Küsimused mulle

1. mai 2014

Kartulipanek

Täna on see päev vist, kui kartulipanekuks läheb. Vaod said eile sisse, seemnekartult on ka üks kastike juba kohale toodud. Loodetavasti toob sel aastal iga panija ise seemne kaasa, sest mul seda pole lihtsalt. Kus ta mul olla saab, kui jõulude aegu alles tulin ja sinnamaani ostsin oma kardula supermarketist, pestult.
Vagude ajamine ja traktori käivitamine oli meil siin suursündmus, lastele. Päev aega läks traktorile elu sisse saamisega. Oli teine ju sügisest saati puutumatult kuuri all seisnud. Nüüd siis akud tühjad ja sada häda. Vagude ajamine oli käki tegu selle muu ooperi juures.
Stig vaatas suure huviga masinat põllul, Sten jooksis ja püüdis vanaisa huulilt iga soovi välja lugeda ja muudkui jooksis. Mete kükitas mullas ja lasi mullal läbi näppude joosta, ise nii ametis. Siis hakkas vabatahtlikult suurest igavusest kive korjama.
Sten peseb tuuleklaasi puhtaks, et vanaisa paremini näeks:)

Väike masinamees unistustes

Ei tea millest küll Meteke unistab:)

Leidis omale tegevust

Kõik see mees kohal tähtsal üritusel

Mina kakun seda rõvedat umbrohtu, mis igalpool ilutseb

Kägu kukkus just ka õues, toomingas meil siin õitseb, järelikult on õige aeg kartuli panekuks.
Kägu isiklikult
Eile oli ka selline päev, kui lapsed kooli minna ei soovinud. Ja ma lubasin neil koju jääda. Põhjuseks oli too nõidade jant. Nemad ei soovi ennast riietada nõiaks ja üleüldse nad ei osanud ka nõutud nõiakaabut teha. Luua ma aitasin küll Stenil valmis teha, aga no ei ole sellised maskeraadid meeltmööda Stenile ja Metele. Meena seega on hoopis teisest puust. Kostüüm kästi juba päev varem kohale lasteaeda viia ja kui ta eile õhtul kodu tuli, oli tal enda tehtud nõiakaabu peas. Teeb silmad ette suurematele ja mulle ka. Mina igatahes ei oskaks sellist kaabut teha.
Sõrmus hambaarstilt. Hommikul said kaks auku roosad plommid ja kingituseks hambaarstilt väike meene.


Kartulipanek ehk mõtteid Eesti rahva kevadisest ühisüritusest: "Paneme maha!"

1. Uudishimulik naaber:
"Panete ka varast vä?"

2. Tööka mehe väsinud mõte:
"Terve päev otsa panin Laurat igasse vakku."

3. Noor pastor:
"Panime Ando mulda."

4. Vähetreenitud külamees:
"Panin põllul Birgitit seni, kuni selg valutama hakkas."

5. Kirjanduslik klišee:
"Panime isaga Arnot kooli taga põllul."

6. Kirikuõpetaja tütre kõmuline saaga:
"Panime kirikukellade helinal terve jutluse aja."

7. Õpetlik ema:
"Ära nii tihedalt pane, äbarikud tulevad!"

8. Eksliku hinge rõõmus avastus:
"Arvasin, et panin Mildat, aga tegelikult oli see hoopis Ants!"

11 aastat tagasi

Täna, 11 aastat tagasi, sündis meie perre teine laps.
Et midagi teoksil on, tundsin hommikul kella seitsme ajal. Olin rahulik. Ajasin lapse isa üles ja ütlesin, et nüüd on minek. Tema, nõrganärviline, nagu ta oli, hakkas kohe pabistama ja käsi väristama. Au talle selle eest, et ta sünnituse juures oli, kogu protsessi tegelikult, algusest lõpuni. Vapruse eest annan talle lisa punktid:)
Mäletan hästi, kuidas väljast kostus Viljandi ümberjärve jooksu melu. Oli kohe selline erilisem päev ja eks 1. mai ongi ju eriline, igas mõttes.
Ilmavalgust nägi beebipoiss 13:27. Kaal 3920 g ja pikkuseks 52 cm.


Kõik oli kena, kuni avastati, et lapsel on kõrge palavik ja ajab pead kuklasse ja loomulikult kisas vahetpidamata. Asi tundus kahtlane. Kutsuti lastearst kodust, kuna oli ju 1. mai ja arsti kohapeal ei olnud. Tehti vereproov ja kohe organiseeriti sõit kiirabiga Tartusse. Laps oli kuvöösis ja mina endast väga väljas, nutsin vahetpidamata ja ei suutnud uskuda, et sellisel pisikesel süütul olevusel võib midagi halba olla. Diagnoos oli ajupõletik. Laps oli sünnituse käigus saanud pisiku.
Önneks sai ta Tartus kohe õige ravi peale. Olime haiglas kokku natuke üle kuu aja. Lapse isa käis meid pea iga päev vaatamas.
Nime panekuga oli meil selle poisi puhul tõelised raskused. Meie kutsusime teda kohe algusest saati Tipiks. See oli ainuõige nimi tol hetkel. Aga ega sellist nime ei saa ju lapsele panna ametlikult. Oleks saanud kindlasti, aga jumal küll, kuidas laps sellise nimega elanud oleks.Tipp:D Lõpuks pidime otsuse langetama, sest nime panek oli niigi juba hiljapeale jäänud seoses ootamatustega. Sten-Tippo sai sünnitunnistusele ja Sten ise on selle nimega vist üsnagi rahul.
Täna tähistame pereringis ja Stenil on külla kutsutud ka üks sõber külast. Sünnipäevaks soovib üks 11-aastane poiss haamrit, saagi, tööriistakohvrit ja näpitsaid. Vat selline mees on kasvanud meile. Ja isa pole tema vastu huvi tundnud vist juba aastaid. Sellest on kahju. See-eest on vanaisa Stenile suureks eeskujuks ja õpetajaks.
Vanaisal alati sabas:D