Täna, 11 aastat tagasi, sündis meie perre teine laps.
Et midagi teoksil on, tundsin hommikul kella seitsme ajal. Olin rahulik. Ajasin lapse isa üles ja ütlesin, et nüüd on minek. Tema, nõrganärviline, nagu ta oli, hakkas kohe pabistama ja käsi väristama. Au talle selle eest, et ta sünnituse juures oli, kogu protsessi tegelikult, algusest lõpuni. Vapruse eest annan talle lisa punktid:)
Mäletan hästi, kuidas väljast kostus Viljandi ümberjärve jooksu melu. Oli kohe selline erilisem päev ja eks 1. mai ongi ju eriline, igas mõttes.
Ilmavalgust nägi beebipoiss 13:27. Kaal 3920 g ja pikkuseks 52 cm.
Kõik oli kena, kuni avastati, et lapsel on kõrge palavik ja ajab pead kuklasse ja loomulikult kisas vahetpidamata. Asi tundus kahtlane. Kutsuti lastearst kodust, kuna oli ju 1. mai ja arsti kohapeal ei olnud. Tehti vereproov ja kohe organiseeriti sõit kiirabiga Tartusse. Laps oli kuvöösis ja mina endast väga väljas, nutsin vahetpidamata ja ei suutnud uskuda, et sellisel pisikesel süütul olevusel võib midagi halba olla. Diagnoos oli ajupõletik. Laps oli sünnituse käigus saanud pisiku.
Önneks sai ta Tartus kohe õige ravi peale. Olime haiglas kokku natuke üle kuu aja. Lapse isa käis meid pea iga päev vaatamas.
Nime panekuga oli meil selle poisi puhul tõelised raskused. Meie kutsusime teda kohe algusest saati Tipiks. See oli ainuõige nimi tol hetkel. Aga ega sellist nime ei saa ju lapsele panna ametlikult. Oleks saanud kindlasti, aga jumal küll, kuidas laps sellise nimega elanud oleks.Tipp:D Lõpuks pidime otsuse langetama, sest nime panek oli niigi juba hiljapeale jäänud seoses ootamatustega. Sten-Tippo sai sünnitunnistusele ja Sten ise on selle nimega vist üsnagi rahul.
Täna tähistame pereringis ja Stenil on külla kutsutud ka üks sõber külast. Sünnipäevaks soovib üks 11-aastane poiss haamrit, saagi, tööriistakohvrit ja näpitsaid. Vat selline mees on kasvanud meile. Ja isa pole tema vastu huvi tundnud vist juba aastaid. Sellest on kahju. See-eest on vanaisa Stenile suureks eeskujuks ja õpetajaks.
Et midagi teoksil on, tundsin hommikul kella seitsme ajal. Olin rahulik. Ajasin lapse isa üles ja ütlesin, et nüüd on minek. Tema, nõrganärviline, nagu ta oli, hakkas kohe pabistama ja käsi väristama. Au talle selle eest, et ta sünnituse juures oli, kogu protsessi tegelikult, algusest lõpuni. Vapruse eest annan talle lisa punktid:)
Mäletan hästi, kuidas väljast kostus Viljandi ümberjärve jooksu melu. Oli kohe selline erilisem päev ja eks 1. mai ongi ju eriline, igas mõttes.
Ilmavalgust nägi beebipoiss 13:27. Kaal 3920 g ja pikkuseks 52 cm.
Kõik oli kena, kuni avastati, et lapsel on kõrge palavik ja ajab pead kuklasse ja loomulikult kisas vahetpidamata. Asi tundus kahtlane. Kutsuti lastearst kodust, kuna oli ju 1. mai ja arsti kohapeal ei olnud. Tehti vereproov ja kohe organiseeriti sõit kiirabiga Tartusse. Laps oli kuvöösis ja mina endast väga väljas, nutsin vahetpidamata ja ei suutnud uskuda, et sellisel pisikesel süütul olevusel võib midagi halba olla. Diagnoos oli ajupõletik. Laps oli sünnituse käigus saanud pisiku.
Önneks sai ta Tartus kohe õige ravi peale. Olime haiglas kokku natuke üle kuu aja. Lapse isa käis meid pea iga päev vaatamas.
Nime panekuga oli meil selle poisi puhul tõelised raskused. Meie kutsusime teda kohe algusest saati Tipiks. See oli ainuõige nimi tol hetkel. Aga ega sellist nime ei saa ju lapsele panna ametlikult. Oleks saanud kindlasti, aga jumal küll, kuidas laps sellise nimega elanud oleks.Tipp:D Lõpuks pidime otsuse langetama, sest nime panek oli niigi juba hiljapeale jäänud seoses ootamatustega. Sten-Tippo sai sünnitunnistusele ja Sten ise on selle nimega vist üsnagi rahul.
Täna tähistame pereringis ja Stenil on külla kutsutud ka üks sõber külast. Sünnipäevaks soovib üks 11-aastane poiss haamrit, saagi, tööriistakohvrit ja näpitsaid. Vat selline mees on kasvanud meile. Ja isa pole tema vastu huvi tundnud vist juba aastaid. Sellest on kahju. See-eest on vanaisa Stenile suureks eeskujuks ja õpetajaks.
 |
| Vanaisal alati sabas:D |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar