Uus aasta täies hoos

Teine päev uuest aastat on käimas. Täna on justkui parem, kui eile. Eile sai päris palju pingutatud, et ennast käima saada. Magasin pikalt ja kõik vajas justkui pingutust ja tagant sundimist. Õhtuks aga sain niikaugele asja, et isegi kaneelirulle tegin. Ja siis me lihtsalt sõime neid, soojalt ja niipalju, kui sisse mahtus.

Jõuluaeg ja üldse aastalõpu söömingud pole minu kaalu üldsegi mõjutanud. Olen stabiilselt ca. 63,8 kilo ja väga rahul. Seega tundub, et kõik mis ma sisse söönud olen, olen ka sealsamas kohe maha rabelenud. Jooksmist on olnud ju üksjagu. Teleka ees istumist on minimaalselt olnud. Eile alles sain lubada omale enamvähem terves pikkuses filmi "Mamma mia". Täitsa ilus oli, eriti Abba laulud, üks ilusam kui teine:) Õnneks pole palju vaja mulle.

Kuna aastalõpp oli mul üsna üksildane, siis kaalusin varianti ja püüdsin endale ette kujutada, et mis oleks, kui otsiks endale kellegi, kellega oma olematut vaba aega veeta. Nojah, oli kohe selge, et vara veel. Mul ei ole sellisteks asjadeks praegu veel piisavalt aega. Siiski tegin omale kasutaja Tinderisse, et natukene maad uurida. Ma ei tea, kas mul on mingid nõmedad kriteeriumid, aga kui olin miljon pilti läbi lapanud, ei olnud ma veel kordagi tundnud, et vot seda profiili võiks lähemalt uurida. Siis ma lohutasin ennast sellega, et inimene, kes mind võib-olla kõnetaks, ei tea Tinderist midagi vaid rügab kuskil maakolkas hoolsasti tööd teha. See pole vast koht, kust mina peaksin omale kaaslast otsima. Sinnapaika ta jäi. Aega on ja ei põle ju.

Täna oli tõusmisega juba parem. Muidugi tänu Meenale. Temale lubasin ma eile õhtul, et kui ta iseseisvalt magama läheb, teen täna pannkooke. Meena veel palus ennast äratada, kui koogid valmis on. Ma vaid muigasin selle peale. On selge ju, et tema tõuseb alati peres esimesena. Ei tea kuidas need koogid enne valmis peaks saama:D

Nii ta siis sikutas mind voodist välja. Tekki ma ära kakkuda ei lubanud, sest päris külm oli. Stig oli vaja ka kohe riidesse panna, et ta ennast ära ei külmetaks. Termomeeter näitas toas +15, väljas -16. Esimene liigutus oli tuli pliidi alla panna. Meena hakkas mulle kohe kohvi valmistama ja oli igati abiks, et kiiresti ikka lubatud koogid lauale saaks. Otsisin kausi ja lõin munad kaussi. Kolmanda muna ajal pakkus Meena juba ennast jälle abiks. No mis siis ikka. Las teeb. Andsin asja üle. Et Stig oli ka juba ennast taignakausi juurde sättinud, siis Meena emalikult lubas temal ka visplit liigutada. Ikka nii et natuke Meena ja natuke Stig. Eks ma ka ikka natukene aitasin ja suunasin, aga enamasti segas ikka Meena taigna kokku. Pannid olid mul ammu juba pliidile sooja pandud, koos tulega pliidi alla. Et ikka kiiremini õige kuumus saavutada. Vahepeal sai  veel korvi täis puid toodud ja puukuuris sain ma tunda, mis tõeline külm tähendab. Näpud saidikka külma poolt kõvasti näpistada. See viis mu mõtted kohe Siberi peale. Mida pidid tundma tuhanded küüditatud eestlased, kes viidi loomavagunitega paukuvas pakases oma sojadest kodudest lihtsalt minema. Õudus. Minu puukuuri trett oli puha köömes selle kõrval ja toas +15 lausa luksus.

Oh jah. On üsna pakiline, et saaksime ka köögi põrandad ja seinad soojustatud, pluss veel sahver,esik ja vannituba. Sahvrit vist ei tohiks tegelikult soojustada, see peabki külm olema, aga korralik uks peaks sinna küll ette saama, mis jahedust kööki ei laseks. See ongi käesoleva aasta suurim projekt koos küttekolletega.

Muid lubadusi mul anda ei olegi. Suitsu ma ei tee, alkoholi ei tarbi, söön, kui süüa on. Lihtne. 

Kui esimene kook hakkas valmis saama, oli see nagu iseenesest mõistetavalt ette nähtud Stigile kui kõige pisemale. Mete ja Sten magasid veel, nii et järgmine oli Meena. Tavaliselt, kui kõik lapsed platsis on, tekib järjekord ja taldrikule ei teki mingisugust koogi hunnikut, sest kõigil kookidel on kohe omanikud olemas. Täna oli teisiti. Nõudlus oli tagasihoidlik ja kaks panni jõudsid küpsetada piisavalt. Isegi mina sain mõne koogi maitsta. Ja jõudsin omale isegi suure kruusi rohelist teed teha, et seda siis kuuma pliidi ääres koogi küpsetamise vahepeal limpsida.

Koogid küpsetatud, kõhud täis, tegime plaani, et läheme tiiru õue. Juba mitu päeva olen hellitanud mõtet, et väljas on niivõrd ilusad ilmad, et leiaks ometi aega välja minna. Imelised ilmad on. Aga päev on nii lühike, et lihtsalt pole hetke tabanud. Täna õnnestus. -15 küll külma, aga kui õige riietus valida, siis pole häda midagi. Ega ma vatipükse otsima hakata ei viitsinud, panin vaid sooja kampsuni jope alla ja läksin sellesama seelikuga, millega ma toas ringi lippan. Soojad saapad jalga, müts pähe, kindad kätte ja oli päris mõnus. Meena ajas muidugi vastu nagu alati ja ei pannud jope alla midagi sooja. Sall oli tal ka niru, nii et varsti hädaldas ta, et temal on külm ja tuppa ra kadus. Meie Stigiga tegime aga kelgusõitu ja pisikese jalutuskäigu, mis mõjus päris hästi vahelduseks tubastele toimetustele.

Lõpuks oli põskedel mõnus puna ja võisime tuppa tulla. Üle ka ei tohi pingutada, ega värskeõhu mürgitus ka eriti hea ei ole :D

Kõik oli ilus, kui välja arvata see, et fotokaga sain paar pilti teha ja aku oligi tühi. Nagu alati:) Tahaks hirmsasti seda ilu väljas pildistada. Kohe, kui aku laetud, hiilin välja. Lapsed on üleval teleka ees, nii et keegi ei märkagi minu kadumist.

Teile aga meeleolukat uut aastat!