Tervitus

Olen pikemalt haiguslehel olnud, mõtlesin, et kirjutaks paar rida. Teha midagi targemat niikuinii ei viitsi. Eile lõppes meil kraavide rekonstrueerimine, millega alustasin 2 aastat tagasi. Dokumentide ajamine + siis lõpuks saime asjaga nii kaugele, et kopp objektile toodi. Kõik suuresti tänu minu isale, kes lõpuks ajas välja ühe teise kopa, sest esimene, kellega kokku lepitud sai, lükkas oma tulekut muudkui edasi. Peangi veel äraütlemis kõne tegema, millega mul raskusi on. See on ka osaliselt põhjus, miks haiguslehel olen. Ma kahtlustan depressiooni, aga see pole veel ametlikku kinnitust leidnud, sest ma pole suutnud omale suve algusest saadik aega panna psühhiaatri juurde. Tänaseks on see tehtud, 4 kuud hiljem ja juba esmaspäeval on vastuvõtt. Depressiooni kahtlus tuli välja haiglas viibides, kui üks õde palus minult luba minu küsitlemiseks oma ülikooli uurimustööks. Ta soovitas mul soojalt abi otsida. 

Kirjutasin siin viimati vist aasta või kaks tagasi. Või kolm? Jah muidugi saa vaadata, kuna kirjutan otse telefonis. Aeg ju lendab kiirelt. Igatahes käib minu kõige pesamunam juba 2. klassis. Järgmine vanuselt 6. klassis, siis 10. klassis ja viimane kodus elav laps 11. klassis. Tema küll otsustas pooleli jätta kooli ja praegu maadlemegi selle teemaga. Vast laabub kõik ja ta leiab omale parema tee. Mina piitsaga teda piirama ei kavatse hakata. Olen talle kõik tingimused loonud, et ta saaks koolile keskenduda, aga ju ta on veendumusel, et kuskil kuidagi muud moodi on parem. Mina toetan teda tema valikutes. 

Kõige vanem poiss elab oma elu ja on tubliks meheks sirgunud. Ka läbi raskuste, aga praegu on küll tema suhtes süda rahul. 

Ise olen ma ikka üksik, ei satu siia metsa uksele keegi koputama, rääkimata järjekorrast. Eks ma näen väsinu välja ka oma halli peaga. Juuksurisse minemine on suur ettevõtmine minu jaoks. Aga minna ju võiks. Oleks lausa vaja.

Hoian teid edaspidi oma raske eluga kursis:)