Trendikas orienteerumine

Päevakangelased...selfie

Ma ei tea kuidas see juhtus, aga olin endalegi teadmata Metele lubanud, et esmaspäeval e. siis täna peale kooli võtan ta kaasa ja läheme kahekesi moborada proovima. Rahus, ilma segajateta. Omaarust mainisin ma Metele, et ainult juhul, kui ilus ilm on. Sellest ei teadnud ta aga midagi.

Mõtlesin hirmuga ja aknast välja vaadates, et loodetavasti see ainult jutu tasemele jääbki ja tuleb päev nagu iga teine. Murdsin parajasti pead, milline peaks minu järgmine telefon olema, kui helises telefon. Mete. Kell oli kaksteist. Ja ta uurib, kas olen peale kooli teda ootamas, et rada proovima minna. Oh õudust. Hea, kui keegi ikka muretseb ja hoolitseb su eest ja liikuma ajab :D Mete võttis asja tõsiselt.

Hakkasin siis ka asja tõsisemalt võtma. Pääsu polnud. Kui lubatud, siis lubatud. Sain telefoniga sotid enamvähem selgeks. Nüüd on vaja ainult asi ära vormistada. Hakkasin siis matkaks valmistuma - kindad (nuti), kummikud, jope, müts. Kõike kaks eksemplari.

Olin pool kaks kooli juures nagu viis kopikat. Mete jälle helistas. Ta vist ei uskunud, et ma ennast kohale vean. Asi oli naljast kaugel. Olime valmis selle nädala kõige jubedama ilmaga kuskile jumal teab kuhu sukelduma. Me oleme Metega hea tiim. Ta küll viriseb, aga väga tagasihoidlikult.

All paremas nurgas keelatud tegevused rajal :D 

Hakkasime siis oma lolli peaga ekslema. Kuidas äpp funktsioneerima pidi, saime teada alles teise vahepunkti juures. Kus vahepunktid asetsesid, hakkas meile ka koitma alles jumal teab mitme kilomeetri pealt. Ma naiivsena lootsin, et vahepunktid on ikka kenasti raja ääres, mitte võpsikus. Kui me asjale pihta saama hakkasime, jälgisime pingsamalt juba kaarti ka. See ju orienteerumise mõte ongi, või kuidas? :D

Peaks ütlema, et Mete on nutikas. Ta oli suureks abiks. Kaks pead on ikka kaks pead ja me olime hea tiim. Ta viitas nii mõnelegi viidale, mida mina poleks iialgi märganud ja kaarti oskas ta lugeda. Ja nüüd on meil mõlemil päris hea praktika mobo orienteerumises. Tuimalt teksti lugedes ei oleks me iialgi saanud aru selle orienteerumise tegelikust olemusest. Ja lapsi kaasa vedada, nagu me esimesel korral rumala peaga üritasime, oli viimane idiootsuse tipp :D

No nii. Kummikud olid igatahes õige valik. Mete tuli küll tossudega, aga see-eest sai ta pärast autos oma mudased käimad kuivade kummikute vastu vahetada. Ja loomulikult kogu riietuse, mis lausa tilkus. Ja seal riiete all oli puhas/ehe  kananahk. Mete oli oma virisemisega tõesti tagasihoidlik, asi oli ikka poole hullem. Vaene laps oli läbi külmunud. Õnneks oli tal kehalise kasvatuse kott kaasas, kust ta sai omale kuivad dressipüksid ja sooja fliisi. Kuivad kindad sai ka kätte, auto panime esimese asjana sooja. Püüdsime päästa, mis päästa andis. Külm oli kontidesse pugenud.

Kokku saime kahe tunniga läbitud 7 vahepunkti. Kahksanda vahepunkti magasime maha, aga tagasi ka enam minema ei hakanud. Siin on kenasti meie tulemused kirjas ja võib õelda, et tekkis isegi hasart. Väga lahe asi on välja mõeldud. Ma ei anna pead, et ma veel üritama ei lähe. Seda siis natuke ilusama ilmaga ja ma ei tea, äkki Mete tuleb ka ikka jälle kaasa, kui ta tänastest vapustustest üle on saanud :D Kokkuvõttes talle tegelikult meeldis. Oleks ta vaid soojemalt riides olnud ja ennem pissil ka ära käinud :)

Oleme nüüd külmunud, läbimärjad ja väsinud. Rada oli väga mõnusa ülesehitusega. Tõusud ja langused, paras koormus. Kõik need kaks tundi, mis me rajal olime, sadas. Ega sellest nii väga midagi ei olnudki, aga mobiilist oli kahju. Ega telefonid ju niiskust ei armasta. Liiatigi on mul veel EMT asendustelefon. Kui sellega midagi juhtuma peaks, siis on seda küll minu jaoks juba liiga palju.

Et Mete nii vapper oli ja vaikides nii palju kannatama pidi, viisin ta lohutuseks Pop'i kohvikusse kuuma teed jooma. Pidime aega parajaks tegema, et siis korraga lasteaiast Stig ja Meena ka võtta. Ega mul ka see olemine viis pluss ei olnud. Teksad olid liked (märjad) ja jope tilkus. Olime nagu kaks vette kukkunud kassipoega seal kohvikus, kirsiks tordil veel minu mudased kummikud. Aga maakoht, häbeneda polnud ju õieti midagi.

Selline vahva pärastlõuna oli meil Metega. Kodus vaatasin ka asju kohe teise pilguga, kui vahepeal saab midagi teistmoodi tehtud. Rutiini on vaja murda vahepeal. Nüüdseks on kõik tiptop, jalanõud mudast puhtaks roogitud, riided kuivamas, tuli pliidi all ja kuum tee ootamas.