"Kannab nagu kass poegi"

Kust selline ütlus on tulnud või mis asjus, ma ei tea. Isegi pärast tänast ei tea.

Nimelt hakkas meil täna "asju" juhtuma. Näen mina, et meie Muurik, kellel siin eelmine nädal 6 poega sündis, oli haaranud ühe poja hambusse ja oli teel ma ei tea kuhu.

Krabasin tal poja hambust ära ja viisin pessa tagasi. Pesas oli üllatuslikult veel vaid üks poeg. Koos tagasi toodud pojaga kaks. Hakkas ta siis neid seal imetama, et pojad kuss oleks.

Mina ei osanud midagi arvata. Süda peksles ja igasugu mõtted käisid peast läbi. Kes seda kasside hingeelu ikka niiväga teab - mina küll mitte.

Läksin siis tuppa ja sättisin ennast akna juurde istuma, et asjade käigul silma peal hoida. Varsti oligi Muurik jälle teel, poeg hambus. Jooksin ülemisele korrusele, et aknast kaugele näha ja jälgida, kuhu tal tee viib. Kui kass silmapiirile enam ei ulatunud, panin padavai õue ja pange tähele...tegin üle pika aja esimesed kiiremad jooksusammud. Hingeldades sinna kohta jõudes, kus kass mul silmist kadus, ei suutnud ma enam midagi tuvastada.

Kui ma natukene vaiksemalt juba hingata suutsin suurest koormusest ja ärevusest, siis teritasin kõrvu, et kiisude häält kuulda. Kiisutasin mis ma kiisutasin, ei midagi. Lonkisin koju tagasi.

Lootus jäi viimase kassipoja peale. Tuleb ju Muurik kindlasti ka talle järgi.

Tuligi. Kõndisin tal siis kõrval. Meeter meetri haaval. Talle käis see närvidele küll ja tegi oma kassihäält aegajalt. Küll puhkas ja venitas, lootes, et raputab mu maha. Viimane lõpp aga läks tal kiireks. Kassipoeg karjus tal hambus, tema samm muudkui aga kiirenes. Pidin ka kiirendama. Ja siis keeras ta äkki metsa. Hoopis teisele poole, kui mina arvanud olin.

Kargasin talle järgi, et ta mul silmist ei kaoks. Ja nüüd ma tean, kuhubta oma pojad viis. Miks, seda ma ei tea. Kas kassid veavadki nii oma poegi mööda ilma ringi? Neil oli nii mõnus pesa siin kodu juures varju all ja rahulik oli ka. Mis kassil plaanis on?