Vabandan kõigi ees, kellele ma pole head Valentini päeva soovinud. Ma polegi kellegile seda soovi edastanud ja pole tahtmist ka. Ma ei tunne mingit vajadust tänast päeva tähtsaks pidada. Armastatut mul ei ole, elukaaslast samuti mitte, nii et pole midagi tähistada. Jätab külmaks. Mul muud mured praegu:)
Sõbranna saatis sms-i, pidas mind meeles. Ema ilmus hommikul kommikarbiga kohale, see oli ka kõik. "Sõber"saatis FB-i vahendusel head soovid ja oli juba varem minu elamisse minu lemmikkommid ära peitnud. Need tegin päeva teises pooles lahti ja maiustasin natuke.
Muidu olen ma sellises "ei liha ega kala olekus". Kõik ikka homse läheneva "tööpäeva" pärast. Ma ikka meeletult kardan tegelikult. Ei tea ju, mis mind ees ootab. Kui ma nooremana hüppasin ikka pea ees vette sellistes olukordades, siis nüüd, natukene vanemana, ei ole enam sellist uljust. Kahjuks. Ja nii ma siis põen. Mu aeg hakkab otsa saama. Vaatan aga muudkui kella ja süda jätab lööke vahele.
Teisest küljest jälle, mida mul põdeda. Lugesin täna natukene Perekooli foorumi töö rubriiki ja otsisin teemasid, mis minu olukorraga natukene haakuksid, et ennast rahustada ja natukene aimu saada, mis mind ees ootab. Midagi mul kaotada ei ole. Kui kõik esimese päeva õudused edukalt üle elan ja järgmine päev veel võimalus minna antakse, siis pidi vaid elu kergemaks minema. Jääb ära see kodus asjatu rassimine.
Nii paljud inimesed otsivad tööd ja tahaksid natukene rohkem teenida, kui pelgalt miinimumpalk. Paljud ei saa üldse jutulegi. Ma peaksin õnneseen olema ja endast kõik andma, et homne päev positiivne oleks ja ma hea tundega õhtul koju saaksin tulla ja pinged lõpuks maha saaks. Oh jumal, saaks see vaid läbi juba, see esimene päev õhtusse ja et mina oma hingerahu tagasi.
Terve nädala olen ma justkui õhus hõljunud ja teinud vaid hädavajalikku. Isegi heegeldamist ei ole suutnud kätte võtta. Saate ise aru, milline närv mul siis sees on. Täna siis lõpuks suutsin ennast nii kaugele viia, et otsisin riided ja jalanõud välja, mida ma esimesel päeval kannan. Ingveri panin ka likku, et hommikul omale maitsevesi kaasa võtta.
Õnneks ei pea ma homme punkt kaheksa kohal olema. Saan rahus oma hommikused majandamised ära teha ja jääb aega veel ülegi. Pean kella 10-ks minema. Loodetavasti tuleb keegi "uus" veel, et ma päris üksi ei oleks. Siis oleks kaaskannatajaidki. Seltsis ikka lõbusam. Luban tubli olla ja kõigi ootusi - lootusi täita.
via GIPHY
Sõbranna saatis sms-i, pidas mind meeles. Ema ilmus hommikul kommikarbiga kohale, see oli ka kõik. "Sõber"saatis FB-i vahendusel head soovid ja oli juba varem minu elamisse minu lemmikkommid ära peitnud. Need tegin päeva teises pooles lahti ja maiustasin natuke.
Muidu olen ma sellises "ei liha ega kala olekus". Kõik ikka homse läheneva "tööpäeva" pärast. Ma ikka meeletult kardan tegelikult. Ei tea ju, mis mind ees ootab. Kui ma nooremana hüppasin ikka pea ees vette sellistes olukordades, siis nüüd, natukene vanemana, ei ole enam sellist uljust. Kahjuks. Ja nii ma siis põen. Mu aeg hakkab otsa saama. Vaatan aga muudkui kella ja süda jätab lööke vahele.
Teisest küljest jälle, mida mul põdeda. Lugesin täna natukene Perekooli foorumi töö rubriiki ja otsisin teemasid, mis minu olukorraga natukene haakuksid, et ennast rahustada ja natukene aimu saada, mis mind ees ootab. Midagi mul kaotada ei ole. Kui kõik esimese päeva õudused edukalt üle elan ja järgmine päev veel võimalus minna antakse, siis pidi vaid elu kergemaks minema. Jääb ära see kodus asjatu rassimine.
Nii paljud inimesed otsivad tööd ja tahaksid natukene rohkem teenida, kui pelgalt miinimumpalk. Paljud ei saa üldse jutulegi. Ma peaksin õnneseen olema ja endast kõik andma, et homne päev positiivne oleks ja ma hea tundega õhtul koju saaksin tulla ja pinged lõpuks maha saaks. Oh jumal, saaks see vaid läbi juba, see esimene päev õhtusse ja et mina oma hingerahu tagasi.
Terve nädala olen ma justkui õhus hõljunud ja teinud vaid hädavajalikku. Isegi heegeldamist ei ole suutnud kätte võtta. Saate ise aru, milline närv mul siis sees on. Täna siis lõpuks suutsin ennast nii kaugele viia, et otsisin riided ja jalanõud välja, mida ma esimesel päeval kannan. Ingveri panin ka likku, et hommikul omale maitsevesi kaasa võtta.
Õnneks ei pea ma homme punkt kaheksa kohal olema. Saan rahus oma hommikused majandamised ära teha ja jääb aega veel ülegi. Pean kella 10-ks minema. Loodetavasti tuleb keegi "uus" veel, et ma päris üksi ei oleks. Siis oleks kaaskannatajaidki. Seltsis ikka lõbusam. Luban tubli olla ja kõigi ootusi - lootusi täita.
via GIPHY
Julge pealehakkamine pidi juba pool võitu olema... ;)
VastaKustutaHoian pöialt ja küll kõik läheb hästi! Ära nüüd pabista nii palju.
Ilusat sõbrapäeva õhtut ja hommik pidi ka õhtust targem olema :D
Küllap need vanasõnad ikka tõele vastavad, ega nad muidu siiani käibel oleks...
Head sõbrapaeva!
VastaKustutaHoian sulle pöialt ja pea meeles, et töö sobivuse hindamiseks on katseaeg. Ole tubli!
Ahjaa, kas kaugtöö võimalust ka on. Kasvõi 1-2 p nädalas
Kaugtööle võib mõelda alles siis kui kõik selge, kontoris jääb paljugi külge, kuuled ja näed mis teised teevad, korjad erinevaid kogemusi ja käitumisjuhiseid erinevaiks juhtumeiks. Kodus saab edukalt töötada alles siis kyi kõik selge, nii umbes aasta pärast. Räägin oma kogemusest. Pealegi pole suure pere puhul kodus vajalikku töökeskkonda. Mul poole väiksem pere aga ikka ei saadud aru, et ma olen tööl.
VastaKustutatelefoniga ei tohi ikka kommenteerida, tuleb topelt ja kirjavigadega ka, palun kustuta üks ära :)
VastaKustuta