Tore elu

Et ma julgesin oma suu lahti teha ja enda eest natukene seista, tänu sellele minu osakond osaliselt eirab mind. Ja kordan veel üle. Olin selle vastu, et kui kodukontor, siis ma ei näe võimalust üle kuu aja jutti igapäevaselt Viljandisse sõita. Sellel pole lihtsalt vajadust. Mis mõtet sellel on, kui kontoris istub üks inimene põhimõtteliselt niigi käed rüpes, sest tööd lihtsalt pole piisavalt. Saaksin vajadusest kohal olla aru, kui tõesti oleks pingelised ajad. Aga nagu peaga vastu seina jooksmine, ja abi ei kuskilt.

Õnneks, rõhutan, õnneks sain niigi, et siis kaks päeva nädalas kontoris. Ka abiks, tervelt kolme päeva jagu kütuse, loodusressursi ja ajakulu kokkuhoidu. Teen sama töö kodus ära. See, et keegi peab kellast kellani kontoris passima tegevusetult, ei ole küll minu probleem. Ja minu asi on lihtsalt halva mängu juures head nägu teha. Lisaks tehti veel kitsendusi, mis annab muidugi tööd juurde ja kulub marjaks ära. Tööd pole ma kunagi kartnud. Aga see vastutöötamine ja mingi kiusu ajamine. Ei saa aru.  Aga elu läheb edasi. Kannatab ka selle eiramise ära. Keskendun positiivsematele asjadele. Ok, ega neid eriti lauale enam jäänud ei ole:)

Muul teenal. Kuu lõpp, pikk ja kallis reis selja taga, nüüd tuleb jälle leidlik olla. Kuus suud toita. Eile võtsin sügavkülmast tüki liha, tegin koduse tomati-küüslaugu-tšillikastmega riisi liharooga. Kõrvale kasvuhoonest kurgi-tomati salat.

Täna pakkus ema kukeseeni otse metsast. Võtsin rõõmuga vastu. Kartul põllult ja seenekaste kõrvale+ kurgi-tomati salat jälle. Väga maitsev oli. Veab sellise moega välja küll uude kuusse. Maiustame õhtuti teleka ees nuikapsaga, mida põllul on piisavalt. Mõnus mahlane snäkk.

Eile sain emalt kapsapea. Stigil oli sõber külas ja nad pistsid selle kahepeale nahka, ise kiitsid ja olid rahul. Sellega seoses üks nali. Taimetoitlaste pereema kutsus lapsi sööma: “Lapsed ruttu sööma, muidu toit närbub ära”.

Nojah, vana nali juba. Lastekaitse sai ka eile meil ära käidud. Hea, et oli kodukontori päev, sai külalisi vastu võtta. Kes kutsus? Hea küsimus. Esimesel juhul tulid “ühe” arsti soovitusel ja teisel juhul kutsus Meena nad. Et siis kaks keissi ühe korraga. Nad on enne ka käinud. Tol esimesel korral saime jutud väljas aetud, eile taipasin nad tuppa ka kutsuda. Ega nad ise poleks palunud. Suht leebe suhtumine. Võiks siiski põjalikumalt kontrollida. Ja lapsi ka ei viidud minema. Oleks võinud ju Meenagi natukeseks endaga kaasa viia. Teised lapsed olid natukene isegi pettunud. Ja imestasid nad küll ühe asja üle, miks meil nii vaikne oli. Küsisid, kas kedagi kodus ei olegi? Kõik lapsed olid kodus ja tegelesid oma asjadega. Meena ainult korra karjus üle maja: “Mete, tule alla, lastekaitse on siin”.

Selline tore elu meil. Teie kogemused lastekaitsega?

P.s. Palun siis mitte huumorimeelt unustada ja kõike liiga tõsiselt võtta. Elu tuleb võtta mönuga!

Õudusunenägu

Tõusin hommikul äratuskella peale. Tavaliselt olen enne helinat üleva, aga täna oli see uni kuidagi magusam, kui tavaliselt. Sai ju õhtul värskes õhus viibitud hiliste õhtutundideni ja aken lahti magan ma niikuinii aegadest ammustest.

Et siis see unenägu, mis täna jooksis. Ma olin viimast otsa rase, aga selline saledapoolsem, nagu ma tavaliselt olnud ei ole. Alati on mul ikka üle 80 kilo kaalu visanud lõpus. Unes võis mul olla vast selline praegune kaal, aga kõht oli ees. Ja ma ei tahtnud seda last, kes sündima pidi. Mõtlesin, et milleks küll, olin juba seal maal oma titemajandusega, et kõigil jalad all ja kannavad kaela, nüüd hakka jälle titega otsast pihta. Ei ole niipea mul oma elu loota. Lapse liigutusi ma ei tundnud ja ma lootsin, et ma ei tunnegi neid kunagi. Saate aru küll. Selline kummaline uni. Õnneks kell helises ja ma sain aru, et see on halb uni ja ma olen siiski titeorjusest edaspidi ka vaba. Hakkasin tegutsema.

Sten ärkas ka minu liikumise peale. Mainis veel, et ta poleks ise ärganudki, sest oli äratuse unustanud. Ta on meil samuti tööinimene ja teenib juba mitmendat suve ise omale raha. Oma teenistusega käib ta äärmiselt ratsionaalselt ringi. Need 10 päevakest, mis me reisil olime, selle aja sees oli ta korra poes käinud ja ostnud pool arbuusi ja liitri piima - kõik. Pole paha ju. Eks ma olin talle ühtteist ette ka varunud, söögi vaaritas ta endale ise nagu alati. Tema meie igapäevast toitu ei söö, tal oma fit retseptid. Ok, vahest ta murdub ja ajab donuts´e sisse endale ja eile sõi pannkooke ka.

Kui me Stigiga metsatuurilt koju jõudsime, soovis ta veel päeva lõpetuseks pannkooke ka. Neid ülepanni omi. Korjasin oma viimased jõuvarud kokku ja täitsin sellegi soovi. Ühest munast tegin taigna, öösel ju tervele külale küpsetama ei hakka. Stig on alati taigna tegemisel abiks, aitab maitsestada ja vahustada ja siis ta alati kiidab mind, et kuidas ma ikka jõuan nii palju jahu taignale sisse segada. Temale tundub, et ma teen seda kerglevate liigutustega. Tegelikult on ikka paras jant ja raske töö. Esimene kook läks aia taha, nagu ikka. See on suht reeglipärane alati. Söödi see käkk ka ära, raisku ei läinud midagi. Lootsin, et jääb mul hommikul tööle võtmiseks ka mõni kook, aga Sten tegi lõpu peale ja arvas, et ma võin putru ka omale kaasa teha. Endale tegi ta hommikul soojad söögid lõunaks kaasa, on ikka visadus ja tahtmine. Ma olen enne näljas. Pesin hoopis nõud ära, et tüdrukutel hommikul päevale ilusam algus oleks.

Sten on kõva trenni poiss. Käib tööl, aga õhtul jõuab veel jooksma ka minna. Ja tihtipeale näen teda higisena meie välijõusaaalist tulemas. Kaalu peal käib ka regulaarselt, hullem kui mina. Mina enam üldse ei kaalu ennast.

Kui ma ükskord kella vaatasin, hakkas mul kiire. Ma olen viimasel ajal sõitnud püsikiirusehoidjaga. Õppisin hiljuti kasutama seda imeasja. Tuleb kasuks rahakotile ja sama ajaga jõuab kohale. Kihutamisega ei võida eriti midagi, ainult kütust kulub rohkem. ja nüüd võeti need mobiilsed kiirusemõõtjad ju ka kasutusele, mine tea, kuhu metsavahele see harkjalg üles on pandud. Nii ma siis kulgengi viimasel ajal nii 94 km/h maanteel. Jään jalgu küll teistele, aga see on juba nende mure. Reisil olles sõitsin ma enamasti matkabussil sabas, et trahvisaamist vältida. Ma tihtipeale kipun ennast unustama. Ja sai sõidetud küll, kuskile hiljaks ei jäänud. Kütusekulu oli ka rekordmadalal tasemel, 4,5 l/100 km. Elu parim saavutus ses vallas. Kusjuures boks oli peal ja last ka veel. Ei sõitnud tühja autoga. Ja trahvikviitungeid ei tohiks ka tulla.

No ja sellepärast ongi hommikuti kasulik õigeaegselt startida. Täna olin nii oma mõtetes, et ükskord, kui maaga jälle ühendust sain, olin tupikusse sõitnud. Nuia on nimelt sel suvel üles kaevataud ja on mitmesugused ümbersõidud. Niigi hakkas juba kiire ja siis sõitsin veel valesti ka. Aga loll pea on jalgade nuhtlus, nagu vanarahvas teab rääkida. ja vanarahva tarkused on meie peres väga hinnas., igaks elujuhtumiks leidub üks või isegi mitu.Eriti agar on Stig selles vallas. Laps on ju kodu peegel - see on meie armastatuim vanasõna.

Töö rindelt niipalju, et sain bossiga jutule. Ikka teadis enamvähem, kes ja kust ma olen. Aga ma olen üllatunud, et ta ei tea päris täpselt, mis tema enda firmas tegelikult päris toimub ja sellega seoses on tal päris lennukad plaanid. Ma saan muidugi aru, et meil siin kõlakad liiguvad kiiremini kui tähtis ja vajalik info. Sain teada, et varsti pole minu töökohal enam vajadustki, nii innovatiivseks hakkab asi kiskuma. Töö automatiseeritakse ja poole aasta pärast on minu tööga nii või naa finito. Need on prognoosid.

Kuna boss midagi põhjapanevat ei otsustanud (kellegi kurvastuseks), vaid tegi sellise üldisema ettepaneku töö tükitööks ümber kombineerida. Mina sellel mingit tulevikku ei näe, sest meie töö on nii eripalgeline kohati, et suht on võimatu on seda kuidagi tükkideks jagada. Et ei teagi, kuhu asi välja viib. Kolleeg tuli mulle siis niipalju vastu esialgu, et käin kaks päeva nädalas, siis vaatame edasi. Ülejäänud aja töötan kodus ja jääb seda sõitmist natukene vähemaks. Tore on kontoris käia, mul pole selle vastu midagi. Aga elame näeme.

Ilusat nädalavahetust. Minul tuleb pojake koju käima üle pika aja. Terve pere jälle koos:)

Selline möh...seis

Kui nüüd mõni arvab, et ma eilses postituses oma päeva töö juures kirjeldasin, siis sorry, eksite. See oli puhas ulmekirjandus. Mina katsun endast ikka natukene rohkem anda, kui vaid enda kohale vedamine. Loodan, et “sõnum”jõudis kohale. Ma tean, et mul on lugejaid ka meie firmast ja üks kolleeg andis sellest ka täna kenasti märku. Mitte küll eriti positiiveses võtmes, aga asi seegi. Ta andis mulle teada, et minu ülemus võib ka siia ära eksida, aga no kuulge. Tal on targematki teha, kui blogisi lugeda. Nii madalale ta küll langema ei hakka.

Ja mida tal siit niiväga lugeda olekski, et mind sellega nüüd hirmutada. Igapäeva elu, mis meil kõigil olemas on. Mõnel avalikum, teisel mitte.

Sain loa homme kodus tööd teha. Jah, kujutage ette. Aga ei, ma ei saa, enne pean saama ülemuse jutule. Kodus ma temaga vaevalt kokku trehvan, suurem tõenäosus on, et see juhtub ikkagi büroos. Kuigi jah, seda kuuldes tuletas kolleeg meelde, et ta ei tarvitse enam paljut mäletada ja võimalik, et ta jah muidugi teagi enam, kes ma olen. Vanadus. Et pangu ma kohe lahkumisavaldus lauale:) Et olen seda nii pikalt juba lubanud. Tore teada, kui sinust rage takes lahti saada ja tore sellises õhkkonnas töötada. Ja lisaks muud kasulikku ingot. Aga no jällegi, seda huvitavam võib meie kohtumine ülemusega olla, saab omad tähelepanekud teha. Loodan parimat.

Mõne pisara lasin ka tööl. Mitte eriti rõõmustavad uudised arstilt + lastekaitse võtab meiega järgmisel nädalal ühendust. Ma ei tunne eriti seadusi, aga ma ei tea, kuidas nad vaatavad seda, kui väiksed lapsed hommikust õhtuni omapäi on. Oeh, pole tore.

Rõõmustav on, et viimasel ajal on lugejate arv kahekordistunud. Hapukurgihooaeg? Kirjutan sellepärast intensiivsemalt, et kirjutamine on kerge, midagi raskemat ma koju jõudes enam teha ei jaksa. Eile korjasin herneid talveks sügavkülma, see oli ka kõik. Isegi unejuttu ei jaksanud Stigile lugeda. Täna on selline tunne, et läheks mustikaid metsa vaatama. Äkki saab midagi. Viimane aeg hakata talveks pudrumarju korjama.

Hakkan liigutama. Enne söön midagi. Tunnen, kui kokku ma kuivama hakkan. Kartulid keevad, kodujuust ootab.

Milline päev

Mis viga käia tööl, kui tööpostile jõuad nii kõvasti peale kaheksat. Kuskile ju kiiret ei ole ja kellegi asi pole, et tööpäev algab 8.00. Ja et kõik ikka perfektne oleks, tuleb muretseda midagi joodavat, et suures töö tegemise tuhinas suu kuivama ei hakkaks. Kõik vajalik tööpäeva alguseks ette valmistatud, tuleb pilk heita kõigepealt interneti avarustes toimuvale. Nii muuseas tuleks ka seoses tööga midagi arvutiekraanil avada, et väga näotu ei oleks. Ainukesed kõned, milledele ma meelsasti vastan on perekonnaliikmed. Tööga seotud kõnesid püüan eirata.

Päris närvesööv on relaxida, kui tuleb iga kõpsu ja liikumise peale vajutada ekraanile õige aken, et keegi jumala eest aru ei saaks, et töö on küll viimane asi, mida täna tegema tuldi. Muidu on mõnus nii oma päevi mööda saata, raha ju tiksub ja kodus niikuinii nii head ühendust, arvutit, kohvi, vett ja vetsu ei ole. Seltskond on ka tore, sest keegi peab ju töö ka ära tegema. On lollid ikka ja pealekauba puhta pimedad. Lasevad sellisel laus korralagedusel toimuda. Piinlik lausa.

Nagu jõulud

Jälle üks päev õhtus. Täna ma veel lahkumisavaldust lauale ei pannud. Konsulteerisin juristiga ja tema soovitas kõigepealt tööandjaga läbi rääkida. Seda ma teha kavatsengi nädala teises pooles, kui šeff büroosse käima tuleb.

Tema oli see, kes oli kodukontoris töötamise poolt ja äärmiselt arusaaja arvestades minu olukorda, siis kujutan ette, et kui ta kuuleb, mis teoksil, siis ta kas leiab mingi lahenduse või loobub minu teenetest. Aga esialgu siis on vaja ikka läbi rääkida ja pooltele sobivad lahendused leida. Praegune lahendus, igapäevane mõttetu sõit, kulu ja aeg ei ole rentaabel.

Muidu tööpäev oli mõnus. Ainuke jama oli, et unustasin oma hiire koju, mis on mul hästi käepärane. Kontori hiirega andis harjuda, natuke ebakindel tunne oli ja iga liigutus võttis aega. Süüa ka töö juures praegu ei saa, köök puhkab. Tuleb ise kuskil söömas käia või oma toidukott kaasa tuua.

Täna olin hommikul kodus õnneks putru söönud ja lõuna tegin Amservis ühe Tallinna kompveki näol. Viisin auto hooldusesse ja näpsasin ühe kommi leti pealt. Nüüd on hooldustega esinduses kõik, garantii lõppeb autol augustis ja siis võin spets võtmega juba ise õli vahetada. Aga seda siis alles 100 000 km täitumisel. Sinna on veel aega. Siis ei pea enam suurt raha maksma, saab odavamalt läbi ajada.

Täna oli mul pisikene “saba” ka järel, Mete ootas mind linnas pea 4 tundi, et me saaks peale tööd käia Euronicsis. Tal ütlesid kõrvaklapid üles ja kuna need polnud veel aastatki vanad, viisime garantiisse. Sahmisid mitmed teenindajad küll tšekkide ja oma pragrammiga, miski ei toiminud korralikult. Siis kutsuti tagant üks asjaliku olemisega meesterahvas, kes ka ei saanud garantii kauba vastvõtmust programmis toimima. Tema siis lausus ootamatult, et mingu me valigu riiulitest Uued kõrvaklapid, milliseid aga soovime. Ma ei uskunud oma kõrvu, nagu jõulud ju:)

Mete hakkas õnnest peaaegu et nutma ja jooksis sihitult ringi nagu oleks tal lubatud üks MacBook välja valida. Ma siis palusin tal rahuneda ja mitte ahneks minna, soovitasin sama nunnud klapid võtta nagu tal katki olid läinud. Nii ta tegigi, ta sai tutikad lemmikklapid. Ühesõnaga täielik restart. Teine kordki ostame oma tehnika Euronicsist.

Kana elab, tänan küsimast ja kui mõned on nõutud, mis minuga juhtunud on, siis lihtsalt rasked ajad ja vahest ei jõua kogu aeg positiivne olla.

Kanaga haiguslehele?

Esimene tööpäev möödas peale kahenädalast puhkust. Nagu niuhti selleaastane puhkus kasutatud ja ei saanud arugi. Masendav, peaks ütlema. Eriti see, et oleksin pidanud tänasest kontoris tööl olema. Kahjuks (või õnneks) jõudis info minuni liiga hilja ja sain kodus tööd teha. Ma ju ei loe oma e-maile puhkuse ajal ja veelvähem nädalavahetusel. Kui puhkus, siis puhkus.

Ja ei juhtunudki midagi, tööd oli piisavalt, milleks hakata veel pikka maad kuskile sõitma, et seda sama asja teha, mida ma siin kodus niikuinii saan teha. Ma olen tegelikult sellest väga ärritatud, et mind kontorisse aetakse. Ja kõige hullem, et homme ma sinna sõitma peangi ja seda kuni 30. augustini kui on puhkuste periood. Ettepanekud, mis ma tegin, kiideti küll teostatavaks, aga ei ole leidnud mingit edasist arengut. Nagu ka palve juba jupp aega tagasi, et saaksin tööarvutile eraldi ruuteri, sest kui lapsed kodus, siis meie internet on suht üle koormatud ja segab natukene interneti kiirust. Ma olen lihtsalt olemasolevast netist kiirem ja see ajab õudsalt närvi ja siis ma lõugan üle maja, et palun laske mul tööd teha ja minge netist välja.Stressi tekitav kõigile. Ma ei saa ju lastel meie oma kodu internetti minu töö pärast ära keelata minu töö aegadel. Kuigi jah, ma teen seda iga päev, sest on nii nagu on.Aga ma ei hakka rohkem sellest rääkima ka töö juures, nii kui nii kurtidele kõrvadele ja tundub, et see polegi kellegi asi.

Ja kuna ma viimasel koosolekult ütlesin, et kui pean hakkama kontorisse sõitma, eriti ajal, kui mul on niigi keeruline olukord ühe lapsega (sellest ei saa ma kahjuks ei tööl ja veel vähem siin rääkida), siis lubasin lahkumis avalduse esitada. Ma ei saa omale lihtsalt lubada igapäevast pikka ära olekut ei rahaliselt ega ka emotsionaalselt. See ei ole nali.

Ja kõigele lisaks avastasin ma täna, et kana on ka haige. Kanaga vist haiguslehele jääda ei saa?:D Loomaarstile minemist ka lubada ei saa, see lahti vaid tööpäevadel. Nii ma siis ise ravima hakkasin teda. Ma juba mitu päeva olen tähele pannud, et ta kõndis kuidagi vaevaliselt. Arvasin, et jalust ära. Aga täna võtsin ta sülle ja mida ma avastasin. Sabaalune oli tal kõik punnis ja justkui lamatistega kaetud ja paksult tõuke täis.Selline elu käis, et pidin oksele hakkama. Panin kana maha ja läksin tuppa medikamente otsima, putukamürgi (Cobra) haarasin ka, hunniku köögipaberit ja ema käest eile saadud siilikübara tinktuuri. Et ikka looduslik ja mürk tasakaaus oleks.

Kõigepealt püüdsin paberiga vaklu eemaldada. Ei olnud eriti edukas. Siis lasin sahmaka mürki ja valasin siilikübara tinktuuriga sabaaluse üle. Et sellest ussipesast jagu saada, otsustasin tiigist ämbriga vee tuua, võtsin käsiharja ja harjasin kanal tagumiku korralikult vakladest puhtaks. Siis tupsutasin köögipaberiga kuivaks, valasin veel korra siilikübaraga üle ja viisin kana lauta põhusesse pessa kosuma. Ukse panin kinni, tule põlema, et teised kanad ja kukk segama ei läheks. Nüüd ma olen päeva jooksul protseduure korranud, vett ja süüa pakkunud kanale. Eks näis, kas tuleb elulindu sellest veel. Kui ma homme terve päev kodust ära olen, jääb ravi lünklikuks. Katsun hommikul ta ära põetada, kui teda veel on. Nii kurb.

Sellised jamad lood mul, kuigi eile tundus elu veel päris ilus olevat.

Lits

Küll on ikka kuumus. Tulla puhkuselt, kus keskmine temperatuur oli +11, siis on kontrast ikka olemas. Reisida on jahedamas kindlasti parem, aga soojaga oleks saanud veemõnusid rohkem nautida. Kahe otsaga asi. Korra saime vette, õhk oli +16, vesi 19 kraadi. Aga kuna tegu oli Botnia lahega, siis andis seilata, enne kui sai ennast märjaks kasta. Lihtsalt ei läinud sügavaks. Ujumisest oli asi kaugel. Hommikul andsid lihased isegi tunda, ju said vees kõndimisest mingi koormuse isegi, nii pikk maa sai käidud.

Võimalusi vette minemiseks oli veelgi, aga tuulise ja jaheda tõttu mina loobusin. Nii häda ka ei olnud. Hakka villast kampsunit seljast ära võtma ja siis pärast vaata, kus märgi ujukaid kuivatada.

Mul on momendil siesta. Pole mõtet nii kuumaga väljas olla ja ennast tappa. Olen juba täna suht palju ära teinud. Isegi saun on juba köetud ja väike leilgi võetud. Aaa, küsite, et miks saun, sai ju uhke vannituba meil äsja valmis. No sellega on selline asi, et oleks ma teadnud, et see “kiiks” e. tööpind kempsupoti ees pole kõige hullem asi, siis poleks ma lasknud oma tujul selle pärast üldse langeda lasknud. Hullem ootas veel ees. Nii paar kolm nädalat vannitoa kasutamisest selgus, et dušisegisti kand seina sees lekkis. Sinna oli liiga palju tihendusteipi pandud ja kand oli puruks keeratud. Ja nii see värk siis seal mädandas seina pea kolm nädalat, enne kui asjale jälile saime. Loomulikult on garantii 12 kuud tehtud töödele, aga töömees oli ära Soome läinud ja pidi naasma alles juuli lõpus.

Kutsusin ehitusjärelvalvest spetsialisti, kes hindas kahjud ära. Seinal on seespidised veekahjustused, mis pidid palki mädandama hakkama ja oleks vaja sein mingis ulatuses lahti võtta, et täpsemini näha, kui halb asi on. Ehitusmees ise distantsilt minu jutu põhjal arvas, et kõik kuivab iseenesest ära tänu tuulutusavadele (mida iganes või kus need on), aga ma töesti ei tea, mis sest nüüd saab. Igatahes pesemisvõimalust meie vannituba momendil ei paku. Olen suht nõutu ses osas, aga üldiselt nagu vana rahu ise. Saun on olemas, elektriarved sedajagu väiksemad, vast see asi ka kunagi laheneb.

Aga muidu pole elul nagu vigagi. Muru sai täies ulatuses niidetud. Tõin õhtul hilja veel Lätist bensiini traktorile, et midagi poolikuks ei jääks. Enne puhkust lasin järelkäru puukoormaga otse sauna ette sõita, et siis poleks kaugelt puuvedu, kui vaja sauna kütta. Hea kohe ukse eest võtta ja kes teab, kui pikalt me saunaga peame piirduma. Täna ma likvideerisin selle jama ära ja ladusin puud kenasti sauna räästa alla. Kohe pilt ilusam. Niitsin ja kakkusin kõik ilusaks. Hea tunne on kohe.

Ja kui eile juba Lätti asja oli, tõin suurema koguse piima ka. Kui Lätist tavaliselt piima osta ei kannata, siis eile sain ma üsna hea hinnaga piima, 0,65 senti liiter (2L/1.29€). Läks asja ette käik. Ja milline mõnus suvine õhtu oli, oleks kohe kellegagi veini joonud. Või purgi külma Gin’i joonud, Lätis ju 0,5 promilli lubatud. Aga üksi ju jooma ei hakka, piirdusin apelsini mahlaga, oli ka hea.

Ja siis veel selline lugu, meile on soojade ilmadega naabrid tekkinud. Kas suvitavad või alaliselt, ei tea. Palju lapsi on seal ja Stig on juba mitmendat õhtut sinna tikkunud. Õhtul saan täis söödetud kõhuga lapse kenasti tagasi. Kõik on kena, aga hakkasin mõtlema, et peaksin neile kuidagi vaeva eest tasuma, et teeks lastele ülepannikooke maasikamoosiga. Siia ma neid sööma kutsuda ei riskiks. Ma ei tuleks sellise “armeega” toime ja nii stabiilset suurt söögilauda mul ka väljas ei ole. Küpsetaks koogid valmis ja organiseeriks naabrite juurde.

Eile, kui Lätti läksin, sõitsin sealt läbi, et Stig sektsiks kaasa kutsuda. Ta keeldus, lastega olevat lõbusam. Tagasi tulles kutsusin ta koju, olid just ühise söögilaua taga. Lubas kõhu täis süüa ja koju tulla. Kodus siis jutustas, et kõik on tore, aga üks poiss oli minu lahkudes mulle fakki näidanud ja litsiks kutsunud. Nojah, niipalju siis sellest.

Kui piima on niigi vähe

Alustasin täna esimese asjana muru niitmisega. Meil seda siin ikka on. Jumal tänatud, Jaskar ostis meie majapidamisse murutraktori. Jah, nüüd on meil külas kõigil murutraktorid. Me olime viimased, kes veel tavalise standardmuruniidukiga oma muru nühkis.

Nüüd on see täielik puhkamise töö. Ainult istu, võta päikest ja sõida, ei midagi rasket. Tegin siis mingi hetk tikri põõsa juures peatuse. Nii ahvatlevad kuldkollased valmis tikrid, kuidas sa sõidad mööda. Kõht oli ka parasjagu tühi. Stig tuli ka asja uurima ja sai maigu suhu.

Siis läksin tuppa, et mõned röstsaiad teha. Meena arvas, et võiksin oma pausi ajal talle piimasuppi ka teha. Ei saa ju ometi käed rüppes istuda ja natuke hinge tõmmata. Plaanisin pesu ka kuivama panna ja selleks oli vaja veel pesukorv kokkulapitud pesust tühjendada. Ühesõnaga sebimist piisavalt.

Lasin piimasupi tarvis vee potti, kui avastasin, et piima on supi jaoks liiga vähe. Siis ilmus Stig klaasiga, et omale joogiks piima valada. Mina pistsin muidugi pragama, et niisama nüüd küll piima jooma hakata jah muidugi saa, kui vaid tilk alles. Meena muidugi kuulis seda ja tuli omakorda korda looma. Siis tekkis pisike kähmlus ja ja juba see tilk maha voolaski. Oleks siis ainult maha - vaibale ja ikka köögi sahtlitesse ka. Niigi kiire, piima vähe ja oleks tahtnud midagi suhu pista. Aga ei, hakka koristama, suurpuhastust lausa tegema. Sahtlid tühjaks, vaip pessu, põrand läikima. Töö ei saa siin kunagi otsa. Küll selle eest juba hooltsetakse. Ja piima ei jõua siia ära vedada. Ükskord ma omale lehma võtan:)

Sarisigija

Kuna praegu on väga aktuaalne teema “sarisigijatest” ja mina tunnen end ses vallas väga puudutatult, olen ma päeva jooksul oma tegemiste käigus sellele teemale natukene möelnud. Üks mõte, mis mind natukene rahustab, on see, et üks minu laste isadest kvalifitseerub ka “sarisigija” alla. Ma polegi siis ju kõige hullem:) Okei, oleks võinud ju elutee natukene teise rakursiga olla, aga mis olnud, see olnud. Lapsed on saadud, raske on, aga tuleb elada. Meestest hoian eemale, et jumala eest enam mingit jama ei tuleks.

See selleks. Rõõmu teeb, kui lapsi saadakse rohkem ja ka teistel natukene raskem on, kui vaid 2-3 lapsega. Õnn on, kui teine pool kõrval on ja see raskus on jagatud, siis pole elul viga. Üksi aga pole see elu mee lakkumine.

Jõudsime paar päeva tagasi Nordkapi tripilt tagasi ja käisin eile isa juures, et matkaautosse jäänud voodipesu ära tuua. Neil oli äsja muru niidetud. Hiljem kodus sain aru, mis viga muru niita, kui on keegi, kes teeb. Mina lõpetasin alles täna õhtul asjade lahti pakkimise, pesemise, kappi panemise jne. Muruni jõuan heal juhul homme ehk kolmandal päeval. Ei ole lihtne üksi.

Sõidu osas olid mul ka suured illusioonid. Seltskond oli suur ja lootsin, et kui ikka sõita ei viitsi, keeran magama ja lasen kellegil sõita ja et pole hullu, ka kütusekulusid saab jagada, aga per*et Roosi. Vanaisaga keerasid lastelaste suhted nii kiiva, et oma jalga nad matkaautosse enamasti ei tõstnud ja olid minu sabas ja magasid sõiduautos. Stig ainukesena jäi must natukene maha ja nii me siis kogu tripi tüdrukutega läbi tegime. Lõbus oli, ei kurda, aga sellise seltskonnaga enam sellist asja ette ei võta.

Luban pühalikult, et järgmisel aastal reisime me Metega kahekesi. Temaga saab juba asju ajada, “tittedega” aga mitte.