Masendav

Ma ei taha nüüd jälle soiguma hakata, et mul sitasti läheb. Arusaadav, et on veel sadu ja sadu inimesi, kellel sitemini lood on. Mallukal näiteks. Milles tema probleem on, ma loomulikult ei tea, aga midagi seal teoksil on.

Kuigi Helloween on juba mitu päeva tagasi lõppenud, siis mul siin kodus on ühel mask alles näos. Pole küll enam nii väga hull ja hirmuäratav, aga rõve küll. Täna tõmmati nina ka paika ja homme lubati kooli minna. Loodetavasti saab kõik ajapikku korda, ka hammastega.

Eile sain ma kätte tellitud laelambi oma tuppa. Võtsin siispaki lahti ja vaatasin nagu vasikas uurt aiaväravat ja masendus tuli jälle peale. Ei saanud ma aru, kuhu ma pirni peaks sisse panema ja üldsegi olin ma üsna kindel, et tegu praagiga ja pean sama targalt selle tagasi saatma. Kahju oli. Ma olin kaua aega otsinud oma tuppa sobivat valgusallikat ja see oli ideaalile üsna lähedane. Lõpuks siis suutsin ennast niipalju koguda, et küsisin FB-i kaudu natukene nõu...ok, küll ka naisterahva nõu, aga mis teha, kui ühtki meest käepärast võtta ei ole. Aga piisas sellestki. Mulle anti lootust, et see nn. plafoon võib isegi ükskord tööle hakata, kui spetsialistil seda teha lasta. Tegu oli LED valgustiga, millel ei peagi pirni olema, veelvähem siis kohta pirni jaoks. Ja mina olin paanikas. Naiste mõistus:D

Ehitusbrigaad hakkab ka vaikselt ära väsima. Päevad muutuvad ikka lühemaks ja vabu päevi võetakse tihemini. Minul siin aga asjad kuhjuvad...pisiasjad, kus oleks vaja meesterahva kätt. Täna Jaskar natuke nokitses, aga see oli ka suht moe pärast. Teha oleks vaja ikka rohkem. Ja nii ma siin istun ja ootan siin...ma ei tea mida.