Ma ei ole kunagi mingi spordi kummardaja olnud. Kehalises kasvatuses olin kooliajal keskmine. Ei osanud ma turiseisu, ei kõiest ronida. Tegin oma alad ära, et keskminegi hinne kätte saada. Ujumistrennis ma küll mingi aeg käisin, aga ujuda ei oska ma tänaseni - korralikult. Vee peal seisan, edasi saan, aga kroolist pole mul õrna aimugi. Mis mul hästi meeles on, kui ma kord ujumistrennis sain ühe korraliku peaka hüpatud. See on mu elu suurim saavutus ka vist spordivallas :D
Sellist mitte mõisapeale liikumist armastan ma aga väga. Rattamatkad, orienteerumised, kerged jooksud, kiirem jalutamine, ujumine oma lõbuks. Viimasel ajal on mu päevad täis väga sarnast trenni, mida saaks jõusaalis teha. Iga päev saan ma aru, et mul on lihased täitsa olemas. Vagude vahel koogutamine on väga tõhus trenn. Nii et ei saa õelda, et ma päris spordivõõras oleks momendil.
Millest ma aga tegelikult rääkida tahtsin, on minu lapsed. Mete ja Sten tegelikult. Sten tundub küll selline pontsakas ja natukene nagu ülekaaluline. Nüüd viimasel ajal on asi küll paremuse poole läinud. Eks pikkust tuleb ka juurde ja liikumist on palju. Ja mis mind imestama paneb, koolis jooksmises on ta üsna hea. Spordipäeval oli napilt teiseks jäänud. Mete on suts parem, aga ega Sten alla ei jää. Kodus nad ikka korraldavad jooksuvõistlust ja kasutavad kartulipõldu staadionina :D Mete püüab ikka Stigi ka treenida ja utsitab teda jooksma. Stig loomulikult jookseb ka (hästi vahvalt, kätega annab ikka kõvasti hoogu, nagu vana proff) ja vudib ikka ringi ära ilma pukamata. Hingeldab küll sealjuures kõvasti. Ma ikka ütlen Metele, et ta Stigiga üle ei pingutaks, ikkagi kahe aastane teine alles.
Kolmapäeval oligi siis jälle iga kevadine spordipäev koolis. Seda oodati nagu jumala õnnistust. Tore ju iseenesest. Mina pole kunagi spordipäevadest nii vaimustuses olnud, sama Meenaga. Tema on selline laiskloom nagu mina. Aga Sten ja Mete küll spordivad meelsasti.
Sten vist sai kokkuvõtteks 6. Koha, Mete aga 2. koha. Tuleval reedel said nad võimaluse aga võistlustele sõita ja oma kooli esindada. Ka seda päeva juba oodatakase.
Sellist mitte mõisapeale liikumist armastan ma aga väga. Rattamatkad, orienteerumised, kerged jooksud, kiirem jalutamine, ujumine oma lõbuks. Viimasel ajal on mu päevad täis väga sarnast trenni, mida saaks jõusaalis teha. Iga päev saan ma aru, et mul on lihased täitsa olemas. Vagude vahel koogutamine on väga tõhus trenn. Nii et ei saa õelda, et ma päris spordivõõras oleks momendil.
Millest ma aga tegelikult rääkida tahtsin, on minu lapsed. Mete ja Sten tegelikult. Sten tundub küll selline pontsakas ja natukene nagu ülekaaluline. Nüüd viimasel ajal on asi küll paremuse poole läinud. Eks pikkust tuleb ka juurde ja liikumist on palju. Ja mis mind imestama paneb, koolis jooksmises on ta üsna hea. Spordipäeval oli napilt teiseks jäänud. Mete on suts parem, aga ega Sten alla ei jää. Kodus nad ikka korraldavad jooksuvõistlust ja kasutavad kartulipõldu staadionina :D Mete püüab ikka Stigi ka treenida ja utsitab teda jooksma. Stig loomulikult jookseb ka (hästi vahvalt, kätega annab ikka kõvasti hoogu, nagu vana proff) ja vudib ikka ringi ära ilma pukamata. Hingeldab küll sealjuures kõvasti. Ma ikka ütlen Metele, et ta Stigiga üle ei pingutaks, ikkagi kahe aastane teine alles.
Kolmapäeval oligi siis jälle iga kevadine spordipäev koolis. Seda oodati nagu jumala õnnistust. Tore ju iseenesest. Mina pole kunagi spordipäevadest nii vaimustuses olnud, sama Meenaga. Tema on selline laiskloom nagu mina. Aga Sten ja Mete küll spordivad meelsasti.
Sten vist sai kokkuvõtteks 6. Koha, Mete aga 2. koha. Tuleval reedel said nad võimaluse aga võistlustele sõita ja oma kooli esindada. Ka seda päeva juba oodatakase.
Tublid lapsed !
VastaKustutaHea kui ikka on mingi harrastus...