Kuna mul on hetk vaba aega, siis kasutan juhust ja panen mõned read jälle kirja.
Vannitoa ehitusest niipalju, et olen töömehele rahad välja maksnud tööde eest, mis paberile kirja said. Kuigi jah, tegemata on veel silikooniga tööd, laeliistud on panna ja põrandaplaadi vuuki on vaja parandada. Lubas esmaspäeval need tööd teha, aga tuli hoopis on tööriistakäru järgi ja kadus. Muidu oli mul mingi kindlustunne, et ta ikka tagasi tuleb, käru näol. Nüüd pole sedagi. Lubas teisipäeval tulla, ei tulnud. Täna lubas kindlasti tulla:D Eks näis. Närvid on üsna pingul juba. Õnneks ta pani WC-poti ajutiselt, ei pea enam põõsa all käima ja lapsi ema juurde sõudutama. Niipalju mugavusi meil ikka juba on:)
Teha on veel parasjagu - segistid, kraanikauss, dushisein, peegel, keldriluugi pealne viimistlus, uksepakk, ukseliistud, uksekäepidemed-lukud. Need tuleb kõik eri tasu eest. Mul on rahadega üsna kööga. Nüüd ma siis istungi nagu pommi otsas, kas mul ikka piisavalt sularaha on, et kõik see veel kinni maksta. Lastel ka igasugu üritused-väljasõidud, kolme lapse pilditellimused koolist vaja kinni maksta jne. Pole lihtne. Tuleks töömeeski lihtsalt kohale, teeks need tööd ära, maksaks talle oma viimase raha ära ja oleks asi tahe. Aga no näed...ei lähe see asi nii libedalt.
Laupäeval on mul plaanis Meenaga kirbuturgu minna. Meil on tohutult asju, millest on lihtsalt kahju, kui need niisama sesima jäävad. Teeme (tegime) siin ümberkorraldusi. Meena kolis Mete toast välja, sai minu toa endale. Mete hingas kohe kergendatult ja eks Meena naudib ka omaette olemist. Ege neil kerge tuba jagada ei olnud, kaks täiesti erineva temperamendiga tüdrukut. Palju on mänguasju, millega keegi enam ei mängi. Lapsed on suureks kasvanud, teised huvid. Jäävad ainult Stigi mänguasjad ja neid hoiab ta oma koopas.
Meena ikka küsib minu käest, kas mul oma toast kahju pole ja kas ma oma voodit ei igatse. Aga ei, mul on peamine kodurahu ja laste heaolu. Palju mulle ikka vaja on.
Mina elan nüüd oma kodukontori toas, magan 90x200 voodis. Kui Jaskar tuleb, siis magan ajutiselt Mete toas. Ega minust tüli ei ole. Ainult magan ja asun oma toimetuste juurde jälle. Nädalakese elab üle. Meil on plaanis veel riidekappidega suuremad vangerdused teha. Enda toa suure männipuidust kapi plaanin maha müüa ja asemele natukene väiksema lükandustega heledama kapi soetada. Või siis üldse mitte soetada uut ja kapid lihtsalt ümber mängida, nii et kõigil oleks oma riideid kuskil hoida. Igatahes plaanid on suured ja muutusi on vaja, see on selge.
Vannitoa ehitusest niipalju, et olen töömehele rahad välja maksnud tööde eest, mis paberile kirja said. Kuigi jah, tegemata on veel silikooniga tööd, laeliistud on panna ja põrandaplaadi vuuki on vaja parandada. Lubas esmaspäeval need tööd teha, aga tuli hoopis on tööriistakäru järgi ja kadus. Muidu oli mul mingi kindlustunne, et ta ikka tagasi tuleb, käru näol. Nüüd pole sedagi. Lubas teisipäeval tulla, ei tulnud. Täna lubas kindlasti tulla:D Eks näis. Närvid on üsna pingul juba. Õnneks ta pani WC-poti ajutiselt, ei pea enam põõsa all käima ja lapsi ema juurde sõudutama. Niipalju mugavusi meil ikka juba on:)
Teha on veel parasjagu - segistid, kraanikauss, dushisein, peegel, keldriluugi pealne viimistlus, uksepakk, ukseliistud, uksekäepidemed-lukud. Need tuleb kõik eri tasu eest. Mul on rahadega üsna kööga. Nüüd ma siis istungi nagu pommi otsas, kas mul ikka piisavalt sularaha on, et kõik see veel kinni maksta. Lastel ka igasugu üritused-väljasõidud, kolme lapse pilditellimused koolist vaja kinni maksta jne. Pole lihtne. Tuleks töömeeski lihtsalt kohale, teeks need tööd ära, maksaks talle oma viimase raha ära ja oleks asi tahe. Aga no näed...ei lähe see asi nii libedalt.
Laupäeval on mul plaanis Meenaga kirbuturgu minna. Meil on tohutult asju, millest on lihtsalt kahju, kui need niisama sesima jäävad. Teeme (tegime) siin ümberkorraldusi. Meena kolis Mete toast välja, sai minu toa endale. Mete hingas kohe kergendatult ja eks Meena naudib ka omaette olemist. Ege neil kerge tuba jagada ei olnud, kaks täiesti erineva temperamendiga tüdrukut. Palju on mänguasju, millega keegi enam ei mängi. Lapsed on suureks kasvanud, teised huvid. Jäävad ainult Stigi mänguasjad ja neid hoiab ta oma koopas.
Meena ikka küsib minu käest, kas mul oma toast kahju pole ja kas ma oma voodit ei igatse. Aga ei, mul on peamine kodurahu ja laste heaolu. Palju mulle ikka vaja on.
Mina elan nüüd oma kodukontori toas, magan 90x200 voodis. Kui Jaskar tuleb, siis magan ajutiselt Mete toas. Ega minust tüli ei ole. Ainult magan ja asun oma toimetuste juurde jälle. Nädalakese elab üle. Meil on plaanis veel riidekappidega suuremad vangerdused teha. Enda toa suure männipuidust kapi plaanin maha müüa ja asemele natukene väiksema lükandustega heledama kapi soetada. Või siis üldse mitte soetada uut ja kapid lihtsalt ümber mängida, nii et kõigil oleks oma riideid kuskil hoida. Igatahes plaanid on suured ja muutusi on vaja, see on selge.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar