Näpistan hetke aega, et natukene lobiseda. Tööpäev on läbi, väljas veel üsna valge. Läheb päev-päevalt valgemaks ja lõbusamaks see elu siin maamunal. Natukene liiga külm on küll, aga elame üle. Kuidas, see on juba iseasi.
Ma olin siin mõned päevad tagasi nii masenduses, et hakkasin juba umbropsu igasugu jubedaid plaane tegema. Esiteks öeldi töö juurest üsna selgelt, et 3 nädalat puhkust, mida mul ilmtingimata jutti suvel vaja on, ma kohe kindlasti ei saa. Max 2 nädalat korraga. Kahjuks 2 nädalaga Nordkapi reis ette võtta ei ole eriti rentaabel - see saab sel juhul olema üks suur kihutamine. Ja et meil on kuupäevad ka juba paika pandud, siis teine probleem ongi selles, et kuidas ma ometi saan oma puhkust ette planeerida, kui puhkusegraafik pole paigas. Ei ole nii, et mina puhkan, millal tahan, tuleb ka teistega arvestada. Iga aasta olen mina viimane, kes saab siis järgi jäänud vabadest aegadest omale puhkuse välja valida. Mul pole selle vastu midagi olnud ka, sest vahet pole olnud. Sel korral aga on pundiga minek ja tegime natukene plaane juba.
Siis ma otsustasingi, et saan selle puhkuse omale nii või naa sel ajal, kui mina seda tahan - lahkumisavaldusega. Puhkan siis niipalju kui soovin. Muud lihtsalt üle ei jää. Tahaks ikka natuke ise ka oma elu peremees olla. Töökoormus on viimasel ajal nii jubedalt kasvanud, et oma elu on täitsa unarusse jäänud. Ja palk on ka ajale jalgu jäänud, piinlik sellest isegi rääkida. Kui uudistes räägitakse Eesti keskmisest, siis tuleb klomp kurku.
Tegin siis uudise emale ka teatavaks, Mete kuuldes. Ja arvake ära, mis juhtus. Mete ei rääkinud minuga mitu päeva. Üldse on see teismeliste kontsentratsioon siin majas liiga suureks läinud juba. Minu närvid ei pea siin vastu. Ma tunnen, et ma ei oska selle kõigega siin enam toime tulla ja olen üks äärmiselt halb ema. Olen oma lapsi totaalselt valesti kasvatanud. Mis valesti? Mul puuduvad täiesti oskused emaks olemiseks. Ja nii see kõik siin kuhjub.
Abi otsida, arvate? Kahjuks seda luksust ma endale lubada ei saa, vähemalt mitte niikaua, kui mul töö on. See kõik nõuab aega ja aega mul ei ole. Ja kui mul enam tööd ei ole, siis ei ole ka raha. Nokk kinni, saba lahti.
Kuigi ma olen kogu selle kupatuse peale siin üsna vihane, siis niipalju jõudu ma endas ikka leidsin, et pere pisematega kinopäev teha pühapäeval. Lihtsalt, et kodust välja saada ja midagi muud ka näha, kui töö ja majapidamine.
Et olime juba linna läinud, otsustasime kohe kaks filmi ära vaadata. Ok, mina vaatasin vaid ühe - "Eia jõulud Tondikakul". Ma olen ikka nii põhjas omadega, pisar oli filmi ajal kogu aeg silmas - nii ilus film oli:)
Lapsed vaatasid veel uue Lotte filmi ka ära. Mina sel ajal käisin toitu ostmas. Ja issand, mis maksab kinos käik. Esimese raksuga ostsime kolm piletit, kaks popcorni ja kaks Cocat ja mult küsita ca. 25 eurot. Ma lausa võpatasin. Aga siis rahustasin ennast, et vahest harva ju võib ja lastele makstakse ju elatist ja kõik on korras.Ma lähen alati püha viha täis, kui raadiosse helistavad "vaesed" isad ja kurdavad, et elatisraha miinimum on liiga suur ja emad peavad ju ka ometi sama suure summa panustama. Krt, mis viga see raha nutsakas panustada, tule ja ole siin oma lastega 24/7, lahenda kõik probleemid, maksa kõige eest ja hoia kogu see krempel siin toimivana. See on hullumeelsus. Vähemalt mina tunnen küll kohati nii. Võib-olla ma olen liiga nõudlik ja võiksin lõdvemalt võtta, natukene isegi "sita" sisse uppuda ja minna laskma, aga näe, ei oska.
Ühesõnaga sain nüüd natukene südant puistata. Lähen nüüd otsin omasuguste seltsi - kanad ootavad:D
Ma olin siin mõned päevad tagasi nii masenduses, et hakkasin juba umbropsu igasugu jubedaid plaane tegema. Esiteks öeldi töö juurest üsna selgelt, et 3 nädalat puhkust, mida mul ilmtingimata jutti suvel vaja on, ma kohe kindlasti ei saa. Max 2 nädalat korraga. Kahjuks 2 nädalaga Nordkapi reis ette võtta ei ole eriti rentaabel - see saab sel juhul olema üks suur kihutamine. Ja et meil on kuupäevad ka juba paika pandud, siis teine probleem ongi selles, et kuidas ma ometi saan oma puhkust ette planeerida, kui puhkusegraafik pole paigas. Ei ole nii, et mina puhkan, millal tahan, tuleb ka teistega arvestada. Iga aasta olen mina viimane, kes saab siis järgi jäänud vabadest aegadest omale puhkuse välja valida. Mul pole selle vastu midagi olnud ka, sest vahet pole olnud. Sel korral aga on pundiga minek ja tegime natukene plaane juba.
Siis ma otsustasingi, et saan selle puhkuse omale nii või naa sel ajal, kui mina seda tahan - lahkumisavaldusega. Puhkan siis niipalju kui soovin. Muud lihtsalt üle ei jää. Tahaks ikka natuke ise ka oma elu peremees olla. Töökoormus on viimasel ajal nii jubedalt kasvanud, et oma elu on täitsa unarusse jäänud. Ja palk on ka ajale jalgu jäänud, piinlik sellest isegi rääkida. Kui uudistes räägitakse Eesti keskmisest, siis tuleb klomp kurku.
Tegin siis uudise emale ka teatavaks, Mete kuuldes. Ja arvake ära, mis juhtus. Mete ei rääkinud minuga mitu päeva. Üldse on see teismeliste kontsentratsioon siin majas liiga suureks läinud juba. Minu närvid ei pea siin vastu. Ma tunnen, et ma ei oska selle kõigega siin enam toime tulla ja olen üks äärmiselt halb ema. Olen oma lapsi totaalselt valesti kasvatanud. Mis valesti? Mul puuduvad täiesti oskused emaks olemiseks. Ja nii see kõik siin kuhjub.
Abi otsida, arvate? Kahjuks seda luksust ma endale lubada ei saa, vähemalt mitte niikaua, kui mul töö on. See kõik nõuab aega ja aega mul ei ole. Ja kui mul enam tööd ei ole, siis ei ole ka raha. Nokk kinni, saba lahti.
Kuigi ma olen kogu selle kupatuse peale siin üsna vihane, siis niipalju jõudu ma endas ikka leidsin, et pere pisematega kinopäev teha pühapäeval. Lihtsalt, et kodust välja saada ja midagi muud ka näha, kui töö ja majapidamine.
Et olime juba linna läinud, otsustasime kohe kaks filmi ära vaadata. Ok, mina vaatasin vaid ühe - "Eia jõulud Tondikakul". Ma olen ikka nii põhjas omadega, pisar oli filmi ajal kogu aeg silmas - nii ilus film oli:)
Lapsed vaatasid veel uue Lotte filmi ka ära. Mina sel ajal käisin toitu ostmas. Ja issand, mis maksab kinos käik. Esimese raksuga ostsime kolm piletit, kaks popcorni ja kaks Cocat ja mult küsita ca. 25 eurot. Ma lausa võpatasin. Aga siis rahustasin ennast, et vahest harva ju võib ja lastele makstakse ju elatist ja kõik on korras.Ma lähen alati püha viha täis, kui raadiosse helistavad "vaesed" isad ja kurdavad, et elatisraha miinimum on liiga suur ja emad peavad ju ka ometi sama suure summa panustama. Krt, mis viga see raha nutsakas panustada, tule ja ole siin oma lastega 24/7, lahenda kõik probleemid, maksa kõige eest ja hoia kogu see krempel siin toimivana. See on hullumeelsus. Vähemalt mina tunnen küll kohati nii. Võib-olla ma olen liiga nõudlik ja võiksin lõdvemalt võtta, natukene isegi "sita" sisse uppuda ja minna laskma, aga näe, ei oska.
Ühesõnaga sain nüüd natukene südant puistata. Lähen nüüd otsin omasuguste seltsi - kanad ootavad:D
Aga miks sina saad puhkuse valida viimasena. Koolieeliku vanemana on sinul õigus saada puhkus enda valitud ajal. Seadused vähemalt ses mõttes toetavad lapsevanemaid, iseasi on see, kui tööandjad neidsamu seadusi ignoreerivad...
VastaKustutaJust, tahtsin sama mainida, et lapsevanematele peaks normaalsetes firmades olema eelised puhkuse osas. Puhkus on 28 päeva ja minuteada on seaduses nii, et vähemalt 2 nädalat tuleb puhata järjest, mitte ainult 2 nädalat.
KustutaMeil siin enamus lastega ja oma eelistega. 2 nädalat jutti lubatakse puhata, aga sel korral oleks vaja 3 nädalat jutti. Sellega on aga kahtlane ja muidugi minu soovitud kuupäevadega sama lugu:(
KustutaVabandust, aga miks kuulub kino külastuse kohustluslikku ossa ka popcorn ja coca? See on asi millest ma absoluutselt aru ei saa. 2 tundi ei suuda ilma söögita filmi vaadata?
VastaKustutaMa tean, et ma pole kohustatud ennast õigustama hakkama, aga siiski...lapsed tulid otse voodist, ilma hommikusöögita ja korra aastas kinno minna ja lastele popcorni keelata, no mul ei ole südant.Sai kirjutatud, et olen äärmiselt halb ema.
KustutaKuna minu lapsed on ka alaealised, saan küll õiguse ise esimesena oma puhkuse paika panna. See punkt pidi seaduses kirjas olema. Uuri veidi maad ikka enne. Head.
VastaKustutaEespool juba mainisin, et meil siin enamusel alaealised lapsed.
KustutaTöölepingu seadus § 69 lg 7:
VastaKustuta(7) Õigus nõuda põhipuhkust sobival ajal on:
1) naisel vahetult enne ja pärast rasedus- ja sünnituspuhkust või vahetult pärast lapsehoolduspuhkust;
2) mehel vahetult pärast lapsehoolduspuhkust või naise rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal;
3) vanemal, kes kasvatab kuni seitsmeaastast last;
4) vanemal, kes kasvatab seitsme- kuni kümneaastast last, – lapse koolivaheajal;
5) koolikohustuslikul alaealisel – koolivaheajal.
Esimesed kaks punkti sinu kohta ei käi, aga ülejäänute kohta võid tööandjalt küsida. Et kui mitte EV seadused, siis mis temal seal kehtivad?
Ma tööandjat absoluutselt ei süüdistagi. Tema ei tea asjast midagi. Siin on teised persoonid, kes asju korraldavad.
KustutaAga kas tööandja ka ikka on teadlik, et mingid persoonid korraldavad juba aastaid asju nii, et mõni töötaja kaalub puhkuse saamiseks lahkumisavalduse esitamist? Ei ole normaalne olukord ju.
VastaKustutaVaevalt, et tööandjal aega selliste pisiasjadega tegeleda. Tal on vast kõik delegeeritud.
KustutaMa lähen ka alati püha viha täis, kui välisreise plaanivad ja võpatama panevatele kino arvetele veel teise samasugusegi samal päeval lisaks maksvad elatist saavad vanemad elatiste suuruse teemal sõna võtavad. Keskmisest palgast kahele lapsele elatist makstes saab nende kulukalkulatsioone vaid sügava kadedustundega lugeda.
VastaKustutaIssand, nii lohisev lause, et juhe jookseb kokku.
KustutaEnne lahkumisavaldust ma kaaluks lastepäevade välja võtmist või palgata puhkust ja palga osas, kas arenguvestluseid ei toimu? See oleks hea koht palga jutuks. Aga ole valmis märkima, mida teed rohkem võrreldes algusega või võiksid rohkem pakkuda edaspidi.
VastaKustutaVaatasin, et Nordkapp ja auto ostu koht on sama kaugel 2000km. Miks reis 3 nädalat on plaanitud? Olen ise palju sõitnud ja 600 km suudab päevaga küll ära sõita, ka üks inimene roolis. Seega puhtalt sõidule 3 päeva sinna ja 3 päeva tagasi, oleneb muidugi kas laevaga üle ja millise laevaga. Aga tehtav ju ka 2 nädalaga?
Meil on plaanis reisi ajal ikka ringi ka vaadata ja kuna matkabussiga minek, siis see pole nii kiire masin, kui sõiduauto. Ja peale reisi tahaks kodus hinge ka tõmmata.
KustutaTehtav jah ja aga 3 nädalat oleks igate pidi sobivam.
Kas sa päriselt ka loobud tööst, mida saad suisa kodust teha ainult selle 1 nädala võrra pikema puhkuse pärast?
VastaKustutaLahkumisavalduse esitamisele eelistaks ma ka tööandja informeerimist, äkki ametiühingud või keegi aitab ka suhelda?
Ma ei hakka asja nii ametlikuks ajama, ikka vaikselt ja valutult:)
KustutaVäiksemates kohtades ei ole nii lihtne uut tööd leida, seda enam, et kodukontori võimalus on sul nüüd ju ka. Aga ma muidugi tean seda tunnet, kus üleväsinuna tahaks avalduse lauale visata, ilma et ühtegi muud töökohta terendab. Kunagi noorena ma nii ka tegin ja kolm päeva hiljem sain lausa erinevate tööpakkumiste vahel valida. Aga siis algas mu vanus veel 3 ga, ma elasin Tallinnas ja mul oli päris suur tutvusringkond. Täna elan ma maal, pensioniaeg pole enam kaugel, mu töökohas palk on küll väike aga iga aasta lisatakse veidi juurde, mul jääb töö kõrvalt üksjagu aega perele ja oma hobidele ja ma kaaluksin tükk aega kõiki plusse ja miinuseid. Kõik elavad oma elu ja teevad oma valikuid ja pole siin kõrvaltvaatajal õigus midagi dikteerida :) Jõudu õige valiku tegemisel!
VastaKustutaTahtsin veel juurde lisada, et äkki on jälle tööl käimine, mitte kodukontoris töötamine, abiks. Siis peavad lapsed ise rohkem hakkama saama ja keegi ei eelda, et kuna sa nagunii kodus oled võiksid teha ära selle ja tolle jne. keegi ei saa aru, et sa oled tegelikult tööl.
VastaKustutaKodukontoris töötamisel on oma plussid ja miinused, mõneti on tööl käia lihtsam kui ööpäevaringselt tööl olla.
Soovitan samuti tööandjale avaldust tehes viidata seadusele. Kui enamus on lastega siis on see tööndja asi korraldada nii, et kõik saaksid soovitud ajal, nagu seadus lubab. Ütle, et sul on see vajalik ja punkt, isegi pikemalt ei pea seletama.
VastaKustutaSoovitan sul mitte anda lahkumisavaldust, sellist kodukontori töö ikka raske leida. Üks reis ju ei saa olla tähtsam kui pere toitmine kogu ülejäänud aja. Sul ikkagi finantskohustused oma pere ees.
Kui palk jms ei ole enam koormusega kooskõlas siis mine vestlema sel teemal.
Ma saan küll Mete pahameelest aru. Arvestades millises vaesuses te virelenud olete minevikus, siis nii isekalt annab ikka mingi reisi pärast käituda. Lõpuks kui su lastel on mingi inimväärne ülalpidamine tekkinud. Et tagasi taararahade eest toidu ostmise juurde? Sul ju peale lasterahade/elatise muud sissetulekut pole. Ja eelnev peaks ikka lastele, mitte sinu heale elule kuluma.
VastaKustutaIse praktilise inimesena reisi tõttu kohest äratulekut ei julgeks iial teha. Reis kestab ainult väikese osa elust, aga kindla palgaga kindel töökoht tagab püsiva sissetuleku ja lastele normaalse elustandardi, milleta mina isiklikult elada ei oska ja ei taha, kuigi meil on peres kaks palka. Küll aga ma olen mõelnud, et ma olen nõus veidi väiksema töötasu eest töötama, kui võimaldataks pidevat kodukontorit. Kodukontoris on ka kulud väiksemad, nt transport, lõunad, korralikud riided. Lisaks on olmega tegelemine oluliselt lihtsam, ikka saab päeva peal pesu masinasse panna ja välja võtta või väikese pausi ajal valmistada ette söögiasju jne. Muidugi siit tekib küsimus, et kas kodukontor ongi nii väga efektiivne :)
VastaKustutaInimesed ongi erinevad, seda silmas pidades saa palun aru teismelisest. Ta on osa su perest, pereliikmed eeldavad, et niivõrd olulised otsused räägitakse nendega enne läbi. Mina ise selles mõttes ei tee erilist vahet: olulised asjad räägin kõigiga (olenemata vanusest) perest läbi. Aga nagu juba ütlesin: inimesed on erinevad.
Sulle soovin edu ettevõtmistesse!
Kuule, kodukontorist tehtavat tööd otsitakse tikutulega taga. Mul on tööstaaži 17 aastat ja ma olen vaid kahel korral sellest puhanud 3 nädalat järjest. Aastaid on olnud pikimaks puhkuseks 2 nädalat. Olen töötanud osakonnas, kui kõigil olid väiksed lapsed, kõigil oli võrdne õigus valida puhkust. Meil oli inimesi, kes puhkasid siis kuu näiteks mais või septembris.
VastaKustutaTöökohti ei ole jalaga segada, tööjõupuudus on ainult teatud valdkondades. Mina saan sellel suvel 1 nädala puhkust. See ei ole maailmalõpp. Reisid tuleb ikka töö järgi sättida, mitte vastupidi.
No ei saa ka keeruline olukord sinu huumorimeelest jagu. Lähed omasuguste seltsi!
VastaKustuta