Vähemalt üritasin...

Ma vaatan, et teil on sin päris elav arutelu tekkinud, kuidas ma elama peaksin :) Mina veetsin oma eilse päeva aga hoopis kasulikumalt, kui arvutis vahtimine. Ilm oli ju ilus ja kõik pasundasid, et see on ainus sel kuul. Ja tundus, et jutt õige. Täna küll välja ei kipu, vihmapiisad oli ka juba jämedad akendel. Sten jõudis veel väljast pesuresti pesuga ära päästa. Niipalju siis oligi seda mõnusat ilma.

Eile plaanisime suure õhinaga minna ja vaadata üsnagi uut mobo-rada siin meie kandis, millest isegi vallavanem vaimustuses oli ja igakuises nupukeses vallalehes omapoolse positiivse vastukaja andis. Tekkis ka huvi.

Olin juba kaks päeva varem püüdnud ennast asjaga kurssi viia, tõmbasin vajalikud äpid, laadisin telefoni, uurisin kaarti ja lugesin olemasolevat infot. Ega ma elus sellel rajal veel käinud ei olnud, ei suusatamas, ei jooksmas, ei rattaga sõitmas. Seega polnud mul aimugi, kust see rada alguse saab. Oma kodukant, aga pole juhust olnud enne. Lapsena sai Sokaoru mägedel küll kelgutamas käidud, see oli ka kõik.

Kodust minema saamisega hakkasid juba jamad pihta. Viis last ikkagi ja kes tulevad, kes ei tule. Mina oleksin heameelega kõik kaasa võtnud. Hulgakesi ikka lihtsam. Jaskaril olid aga oma plaanid, Mete ja Sten keeldusid ka üsna ilma diskussioonita. Jäid üle Stig ja Meena. Kamp tittesid ühesõnaga. Aga jäin optimistlikuks. Meenal ju jalad all ja Stig ka päris agar liikuja. "Eks" oli ka käpp, lootsin temale, kui jamaks läheb. Villisin kasemahla pudelitesse, tegin kerge meigi, haarasin tehnika kaasa ja saime pikapeale minema.

Hakkasime siis kohta otsima, kust saaks raja peale. Ei olnud lihtne. Teadetetahvlid olid küll üleval, aga maastik oli selline, et julenud autotki parkida. Tuli otsida teine alternatiiv. Ja mobost kui sellisest ei olnud ühelgi tahvlil juttu. Mina oleksin soovinud puust ja punaseks koos põhjalike juhistega teadetetahvlit, et natukenegi kinnitust saada, et olen õigel teel.

Sõitsime siis järve äärde, kus oli koht ka auto jaoks täitsa olemas. Terviseraja silt kenasti üleval, aga ei sõnagi mobo kohta. Ja raja all olid keelumärgid, kuixas seda rada kasutada ei tohiks. Näiteks atv-ga, veel rodu asju ja siis oli kõndiv inimene ja kriips peale tõmmatud. Arusaamatu. Et nagu ei oleksiki tohtinud kõndima minna?

Suure arusaamatuse ja laste tüdimusest tingitud vingumise saatel hakkasime siis kuskilt otsast pihta, et mitte asjatult aega raisata asjade peale, millest me niikuinii sotti ei saa. "Eks" on vana nutiseadmete ja tehnika vastane ka, teda ajab igasugune nutimajandus juba iseenesest endast välja. Ma püüan natukenegi ennast asjadega kursis hoida, seega ka huvi selle raja vastu.

Rada oli äsja mingi äestajaga äestatud. Pehme ja koheva pinnasega oli. Ühesõnaga natukene ebamugav ja raske liikumiseks. Ei jõudnud enam laste vingumist ära kuulata. Stig sai küll kukile, aga siis hakkas "eks" vinguma, et kuidas ta küll jälle tööle saab minna, kui kaelasooned on kinni istutud. Nokk kinni, saba lahti :D Mina, nagu ikka, pean see loll alati olema, kes mingitki tuju üleval hoidma peab, et midagigi päästa. Nii ma siis ronisin seal pehmes pinnases mäkke ülesse, 6 aastane jurakas käe otsas rippumas. Olin juba paarisajast meetrist võhmal. Õnneks sain pildi tegemisega vahepeal natukene hinge tõmmata.

Ja kui me siis esimest tõsist silti märkasime, millel oli ka moboga midagi pistmist, oli minu õnn saabunud. Otsisin telefoni välja ja hakkasin pusima. QR skänner funktsis kenasti ja saime esimese vahepunkti üles korjatud. "Eksi" see eriti ei paelnud, tema põrutas Stigiga edasi. Kui ma valmis sain omadega, kihutasin talle järgi. Aga ta oli kaval. Rada valis ju tema ja see suundus otse autoparkla poole. Orienteerumises on ta hea. Minu kohta seda õelda ei saa. Nii et olimegi enamvähem peale üht vahepunkti tagasi auto juures ja valmis lahkuma. Polnud ju mõtetki sellises õhkkonnas pikemalt oma närve kulutada.

Kokkuvõtteks. Rada on huvitav, mobiiliga orienteerumine veel huvitavam. Mina lähen sinna tagasi kohe, kui ma normaalsed kaaslased omale leian.

Kui koju jõudsime, tegin mina Stigiga ühe tunniajase lõunaune ja siis läksime õue ja olime kuni pimedani asjalikud. Lõikasin Steni nüri saega jälle õunapuid ja mulle päris meeldib see töö. Lapsed vedasid oksad minema. Saag on ka juba sissetöötatud või olen ma töövõtted selgeks saanud, läks päris lõbusalt. Ilus on vaadata oma käe järgi kujundatud õunapuid.

Täna tundub, välja ei saagi. Oleme tubased siis.