Kuhu me nii jõuame?

 Sain siis eile psühhiaatri vastuvõtul käidud. Perearst oli Mulle juba eelnevalt leebemaid AD-sid väljakirjutanud, psühhiaater jättis ühe rohu ära ja palus teisel annust tõsta järkjärgult. Ise siis enesetunde järgi reguleerin. Plaanin haiguslehe lõpetada õigepea, sest töö tahab tegemist ja enesetunne pole ka paha. Eriti, kui trajektoorile on ilmunud “silmarõõm”, mis mõjub ka päris kosutavalt. Et siis ikka on võimalik siin metsas ka kohata mõnda hinge.

Laupäeval käisime kolleegiga Tõrva veemõnulas. Uus asi, oli huvi üle vaadata. Meil on peaaegu ühevanused lapsed, seega saime selle poole ka veel ühendada, et lapsed saaksid koos aega veeta. 

Võtsine perepileti, mis laupäeval maksis 35€. Oleme ennegi koos pere moodustanud, kui kuskil käime. Kihvt ju, pere kahe emaga. 

Kõik oli ilus, puhas. Mul on võrdlusmoment Abja Spa-ga ja peale testimist valiksin ikkagi Abja. Abjas on see olemine kuidagi mõnusam. Tõrvas oli minu lapsel igav, polnud isegi palli, mida visata. Teistkorda küll tagasi ei tõmba. Jääme Abjale truuks.

Valimustest ka natuke. Kandideerisin ka esimest korda EKRE nimekirjas. Tulemus 8 häält. Heameel on, et volikokku pääsevad erinevate erskondade esindajad ja kõik saavad otsustamisel kaasa rääkida. Siiani on otsustatud kuulu järgi kõik tagatubades ära, midagi arutamisele ei kuulunud, volikogus olevad inimesed tõstavad vaid kätt ja otsustatud.

Pühapäeval käisin ka Valmiera Lidlis ära. Ei osanud oodata, et üle nädala avatud poes veel järjekord on. Seisime 10:40-12:15 järjekorras. Päris ränk oli ja külm ka. Oleks teadnud, oleks kindad ja mütsi kaasa võtnud

Kui poes käidud, oli rahvast järjekorras veelgi rohkem. Hullumaja täitsa. Nagu stagnaajal, kui midagi saada ei olnud ja inimesed jahtisid defitsiiti.

Nüüd läheb Läti kuuks ajaks lukku, vedas, et enne ära sai käidud. Valettas (kaubamajas) olid kõik poed peale toidupoodide suletud. Nagu välja surnud. Kahju kaupmeestest, tohutu kaos neil tänu koroonale. 

Depos küsiti uksel vaktsineerimispassi ja dokumenti. Nii et ka ainult väljavalitutele. On elu. Mina lasin omale Jannsseni vaktsiini teha 21.06, et ikka liikuda saaks ja väljas tänaval sööma ei peaks.Pole vaktsineeritud, siis telli oma toit ja söö tänaval. 

Ma olen raudkindel, et mõeldakse veel idiootsusi välja seoses koroonaga.

Tervitus

Olen pikemalt haiguslehel olnud, mõtlesin, et kirjutaks paar rida. Teha midagi targemat niikuinii ei viitsi. Eile lõppes meil kraavide rekonstrueerimine, millega alustasin 2 aastat tagasi. Dokumentide ajamine + siis lõpuks saime asjaga nii kaugele, et kopp objektile toodi. Kõik suuresti tänu minu isale, kes lõpuks ajas välja ühe teise kopa, sest esimene, kellega kokku lepitud sai, lükkas oma tulekut muudkui edasi. Peangi veel äraütlemis kõne tegema, millega mul raskusi on. See on ka osaliselt põhjus, miks haiguslehel olen. Ma kahtlustan depressiooni, aga see pole veel ametlikku kinnitust leidnud, sest ma pole suutnud omale suve algusest saadik aega panna psühhiaatri juurde. Tänaseks on see tehtud, 4 kuud hiljem ja juba esmaspäeval on vastuvõtt. Depressiooni kahtlus tuli välja haiglas viibides, kui üks õde palus minult luba minu küsitlemiseks oma ülikooli uurimustööks. Ta soovitas mul soojalt abi otsida. 

Kirjutasin siin viimati vist aasta või kaks tagasi. Või kolm? Jah muidugi saa vaadata, kuna kirjutan otse telefonis. Aeg ju lendab kiirelt. Igatahes käib minu kõige pesamunam juba 2. klassis. Järgmine vanuselt 6. klassis, siis 10. klassis ja viimane kodus elav laps 11. klassis. Tema küll otsustas pooleli jätta kooli ja praegu maadlemegi selle teemaga. Vast laabub kõik ja ta leiab omale parema tee. Mina piitsaga teda piirama ei kavatse hakata. Olen talle kõik tingimused loonud, et ta saaks koolile keskenduda, aga ju ta on veendumusel, et kuskil kuidagi muud moodi on parem. Mina toetan teda tema valikutes. 

Kõige vanem poiss elab oma elu ja on tubliks meheks sirgunud. Ka läbi raskuste, aga praegu on küll tema suhtes süda rahul. 

Ise olen ma ikka üksik, ei satu siia metsa uksele keegi koputama, rääkimata järjekorrast. Eks ma näen väsinu välja ka oma halli peaga. Juuksurisse minemine on suur ettevõtmine minu jaoks. Aga minna ju võiks. Oleks lausa vaja.

Hoian teid edaspidi oma raske eluga kursis:)