Perekool kui meelelahutus

Olen juba ammu tahtnud kirjutada oma järjekordsest leiust. Sarnase leiu osaliseks sain ka eelmisel suvel. Hakkab traditsiooniks kiskuma vist :D

Juhtus siis selline asi, et kui ma Hansapäevadel käisin vabatahtlikuks, oli mul päris palju jooksmist ka staabist tänava peale, et välismaalastele teed näidata. Ja ühel sellisel teenäitamisel, kui ma suuna staapi tagasi võtsin, märkasin prügikasti kõrval maas kilekotti, mis oli pungil. Uudishimulik, nagu ma olen, läksin asja uurima. Raamatud. Jälle. Mirabeelia sarja omad. Ma ei mõelnud hetkegi. Haarasin koti kaasa.

Eelmisest suvest on mul samuti prügikastist välja kougitud Mirabeelia sarja raamatuid. Lugema ma neid veel hakata ei ole jõudnud, aga aega on ju.

Kui ma kodus kilekotist raamatud välja harutasin, oli küll selline tunne, et kohe hakkan lugema, aga kuni tänaseni ma pole veel nii kaugele jõudnud. Piirdun ikka ainult "Perekooliga", mõnede askidega, teiste blogidega, delfiga. Iga õhtune rutiin juba. Ei mingit arengut. Palju mugavam on pimedas telefoniga lugeda, kui hakata mingit arvestatavat valgust kuskilt vedama, et raamat kätte võtta. Aga oma mõtetes olen ma sinnapoole teel.

Perekoolis on juba jupp aega päris huvitavaid teemasid, millel ma silma peal hoian. Eks oli ka minu Kodutunde saate ajal, kus mind ikka päris kõvasti materdati. Isegi politsei tundis huvi, kas ma tulen selle"pasaga" toime. Lõpuks kogu see teema millegi või kellegi pärast kadus ja asi vaibus. Ja mida ma täna loen?

Kuum teema Blogiauhinnad ja gala kajastus. Loen kõiki selle teemaga seotud kajastusi huviga. Ja ei puudu siingi oma luukered. Siin teemas  võetakse üks blogija letti, kes julges ka #EBA2015 üritusele kohale minna, eriti veel arvestades tema musta minevikku. Eesti on nii väike, et siin ei jää küll midagi saladuseks. Kõik su minevik kaevatakse välja ja kui sellest veel ei piisa, siis kaudselt asjasse puutuvate minevik ka.

Loetigi seal teemas lõpuks ette kõik "petisblogijad", kus mainiti mind ka ära. Teenitult või teenimatult, igaühe oma asi. Õnneks ei ole mina kelleltki pettusega raha ära võtnud. Veel peenem, olen ennast vaesemaks valetanud. Päris hea süüdistus. Meister valetaja nagu ma olen :D

Kui sul on eluks vajalik olemas – lähedased, sõbrad, perekond – ja sa oled rõõmus ning eneses kindel, siis sa oledki rikas.

Kohe kindlasti pole rikkus teatud staatussümbolite omamine või tarbimismaailma lõa otsas kepslemine. Millegi endale \”lubamine\” on vaesuse tunnus. Mul pole vaja midagi endale lubada, mul on niigi kõik olemas – rõõm ja tasakaal endaga. Kummaline, kuid sellises olekus tuleb ka raha sinu juurde – just sellisel määral, et end hästi tunda.

Kõrvalvaatajana hoian silma peal ka Eveliisi teemal. Pole küll tema tehtud teema, aga eks kõik "käod" on sada korda targemad ja oskavad kõike sada korda paremini ja on suured nõuandjad/parastajad. Omadest kogemustest võin juba ette kujutada, et suurem osa kirjutatust on lihtsalt bullshit. Imetlen Eveliisi, et ta kiuste laimule siiski edasi kirjutab oma blogi (kahjuks tihti küll mulle tundmatus norra keeles) ja pea püsti edasi liigub. Pole meie asi arvustada teiste elu, mis sest, et avalik blogija. Jääme siiski viisakateks. Täiskasvanud inimesed siiski oleme kõik ju, mitte lasteaed.

Pean tunnistama, et siiski lõbus on kõike seda jälgida. Mingigi meelelahutus, mis sest, et teiste elude arvelt. Aga ma olen vähemalt erapooletu ja ei "kisa" kaasa.