Lööme Poolas aega surnuks

Pikk õhtu ees, panen mõned muljed kirja.

Alustan eilsest. Hommikul kell 9 oli mul aeg kosmeetiku juurde kinni pandud. Tahtsin üht näohooldust, et värskem välja näha. Selgus aga, et niisama keegi su nägu hooldama ei hakka kui selleks vajadust pole. Alustati kogu protseduuri näonaha ultraheliga. Sellega tehti kindlaks näonaha lõtvus (minul normist rohkem), kollageeni tase (minul normis) ja veel ühtteist. Enne esitati mitmesuguseid küsimusi (mida kurdate, mis haigusi põdenud, operatsioonid, kas "oma" silmad jne.) Lõpptulemusena selgus, et mul on kuperoosa, mis pole mingil moel minu süül tekkinud, vaid see on pärilik. Ma ei tohiks oma nägu päikse käes absoluutselt kuumutada, veel vähem vahetult enne päikese kätte minekut ennas õliga määrida (mida ma lolli peaga alati tegin). Pean määrima endale kihi, veel parem mitu kihti päikesekaitsefaktoriga 10 kreemi (soovitatavalt apteegist Babe kreem) enne välja minekut. Kuumaga minu niigi õhukese näonaha all kapillaarid lõhkevad ja nägu punetab, isegi allergiline on olnud. Niipalju ma sain siis targemaks ja näohooldust minu nahk ei vajanudki. Maksin 30 € ja asi tahe.
G
Järgmisena oli mul aeg pediküüri. Maanaisena käin ma seal aastas korra - suvel, kui kuhugile minek on. Õnneks korra suve jooksul seda ikka juhtub. Palju tööd ei olnud, jalad olid heas korras. Loomulikult on, kui ilmad külmad ja sokke jalast ei saa. Sokkides jääb iga jalg ilusaks ja pehmeks. Küüned lasin katta erkroosa püsilakiga - kogu suvi hooleta. Talvel on juba suva. 22 € ja varbad nagu marjad.

Vahepeal oli tükk tühja maad, mis oli vaja ära sisustada. Käisin siis kohtades, kuhu tavaliselt aega minna ei ole. Takko näiteks. Ostsin sealt terve hunniku oma lemmik toppe, mida ma igapäevaselt kannan. Päevitusriided skoorisin ka ca. 20 € eest ja täpselt sellise lõikega, nagu ma tikutulega taga otsinud olen. Iseasi on muidugi see, kuidas nad vees reageerivad. Tavaliselt venivad lotakaks.

"Sõbralt sõbrale" poes sai üks tiir tehtud, aga seal on nii pime, et silmadel hakkas valus. Vanaks hakkan jääma, prille vaja.

ID-kaardi pikendasin mööda minnes ära (25 €). Augustiga kaotab kehtivuse. Väga viimane aeg oli seda teha. Sellest käigust oli mul küll hea meel.

Ja siis päeva tippsündmus - breketite paigaldus. Oi kui huvitav see oli. Põnev lausa. Asi käis kähku. Ca. 20 minutit ja korras. Valisin metallist variandi, sest olen keraamilisi mõnel näinud ja need tunduvad kuidagi kollased, ei ole päris minu maitse. Toime on neil sama, ainult hinnavahe. Metallsed on kuidagi kaunimad, kui nii võib õelda. Kui traadid peale tõmmati, siis tundsin esimest korda pinget, et polegi mingi lapse mäng. Ja kui lubati suu kinni panna, siis pidin näppudega aitama huuled paika - täiega eba oli olla aga väga lahe. Maksin kassasse 409 € ja marssisin uhkelt autosse, et peeglist kogu seda toredust uurida. Tehtud. Lõpuks. Üritasin juba 2011 selle tee jalge alla võtta. Jäljendid olid tehtud, kui Saksamaale minek vahele tuli. Tol ajal olin veel Meena ja Stigi issiga koos ja tema ei saanud üldse aru, mis kuradi eputamine see olema peaks. Ma tahan näha, mis nägu ta teeb, kui ma ta ette pasri päeva pärast ilmun. Krdi mehed, ainult pidurdavad.

Päev oli mega väsitav. Meena organiseeris kodus kõvasti kohvrite pakkimist, aga mina hiisin ära oma tuppa ja keerasin magama. Sten tõmbas tolmuimejaga auto puhtaks ja oligi kogu lugu selleks päevaks.

Pildid teksti juurde jätkuvalt minu Instagramist.