Küsimused mulle

3. jaanuar 2015

Kuidas ma oma esimese lapse sain

Paneks kirja oma mälestused, mida ma veel mäletan, ajast, kui esmakordselt lapseootele jäin. Ega mul 100% kõik meeles ei ole, eriti veel aastaarvud ja muud detailid, aga püüan endast parima anda. Kes soovib ja paremini teab, võib julgelt parandada:)

Kõik sai alguse ajast, kui mul oli kool lõpetatud (tolleaegne Helme Kutsekeskkool) ja me olime emaga koos teinud OÜ. Mina noore inimesena tüdinesin sellest kiiresti ja otsisin kõrvalt omale töökoha. Seiklushimuline nagu ma olen. Kas sellel mõtet oli, on juba teine lugu. Sellega ma oma pead eriti ei vaevanud. Sel ajal oli mul juba teine oma isiklik auto (esimene oli juba selleks ajaks sodiks sõidetud) ja maailma oli valla. Töökoht oli kodust üsna kaugel, Holstres, Kurejala kohvikus. Väga selgelt on meeles, kuidas ma tegin hapukapsa - viineri praadi möödasõitjatele - soovijatele. Ülemuseks oli praegune Mustla linnapea.

Nii ma siis olin seal pisikeses kohas uus nägu ja kohalikud viskasid pilgu peale, nagu maakohtades ikka kombeks. Seal sain ma tuttavaks ka oma tulevase lapse isaga. Kui täpsem olla, siis juhtus mul tööle tulles autoga midagi ja ainuke, keda ma tundsin sealkandis ja appi kutsuda sain, oli TEMA.

Nii me ikka tihedamini suhtlema hakkasime ja eks meil oli ühiseid mälestusi ka seoses Saksamaaga, mis meid lõpuks ka kokku viis ja endalegi ootamatult jäin rasedaks. Ega ma seda kohe ei teadnudki. Olin meeletult väsinud. Kui me kuskil pikemaid otsi sõitsime, siis mäletan, kuidas ma võisin sõiduajal meeletult magada. Ja kapsas minu töökohas hakkas nii vastu, et ma enam ei suutnud. Võtsin ennast töölt lahti. Sain vist maksimum kolm kuud seal tööl olla.

Ja nagu rasedatel ikka, hakkasid ka minul arvatavasti hormoonid möllama. Sellisele järeldusele jõudsin ma ikka aastaid hiljem. Noor ja kogenematu, nagu ma olin. See viis meid ka lahku ja üksi ma oma rasedusega ka jäin.

Ega ma eriti ei kurvastanud. Sisimas lootsin muidugi ikka, kui laps juba sündinud oli, et ta tunneb huvi oma lapse vastu ja tuleb vähemalt vaatama meid. Haiglas olles püüdsin ikka helistada ka talle, aga sel ajal olid suured muudatused telefoninumbritega ja mobiile veel ei olnud, nii et see ebaõnnestus mul.

Väga hästi on mul meeles, et Jaskaril eriti riideid ei olnud, kui ta titt oli. Sel ajal ma muidugi arvasin, et on piisavalt. Olin kõik vajamineva kaltsust muretsenud ja kui meil keegi külas käis, siis ma alati näitasin neid väheseid riideid ja olin õnnelik olemasoleva üle. Ei nurisenud kunagi. Ja mõne korralikuma riide hoidsin alati puhtana, et juhul kui lapse isa peaks tulema, oleks lapsele midagi viisakamat selga panna. Aga seda ei juhtunud kunagi.


Õnneks võeti lapseuudis minu peres vastu normaalselt ja oldi abiks

Korra isegi sõitsime tema juurde, minul laps kaasas, aga ei midagi. Ja rohkem ma pole ennast peale pressinud ka.

Temal tekkis üsna kohe peale minu rasedaks jäämist uus silmarõõm - või oli see juba enne mind - seda ma ei teagi ja nemad jäid koos rõõmsalt titeootele. Tänaseks on tal peale Jaskari veel kaks last ja lasteemast elab lahus.


Eks ma siit - sealt kuulsin ikka, kui "lits" ma olen ja milliseid haigusi levitasin. Aga eks rünnak ongi parim kaitse. Mina hoidsin suu kinni ja elasin oma elu edasi nii nagu ma tol ajal oskasin. Kaotasin siis kaotasin, laps ju jäi ja edasi elada oli vaja.
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar