Aasta uus

Head uue aasta algust kõigile! Alustaksin oma tänast ja selle aasta esimest postitust Marimelli sõnadega:

...võtke iga läbikukkumist kivimügarikuna, millest saate lihtsalt üle astuda ja edasi ja kaugemale ja kõrgemale liikuda. Võtke iga negatiivset kommentaari positiivsena, et olla ise parem. Ärge heituge iga sita peale, mida keegi kuskil kobiseb. Te pole sellepärast kehvem, et keegi teid tundmata või tausta teadmata, midagi arvab.

Niisiis aastalõpust. Ei olnud meil mingit vaaritamist ega padusöömist, ei teleka vaatamist. Suuremad lapsed kasvatasid oma "digiküüru", väiksemad mürasid niisama. Kõik ootasid kuuse alla minekut, et ilutulestikku vaadata. Ma imestan, et kõik vapralt ärkvel püsisid, magamine polnud sel aastal mingi teema.

Ainuke asi, mis natukene pead vangutama pani, oli ilm. Lausvihma sadas taevast alla. Stig ja meena palusid küll "jumalat", et see lõpuks lõppeks, aga ei. Kesköö lähenedes aitasin lapsed soojalt riidesse, pakkisin nad autosse ja läksime küla peale. Parkisime auto ohutusse kaugusesse, kutsusime ema ka kaasa ja läksime kottpimedas küla peale asja uurima. Kohe hakkas ka rahvas kogunema. Lastel oli põnev. Ikkagi pime ja saladuslik, vihmasadu lisaks. Mõnusad porilombid, kus Stig täiesti süüdimatult hüppas ja pritsis nii teisi kui ennast. Lõpetas alles siis, kui talle pori näkku lendas.


Tulevärk oli meie pisikese küla kohta vägev. Patt oleks olnud kodus istuda ja lapsed sellest kogemusest ilma jätta.See käib ju ikkagi aastavahetuse juurde - ilutulestik. Ettenägelikumad olid shampuse kaasa võtnud, mida lahkelt ka meiega jagati. Siis traditsiooniline "head uut aastat" külarhava vahel ja oligi koju sõit.

Meena tundus veel ergas ja magama minna ei soovinud. Meie Stigiga läksime kohe voodisse. Kohe nõuri unejuttu, millest ma ikka pääseda lootsin, aga ei. Harjumus on nii sees, et iga jumala õhtul pean ma lugema. Ei anta armu isegi uusaasta ööl. Raamat hakkas just minu jaoks huvitavaks muutuma, kui Stig nohises juba magades. Oli ikka väsinud küll. Ja kui kuulajaid ei olnud, oli vähe nadi kõva häälega raamatut edasi ka lugeda.

Aga ega ma siis veel pääsenud ei olnud. Meena oli teleka ees ja pidin teda iga natukese aja tagant hõikama, et ega ta äkki magama pole jäänud. Kui vastust enam ei tulnud, oli asi selge. Ajasin ennast püsti ja organiseerisin tema ka voodisse. Selline vaikne, ilma alkoholita aastavahetus, nagu igal aastal.

Uni oli hea, kuni hommikul kella viie paiku kuulsin läbi une auto mürinat. Sellist asja, et öösel keegi siia ära eksib, juhtub aastas korra ja ju see kord oligi täna öösel ära. Ega mul hirmu ei ole, kui pimedas keegi meie ukse taha ära eksib. Võiks muidugi natukene olla, nii igaks juhuks.

Igatahes sel korral polnud midagi karta, omad. Alkohol oli oma töö teinud ja nüüd otsiti, kellega jätkata. Kaine peaga juba naljalt siia ei tulda. Liiga komplitseeritud.

Minu uni oli rikutud. Und ma enam ei saanud. Kasutasin aega erinevate laivide vaatamiseks ja lugesin siit sealt. Mida, kus ja mida ma kõigest sellest arvan, jätan sel korral ütlemata. Nii igaks juhuks. Kõigil ei ole seda privileegi, et võib oma arvamust avaldada ilma, et sind hiljem labasustega üle ei valata. Aga siinkohal paluks postituse algust lugeda ja natukene mõtiskleda.

Siin ma nüüd olen, 1. jaanuari hommikul juba kella viiest ärkvel. Stig oli ka varajane, aga tema jäi uuesti magama ja magas päris pikalt. Täitsa inimese tunne oli, kui vaid üks laps üleval oli - Meena siis. Tema vahtis voodist telekat ja oli ka justkui märkamatu.

Kuidas meie hommik jätkus, saate vaadata juba videost..