Oli kolmapäev. Kui kauaks me veel jääme, polnud paika loksunud. Teada oli ainult, et lapsed peavad esmaspäeval koolis olema ja mina tööl. Seega jätkasime oma kavaga, mis me nii linnulennult paika pannud olime.
Selleks päevaks plaanisime J. ema külastuse, mille J. hommikul esimese asjana kohe kokku leppis oma emaga. Minu jaoks on see jällegi üsna naljakas, sest kui mina oma emale kedagi külla viia tahan või ise lähen, siis ei lepi ma midagi kokku - lihtsalt lähen. Aga arusaadav, kombed on teised. J. saab oma emaga heal juhul 2 korda aastas kokku ka, kuigi vahemaa on ca. 13 km. Aga neil on üldsegi üks kummaline perekond, või tähendab J. on kummaline, ega ta oma perekonnaga eriti ei suhtle. Kui siis õega, aga vendadega eriti mitte ja ega ta neist eriti hästi ei arva ka. Ja ema polevat tal kunagi rahaga ringi käia osanud (oluline info) ja elavat liiga suures korteris e. üle oma võimete. Teised lapsed toetavad oma ema, aga J. oli kohe ära õelnud, et tema toetada ei saa, sest peab oma kahele lapsele elatist maksma. Ma ei tea, kas ta tahab minus süütunnet tekitada või mis, aga sellised teemad on tal eriti südamel.
J. oli suurema osa oma elust vanaema kasvatada olnud ja tänu vanaemale ta üldse elus on. Väiksena olevat tal olnud mingi kuri haigus ja siis oli vanaema ta võtnud ja terveks ravinud. Olevat olnud selline ravimtaime usku ja kujutate ette, pärnalt õisi korjanud ja neist tihtipeale teed teinud:D Ja seda rääkis J. mulle kui suurt nõiakunsti oskust. Jumala eest, ma tean väga-väga paljusid, kes isegi tänapäeval pärnaõisi korjavad talveks. See ei näita, et sa nüüd mingi nõiakunstiga tegeleja oled. Oh seda Saksamaa elukest küll ja J. arvab, et sellised on natukene uhuud. Mul on pigem tunne, et ta ise on ikka üsna eluvõõras.
Niipalju siis J.-st. Ema on tal vahva. Pidi J. jutu järgi juba 9 aastat tagasi surema hakkama, aga J. liialdab alati. Metet ja Steni polnud ta näinu juba pea 4 aastat. Seega oli üllatus suur, on nad ju selle ajaga palju kasvanud. Eriti meeldis talle, et lapsed on saledad. Saksamaa laste seas üsna haruldane nähtus ja paljud noored on kehakaaluga kimpus.
Viisakusvisiit tehtud, läks J. koju, meie aga Goslari vanalinna, mis meil kavas oli. Pisike probleem tekkis parkimisega. Kui me tavaliselt pargime C&A kaubamaja tasulises parkimisgaraazhis, siis sel korral oli meil ju boks peal ja silmaga mõõtes oli mõeldamatu sellise kõrgusega sisse sõita. Tuli leida vabaõhu parkla ja natukene eemal.
Käisime oma lemmikpoodides ja ostsime veel vajalikke asju Jaskarile, Meenale ja Stigile. Kõik hoolitsesid, et ikka kõigile midagi saaks. Kuigi mu lapsed teineteisega eriti läbi ei saa, aga mõtlevad nad alati teineteisele. Nii palju hoolivust ikka on.
Sel päeval sain lõpuks aega ka Aldis rahulikult ringi vaadata ja vajalikke asju osta. Sama lugu Rossmanniga. Sain hambaharjade ja hambapasta varusid täiendada, pesuvahendit ostsin. Need on asjad, mida kulub ja Eestis on ikka väga ülehinnatud. Veame vast järgmise reisini välja jälle:)
Raha sai kõvasti kulutatud. Samal õhtul hakkasin tabelit täitma, kuhu kandsin igale lapsele tehtud ostud eraldi reana, et näha, kelle peale kui palju kulunud on. Metel ja Stenil tekkis võistluse moment, et kellele vähem kulus. Lisaks veel rida kütusele, tasulisele kiirteele, toidule, kassidele jne. Päris hea ülevaate sai. Kõik tänu #kogumispäevikule. Ilma selleise aktsioonita ma seda teha poleks märganud.
Summa on kolossaalne meie kohta, mis kulutatud sai. Sellest summast ca. 1200 eurot võtsin (kasutasin) krediitkaardilt. Aga mõtlesin, et ei ole ju mõtet koonerdada ka, et siis hiljem Eestist samu asju kalli raha eest osta. Ega me midagi väga ülearust kokku ei ostnud, restoranis söömas ei käinud, alkoholi ei ostnud. Oleks hea meelega kasti veini toonud, aga ei hakanud midagi soodsat ja head silma. Sellest on kahju.
Tänaseks on kõik rahad laekunud, arved samuti. Krediiti tagastasin kohe summas 750 eurot, järgmiseks kuuks jäi ca. 460 eurot. Saan sellega kenasti hakkama. Sel kuul peame jälle natukene kitsamalt elama, aga eks kõik tuleb millegi arvelt. Täidan kenasti märtsikuu eelarvetabelit ja nagu näha, on meil selleks kuuks ette nähtud veel ca. 420 eurot, mis polegi väga paha sellise suure laristamise kohta. Palju asju on kodus juba olemas, tuleb osta piima, leiba, saia, vahest tükk liha ja veab välja küll.
Kojusõit sai kokku lepitud neljapäeva hommikuks ja ikka sellise mõttega, et tagasi sõidame ka rahulikult. Kiirteele ei läinud, sõitsime külavahe teid pidi. Talvine aeg, tihe kütteperiood ja kohati küladest läbi sõites võttis hinge kinni. Poolakad vist kütavad enamasti kivisöega oma kodusid, selline vine on õhus ja see tungib nii autosse, et võtab köhima lausa. Ma ei saa aru, kas euronormatiivid nendele ei kehtigi? Saasatavad õhku nii mis kole. Kuidas na d nii päevast-päeva elada saavad. See hakkab ju tevisele.
Õhtul, kui pimedaks minema hakkas, olime oarasjagu imeilusal maastikult. Ok, ega ma midagi ei näinud, aga aimasin. Tõusud, langused, järv siin, järv seal, kurvid... päevavalguses võis imeilus olla. Aga kahjuks sattusime pimeduses seal olema.
Öösel ühe paiku otsustasin pisikese unepeatuse teha. Väljas oli ikka -16 kraadi. Võtsime ennast kahe rekka sappa parkima ühte pisikesesse parklasse. Ettenägelikult jätsin kohe mütsi pähe, kerisin teki sisse ja kui jälle auto väga maha jahtunud oli, klaasid jääs - panin aga auto jäle tuksuma. Ise mõtlesin, et soodsam ikka, kui hotellis magada. Mis see kütus ikka maksab ja palju seda nüüd ikka siis kulub. Kuskil 3-4 tundi auto käis ja tuba oli soe.
Hommikul jätkasime selle ohtlikult libeda ja kurvilise teega. Kuskil 200 kilomeetrit tuli sõita äärmiselt ettevaatlikult. Mul hakkas kannatus juba vaikselt katkema.
Kui me juba üle Poola-Leedu piiri saime, siis ma lasin ennast esimesel võimalusel natukene lõdvemaks. Kui mõnus oli natukene kiiremini sõita, kui 70 km/ tunnis. Aga see sai ka kohe karistatud. Kiiruskaamera igatahes sähvatas ja nüüd ma siin ootan posti:)
Selleks päevaks plaanisime J. ema külastuse, mille J. hommikul esimese asjana kohe kokku leppis oma emaga. Minu jaoks on see jällegi üsna naljakas, sest kui mina oma emale kedagi külla viia tahan või ise lähen, siis ei lepi ma midagi kokku - lihtsalt lähen. Aga arusaadav, kombed on teised. J. saab oma emaga heal juhul 2 korda aastas kokku ka, kuigi vahemaa on ca. 13 km. Aga neil on üldsegi üks kummaline perekond, või tähendab J. on kummaline, ega ta oma perekonnaga eriti ei suhtle. Kui siis õega, aga vendadega eriti mitte ja ega ta neist eriti hästi ei arva ka. Ja ema polevat tal kunagi rahaga ringi käia osanud (oluline info) ja elavat liiga suures korteris e. üle oma võimete. Teised lapsed toetavad oma ema, aga J. oli kohe ära õelnud, et tema toetada ei saa, sest peab oma kahele lapsele elatist maksma. Ma ei tea, kas ta tahab minus süütunnet tekitada või mis, aga sellised teemad on tal eriti südamel.
J. oli suurema osa oma elust vanaema kasvatada olnud ja tänu vanaemale ta üldse elus on. Väiksena olevat tal olnud mingi kuri haigus ja siis oli vanaema ta võtnud ja terveks ravinud. Olevat olnud selline ravimtaime usku ja kujutate ette, pärnalt õisi korjanud ja neist tihtipeale teed teinud:D Ja seda rääkis J. mulle kui suurt nõiakunsti oskust. Jumala eest, ma tean väga-väga paljusid, kes isegi tänapäeval pärnaõisi korjavad talveks. See ei näita, et sa nüüd mingi nõiakunstiga tegeleja oled. Oh seda Saksamaa elukest küll ja J. arvab, et sellised on natukene uhuud. Mul on pigem tunne, et ta ise on ikka üsna eluvõõras.
Niipalju siis J.-st. Ema on tal vahva. Pidi J. jutu järgi juba 9 aastat tagasi surema hakkama, aga J. liialdab alati. Metet ja Steni polnud ta näinu juba pea 4 aastat. Seega oli üllatus suur, on nad ju selle ajaga palju kasvanud. Eriti meeldis talle, et lapsed on saledad. Saksamaa laste seas üsna haruldane nähtus ja paljud noored on kehakaaluga kimpus.
Viisakusvisiit tehtud, läks J. koju, meie aga Goslari vanalinna, mis meil kavas oli. Pisike probleem tekkis parkimisega. Kui me tavaliselt pargime C&A kaubamaja tasulises parkimisgaraazhis, siis sel korral oli meil ju boks peal ja silmaga mõõtes oli mõeldamatu sellise kõrgusega sisse sõita. Tuli leida vabaõhu parkla ja natukene eemal.
Käisime oma lemmikpoodides ja ostsime veel vajalikke asju Jaskarile, Meenale ja Stigile. Kõik hoolitsesid, et ikka kõigile midagi saaks. Kuigi mu lapsed teineteisega eriti läbi ei saa, aga mõtlevad nad alati teineteisele. Nii palju hoolivust ikka on.
Sel päeval sain lõpuks aega ka Aldis rahulikult ringi vaadata ja vajalikke asju osta. Sama lugu Rossmanniga. Sain hambaharjade ja hambapasta varusid täiendada, pesuvahendit ostsin. Need on asjad, mida kulub ja Eestis on ikka väga ülehinnatud. Veame vast järgmise reisini välja jälle:)
 |
| 3,35 eurot / 18 pesukorda |
 |
| Sensodyne hambapasta 1,69 eurot tuub; Hambaharjad 2 tk pakis 0,65 senti |
Raha sai kõvasti kulutatud. Samal õhtul hakkasin tabelit täitma, kuhu kandsin igale lapsele tehtud ostud eraldi reana, et näha, kelle peale kui palju kulunud on. Metel ja Stenil tekkis võistluse moment, et kellele vähem kulus. Lisaks veel rida kütusele, tasulisele kiirteele, toidule, kassidele jne. Päris hea ülevaate sai. Kõik tänu #kogumispäevikule. Ilma selleise aktsioonita ma seda teha poleks märganud.
Summa on kolossaalne meie kohta, mis kulutatud sai. Sellest summast ca. 1200 eurot võtsin (kasutasin) krediitkaardilt. Aga mõtlesin, et ei ole ju mõtet koonerdada ka, et siis hiljem Eestist samu asju kalli raha eest osta. Ega me midagi väga ülearust kokku ei ostnud, restoranis söömas ei käinud, alkoholi ei ostnud. Oleks hea meelega kasti veini toonud, aga ei hakanud midagi soodsat ja head silma. Sellest on kahju.
Tänaseks on kõik rahad laekunud, arved samuti. Krediiti tagastasin kohe summas 750 eurot, järgmiseks kuuks jäi ca. 460 eurot. Saan sellega kenasti hakkama. Sel kuul peame jälle natukene kitsamalt elama, aga eks kõik tuleb millegi arvelt. Täidan kenasti märtsikuu eelarvetabelit ja nagu näha, on meil selleks kuuks ette nähtud veel ca. 420 eurot, mis polegi väga paha sellise suure laristamise kohta. Palju asju on kodus juba olemas, tuleb osta piima, leiba, saia, vahest tükk liha ja veab välja küll.
Kojusõit sai kokku lepitud neljapäeva hommikuks ja ikka sellise mõttega, et tagasi sõidame ka rahulikult. Kiirteele ei läinud, sõitsime külavahe teid pidi. Talvine aeg, tihe kütteperiood ja kohati küladest läbi sõites võttis hinge kinni. Poolakad vist kütavad enamasti kivisöega oma kodusid, selline vine on õhus ja see tungib nii autosse, et võtab köhima lausa. Ma ei saa aru, kas euronormatiivid nendele ei kehtigi? Saasatavad õhku nii mis kole. Kuidas na d nii päevast-päeva elada saavad. See hakkab ju tevisele.
Õhtul, kui pimedaks minema hakkas, olime oarasjagu imeilusal maastikult. Ok, ega ma midagi ei näinud, aga aimasin. Tõusud, langused, järv siin, järv seal, kurvid... päevavalguses võis imeilus olla. Aga kahjuks sattusime pimeduses seal olema.
Öösel ühe paiku otsustasin pisikese unepeatuse teha. Väljas oli ikka -16 kraadi. Võtsime ennast kahe rekka sappa parkima ühte pisikesesse parklasse. Ettenägelikult jätsin kohe mütsi pähe, kerisin teki sisse ja kui jälle auto väga maha jahtunud oli, klaasid jääs - panin aga auto jäle tuksuma. Ise mõtlesin, et soodsam ikka, kui hotellis magada. Mis see kütus ikka maksab ja palju seda nüüd ikka siis kulub. Kuskil 3-4 tundi auto käis ja tuba oli soe.
Hommikul jätkasime selle ohtlikult libeda ja kurvilise teega. Kuskil 200 kilomeetrit tuli sõita äärmiselt ettevaatlikult. Mul hakkas kannatus juba vaikselt katkema.
 |
| Poznan - Suwalki - imeline trass reisimiseks |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar