Küsimused mulle

9. veebruar 2017

Nagu kult rukkis

Ei tahaks küll julm olla, aga järjekordne käimasolev blogisõda, mis õnneks küll sel korral ei puuduta mitte mingil määral mind, toob põnevust. On vähemalt lugeda ja jälgida midagi Perekoolist (LINK). Malluka blogisse mul asja ei ole, seal saab kohe sõimata, nii kui midagi teistmoodi arvata julged ja päris mark on ka selles seltskonnas viibida, kui aus olla. Minu arvamus inimesest, kes Malluka möödalaskmisi kiidab, langeb kohe kolinal.

Blogisid puudutavad teemad tegelikult ongi minu lemmikteemad, tehke mis tahate. Ise ma neis teemades absoluutselt sõna ei võta, viha ei õhuta ja jään enamasti erapooletuks, vaikselt mõeldes, las karma teeb ise oma töö, mina ei peagi midagi tegema, pean vaid oma elu elama nii hästi, kui ma seda oskan. Sõim, mis mulle vana-aasta lõpus osaks sai Malluka tulihingeliste pooldajate poolt, ei jäänud tulemata ka Eveliisile (LINK). See ütleb nii mõndagi inimmassi kohta, kes ei anna endale aru, mida nad suust välja ajavad. Ilma teemasse süüvimata asutakse kaitsepositsioonidele, arulagedalt, ütleks. Ja mis kõige peenem. Facebookis tehakse seda oma näo alt. Klõpsisin siis ka valikuliselt (kellel mahlakamad väljaütlemised) mõne profiili lahti ja uurisin inimese tausta ja ei imestanud enam millegi üle. Ei hakka siin "teist Eestist" mainimagi, see nii leierdatud teema, et selline asi olemas on. Titemammadest klounkari ma ütlen. Sorry! Aga mul pole midagi tsirkuse ja leiva vastu:) Tehke aga ennast ja oma iidolit lolliks, jõudu soovida pole vajagi.

Mõtlen aga iga päev üha rohkem karma peale ja nii nõme kui see ka ei oleks, ma usun karmasse. Unenägudesse usun ka. Näen päris tihti und ja hommikul on enamasti meeles ka, mis toimus. Löön telefonist unenägudeseletaja lahti ja püüan aru saada, mis mulle õelda on tahetud. Peopesa sügelemisse usun ka. Kui sügeleb vasak peopesa, annan raha välja, kui parem, on raha tulemas. Läheb alati täppi. Kui kellegil lastest on vill keele otsas, on selge, et ta on kellegile pahasti õelnud. Kusjuures minul pole juba ammu suus mingit villi olnud. Olen püüdnud elada ja olla "inimese" moodi.

Muust elust ka pisut. Eile oli minu lastel külmapüha. -19 näitas meie asukohas telefon külmakraade ja ma ei hakanud lapsi hommikul enne seitset kodust välja ajama pakase kätte. Lasin neil soojades voodites edasi magada. Meena oli eelmine päev soojad püksid ja villased sokid ka kooli jätnud, nii et tal polnud enam midagi sooja ka selga panna. Mis see päevake puudumist ikka teeb.

Ega lapsed siis ju magada ei näe, kui võimalus on. Veeresid kõik mul siin ringi juba kaheksa ajal. Sten oli ilma pikema jututa nõus kohe ahjupuud tuppa tooma, Mete pesi nõud. Tegin neile hommikuputru ja siis läksid kõik oma tubadesse ja olid vaikselt omaette, et saaksin rahus tööd teha. Meena luges köögi diivanil ahjusoojas oma kohustuslikku kirjandust kõva häälega ja kõik oli selline mõnus ja harmooniline.

Meena "Kaksteist kuud" lugemas
Ise tunnen ma sellist rahutust. Pole nagu enam midagi "SUURT ja tähtsat", mille nimel rabeleda. Rutiini ma ei talu. Lubasin lastele, et meie rahaprobleemid saavad lahendatud, kui köögimööbel paigas. Seda ta nüüd on, aga raha ikka ei paista kuskilt. Pangaarved olid mul täiesti kuivad, kuni eilseni. Siis laekus lasteraha, millest peale maksude ja arvete tasumist jäi alles 118 eurot. Kui palk laekub, maksan 300 kohe köögiprojektiks võetud laenu tagasi, mida ma teen loomulikult rõõmuga. Maksan kõiki oma võetud kohustusi rõõmuga ja esmajärjekorras.

Sel kuul on loota tuludeklaratsiooni rahasid, millega on mul ka omad plaanid. Palju ma saan, pole aimugi, peaasi, et ma pettuma ei peaks. Esmajärjekorras tahan Polo korda lasta teha. Seisab teine hoovi peal nii õnnetult - ei ülevaatust, ei kindlustust. Sinna on mul planeeritud ca. 200-300 eurot. See ongi hetkel mu kõige suurem mure. Üldse teevad autod mulle muret. Siin oleks vaja pisukest ümberkorraldust. Üks on juba vana ja väsinud, teine pisut kabedam, aga pisike meie pere jaoks. Oleks vaja mõlemad likvideerida ja üks korralik asemele muretseda. Tundub, et see mu järgmiseks suuremaks väljakutseks saabki. Olen selle peale juba päris palju mõelnud.

Lastele lubasin veel, et teen neile kõigile pangakaardid. Selleks on vaja aga linna sõita, mis tundub päris suur ettevõtmine. Kui ma alles hiljaaegu igapäev linna tööle sõitsin, oli asi hoopis lihtsam. Nüüd ei saa mitte kuidagi enam liikuma. Hea kui korra nädalas poodi saab, sedagi vaid meie kohalikku Konsumisse, paremal juhul Ruhja Top´i. Raske on ette kujutada, kuidas ma suutsin iga päevast linnasõitu peaaegu 8 kuud finantseerida. Müstika.

Ja kui keegi praegu huvi tunneb, miks ma töö ajast blogi kirjutan, siis juhhei...aga mul on ületundide arvelt kaks vaba päeva e. siis XXL nädalalõpp. Aga kõige nõmedam, et kui need vabad päevad sul käes on, ei oska sa nendega midagi arukat peale hakata. Võiks ju minna kuhugile, aga raha ka nagu ei ole. Laenama ka ei tahaks hakata, see on nagu umbes, et laskmata karu nahka pole mõtet jagada.

Eks näis, lähen istun elutuppa diivanile natukeseks. Seal tulevad mul tavaliselt tohutult head mõtted ja tegutsemisind.

2 kommentaari:

  1. Tere.Autole tee kindlustus ära,muidu väänavad sundkindlustuse ja see saab valus olema,rahaliselt.
    Janek.

    VastaKustuta