressi. Meena sättis ennast ise korda. Kodust minema sõitsime pool kaheksa.

Lasteaias hakkab nii olema, et Meena läheb iseseisvalt oma rühma, niikaua kui mina Stigi valmis sätin. Stig valmis, annan ta üle rühma ukse (ideaalis) ja lähen ütlen Meenale "head päeva". Täna viskasin veel peale Meenat korra Stigile pilgu peale (mis oli vist viga) ja tahtsin ka talle "ilusat päeva soovida", aga siis kiskus Stigi nägu natukene kõveraks. See selleks. Kui ta jälle auto selga ronis ja sõitma hakkas, tulin ma vaikselt ära. Esialgu küll ainult ukse taha ja oli kuulda ikka pisikest pahandamist. Oli jube tunne küll ja tahtmine minna lohutama. Aga õige pea rahunes asi maha ja lahkusin.

Ja küll ma siis muretsesin. Kas ta ikka õigeaegselt potile saab, kas talle ikka õue minekuks kõik vajalik selga saab ja kuidas tal ikka üleüldse kõik sujub. Aga kasvatajad on kursis nende pisikeste inimeste asjadega, igapäevaselt asja sees, küll kõik sujub. Ei tasu ka päris üle muretseda. Nii kanaema ma ka ei ole, ei olegi tegelikult:D Tibuks ma oma last ei kutsu, kuigi ta on nüüd "tibude" rühma liige.

Leppisime kasvatajaga kokku, et Stig jääb ka lõunasöögile ja siis lähen talle järgi. Nii et esimesse päeva jäi ka õueskäik. Ja kui asi hulluks läheb, lubati helistada. Minul lubati rahulikult koju minna. Aga ma ei läinud. Olin veel tunnikese lasteaia läheduses - käisin isa juures hommikust söömas, juhuks, kui midagi peaks lasteaias kriitiliseks minema.

Kõnet ei tulnud, järelikult oli kõik korras. Ootasin huviga järgiminekut ja tagasisidet. Stig oli tubli olnud. Oli küll mõned korrad emmet küsinud, aga "anna"(kaisurätt) oli nendel hetkedel suureks abiks olnud. Potitamine käib sõimerühmas kollektiivselt ja piss oli alati potti tulnud. Sellega ei olnud muret. Hommikusööki Stig aga puutunud ei olnud. Esimene hirm oli mul kohe, et kas kordub sama asi, mis Steniga. Aga ei, lõunaks oli ta juba nii näljane olnud, et sõi kaasa. Isegi leiba oli juurde küsinud: "Palun leiba":D Igati viisakas laps. Mänginud oli kenasti ja üldsegi igati tubli poiss. Tegelikult ikka emme olevat tubli, kes nii tubli lapse on kasvatanud:D Meeldiv oli kuulda seda, selge see:)

Ootan huviga homset. Stigilt tuli ka juba pisikene tagasiside lasteaia teemal...palju autosid olevat seal. No siis peab ju homme ka kõik hästi minema, autod ju ootavad.