Eelmisel õhtul olin ma nii laip kui laip, et ei kuulnud ma ei ööd ega ilma. Hommikul kell 5 oli uni läinud. Kas siis olin lõpuks välja maganud, või ärevusest. Polnud aimugi. Aga hea oli, sest asjad olid veel pakkimata ju. Oli hea vaikne tegutseda, sest kõik veel magasid. Mul on vaja selliste asjadega keskendumiseks vaikust ja rahu.
Riided, mis kohvrisse said, olid kõik kortsus. Teepeal ma neid kasutada ei saa, enne on vaja triikrauda. Asi selles, et andsin Metele käsu pesurestilt kuvad riided kokku korjata. Kui ma ise tavaliselt lapin kohe resti juures riided ilusasti kokku, siis Mete pole sellisest taktikast midagi kuulnud. Oli lihtsalt pesu kokku krahmanud ja korvi surunud. Seal vist ei päästa triikraud ka enam midagi. Oleks olnud vaja uuesti pessu panna, et pesu normaalseks saada. Igatahes lappsin ma selle "hullumaja" nii hästi kui sain kokku ja panin kohvrisse.
Mis mul kaasa sai ja mis maha jäi - vahet enam pole.
Varsti ärkasid Meena ja Stig ka, ei vajanud nad mingit äratust. Loogiline ju. Kui pikalt nad seda päeva oodanud olid. Kõik hommikused protseduurid sujusid üllatavalt rahumeelselt. Mete oli juba varakult bussile läinud, Sten manitses, et me ikka korralikult sõidaksime ja asusimegi teele - ilma pikema tseremooniata.
Hommikust keegi kodus ei söönud - ärevus oli nii suur, ega isu kellelgi ei olnud. Mina polnud veel palagi oma breketitega suhu pistnud. Kulistasin aga vett. Tore on vett juua küll, aga WC-s käimine nii tore ei ole. minu pärast oli esmene peatus enne Riiat ühes bentsukas - puhtalt pissipeatus. Meena ja Stig on juba nii mõistlikud, et palusin neil poes ringi vaadata, kuni ma omi asju ajan. Ei pidanud hirmu tundma, et keegi ajama pistab, või kaupluses kaose korraldab, kuni mamps põit tühjendab:D
Järgmine peatus oli plaanitud Panevezyses. Seal on Eestile lähim maadmööda Lidl. Riiast ca. 150 km. Ja et ma seal rahulikult ringi vaadata saaks, oli vaja jälle pissipeatust. Sõidu ajal olin esimese katse ka söömisega teinud. Libistasin vaikselt maasikaid suhu. Vahepeal vaatasin peeglisse ja maasikate viljaliha ripendas breketite vahel. Hea lapsi hirmutada:) Muud hullu nagu polnudki. Valutasid mul pigem alumised hambad, kus breketeid veel pole. Fantoomvalu vist. Aga ei midagi hullu. Kujutasin ette, et asi on hullem.
Ja appi kui hea pood ikka Lidl on. Kirutagu teda odavpoeks niipalju kui tahes. Mis hinnad on meie poodides. Ma tooks hea meelega näiteid, aga pilte ma praegu lisada ei saa. Panen Instagrami mõned näited. Lastel lasin valida, mida soovisid. Meena usutles mind lausa, et kas ma tõsiselt mõtlen. Et kas ta võib tõesti mitmeid asju valida. Ma ei keelanud neile midagi.
Lidli parklas tegime esimese söögipausi. Vedelaid asju manustada pole mingi küsimus, aga katsu sa jupp vorsti närida. Siis sain aru, mis valust jutt käis. Hambad on ikka hellad, kui neile valu anda. Ja kui ma närisingi selle jupi vorsti, siis mingit mõnu sellest küll ei olnud. Äkki harjumise asi või jääbki see nüüd nii? Lobi peal ma küll kaua vastu ei pea, tahaks ikka midagi tugevamat ka süüa.
Veel tahan ma ära märkida, kui ilusad põllud siin on. Ühel põllul nägin kasvamas suurel pinnal nuikapsaid. Appi, kuidas nad seda teevad. Leedus, pole ju eriti kliimaerinevusi, aga nuikapsad paistsid nii isuäratavad ja mahlased. Jäta või teeveerde seisma ja lippa pilti tegema. Seda pildi tegemise tunnet oli palju kordi. Sõidad ja silmitsed ja siis kujutad ette, kui hea pildi saab. Seismajäämine on aga üsna riskantne ja keeruline nii äkitsi, kui vaim peale tuleb. Ja ega ma seda siis üksi kiirelt teha ei saa. Kõik tahavad ju selle kiire kõrvalehüppe kaasa teha, maha ei jää ju keegi. Seega jäävad need ilusad pildid vaid mällu.
Riided, mis kohvrisse said, olid kõik kortsus. Teepeal ma neid kasutada ei saa, enne on vaja triikrauda. Asi selles, et andsin Metele käsu pesurestilt kuvad riided kokku korjata. Kui ma ise tavaliselt lapin kohe resti juures riided ilusasti kokku, siis Mete pole sellisest taktikast midagi kuulnud. Oli lihtsalt pesu kokku krahmanud ja korvi surunud. Seal vist ei päästa triikraud ka enam midagi. Oleks olnud vaja uuesti pessu panna, et pesu normaalseks saada. Igatahes lappsin ma selle "hullumaja" nii hästi kui sain kokku ja panin kohvrisse.
Mis mul kaasa sai ja mis maha jäi - vahet enam pole.
Varsti ärkasid Meena ja Stig ka, ei vajanud nad mingit äratust. Loogiline ju. Kui pikalt nad seda päeva oodanud olid. Kõik hommikused protseduurid sujusid üllatavalt rahumeelselt. Mete oli juba varakult bussile läinud, Sten manitses, et me ikka korralikult sõidaksime ja asusimegi teele - ilma pikema tseremooniata.
Hommikust keegi kodus ei söönud - ärevus oli nii suur, ega isu kellelgi ei olnud. Mina polnud veel palagi oma breketitega suhu pistnud. Kulistasin aga vett. Tore on vett juua küll, aga WC-s käimine nii tore ei ole. minu pärast oli esmene peatus enne Riiat ühes bentsukas - puhtalt pissipeatus. Meena ja Stig on juba nii mõistlikud, et palusin neil poes ringi vaadata, kuni ma omi asju ajan. Ei pidanud hirmu tundma, et keegi ajama pistab, või kaupluses kaose korraldab, kuni mamps põit tühjendab:D
Järgmine peatus oli plaanitud Panevezyses. Seal on Eestile lähim maadmööda Lidl. Riiast ca. 150 km. Ja et ma seal rahulikult ringi vaadata saaks, oli vaja jälle pissipeatust. Sõidu ajal olin esimese katse ka söömisega teinud. Libistasin vaikselt maasikaid suhu. Vahepeal vaatasin peeglisse ja maasikate viljaliha ripendas breketite vahel. Hea lapsi hirmutada:) Muud hullu nagu polnudki. Valutasid mul pigem alumised hambad, kus breketeid veel pole. Fantoomvalu vist. Aga ei midagi hullu. Kujutasin ette, et asi on hullem.
Ja appi kui hea pood ikka Lidl on. Kirutagu teda odavpoeks niipalju kui tahes. Mis hinnad on meie poodides. Ma tooks hea meelega näiteid, aga pilte ma praegu lisada ei saa. Panen Instagrami mõned näited. Lastel lasin valida, mida soovisid. Meena usutles mind lausa, et kas ma tõsiselt mõtlen. Et kas ta võib tõesti mitmeid asju valida. Ma ei keelanud neile midagi.
Lidli parklas tegime esimese söögipausi. Vedelaid asju manustada pole mingi küsimus, aga katsu sa jupp vorsti närida. Siis sain aru, mis valust jutt käis. Hambad on ikka hellad, kui neile valu anda. Ja kui ma närisingi selle jupi vorsti, siis mingit mõnu sellest küll ei olnud. Äkki harjumise asi või jääbki see nüüd nii? Lobi peal ma küll kaua vastu ei pea, tahaks ikka midagi tugevamat ka süüa.
Veel tahan ma ära märkida, kui ilusad põllud siin on. Ühel põllul nägin kasvamas suurel pinnal nuikapsaid. Appi, kuidas nad seda teevad. Leedus, pole ju eriti kliimaerinevusi, aga nuikapsad paistsid nii isuäratavad ja mahlased. Jäta või teeveerde seisma ja lippa pilti tegema. Seda pildi tegemise tunnet oli palju kordi. Sõidad ja silmitsed ja siis kujutad ette, kui hea pildi saab. Seismajäämine on aga üsna riskantne ja keeruline nii äkitsi, kui vaim peale tuleb. Ja ega ma seda siis üksi kiirelt teha ei saa. Kõik tahavad ju selle kiire kõrvalehüppe kaasa teha, maha ei jää ju keegi. Seega jäävad need ilusad pildid vaid mällu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar