Nagu ma siin talve lõpusirgel-kevadehakul omale plaane seadsin, lubasin ma oma autoparki korrastada. Vanad autod realiseerida ja üks uus asemele.
Mingi aeg ma siis hakkasingi auto kuulutusi sirvima. Margi valik oli algul keeruline, aga ajapikku oli selge, et Ford, Opel, Kia jne. langevad kohe välja. Audi ei tulnud kõne allagi, sest seal maksab juba nimi pool auto hinda. Minu eelarvega oleks saanud üsna vana rondi, mida mul vaja küll ei olnud. Neid pool piduseid seisab hoovis juba piisavalt. Milleks üks veel juurde muretseda.
Lõpuks jäi sõelale Toyota Avensis, universaal kerega, et ikka ruumi ka oleks. Diisel loomulikult, et ikka ökonoomsem oleks ja sõita ka saaks ilma süümepiinadeta. Auto vanus võis olla maksimaalselt 2-3 aastat.
Kriteeriumid paigas, oli asi juba lihtne. Leidsin sobiva auto ja hakkasin otsima panka, kes mulle laenu annaks. Tegin taotlused kolme panka, kahelt sain äraütleva vastuse, kolmas tegi omapoolse pakkumise. Asi tundus juba reaalne ja ma olin päris meelitatud, et ühele üksikemale, kes kasvatab nelja last, võimalus antakse.
Olin parajasti reisil, kui mulle lootust anti. Tänu sellele jooksis liiva mu plaan Ikeast omale söögilaud ja toolid osta. Ei saanud ju sissemaksu raha laiaks lüüa. Selleasmele võtsin julguse kokku ja ostsin uuele (veel olematule) autole kummimatid, ise ülirahul enda ostuga olles.
Nii ma siis Vilniuse turu väravas tund aega varem kokkulepitud ajast istusin oma mattidega ja ootasin, kuni teised shoppasid, ise positiivselt meelestatud.
Kuidas kogu see liisingu protsess välja nägema hakkab, polnud mul aimugi. Esmaspäeval helistasin oma laenuhaldurile, et asi selgemaks saaks. Siis selgus, et pakkumine, mis mulle tehti, peab läbima veel laenukomisjoni ja nemad otsustavad.
Nii ma siis ootasin, närvid viimase piiri peal, teha midagi ei suutnud, sest iga hetk võis minna asjaks. Lõpuks saatis autoostja mulle emaili ja uuris, kaugel pangaga asjad on. Vot siis võtsin kätte ja helistasin, et need piinad lõpetada. Selgus, et sissetulekutena ei arvestata elatisraha, mis meil niigi lünklikult laekuvad ja sellega oli asi otsustatud - me ei ole laenukõlblikud.
Minu õhulossid langesid kokku ja nüüd ma istun siin rahahunniku otsas ja mõtlen, mida teha. Kas lüüa see raha sirgu asjade peale, millest ma unistanud olen (integreeritav mikrolaineahi, profi köögikombain, köögilaud toolidega), või...minna kasvõi laevaga sõitma, Soome, lastega, sööks Rootsi lauas...aga ei, ei raatsi.
Üks variant on ära oodata juuli, kui hakatakse maksma seda 300 eurot paljulastelistele. Kui see sissetulekusse arvestada võiks ju uuesti üritada. Saaks veel raha juurde koguda senikaua ja uuesti see protsess läbi teha. Ma ei saa nii kergelt alla anda. Ja kummimatid ei saa ju ka kasutult seisma jääda. On, mille nimel pingutada:)
Mingi aeg ma siis hakkasingi auto kuulutusi sirvima. Margi valik oli algul keeruline, aga ajapikku oli selge, et Ford, Opel, Kia jne. langevad kohe välja. Audi ei tulnud kõne allagi, sest seal maksab juba nimi pool auto hinda. Minu eelarvega oleks saanud üsna vana rondi, mida mul vaja küll ei olnud. Neid pool piduseid seisab hoovis juba piisavalt. Milleks üks veel juurde muretseda.
Lõpuks jäi sõelale Toyota Avensis, universaal kerega, et ikka ruumi ka oleks. Diisel loomulikult, et ikka ökonoomsem oleks ja sõita ka saaks ilma süümepiinadeta. Auto vanus võis olla maksimaalselt 2-3 aastat.
Kriteeriumid paigas, oli asi juba lihtne. Leidsin sobiva auto ja hakkasin otsima panka, kes mulle laenu annaks. Tegin taotlused kolme panka, kahelt sain äraütleva vastuse, kolmas tegi omapoolse pakkumise. Asi tundus juba reaalne ja ma olin päris meelitatud, et ühele üksikemale, kes kasvatab nelja last, võimalus antakse.
Olin parajasti reisil, kui mulle lootust anti. Tänu sellele jooksis liiva mu plaan Ikeast omale söögilaud ja toolid osta. Ei saanud ju sissemaksu raha laiaks lüüa. Selleasmele võtsin julguse kokku ja ostsin uuele (veel olematule) autole kummimatid, ise ülirahul enda ostuga olles.
Nii ma siis Vilniuse turu väravas tund aega varem kokkulepitud ajast istusin oma mattidega ja ootasin, kuni teised shoppasid, ise positiivselt meelestatud.
Kuidas kogu see liisingu protsess välja nägema hakkab, polnud mul aimugi. Esmaspäeval helistasin oma laenuhaldurile, et asi selgemaks saaks. Siis selgus, et pakkumine, mis mulle tehti, peab läbima veel laenukomisjoni ja nemad otsustavad.
Nii ma siis ootasin, närvid viimase piiri peal, teha midagi ei suutnud, sest iga hetk võis minna asjaks. Lõpuks saatis autoostja mulle emaili ja uuris, kaugel pangaga asjad on. Vot siis võtsin kätte ja helistasin, et need piinad lõpetada. Selgus, et sissetulekutena ei arvestata elatisraha, mis meil niigi lünklikult laekuvad ja sellega oli asi otsustatud - me ei ole laenukõlblikud.
Minu õhulossid langesid kokku ja nüüd ma istun siin rahahunniku otsas ja mõtlen, mida teha. Kas lüüa see raha sirgu asjade peale, millest ma unistanud olen (integreeritav mikrolaineahi, profi köögikombain, köögilaud toolidega), või...minna kasvõi laevaga sõitma, Soome, lastega, sööks Rootsi lauas...aga ei, ei raatsi.
Üks variant on ära oodata juuli, kui hakatakse maksma seda 300 eurot paljulastelistele. Kui see sissetulekusse arvestada võiks ju uuesti üritada. Saaks veel raha juurde koguda senikaua ja uuesti see protsess läbi teha. Ma ei saa nii kergelt alla anda. Ja kummimatid ei saa ju ka kasutult seisma jääda. On, mille nimel pingutada:)
Oh rõõm taas blogimaastikul kuulda/ näha !
VastaKustutaKurvad lood, aga miks sa saksast ei too endale midagi...
Ma uurisin samaväärse auto hindasid ka seal. Pole märgatavat vahet, pigem siin odavamad. Oleks "sulli", siis heameelega. Aga nagu ma tegelikult aru sain, siis pank finantseerib ka mujalt ostetud autosid. Eks ma uurin, kui jälle asjaks läheb, sest Saksa läheks rõõmuga ja paar autoostu kogemust on olemas ka juba.
KustutaKui võimalik, siis ootaks natukene. Kui näiteks kasvõi 2-3 kuud veel kannataks oodata, siis saaksid sa juba peaaegu 1000 eurot sissemaksu raha juurde ja pank oleks ehk vastutulelikum (nemad peaksid vähem laenu andma).
VastaKustutaSest selle sissemaksuraha laiaks löömisel tuleb uuesti koguma hakata, kui ikkagi soov uuem auto saada on suur. Ent pärast lapsetoetuste tõusmist on ju võimalik (seoses suurenenud toetusega) hiljem need unistuste vahendid ka koju ära osta, ainult väikese viivitusega :)
PS! Tore jälle lugemas käia!
Ma arvestan sellega, et kui ma sissemaksu raha hoian ja juurde kogun, siis põhiunistuse täitumisel saan ju Polo ma müüa ja sellest siis oma pisemad unistused kõik täita. Oi ma olen kaval, eksju:D
KustutaOota selle kiire asjaga paar kuud. Sa saad oma auto..aga natuke läheb aega. Ära hakka vidinate peale seda raha laiaks lööma..veel vähem mikrouuni peale, ( väga ebatervislik , muundab toidu biokeemilist ehitust ) Kannatust natuke..ja see unistuste auto tuleb :)
VastaKustutaLoomulikult ma ootan, see pole absoluutselt elu küsimus.
Kustuta