Küsimused mulle

5. märts 2018

Tänased uitmõtted

Peale nädalast puhkust (kui seda nii nimetada saab) tuli täna jälle töölainele ennast häälestada. Eks ta natukene vaevaline oli, aga juba enne kaheksat hakkasin postkasti lahti arutama ja probleeme lahendama. Selleks kulus kõva tund aega. Alles siis sain selle parema osa töö juurde asuda, mis enamasti probleemne ei ole. Kui takt käes, läheb juba libedalt.

Ja siis ma mõtlesin, et mis juhtuks, kui ma töötama ei peaks enam. Ega see tööl käimine midagi asi ei ole. Küll mulle avaldati survet, kui ma peale Saksamaalt tulekut mõnda aega kodune olin, et igavene parasiit ja teiste kulul elaja (maksumaksja) ja siis pilgati, kui ma julgesin unistada palgast 700 eurot poole koha eest (miinimum), et vähima eest pole mõtet tööle minna. Tegelikult on lastega, koduga ja kogu selle kupatusega nii, nii palju tööd, et täiesti kohutav. Eriti, kui tuleb üksi kõige eest seista ja vastutada. Jumal tänatud, et me reedel juba tagasi olime. Mul jäi veel enne palgatööga alustamist kaks päeva, et siin asjad kontrolli alla saada. Ma ei tea, kas ma olen liigselt karm korra suhtes (ei, mul ei läigi siin miskit, lihtsalt elementaarne kord), aga kaks päeva andsin lapile valu. Kui mind ei oleks, oleks see värk siin ammu maatasa. Nii kuradi asendamatuna tunnen ma ennast:D

Kui vaadata blogijat Liivit (LINK). Temal on ka palju lapsi. Ok, tal on mees abiks ja igati toeks. Ta pole vist minu mäletamist mööda päevagi tööl käinud. Ta on alati oma lastele olemas. Elamine alati korras, muudkui tuunib ise mööblit, sätib laste riideid, lapsed puhtad ja säravalt alati riides - kõik neli. See on tohutu töö, et selline tase üldse saavuatada. Kui palju on selliseid noori, kes seda üldse oskavad?

See on natukene muidugi minu kasuks, et minu lapsed ei ole nii haiged. Tal on seal pidev laatsaret ja ma oleks ammu hulluks läinud nende okserallide, nohude ja mandlite oppidega. Ma ausalt õeldes pole isegi inhalaatorit lähemalt näinud, kuigi mul on lapsed. Õnneks. Nii ei saakski tööl käia, seega arusaadav. Aga mina ei tohtinud kodune ema olla. Mitte et mulle nüüd teiste ütlemised korda läheks, aga surve oli.

Sain minagi varemalt lastega palju rohkem ette võtta ja käia. Jaksu oli rohkem. Nüüd on ainult töö ja siis olen väsinud. Eks vanust on ka juba. Kui vaba aega ongi, siis selle aja ma kas koristan ja tegelen pesumajandusega või vahest harva saab ka ISE süüa tehtud. Aed on mul juba pikka aega unaruses. Sten on, kes veel muru niidab. Lillepeenrad on kõik kinni kasvanud ja kui õuna aastat ei juhtu olemas, siis minul on hea meel - tööd vähem.

Raha oli ka loomulikult varemalt vähem, aga tulime toime. Jah, saime ka toimetulekutoetust, aga ma majandasin ennast meie pisku rahaga ära ja ma arvan, et see kõik oli lastele ka tervislikum. Ja just kasvatuse mõttes. Nüüd aetakse ainult Nike´i taga ja teiseringi riietest ei tasu minu lastega teemat arendadagi. Riideid on meil varasemaga poole vähem, seda küll. Vähem ja kvaliteetsemad. Enamvähem on ülevaade, kellel mida ja kui palju on. Varem oli see asi kontrolli alt väljas.

Loomulikult olen ma meie suurema rahahulgaga ka enamvähem praktiliselt ringi käinud. Vahest laseme lõdvemaks, aga kui sul on lapsed, siis tuleb ka natukene rohkem välja käia asjadele, mida lapsed soovivad. Just riietumise koha pealt. Ei julge mina enam omal algatuselt neile midagi oma maitse järgi osta. Ikka lapsed ise otsustavad mida nad kannavad. Ja on ainult rõõm, kui midagi minu soovitusel ka lubatakse osta ja seda asja ka kantakase. Veel parem, kui ribadeks. Siis on kulutus asja ette läinud. Ja minu lapse on viimasel ajal oma riided nii ära kandnud, et ega teisele ringile eriti midagi minemas ei ole. Sama minu enda ihuriietega. Mul on vähe, kannan ikka päevast päeva oma lemmikuid ja mul ei ole kahju osta omale natukene kvaliteetsemaid asju, mida rõõmuga kannan.

Tahtsin nüüd sinnani jõuda, et töö on hea küll, eriti minul, kes ma ei pea igal hommikul kuhugile välja sõitma. Mul on palk, mis on meile suureks abiks, eriti praegu, kui meil on ka kohustusi võetud. Aga kui see õige pea möödas on ja kui juhtub, et mind koondatakse, siis see on üks mõnus järjekordne ellujäämise õpetus ja ma arvan, et jääme pinnale. Küll kasinamalt, aga saab ka nii. Kuluks üks restart täitsa ära, et saaks jälle lastele ja kodule pühenduda ja ükskord saaks ka natukene igavust tunda. Käsitööst ma üldse ei räägiig. Kui ammu ma pole juba oma "psühholoogi" juurde saanud:)

Täna mõlgutasin ma veel mõtet, et võiks täitsa kätte võtta ja ujuma minna - basseini. Täitsa üksi. Lihtsalt vedada oma pekid - mis on jällegi hea elu kurvad tagajärjed - basseini. Oleks ju mõnus lihtsalt rahus minna, ujuda ja vees lõõgastuda. Vahet ei ole, et mul pole üldsegi aimu, kas mu trikoo mulle üldse enam selga mahub. Mul oleks jumala suva. See ujuma minna tahtmise tuju on uus. Ma jälestan ennast talvel külmaga märjaks tegemast. Aga vot täna sellised helged mõtted. Täna veel kuhugile ei jõudnud, sest jäin siin blogima (seda ka ju vaja teha) ja nii see aeg lendab, aga homme on jälle päev. Ma veel teen selle asja ära. Ma tunnen muutuste lainet. Eriti, kui lugeda teemasid blogija välimäärajast.

2 kommentaari:

  1. Ausad uitmõtted sul Jaanika. Aga öeldakse, et tark ei torma. Sul on ilus maja ilusas kohas, sa ei ela kuskil üürikorteris, sul on töö mis tagab stabiilse sissetuleku, sa ei ela teiste armust. Laste enesehinnagule mõjub paremini teadmine, et ema töötab mitte ei ole töötu.
    Lapsed kasvavad suureks ja riburada pidi hakkavad kodunt lahkuma. Siin ongi see igavlikune küsimus, et kas suudame lastele olla praegu piisavalt head, mida me anname neile eluks kaasa. Ja samas ei tohi end, oma elu, enda harimist ning vormis hoidmist unustada, et ei hakkaks ennast ja veelvähem lapsi süüdistama oma elu puudumisest. Endale tuleb ka aega leida ning oma hobidele.
    Kas on parem olla 24 tundi kodus seljataga lastele olemas või lasta lastel iseseisvuda, ise areneda, anda privaatsust - õhku, ise toimetada seniks kuni ema on tööl ja kodus ei ole, lasta neil õppida ise hakkama saada.
    Ka sina vajad õhku, oma privaatsust. Jah, hakka hakatuseks käima ujumas, mine tõesti üksinda (!!!), naudi seda aega, ujud pikalt edasi-tagasi ja mingi hetk hakkavad mõtted selginema, lõpuks näed end ja end ümbritsevat objektiivsemalt.
    Sa armastad oma lapsi ja kui nad seda tõelist ema armastust tunnetavad ja ka sellest aru saavad, et ema armastab neid, siis on kõik hästi. Ära ainult neid lämmata.
    Sa oled kasutanud korduvalt sõna kvaliteetaeg. Mul on sulle soovitus selles osas, istuge kord nädalas kasvõi tunniks kõik koos (ka vanem laps kaasatud) ühe laua taha, nii et nutiseadmed eemal ja televiisorid kinni. Ning mängige laua- või sõnamänge, kaarte, või kasvõi veeretage pudelit ning see kellele pudelisuu näitab, võib ja peab rääkima millest tema unistab, või kelleks saada tahab, esinema millegiga jne. Alguses võib häbenemist olla, et mina titemänge ei mängi jne aga peab julgustama. Usu mind, nii sina kui ka lapsed õpivad üksteist paremini tundma, hoidma ja hindama. Sellised koos istutud ajad jäävad lastele pikalt meelde. Võib juhtuda, et vanem laps avastab kui äge tegelikult noorem vend või õde ja samas noorem võib näha kui äge on mu vanem vend või õde. Ja sina näed kui ägedad lapsed sul kõik koos on. Kui kõiki lapsi alguses kokku ei saa, siis vähestegagi peab olema see koosolemine nii lõbus, et nad kuulevad ja tulevad ka vaatama, et mis toimub.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh nii pika ja sisuka kommentaari eest. Panen siis ühtteist kõrvataha. Ega ise selliseid pisiasju tähele panna ei oska, hea, kui keegi silmi avab. Tänan, tänan, täna:)

      Kustuta